Tuesday, February 28, 2017

"'Maybe your luck is about to change"

Kuidas kokku võtta viimase kuu aja sündmused? 2017 aasta on mind jalaga näkku löönud umbes 27395050 tuhat korda. Ma olen emotsionaalselt ja füüsiliselt täiesti läbi omadega, ma ei mäleta millal ma viimati ei nutnud end magama või millal ma viimati tuleviku peale mõeldes end hästi tundsin. Kuu aega tagasi läksin Badenist lahku. Võinoh, tegelikult ei läinud algul lahku, vaid kaks ja pool nädalat peale seda istusin paanikahäiretes ja ootasin aega, mil tema ükskord otsustab kas ma olen tema jaoks piisavalt hea või mitte. Kogu see jama sai alguse täiesti absurdsest tülist millesse ma isegi ei hakka süvenema, aga ränk õppetund saadud- mitte kunagi ei tasu panna kõiki mune ühte korvi(on see ikka õige väljend või?!)! Igatahes. Viimased aasta aega on Baden, tema perekond ja tema sõbrad olnud kogu minu perekond. Ma ei ole isegi viitsinud süveneda sellest väljapoole, sest pole otseselt vajadust olnud. 99% ajast olen veetnud Badeniga ja temaga kõike koos teinud.
Otsene lahkuminek tuli kui Balilt tagasi jõudsin. Sain temaga kokku ja ütlesin, et ma ei jaksa enam. Iga öö ärkasin üles kella kahe kolme ajal ärevushäirega ja üritasin end magama tagasi sundida, mis enamus öödel ei õnnestunud. See tähendab, et ma olin terved päevad täielik paanikazombie, ma ei söönud, ei joonud, toit käis suus ringi ja ei läinud kurgust alla. Nii raske on näha valgust , kui emotsioonid on nii maas. Ma olin nii üksi. Ja mitte sellepärast, et siin ei oleks kedagi- kindlasti on, aga ma lihtsalt ei tahtnud või ei suutnud kellegagi suhelda. Hea öelda küll, et peale lahkuminekut tuleb end sundida väljas käima ja suhtlema, aga tegelikkuses ei taha ju kuskile minna ega kedagi näha peale selle ühe inimese. Salaja sisemas koguaeg mõtlesin, et äkki astub nüüd läbi ukse ja kõik saab jälle hästi olema, aga ta ei astunud... Selle viimase kuuga on veel nii palju halvasti läinud, et mu töökaaslased juba huviga ootavad iga päev, et mis Reelikal jälle perse läks. Need lood algavad hulludest stalkeritest, lähevad edasi huvitavate terviseprobleemide ja LOODETAVASTI JUMAL KÜLL lõppesid mu auto suremisega. Sellega siis selline huvitav lugu, et sõitsin laupäeva hommikul tööle. Ma olin juba terve öö jube ärevil ja üleval olnud ja tööle sõites oli väljas 37 kraadi. Kimasin oma valge unelmaga mööda maanteed, kui järsku kuulsin klikkivat heli. Kerisin aga muusikat juurde, sest mu auto(ega ta nimi niisama Drama Queen ei ole) teeb ikka aegajalt kummalisi helisi ja viskab tulukesi ette, aga tavaliselt ma ignoreerin neid ja sõidan edasi. Siin Perthis on üks jube pikk tunnel ja ma olen varemgi mõelnud, et appi, mis siis saaks kui mu auto annaks TUNNELIS otsad. Mul ei ole ju mingit kindlustust ega midagi muud sarnast ja sellel on jubedad trahvid. Igatahes, jõudsin tunnelist välja ja 100ga sõites hakkas kiirus jubedalt alla minema. Ma nii lootsin, et jõuan kiirteelt välja, sest see exit oli juba silmaga näha, aga EIIIII. Auto hakkas musta suitsu igast otsast ajama ja pidin tee äärde tõmbama. Ma esimese laksuga lihtsalt tulin autost välja, et see jumala eest ei plahvataks ja siis mõtlesin, et no MINE PERSE UNIVERSUM MAVIHKAN SIND AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA FAKKKKKKKKKKKKK! Ma tundsin lihtsalt kuidas ma ei suuda sellega tegeleda, kuidas ma ei JAKSA ENAM. Pisarad voolasid ja ma lihtsalt vahtisin seda