No kuskil kuu aega pole kirjutanud ja ma päris täpselt ei tea isegi miks. Vahepeal on nii palju toimunud. Näiteks umbes kuu aega tagasi käisime Hediga Macklemore ja Ryan Lewise konsterdil. Mulle on see juba teine kord ja no ega ta ilmselt ka viimaseks jää. Mina tantsisin konsal nii kõvasti, et selg valutas KOLM NÄDALAT veel peale seda. Ja mitte selline pisike seljavalu, ooo ei, see oli ikka see, et liigutada ei saa ja pisar silmas seljavalu. Aga väärt seda. Kogu see emotsioon ja lõpus lendaspaberist jublakaid laest alla- nagu unenägu!!! Ma päris täpselt ei oskagi öelda, et mis sel nädalavahetusel veel toimus, sest see oli nii ammu! Käisime kuskil grillimas ja nooli laskmas ja siis tagasi koju!
Peale seda kolis Hedi tööle lähemale ja algas minu pikk üksik periood. Ma ei rääkinud kohati inimestega mitu päeva jutti ja mu ainukesteks jutukaaslasteks olid koerad, kassid ja lambad. See on vahel ikka nii ja ma ütlen ausalt, et see üksi olek on siin üks kõige raskemaid aegu mu elus olnud- selline tunne nagu vanglas elaks. Õnneks on ainult kaks nädalat jäänud ja siis ma sõidan siit minema! Kaks nädalavahetust järjest käisin Bunburys ja sain seal Badeniga kokku. Esimesel korral elasime hotellis. Baden mõtles, et on jube romantiline mees ja jätab saladuseks, et kuhu minek on, aga unustas mulle öelda, et ujukad võiks kaasa võtta. Tema suuruses XXXXXXXXXXS õde muidugi pakkus, et võib enda omi laenata, aga no vist ei mahu mulle selga. Või isegi, kui mahuks, siis näeksin välja nagu viiner kiles ja avalikku ujulasse nii ikka ei läheks. Pole hullu, meil oli toas suur mullivann. Käisime tõime kaks pitsapirukat, ostsime hunnikus rämpstoitu ja avasime ülemuse kingitud pudeli veini ja rohkem polegi elult vaja! Järgmisel nädalavahetusljatel käisin veel Bunburys, seekord olime ta õe pere juures ja nüüd olen kaks nädalat järjest siin Margaret Riveris olnud. Mul on okseauguni sellest kohast ja mul on väga raske aru saada, kuidas inimesed suudavad täis kohaga maal elada. Ma läheks hulluks lihtsalt. võinoh, ausaltöelda ma juba olen. Kuna ma töötan üksi, siis mul on 24 tundi päevas aega oma peas istuda. Mu tööpäev algab tavaliselt positiivselt. Ärkan vara, haaran banaani ja lõunasöögi kaasa ja lähen tööle, panen klapid pähe ja kuulan muusikat. Esimese tunni jooksul käivad mu peast läbi KÕIKVÕIMALIKUD mõtted.
Peale seda kolis Hedi tööle lähemale ja algas minu pikk üksik periood. Ma ei rääkinud kohati inimestega mitu päeva jutti ja mu ainukesteks jutukaaslasteks olid koerad, kassid ja lambad. See on vahel ikka nii ja ma ütlen ausalt, et see üksi olek on siin üks kõige raskemaid aegu mu elus olnud- selline tunne nagu vanglas elaks. Õnneks on ainult kaks nädalat jäänud ja siis ma sõidan siit minema! Kaks nädalavahetust järjest käisin Bunburys ja sain seal Badeniga kokku. Esimesel korral elasime hotellis. Baden mõtles, et on jube romantiline mees ja jätab saladuseks, et kuhu minek on, aga unustas mulle öelda, et ujukad võiks kaasa võtta. Tema suuruses XXXXXXXXXXS õde muidugi pakkus, et võib enda omi laenata, aga no vist ei mahu mulle selga. Või isegi, kui mahuks, siis näeksin välja nagu viiner kiles ja avalikku ujulasse nii ikka ei läheks. Pole hullu, meil oli toas suur mullivann. Käisime tõime kaks pitsapirukat, ostsime hunnikus rämpstoitu ja avasime ülemuse kingitud pudeli veini ja rohkem polegi elult vaja! Järgmisel nädalavahetusljatel käisin veel Bunburys, seekord olime ta õe pere juures ja nüüd olen kaks nädalat järjest siin Margaret Riveris olnud. Mul on okseauguni sellest kohast ja mul on väga raske aru saada, kuidas inimesed suudavad täis kohaga maal elada. Ma läheks hulluks lihtsalt. võinoh, ausaltöelda ma juba olen. Kuna ma töötan üksi, siis mul on 24 tundi päevas aega oma peas istuda. Mu tööpäev algab tavaliselt positiivselt. Ärkan vara, haaran banaani ja lõunasöögi kaasa ja lähen tööle, panen klapid pähe ja kuulan muusikat. Esimese tunni jooksul käivad mu peast läbi KÕIKVÕIMALIKUD mõtted.
