Pole midagi kirjutada ju

Pole ammu kirjutanud, aga seda ilmselt sellepärast, et kohustused pressivad kaela, aga tegeleda nendega kohe üldse ei taha. Ja kui ma neist veel kirjutan, siis tähendab see veel rohkem, et pean nendega tegelema. Niisiis, ma teen postituse hoopis mingi tilulilu kohta ja ignoreerin oma probleeme edasi.

Igatahes, paar päeva tagasi tuli Tuule siia, pisut peale teda VassMarget ja lõpuks eile jõudis Krissu kohale. Kui Vass ja Marget tulid, siis tegime Tuulega neile veits tünksi ka. Nimelt ma vist olen rääkinud, et siin see kõrvalkorter on selline hoiuladu, kus on hunnik jama, paar rotilõksu ja noh, otse öeldult suht peldik. Kolisime siis Tuulega arvutitega sinna, võtsime isegi jalatsid kaasa ja istutasime end mõnusalt selle ropu köögilaua taha maha. Ma läksin alla Vassile ja Margetile vastu. Ukse peal veel hoiatasin, et kodu on pisut segamini. Näoilmed olid muidugi suurepärased, et noh "kus me siis magame":D hahahahah. 

Paula sõidab täna õhtul minema, aga teda näha niikuinii eriti ei ole viimasel ajal. Kurb siiski, ehk ma olen last one standing!

Mis veel. Vahepeal olen siin jälle olnud professionaalne oravapiltnik. Ehk siis, kui igav on, siis kobin lihtsalt välja ja tsillin kaameraga. Selle kõige vahepeal stalgin inimesi ka.

Kuulge ma ei oska mitte midagi täna kirjutada, pea on täiesti tühi. Tuule, Krissu ja Ado kobivad linna ja mina hakkan lõpuks oma kohustustega tegelema!!

Muide, küsisin just Tuulelt, et mida me siin teinud oleme, et üldse ei oska midagi kirjutada. Tuule vastas, et me polegi midagi normaalset teinud:D. Ehk siis me oleme paar õhtut väljas ka käinud ja eredamatest seikadest ehk siis see, kuidas ma terve tee koju rongis paaniliselt nutsin. Tuule veel lohutas, et ära muretse, keegi ei pane tähele. Minu meelest kõik vaatasid:D. Seejärel nutsin taksos edasi, kallistasin taksos mingit suvalist venda, taksojuhti ja ilmselt kõiki teisi inimesi maailmas. Üks õhtu palus Tuule rongijaamas mingil mustal vennal räppida:D Ma omaette mõtlesin, et hea eit ikka- eeldab, et kõik mustad inimesed oskavad räppida(no tegelt ta lõpuks räppis ka). Eile oli meil mõlemal nii lamp olla. Mina olin kolm tundi öösel maganud ja pidin tööle minema ja Tuule lihtsalt ei osanud mitte kuidagi olla. 

Trump Tower

Järjekordsed oravad Central Parkis.

Columbus Circle

Empire State building on niiiiiii ilus

Vaade linnale

Mina ja vaade linnale:D

Orav Washington Square parkis

Tuulega mu lemmmmmik pargis

Lillllled

Paula ja Delvin nosimas

Ilus vaade jälle lemmikmajale(mul on vist probleem oravate ja Empire State buildinguga)

Tuulega meie kauni korteri vetsus(ehk siis see on see räpane korter ja pellar:D)

Fotogeeniline ja andekas

Ma eelmises postituses kirjutasin kuidas ma endast vannitoas ise pilte tegin ja siis ma nüüd jagan pisut muljeid.
Esiteks, ma olen üks erakordselt ebafotogeeniline inimene. Kui ma seal vanni äärel istusin, siis tuli pähe mälestus sellest, kuidas ema ütleb "ürita loomulik olla". Pühade jeesus, ma näen täiesti kohutav välja loomulikuna. Mul tuli peale tõsine hirm, et kas ma tõesti näen päriselt ka selline välja, nagu neil loomulikel piltidel?
Lõpuks tegin paar tavalist portreed ohmu näoga- lihtsalt selleks, et fotoshopis kätt proovida.
Otseloomulikult pole mul arvutis millegipärast kaasaegset photoshoppi enam. Ilmselt parem ongi, sest uue versiooniga ütleks mu arvuti ilmselt kohe otsad. Ma ei tea täpselt milles asi on, aga nii, kui ma mingi programmi käivitan, teeb see selllist traktori häält. Ehk on asi selles, et mul on umbes 2% vaba ruumi kettal? Emalt varastatud väline kõvaketas on ka otsast ääreni täis. Tuleks vist uus muretseda...
Igatahes, ma ei mäleta mittttte midagi enam. Pooled asjad suutsin enamvähem Youtube abiga üles leida, aga ilmselgelt ükski normaalne inimene ei kasuta nii vana programmi enam.