suitsevat autot ja tahtsin selle ise põlema panna. Juhuse tahtel oli minust sada meetrit eespool suur auto, mille küljes hoiatav vilkuv silt "eespool on liiklusummik". Sealt sammus minu poole orantsis vestis mees, kes tuli oma abi pakkuma. Tegi mul kapoti lahti, vaatas seda suitsevat ja vedelikku välja ajavat mootorit ja ütles, et ma ei lähe selle autoga sealt veel kuskile. Ma natuke rahunesin maha ja üritasin endale ikka seletada, et kõik läheb hästi. Ta siis küsis, et kas mul on kindlustus või RAC(teeäärde jäämise puhul tulevad aitavad)- ma pidin mõlemale küsimusele eitavalt vastama. Ja siis küsis ta mu käest ilmselt kõige valusama küsimuse EVER: "kas sul on kedagi kes saaks sind aidata või sulle järgi tulla?". Selle peale ma muidugi purskasin nutma ja karjusin läbi pisarate, et "ei, mul ei ole mitte kedagi". Suhteliselt valus tõsi. Ta siis vabandas ja ütles, et nad peavad oma suure autoga minema kiirteelt välja ja ringi tegema, et mu auto taha saada, et mind siis kiirteelt vähemalt välja tõugata. Ootasin seal kümme minutit ja pillisin. Tagasi nad tulidki. Neil oli selle suure auto ees sellised padjad millega nad mu väikese panni kiirteelt valja lükkasid mingi suvalise remondi töökoja ette. Haarasin autost põlle ja hakkasin rõõmsalt 37 kraadises kuumuses endiselt pillides töö poole sammuma. Tööle jõudes hakkasid töökaaslased esimese hooga naerma. Mitte nagu natuke naerma vaid südamest ja pikalt. Mina hakkasin ka naerma läbi pisarate. Nad olid juba kõikidele püsiklientidele rääkinud, et ma jään hiljaks, sest ma vedelen kuskil maantee ääres. Nad kõik tulid mind ükshaaval toetama ja ma tõesti vaga hindan seda. Mulle vahepeal veel meenus et töötan õhtul veel teises töökohas ka. Saatsin kõigile töökaaslastele SMSi, et no SOS hädajuhus, kas keegi palun saaks asendada ja eikeegi. Terve päev üritasin mõelda, et kuidas ma selle faking auto veel koju saan ja mis siis saab kui keegi peaks sinna töökotta tulema mille ette mu auto jäeti ja no sada mõtet mu peas. Ma lihtsalt ei suutnud ja ei jaksanud sellega tegeleda. Teate vahel seda tunnet, kui on nii väga abi vaja. Lihtsalt, et keegi oleks olemas ja aitaks, sest tegelikult ei olnud see olukord ju üldse lahendamatu, aga minu stressis keha ja aju ja kõik ei suutnud sellega hakkama saada. Sõitsin siis Uberiga ühest töökohast teise endal terve aeg ikka see ärevus sees ja nutt kurgus. Teine töökoht on mul õhtuti see food truck, kus töötan koos kolme kutiga. Nad ikka õiendavad muga aegajalt, aga see õhtu, KÕIK muutus. Kohale jõudes nutsin oma peatäie ära ise üritades jubedalt kõike läbi nalja rääkida. Josh on üks mu ülemustest, küsis kohe kus auto on ja haaras telefoni, helistas kellelegi, andis talle mu aadressi ja auto oli 20 minutiga mu maja ees. Peale seda sain mitmetunnise loengu, et on Täiesti okei küsida abi ja et nad on mu sõbrad ja armastavad mind ja ma olen üldse üks ilge idioot, et ma kohe ei helistanud. Peale seda ma muidugi puhkesin suurest kergendusest ja armastusest uuesti nutma. Lihtsalt vaatasin neid kolme ja mõtlesin, et kui õnnelik ja hea mul nendega alati on. Ma ei oska seda seletada, aga peale seda kõik muutus-mu mõtlemine ja vaatamine oma elule. Mul on kaks imelist töökohta, armastavad töökaaslased, kellega koos ma saan naerda iga päev. Sellessuhtes, et auto on Perses ja see tuleb prügimäele toimetada, aga pole hullu. Elu läheb edasi, tuleb uus auto, tuleb uus armastus.