Näiteks: tunnen, kuidas päike mu kaelale päevitab ja mõtlen millised päevitusrandid ma saan. Seejärel mõtlen, et jube ebatervslik, et ilma UV kreemita nii siin olen ja ilmselt saan nahavähi. Seejärel kujutan ette kuidas arst mulle nahavähi diagnoosib ja ma helistan emale teadaandega, et ma suren ära. Sel ajal ma juba nutan seal omaette, sest ma ju ometigi ei taha üldse ära surra. Seejärel ma mõtlen, kuidas ma pean Eestisse tagasi kolima, sest ma ei saa seda siin ravida, kuna see läheb liiga
kalliks ja kuidas ma pean Badenist lahku minema ja kuidas tema siin uue naise leiab selle ajaga, kui mina Eestis nahavähki ravin. Siis ma nutan selle pärast, et kuidas ta võib mind niimoodi hüljata, kuradi REETUR!
Järsku kuulen, kuidas telefon piiksub- Baden kirjutas. Uurib kuidas mul läheb. Otseloomulikult vastan ma talle suurima vihaga võimalikult lühidalt, et mul on kõik "OKAY", sest ma tean, et ta saab aru, kui ma millegi peale vihane olen. Peale seda läheb kogu vestlus minu poolt allamäge ja tema vaeseke ei saa üldse aru, et mis ta nüüd ometi valesti teinud on...
kalliks ja kuidas ma pean Badenist lahku minema ja kuidas tema siin uue naise leiab selle ajaga, kui mina Eestis nahavähki ravin. Siis ma nutan selle pärast, et kuidas ta võib mind niimoodi hüljata, kuradi REETUR!
Järsku kuulen, kuidas telefon piiksub- Baden kirjutas. Uurib kuidas mul läheb. Otseloomulikult vastan ma talle suurima vihaga võimalikult lühidalt, et mul on kõik "OKAY", sest ma tean, et ta saab aru, kui ma millegi peale vihane olen. Peale seda läheb kogu vestlus minu poolt allamäge ja tema vaeseke ei saa üldse aru, et mis ta nüüd ometi valesti teinud on...
See on üks võimalik stsenaarium mu peas, neid on sadu!!!! Ehk siis ma tahan linna tagasi. Ühel inimesel ei peaks olema nii palju vaba aega, et oma peas istuda. Ma vahepeal kuulan Podcaste ja audioraamatuid, et vähegi stabiilsem olla ja vahepeal kuulan niisama loodust. Vahel tulevad mulle pähe briljantsed äriideed ja siis ma olen nii excited nende pärast, et ei saa üldse töötadagi. Ma olen umbes 275982375987 meelt muutnud selle osas, mida ma ülikooli õppima tahan minna. Ja vahel ei taha ma üldse ülikooli minna ja otsustan hoopis järgmise lennuga Mehhikosse kolida. Viis minutit hiljem saab minust järgmine Eesti president. AAARGGGHHHHH, ma lähen hulluks siin.
Täna suurest igavusest pesin oma auto puhtaks lootuses, et see näeb pärast korralik välja.Sel hetkel mõtlesin just ühe tuttava peale, kes Snapchati viis korda nädalas video üles paneb sellest, kuidas ta oma musta bemmi nühib. Mõtlesin, et saadaks video vastu, kuidas ma lehma sitta oma romu pealt maha hõõrun, aga ma pole kindel, et see huumor talle peale läheks...Peale pesu tulid selle suure sita alt kahjuks kõik mölgid päevavalgele. Kokku on neid rohkem kui ma arvasin. Paremal küljel on kollane mölk ja uks paigast ära kust sajab vihma läbi. See pole minu töö, vaid eelmiste omanike poolt kaasa tulnud luksus. Vasakul küljel on mölk punaste joontega sellest ajast, kui ma parklas sellele rendiautole sisse sõitsin. Tagumine pisike aken on puudu, aga selle üle olen ma isegi rõõmus, sest teinekord, kui võtmed autosse unustan saab sealt käe sisse pista ja tagaukse lahti teha...Uusim mölk on auto ees, sest paar päeva tagasi sõitsin ma lõpuks(trummipõrin) KÄNGURULE otsa. See juhtus loomulikult õhtu hämaruses sel ajal, kui kohalikud ütlevad, et ei ole väga tark sõita. Milleks kuulata endast targemaid?! Tegelikult ma lootsin, et jõuan veel valges koju, aga elul olid teised plaanid. Känguru tuli teele vastassuunast, mul oli kuskil 90km/h sees ja panin kohe pidurid põhja, aga need hüppavad ju tulede poole. No see 5 sekundit, mil see kõik juhtus, tundus minu jaoks nagu viis minutit kus ma karjusin kõiki roppe sõnu igas võimalikus keeles. Kokkupõrke hetkel keeras känguru otsa ringi ja pani käna auto ette, tõusis püsti ja hüppas rõõmsalt tuldud teed pidi tagasi. Kuna kokkupõrke hetkel oli kiirus ilmselt umbes 5km/h, siis auto on ok ja ainult ühe pisikese mölgiga auto eesotsas mis
ilmselgelt ei ole probleemiks...Reedel sõidan LÕPUKS Perthi ja näen Badenit!!! Peaks talle vist suure tordi viima ja veel viis miljonit kingitust selle eest, et ta minusuguse hullu naisega hakkama saab.