Ma päris täpselt ei oska kommenteerida, kuidas mul näos on kortsud ja puberteet kaks ühes, aga Hurraa.
Üritasin kaela veel peenemaks töödelda, aga nägu jäi ebaloomulikult paks... Peaks vist lihtsalt dieedile minema või midagi.

Lõppkokkuvõttes tunnen, et ma olen absoluutselt valmis oma kõikvõimsaks fotograafi karjääriks New Yorkis HAHAHAHAHHOHOHOHOHÖHÖHÖHÖÖHÖH, tegelt väga ei ole. Jään elu lõpuni ettekandjaks hoopis...

Lõpuks tervitaks Hedot!

Pool-pudelit-veini-üksi-ära-joonud postitus

Vahelduseks natukene tööjuttu, sest muud ma viimasel ajal justkui ei teegi. Alustaks tänase päeva parimast osast. Olin siis tööl ja ühel laual jäi pudelisse pisut Rieslingu veini alles. Kuna ma polnud seda proovinud, siis valasin omale klaasi ja võtsin väikse lonksu. Samal ajal astus ülemus nurga tagant välja ja küsis "What is this?". Ma siis vastasin, et see on vein jumal hoidku ja lisasin kiirelt, et ega ma tööl ei joo, vaid tahtsin maitsta lihtsalt. Selle peale sain vastuseks, et "I don't have a problem with you drinking at work"(mul pole probleemi su joomisega tööl) ja et ärgu ma head veini raisaku ja ära visaku. Väga normaalsed kombed tööl.
Ma rääkisin eelmises postituses sellest ka, et sain sõbralt kaamera laenu, niisiis teisipäeval lähen töökaaslase pisikest beebit pildistama, kolmapäeval teist töökaaslast ja tema tüdruksõpra. Lähiajal kutsuti mind fotograafiks babyshowerile. Ma olin kohe nii excited, et hurraaa, muidugi, sest paari otsa eest visatakse pappi ka. Täna tabas mind aga kerge paanika tööl, sest ma olen seda kaamerat täpselt kolm korda käes hoidnud ja mul pole halli aimugi, mida ja kuidas sellega teha. Niisiis täna, peale oma topeltvahetust tööl, otsustasin, et tahan jubedalt Paulast pilte teha, et pisut kätt harjutada ja siis photoshopiga uuesti sina peale saada. Aga keda pole on PAULA. Asjad on nüüd nii, et kui suvel oli Paula suhteliselt kodukana, siis viimasel ajal olen mina ainult kodus või tööl. Hallooo Reelika, hangi omale sõbrad ja elu! Läksin siis rõõmsalt peale tööd poodi, ostsin omale pudeli valget veini, et pisut julgust koguda ja tulin üksi koju iseennast pildistama. Üleeile käisin näiteks üksi pargis oravaid pildistamas.

