Kaks postitust ühel päeval või?

Kuna tänane päev on olnud täielik huumor ja hullumaja üheskoos, siis tahan selle heaga siia kirja panna. Alustagem siis hommikust, kui kuulen kõrvaltoast naerupahvakaid. Nagu enamused ilmselt facebookist lugesid, siis Hedo kohtus eile 32 aastase noormehega. Ta siis hängis meiega pisut baaris ja no tundus tagasihoidlik normaalne meesterahvas. Mingi hetk teatas, et tal hommikul tööl miiting, jätsime hüvasti ja ma arvasin, et sellega asi piirdubki. Aga jumal, ei! Hommikul sai Hedo sõnumi, mille sisu oli põhimõtteliselt "Hei kaunitar! Loodan, et magasid hästi. Eile oli ideaalne öö armatsemiseks, aga kahjuks olid mul vanemad kodus ja pidin hommikul tööl olema. Ehk tahad mind täna enda koju viia?". Pühade jeesus, MIDA? Esiteks, sa oled 32 aastane mees, kes ei saa omale naist koju viia, sest vanemad on kodus. Kulla linnupoja, ehk oleks aeg välja kolida?! Teiseks. Uuesti MIDA? Mul on väga raske aru saada, et kust need luuserid saavad omale idee, et me nendega jubedalt tahame koju minna. Ei saa olla võimalik, et härradel on nii kõrge enesehinnang, et peale kahte sõna vestlust on kodus vann juba soojas ja voodi roosiõitega kaetud.
Me irvitasime siin ikka kena pool tundi ja järjekordselt mõtlesin, et sellega asi piirdub. EI! Nimelt pani noormees Hedo ja Elsi omale Facebookis sõbraks ja Hedo võttis kutse vastu. Aga see sama sms ilutseb ju täpselt sama moodi Hedo seinal. Appiiiii! Ma võtsin selle muidugi nüüd maha, aga no ilmselt jõudis ta selle enne juba läbi lugeda. Asja juures on veel parim see, et hetkel tsillib ta Hedo töö juures.:D Ma tahan kuulda juba neid hurmavaid lugusid, mis sealt tulevad(eks ma annan teile ka teada).

Teine lugu algab paar päeva tagasi, kui ma olin Vapianos tööl. Suutsin mina siis oma juba varasemalt haige põlve nii räigelt ära lüüa, et seda kõverdada eriti ei saa ja treppidest käimine ka kõne alla ei tule. Helistasin siis eile suure hurraaga Vapianosse ja ütlesin, et päris kindlasti täna töötada ei saa, kuna puhtalt kõndimisega seal tööpäeva mööda ei saada. Pidin siis täna kodus jalga puhkama, kuid ei. Kus sa sellega. Eile lasti mu restoanist üks piff lahti, kuna ta loopis seal nõusid puruks(see on siin üpris tavaline käitumine), siis palus Malissa mul sinna tööle tulla. Kuna seal ma pean põhiliselt lihtsalt seisma, siis läksin appi.
Restorani uksest sisse astudes ei olnud seal ei Malissat, ei baaridaami ega ka veel ühte ettekandjat. Koperdasin siis oma haige jalaga seal ringi ja ei osanud päris hästi mingit seisukohta võtta. Olime tööl siis kahekesti ettekandjatest ja no reede õhtul see ei ole kohe üldse väga hea plaan. Paluks arvestada ka sellega, et ma olen öösel KOLM tundi maganud. Avamise hetkel tuhises sisse meie manager Malissa, kes oli eelmisel õhtul arvuti tööle unustanud. Ja mis on kadunud? Arvuti loomulikult. Nemad teiste ülemustega hakkasid siis turvalinte sirvima, samal hetkel astusid uksest sisse kliendid. Nii ma siis seal töötasin: hostess, baaridaam, ettekandja. Eriti ekspert olin baari taga, kus ma esiteks ei osanud mitte midagi üles leida ja teiseks ei tea ma kokteilidest tuhkagi. Ma tahtsin ausaltöelda sinna pikali maha heita, nutma hakata ja samal ajal viina kurgust alla kallata. Kahjuks pole see täiskasvanu elus eriti hea variant. Nemad samal ajal avastasid, et üks hommikustest nõudepesijatest pani selle läppari tuuri. Helistasid siis talle ja selle asemel, et oma tegu eitada tuli vastuseks: "there is no way I'm on the cameras". Mida?! Saate aru, et ta tuli oma tüdrukuga kohale sinna, ütles, et " I'm here to prove my innocence" ja asus teistega turvalinte läbi vaatama. Samal ajal olin ma endiselt baaridaam/hostess/ettekandja nii saali peal, terrassil, kui ka baari taga. Kuna see olukord oli niiiiiii jabur, siis ma lihtsalt naersin seal baari taga omaette ja leiutasin uusi kokteile. Nõudepesija nägi siis lindilt, et oohohohooh, oligi tema see, kes arvutiga välja jalutas. Selle peale ta lihtsalt kõndis minema. Järjekordselt MIDA KURADIT? Nagu ma olen terve päev lihtsalt ringi kõndinud ja mõelnud, et kuidas see kõik võimalik on? Mingi hetk tuli meie supertore teine baarimees Norman õnneks appi. Ma olin niiiiiii õnnelik, et kui ta kohale tuli, siis ma langesin talle otsa sõnadega "I've never been so happy to see you!". Terve päeva jooksul ei saanud ma isegi aega lonksu vett juua. Esimene rahulikum hetk saabus kell 11 ja siis ma mõtlesin, et kell on 8. Aeg lihtsalt lendas, sest ma tuhisesin mööda saale ringi ja üritasin mingit süsteemi saada. Aga kujutage ette, ma ei keeranud mitte ühtegi tellimust pekki, viisin kõik asjad õigetesse kohtadesse ja suutsin kogu selle jama veel oma peas hoida, sest mul said märkmikust paberid otsa ja polnud aega uut otsida. Suutsin 23 inimese tellimused korraga peas hoida ja need õigesti masinasse panna. Ma ei tea, kuidas mu mälu nii erakordne täna oli. Õhtu lõpus aitasin baari kinni panna ja minema sain sealt kell pool 2 öösel. Ma ütlen kohe ära, et kui kunagi tuleb minu õuele selline imeline asi nagu VABA PÄEV, siis ma olen küll kõige õnnelikum inimene maailmas.