Täna suurest igavusest pesin oma auto puhtaks lootuses, et see näeb pärast korralik välja.Sel hetkel mõtlesin just ühe tuttava peale, kes Snapchati viis korda nädalas video üles paneb sellest, kuidas ta oma musta bemmi nühib. Mõtlesin, et saadaks video vastu, kuidas ma lehma sitta oma romu pealt maha hõõrun, aga ma pole kindel, et see huumor talle peale läheks...Peale pesu tulid selle suure sita alt kahjuks kõik mölgid päevavalgele. Kokku on neid rohkem kui ma arvasin. Paremal küljel on kollane mölk ja uks paigast ära kust sajab vihma läbi. See pole minu töö, vaid eelmiste omanike poolt kaasa tulnud luksus. Vasakul küljel on mölk punaste joontega sellest ajast, kui ma parklas sellele rendiautole sisse sõitsin. Tagumine pisike aken on puudu, aga selle üle olen ma isegi rõõmus, sest teinekord, kui võtmed autosse unustan saab sealt käe sisse pista ja tagaukse lahti teha...Uusim mölk on auto ees, sest paar päeva tagasi sõitsin ma lõpuks(trummipõrin) KÄNGURULE otsa. See juhtus loomulikult õhtu hämaruses sel ajal, kui kohalikud ütlevad, et ei ole väga tark sõita. Milleks kuulata endast targemaid?! Tegelikult ma lootsin, et jõuan veel valges koju, aga elul olid teised plaanid. Känguru tuli teele vastassuunast, mul oli kuskil 90km/h sees ja panin kohe pidurid põhja, aga need hüppavad ju tulede poole. No see 5 sekundit, mil see kõik juhtus, tundus minu jaoks nagu viis minutit kus ma karjusin kõiki roppe sõnu igas võimalikus keeles. Kokkupõrke hetkel keeras känguru otsa ringi ja pani käna auto ette, tõusis püsti ja hüppas rõõmsalt tuldud teed pidi tagasi. Kuna kokkupõrke hetkel oli kiirus ilmselt umbes 5km/h, siis auto on ok ja ainult ühe pisikese mölgiga auto eesotsas mis
ilmselgelt ei ole probleemiks...Reedel sõidan LÕPUKS Perthi ja näen Badenit!!! Peaks talle vist suure tordi viima ja veel viis miljonit kingitust selle eest, et ta minusuguse hullu naisega hakkama saab.
Kodukass istus nii naljakalt üks õhtu nagu ärimees. Peaks talle läpaka sülle tuunima:D
Ma pole ikka veel ära õppinud kuidas ühele inimesele süüa teha. See peaks siis mu lõunasöök olema, aga on lõuna-, õhtu- ja hommikusöök. Mu see dieedivärk on jõudnud sinnamaale, et ma söön enamus ajast seda sama salatit, aga siis vahetevahel söön end terve õhtu nii täis kõikvõimalikust rämpsust, saan suhkrumürgituse ja sügan end terve järgmise päeva. Trenni olen juba pea kolm kuud teinud nüüd aktiivselt.Kui ma varsti rämedalt vormis olen (parem oleks, et kahe nädala pärast, kui ma Balile lähen), siis ma panen before ja äfter pildi üles. Kui ma siis ikka rämedalt vormis ei ole, siis ma ei teagi kohe...
Käisin Hedil külas ükspäev ja see sama kutsikas seal näris ta telefoni ekraani paar päeva enne seda puruks. Sel päeval uksest sisse astudes oli ta iPadi laualt maha tõmmanud ja kaante seest kätte saanud... Hedi ajas teda mööda elutuba sussiga taga haha
Nii, järgmine postitus tuleb varem, sest ma olen viimased kaks nädalat siin pärapees selle suurepärase internetiga. Parim asi selle kõige juures on see, et Margaret River on hullult hinnatud piirkond ja pool maakerast müüks oma hinge ka maha, et siin paradiisis elada ja mina ainult hädaldan hommikust õhtuni. :D