Ahjaa, töölt veel üks hea seik. Kuna meile vahepeal ei tahetud jälle normaalselt raha maksta, siis tõstsime suure kambaga pisut häält. Meil oli tööl ka üks baarimees Peter, kes on nii muuseas maailma kõige lahedam homokutt, kes peale baaritöö on ka sisekujundaja. Niisiis oli tal oma tööst suhteliselt suva ja ta tegi seal ikka kena draamat. Lõpuks, kui oma rahad kätte sai, siis jalutas enne tööpäeva uksest välja, istus oma autosse ja sõitis otse väliterrassi ette. Keris siis autol akna alla ja karjus ühele kliendile, kes parasjagu mu töökaaslasele tellimust esitas "HEYYY GIIIIIIIRRRRLLL". Lauas istuv neiu väga ei reageerinud. Niisiis kisas uuesti sellise pehme homohäälega "HEYY GIIIRL". Kui tüdruk lõpuks näo üles tõstis , siis hüüdis Peter :" Don't eat here, they don't pay their employees" ja sõitis minema. Mul on südamest kahju, et ma seda ei filminud ,sest see oli lihtsalt niiiiiiii naljakas. Me siiamaani tuleme tööle ja tervitame üksteist "HEY GIIIRL".
Peale selle lastakse meil nädalas umbes kolm inimest keskmiselt lahti. Sellepärast saan ma ka nii kenasti töötada, nagu noh, KOGU AEG. Ja kuna ma olen suhteliselt sooda omadega juba, siis ma ikka vahel teen vigu ka. Üleeile vihastasin koka korralikult välja jälle ja ta tõstis mõnuga häält mu peale. Ma olin väsinud ja karjusin vastu, et "I DON'T COME YELLING IN THE KITCHEN WHEN YOU FUCK UP". Kaks ülemust seisid mul kõrval, terve köök vaatas mulle lihtsalt otsa, KÕIK olid vait. Keerasin selja ja läksin tagasi tööle ja sellega asi piirdus:D.

Ma panen teile pilte oravatest ja muust, mida leian ja siis hakkan sorteerima neid pilte, mida ma vannitoas kardina taustal tegin:D. Headööd!

Vaatasin kordamööda seriaali ja objektiive esimesel õhtul 8-) 

Selline vaade oli sellest pargist, kus istusin. Ja jälgige vasakul pool olevat Empire State Buildingut ja siis vaadake seda järgmisel pildil, mis on tehtud TÄPSELT sama koha pealt, aga teise objektiiviga.

See on tehtud siis zuumobjekaga, mida ma absoluutselt kasutada ei oska ja pole kunagi selle vajadusest aru saanud(enne tänast)

Ma pole kunagi suurem asi loomade pildistaja olnud, sest nad tõmblevad jube palju, aga siin on üks ORAV!

Üritasin aru saada, kas on kuum kutt või ei, aga kahjuks ei oska normaalselt fokuseerida...

Sama orav

Järgmine orav, poole jooksu pealt...

Juhuks, kui keegi mu sääri igatseb- siin nad on.

Ma olen see parempoolne forever alone. Hea boonus üksi olla on vähemalt see, et keegi ei joo mu veini ära(ma olen selle blogi kirjutamise ajal umbes pool pudelit üksi ära joonud, NAISS)

Minu varustus 8-)

Imeline päev

Täna on nii suurepärane päev olnud, et ma lihtsalt pean jälle postituse tegema.
Hommikul ärkasin ihuüksinda oma suures voodis, Paula põõnas esimeses toas ja Mari-Ly teises. Kaanisin sisse paar tassi teed, panin facebooki pilte üles ja tsättisin niisama. Sain niimuuseas uudise, et Ryan tuleb jõuluks New Yorki (JEEEE) ja Evan kirjutas, et saan siia korterisse edasi jääda(JEEE). Kalpsasin siin ringi nagu väike laps. Seejärel läks Paula tööle ja Mari-Ly lennukile Eesti poole, mina hakkasin siin joonistama. Mul on siin nüüd juba kaks poolikut pilti, kui ma need kunagi valmis saan, siis panen siia ka üles. Ühel on juba rasvane pannkoogi jälg peal, sest täpselt nii hästi ma oma kunstiteoseid hoiangi. Mingi hetk avastasin, et kiirest joonistamisest sai 40 minutit ja ma pidin ju Sandyga kokku saama, et pildistama minna. Hüppasin kiirelt uksest välja ja sõitsin World Trade Centeri juurde. Rahvast oli seal nagu muda. Sandy haaras koheselt välja oma suurepärase Canon 5D Mark III, millel küljes üks suurepärane 16-35mm lainurk. Ohhhh. Terve õhtu jooksul sai ta kaamera 2 korda enda valdusesse, mõlemad korrad umbes üheks minutiks. Tahtsin jubedalt neid 9/11 tulesid pildistada, aga kogu aeg pidi kuskile jooksma. Käisime Staten Island praami peal ja üritasin seal midagi leiutada, aga praam rappus ja pime oli ja igal pool oli midagi ees. Edasi läksime WTC basseinide juurde, kus kohtusime THE TIME ajakirja fotograafiga ja rääkisime juttu. Tema rääkis oma tööst ja elust ja mina kuulasin nagu väike laps säde silmas. Täpselt sellist tööd tahaks mina ka teha... Ta veel kurtis, et ta nüüd on rohkem nagu freelancer, et talle ei meeldi, kui talle öeldakse kogu aeg, et mida teha. See selleks, selle pressi kaelapaelaga sai ta igatahes tulede vahel käia, näitas mulle pilte ka. Ma varsti otsin need kuskilt Time kaante vahelt üles ja näitan teile ka 8-).
Peale seda läksime Vapianosse, sest minu jalad olid sellest ringi kimamisest surnud ja käed selle massiivselt raske kaamera hoidmisest väsinud. Kõht oli ka tühi. Teel sinna pakkus Sandy, et ma võiks tema kaamera üldse natukeseks ju enda kätte jätta, et tema seda niikuinii ei kasuta. Midaaa?!???!?! Ja siin ma nüüd istun hetkel kodus, koos oma suurepärase objektiivihunniku ja veel suurepärasema kaameraga ja olen niii rõõmus. Kell on neli ja peaks magama minema, aga nii huvitav on ju....