Peale kogu seda hala, mis ka siia kirjutand olen, tahtsin ma tegelikult jõuda selleni- ma olen ALATI uskunud sellesse, et loodus ei salli tühja kohta, koguaeg kui elu midagi võtab, siis ta annab midagi uut asemele. Kuskil viimase aasta jooksul oma raskes depressioonis ma olen selle ära unustanud. Ma ei ole Badeni peale kuidagi vihane ja ma arvan, et ta on täiesti jumalik inimene ja ma südamest tahan talle elus absoluutselt kõige paremat, sest ta on selle ära teeninud. Vahel lihtsalt tuleb elus keerata uus lehekülg, kui asi ei tundu õige ja ju siis meie asi ei olnud see päris õige.
Siin ma siiani olen viimased neli päeva olnud, positiivne ja rõõmus 90% ajast. Vahepeal ikka vajun kurbusesse, aga siis mõtlen, et kui palju mulle antud on ja kui palju ma ise olen saavutanud viimase aasta jooksul. Ja kui palju ma PEAN oma enesehinnangut tõstma ja endale sistestama, et ma oleks üks awesome naine ja et keegi kunagi saab minuga väga õnnelik olema. Peale selle käin ma iga õhtu jooksmas, jalutamas, mitu korda nädalas joogas. Viimase aastaga olen suitsetamise maha jätnud, ei joo enam peaaegu üldse, ostsin omale esimese auto ja täna mahtusin esimest korda nagu lupsti suurus 36 pükstesse!!!!!!!! Seda pole juhtunud juba aastaid, aastaid, viimati võib-olla enne hawaiid kui siiski. Ma olen nii pika maa tulnud sel aastal!
Ja lõpetuseks lugu sellest, miks sel lool selline pealkiri on. Esmaspäeva õhtul käisin jälle oma food truckis tööl ja arutasin ühe selle töökaaslase Fuzzyga( kes on super super lahe kutt), et kus ja kuidas ma peaks kohtama uusi mehi, et ma ei taha ju väljas baaris käia ja muidu olen ka jube kohmakas ja mu flirtimisoskus on miinus sada. Et No badeniga esimesel kohtingul rääkisin, et kui pole kindel kas sokid on puhtad siis nuusutad hea sõõmu ja kui ära ei minesta, siis kõlbab jalga panna küll( jumal ma tõesti ei tea kuidas ta mind aasta aga üle elas Hahahaha)   Igathes, mitte et ma tahaks jubedalt uuesti deitima hakata, aga no saate aru küll. Umbes pool tundi peale putka avamist tuli meile sinna üks tüüp, kes oli näost jube ära. Küsisin talt siis, et mis mureks ja ta ütles et tal on erakordset sitt päev olnud. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ärgu ta muretsegu, et mul on terve kuu nii sitt olnud, et tema päev on ilmset justkui pillerkaar. Ta vastas vaga poliitiliselt, et ma ei tea millest ma räägin. Sel ajal, kui ta oma toitu ootas, hakkasime kordamööda rääkima mis eludes toimub. Ma rääkisin kuidas mind maha jäeti ja kõikidest oma muudest jamadest. Tuleb valja et ka tema jäeti maha ja ta rääkis oma muudest jamadest. Lõpuks sai tal oma toidu kätte ja kõndis minema, vaatas veel korra tagasi. Ma hõiskasin, et universumil on alati midagi veel sitemat pakkuda, et ärgu ta muretsegu, sest nüüd ta kohtus