Nii palju toimub!

Mul on nii palju kirjutada, et ma ei tea kust alustada. Aga kuskilt peab. Niisiis, ma pole eriti kunagi mõelnud, et tahaks jubedalt siia Ameerikasse jääda, aga nüüd mõtlen. Ma nagu andsin endale aru küll, et ma varsti pean siit ära kobima, aga täna on esimene august ja ma pole valmis. Te ei kujuta ette ka, kui palju lahedaid inimesi ma siin kohanud olen. New Yorki kõige suurem erinevus Havaiiga ongi see, et seal sai põhiliselt hängitud karja eestlastega, sest kohalikud olid(enamuses) ikka täielikud jobud, siis siin on teistmoodi. Ja ma ütleks, et kõige hullem paanika seoses äraminekuga ei ole minul, vaid inimestel minu (ja Hedo) ümber. Näiteks kohtusime paar nädalat tagasi maailma kõige lahedama abielupaariga, kes ostsid omale just US Virgin Islandile baari. Ja siis ütlesid, et mina ja Hedo saaks seal vabalt töötada. Nagu Midaaaa?!

Ja tööga seoses, ma andsin Vapianos LÕPUKS lahkumisavalduse sisse ja ma olen niii nii õnnelik, et ma sealt põrguaugust ära saan. See kõik, mis seal toimub... Ma isegi ei hakka. Kogu see suhtumine ja olek. Fuhh, ma tahaks nutta, kui ma mõtlen selle koha peale. Siin teises restoranis läheb hästi selle eest. Tunde saan korralikult, tipp on korralik ja tööd peab selle kõige eest tegema kordades vähem. Samas, actionit saab ka. Üleeile näiteks üks töötaja flippis ja hakkas asju puruks loopima. See on siin nii tavaline, et inimesed on peast pisut hullud. Mina isiklikult arvan, et väga suure osa sellest määravad narkootikumid. See on täiesti ebanormaalne, kui palju narkotsi siin inimesed teevad. Täiesti igapäevane on olla kanepist pilves ja siis korrutada iseendale ja kõikidele teistele, et kanep ei ole narkootikum. Eee, hallooo. Kui sul on seda igapäevaselt tarvis, et kuskil teises dimensioonis olla või oma "mõte tööle saada", siis armas inimene, mul on sulle üllatus! Sa oled narkomaan. Jaaaa mitte, et ma arvaks, et alkohol parem on, aga noh. Alkohol on parem:D