Koju tulles läksime kohalikust poest läbi, sest Paula köhib nagu hobune ja tahtsime teed osta. Ära minnes küsis müüa, et kas mulle kiisut meeldivad ja tõstis letile kolm MAAILMA NUNNUMAT kiisupojakest. Need nüüd elavad seal ja saame neil koguaeg külas käia!

Paula nunnutab ühte kiisupojakest!

Washington Square parki sissekäik on nii ilus. Tagant paistavad 9/11 tuled.

Mu viimase aja lemmar: Kana, sibul, porks, küüslauk, valge vein, tomat, pisut koorekastet ja mozzarella juust. Kõike pale pisut parmesani. Nämmmaaa

Zuccotti park. Siit sai alguse Occupy Wall Street 2011 aastal(jumal tänatud, et see jaburdus läbi sai)

Uus WTC basseini taustal. Mulle täitsa meeldib see klaasist koletis. Pole küll päris Empire State Building, aga peegeldab ilusti päikest:)

Nats teise nurga alt, ikka ilus:D Ja basseini suurusest saate nüüd ka ehk aru. Hullupööra suured

Nunnu roosike

Hullupööra hullud tuled otse taevasse. Tehtud kuskil kiirtee ääres

Praamil tegin kiire selfi oma mõnusa objekaga. 

Ja praamilt sain sellise pildi. Bläh, pole eriti rahul

Headööd!

Rudimental

Mõtlesin siin tükk aega, et polegi nagu millestki blogis kirjutada ja siis meenus, et pole ju sellest imelisest kontserdistki rääkinud. Igatahes, kohale jõudsin kuskil 7 paiku ja eeldasin meeletuid rahvamasse, aga ohhooo, koht oli täiesti tühi. Kuna ma läksin üksi(forever alone), siis võtsin ette seisukoha lava ees, kus oli veel umbes 20 inimest. Hakkasin seal kohe inimestega rääkima ja kõik olid üllatunud, et nii tühi. Haarasin omale ühe õltsi näppu ja ootama pidi kena KOLM TUNDI. Võrreldes eelmise aasta Macklemorega on kolm tundi muidugi mitte midagi, kuid läbi ligunenud jalgadega oli see siiski pisut ropp. Vahepeal tuli lavale mingi lambine DJ, sai veits tantsitud ja lõpuks tuli lavale Rudimental!!! Kogu konsa oli väga hea, tantsisin nii, et juuksed olid higist läbimärjad(wow, nii naiselik ja kaunis), aga mul oli sel hetkel niii suva. Aga mitte Rudimentalist otse ei tahtnud ma rääkida, vaid Alex Clare'ist. See tüüp käib siis Rudimentaliga kaasas ja laulab meesosapoolt lauludest. See tüüp on no täiesti uskumatult andekas. Ma lihtsalt vahepeal seisin seal lava ees, suu ammuli, mõtlesin ,et kuidas saab üks inimene niiii andekas olla. Ja kõige imelikum on see, et ta enda muusika ei liiguta mul ühtegi karva kehal, aga Rudimentali lauludega on nii hea.
Kui kontsert oli läbi, siis need bändi liikmed viskasid pisut staffi rahva sekka. Ja siis üks neist andis mingitele piffidele lugude listi koos kahe medikaga. Kuna nad hakkasid seal omavahel kaklema, siis nad pillasid selle lava ette fotograafide alale maha:D. Üritasid seal siis upitada, aga ma koputasin ühe fotograafi õlale ja küsisin, et kas ta saaks selle mulle anda. Oh te oleks pidanud nende tsikkide nägusid nägema. Priceless. Kui paberi kätte sain, siis ütlesin "Sorry ladies" ja jooksin minema, endal käed värisesid. Nii uhke olin enda üle kuidagi ja niiiiiii hea oli olla.