veel minusuguse õnnetusehunnikuga. Töötasin siis rõõmsalt edasi kuni järsku tuli sama tüüp nurga tagant välja, pistis mulle koogikarbi pihku kus oli ta visiitkaart koos kreembrüleega ja vaatas mulle otsa öeldes "maybe your luck is about to change" ja kõndis minema. Appi!!!!!!! Ma olin sõnatu! Kui armas. Töökaaslane Fuzzy veel ütles, et nii need kutid tulevad. Igatahes. Ma olin nii õnnelik peale seda, et Jeesus Maria ja tema lapsed. MINA sain omale koogiga mehe numbri. Hõissa valleraa ja pulmad. See pole üldse mitte esimene kutt kellega ma seal food truckis niisama elu arutan. Nimelt kaks kuud tagasi, kui mul oli Badeniga tegelt sama teema üle vaidlus, siis sel samal õhtul arutasin ka ühe suvalise tüübiga oma suhte üle. Kuna õhtu oli siis suht vaikne, siis seletasin sellele võhivõõrale noormehele kogu tüli tagamaad ära mille peale tema tol hetkel ütles midagi, et "he's an idiot". Ma olen seda kutti seal samas veel mitmel teise esmaspäeval ka näinud ja ta on alati küsinud, et kuidas meil läheb ja mina veel alati mõtlesin, et nii armas, et ta mu elu probleeme mäletab. Ta käis veel paar nädalat tagasi ka, kui mina Badeni "vastust" ootasin ja siis mul polnud temaga aega rääkidagi
Igatahes. Ta tuli sel esmaspäeval jälle sööma meile. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis küsis jälle et No kuidas läheb ja kuidas meil Badeniga asjad. Ma kohe suure hoo ja rõõmuga teatasin, et ma sain ühe tüübi numbri!! Sellepeale läks tema nagu kohe rõõmule, et mis ma selle võõra mehe numbriga teen. Ma siis vastasin et ma olen nüüd ju vaba naine. Tema kohe, et kas ma siis äkki tema numbrit ka tahan. Oi te ei kujuta ette ka, KUI punaseks ma näost laksin, et nii kena ja lahe noormees siin juba mitu kuud mu muresid kuulanud ja tahab ka mulle oma numbri anda! Appi, mida peavad mu kõrvad kuulma! Mina ei saanud jälle sõnu suust välja ja punastasin seal, aga fuzzy andis talle naerdes paberilipaka ja pastaka. Kahe mehe numbrid ühe õhtuga. Skoor!!!!! (Mitte et ma neile elusees veel valmis kirjutama oleks, aga No hurraa) voi äkki peaks just selle plaastri kiirelt eemaldama ja eluga edasi liikuma?! Ma ei tea ju? Või äkki peaks ikka mõnda aega iseennast avastama ja sõpru tekitama omale? Jeesus Maria, ma ei tea üldse midagi hehe.


Mu imelised isa ja kasuema, kellega Balil kohtusin ja ohhhh kui väga mul oli seda ka vaja! Aasta aega polnud ma oma isa näinud, AASTA AEGA!!! Mul on südamest kahju, et ma olin nii loll ja enne seda jama juba Badeniga ära ei lõpetanud, sest pool reisist olin nii ärevuses ja magamata ja siis mu vaesed vanemad pidid sellist Reelikat taluma! AITÄH, et mu üle elasite ja raskel ajal olemas olite! Järgmine kord, kui Balile lähme(100% kindlalt tahan tagasi minna, mulle nii meeldis), siis ootab teid ees rõõmus Reelika!