Kui keegi teist mingil põhjusel ei tea, et kes või mis on Rudimental, siis siin on üks lauluke, mis peaks kõigile tuttav olema!

Vahepeal on siin tööl mul veel sõjad olnud. Ma oleks peaaegu ühele oma Prantsuse bossile lõuksi andnud, AGA ma ei teinud seda. Võiks öelda, et ma olen uhke enda üle. Mind pole ikka ammu nii endast välja aetud ja siis ma olin seal käed rusikas, näost punane. Teine ülemus jooksis mu poole ja rahustas mind maha. Nimelt see jobu ülemus kakles mu manageriga ja siis mu manager lahkus päevapealt. Prantsuse meestel on mingi arusaam, et naised on justkui mingi suvaline rämps ja siis nad vallandavad kõiki siin oma tujude järgi. Enamus inimesi muidugi ei lähe kuskile, sest õnneks teine ülemus on ajudega. Ma olen vist ainuke inimene, keda pole veel "lahti lastud".:D

Teistest uudistest, et meil on siin igasuguseid lahedaid eestlasi käinud. Viimasel ajal pole ajudeta eitesid isegi olnud. Ja varsti tulevad Tuuled ja Krissud jeee. Muidugi varsti läheb Paula ära ja kõik teised ka ja siis ma olen siin niimoodi üksinda. Samas, täna on mul ju New Yorki aastapäev. Täpselt 1 aasta tagasi astusin ma esimest korda siin lennukist maha ja kohtasin seda imelist linna. Kuna on 9/11, siis pannakse ju tuled ka põlema, niisiis laenan täna Sandy käest kaamera(OUUUJEEEEAAAA) ja lähen linna tulesid pildistama! Niisiis hiljemalt siis, kui ma viitsin jälle blogi kirjutada, näete imelisi pilte New Yorkist!

mina ja Jenkis tegime Hedole pildikese. Suur igatsus on peal

Tööl on pisike krabipoeg, kelle me leidsime kuskilt merekarpide vahelt. Üritame ta ellu jätta

Kui tööl on vaikne, siis on käimas Reelika juuksurisalong

Eile õhtul jalutasin WTC juurde lootes, et tuled pannakse põlema, aga eii

Eile õhtul teiselt kaldalt vaade

Need samused allkirjastatud medikad(mul kodus juba Muse konsalt toodud ka olemas, tänks Kalev) ja playlist

Eelmisel aastal tehtud pilt 9/11

Tulevikuplaanid ja muu

Mul töökaaslased siin ikka räägivad, kuidas ma olen nii "puhas ja naiinve ja hea südamega" ja kuna ma olen seda pläma terve suve kuulanud, siis ma ei ole sellele eritilist tähelepanu pööranud. Nüüd viimasel ajal olen kokku puutunud kõikvõimalike sitapeadega ja pean vist tõesti tunnistama, et ma olen ikka üks erakordselt hea inimene.
Nimelt ütles mu kokk ükspäev ühele mu töökaaslasele, et ma ei tee tööl mitte midagi ja et tegelikult tuleks mind üldse lahti lasta. Ja asi pole konkreetselt isegi mitte niiväga minus, vaid üldse selles, et ettekandjad ei tee mitte midagi. Mu esimene mõte oli ta prantsuse perse tagasi Euroopasse karjuda, aga mõtlesin seekord pisut täiskasvanulikumalt käituda ja lihtsalt iga kord teda nähes silmi pööritada...
Peale selle majutame me siin Paulaga eestlasi oma korteris ja eile hommikul oli keegi neist Paula rahakoti kallal käinud. AITÄH, nii tore, et me teid majutame ja siis te lihtsalt olete nii armad ja võtate meie käest raha, et meile maksta.

Lood on samas ka nii kaugel, et mina suutsin ka lõpuks ära otsustada, mis mu lähitulevik mulle toob. Nimelt kavatsen ma esialgu siia jääda! Ja ei, ma ei jää siia ebaseaduslikuks immigrandiks, vaid täitsa seaduslikult. Leidsin omale (vist) juba oktoobriks uued korterikaaslased ka ja noh, eks selle uue töö leidsime peab ka varsti ette võtma.

Peale selle on(oli?) meil siin Paulaga väike kihlvedu käimas. Nimelt on mu blogi lugejad ilmselt märganud, et ma siin alkoholi pruugin pisut rohkem, kui daamile kohane. Ja ilmselt on piltidelt ka näha, et mulle juba ammu mu vanad püksid jalga ei mahu, niisiis söögiga võiks ka pisut piiri pidada... Kuigi alkoholi koha pealt ma olen viimasel ajal suhteliselt tubli olnud, aga söögiga sellevõrra mitte siis. Igatahes, diil oli, et ma ei tohi nädal aega juua ja õhtul peale kuute süüa, vastasel korral pean Paulale sada doltsi plekkima.
Aga ma ei tea, kui paljud teid jälgisid, aga kolmapäeval oli Saksamaa-Argentiina rematch ja siis see läks alguses kohe nii halvasti, et ma mõtlesin, et ilma õlleta ma seda mängu üle ei ela. Niisiis sain Paulalt ühe hea kõrvakiilu, millega teenisin välja omale ühe õlle.:D Enne seda jõin mingit alkovaba jama, mille peale baarimees isegi kulmu kortsutas... Söögiga on lihtsalt nii, et esimese päeva pidasin vastu ja teise päeva öösel oli kõht nii tühi, et istusin ja ajasin omale juustuseid friikaid näost sisse.

Siis olen veel kolm päeva ujumas käinud hommikuti, täna lähen ka kohe! Ja kolm korda üle õla sülitamist, aga mu tervis on suurepärane, kuigi inimesed mu ümber on kõik haiged. Mis ajast mina terve olen?!?!?!

Ega ma muust ei oskagi kirjutada. Täna on vaba päev ja õhtul lähen lõpuks kauaoodatud Rudimentali kontserdile. Annan endast parima, et olla klassikaline lame piff ja teha hästi palju videosid ja pilte oma uue juustu telefoniga, et neid siis hiljem siia postitada!

Sellised sõbrad tsillivad meil kodu juures. Neid oli kokku kolm tükki ja vaatasime tõtt päris pikalt kõigiga:D

Siin tänaval on ikka neid jobusid, kes müüvad roose ja siis üks õhtu üks sõber ostis mulle ühe neist.

Basseinipäev Kaidiga. 

Ahjaa, ma peaks eestlastest ka rääkima, et meil on siin käinud väga lahedaid inimesi(Kaidi on üks neist) ja siis selliseid pesuehtsaid lolle tibisid, kelle juttu kuulates jääb suu paratamatult lahti!:D

Niii ilus pilt ju! Minu uus juust telefon tegi selle...

Paulaga ka ujumas(fototõestus, et ma nüüd liigutan end). Aaa ja peale selle käisin kunstitarvete poes, ostsin omale harilikud ja paberid, et saaksin jälle hobikorras joonistama hakata! Nii tore!

Fuh, väkk ja iu

No vesi on ka tore... Mul on nagu mingid võõrutusnähud peal:D

World trade center päikeseloojangu ajal.

Öine Manhattan.

Homme üritan kontserdist kirjutada ja loodetavasti oma uuest tööst ka!