Ma tahtsin kirjutada natukene sellest tundest siin tänavatel ja miks mulle siin nii väga meeldib.
Niisiis paar päeva tagasi tulin oma pikalt tööpäevalt Vapianost, kus mul aeti närv jälle nii mustaks, et otsustasin haarata õlle või paar. Kuna Hedo lõpetas umbes samal ajal, siis saime oma baaris kokku. Baari ees tänaval käib kogu aeg melu. Tänavale astudes tulevad vastu samad vanad tuttavad näod, kes pakuvad suvalistele möödujatele free comedy show'd. Mulle enam mitte- ju siis juba teavad mu nägu. Samal ajal kostub baaridest ja klubidest erinev muusika, restoranid on pungil rahvast täis ja õhk on suviselt palav isegi kell 12 õhtul. Kuna minu baari kõrval on üks populaarne college baar, siis on seal alati üks hunnik noori tänaval suitsetamas. Tuian neist läbi ja olengi oma baaris. mmm. Tavaliselt ootavad sisse astudes tuttavad näod ja baarimees. Peale seda tuleb üldiselt lause "Hey babe, Sam on Stella?". Seejärel vabandame Hedoga kõigi ees, sest meil on kindel plaan hakata eesti keeles oma päevast pläkutama. Räägime kiirelt ja aktiivselt ära kõik feilid ja lollused, millega hakkama saanud oleme ja siis oleme tagasi seltskonnas. Iga õhtu on mõnusalt ühesugune, aga samas nii erinev. Sel õhtul näiteks oli baari ees tänaval posu noori, kes mängisid jalgpalli. Miks ka mitte? Seda seniks, kuni üks meie baarimeestest selle palli maja katusele lõi. Mängu ajal tuli sinna üks noor kutt suure kaameraga- täpselt minu maitse. Ärge saage valesti aru, mitte kutt pole minu maitse, vaid kaamera. Ja siin on nii lihtne inimestega jutule saada. Astusin juurde, ütlesin tere ja saingi omale uue sõbra. Nimelt elab noormees üleval korrusel ja tuli alla jalgpalli mängivaid noori pildistama. Ise on muidugi fotograaf. Ma muidugi ütlesin kohe, et libistan sees õlle ning tema tulgu nüüd tehku seda minuga koos ja asi lõppes sellega, et augustis saan minna tema assistendiks paarile fotoshuudile. Hurraa.
Ehk siis, New Yorki puhul üllatab mind kõige rohkem see, et ma ei ela siin juba ammu mingit turistielu, ma käin samades kohtades, teen samu asju, aga iga jumala päev juhtub midagi sellist.

Ja Hedo, ma tahtsin kirjutada Hedost! Pühade jumal, kuidas ma elasin selle inimeseta 23 aastat??!?! Mu päev ei ole täiuslik enne, kui ma pole saanud talle ära pläkutada kõiki oma probleeme. Ja mu päev pole täiuslik enne, kui ma pole ära kuulnud kõikidest tema seiklustest. Mina ei tea küll, et kuidas nüüd nii läks, et meie kaks siia imelisse linna koos ära eksisime.
Ja Delvin, minu teine sõber siin! Ja Dennis! Ja meie baari inimesed! Appiii, ma ei kujuta ette ka, et ma ei saa seda rutiini siin enam jätkata ja samal ajal vaikselt oma unistuste poole püüelda. Ja Ryan! Ma skaipisin Ryaniga ja millegipärast oli mul seda ka nii vaja!

Ma ütlen teile kohe ära, et mul ei ole teile mitte ühtegi pilti pakkuda peale lambiste telefonipiltide. Aga teate! Harjuge ära. See on siin nüüd see suurekskasvamise moment, kus sa avastad, et raamatus pole enam pilte(minu jaoks oli see väga kurb moment).

Nii ilus on mu kodulinn väää???? :'( :'(

Ükspäev käisin Victorias Secretsi poes ja ostsin omale hunniku ilusaid truspareid, sest vanad olid kõik mustad. Peale seda läksin Vapianosse, kus Paula meisterdas mulle ühe mõnusa ananassise pitsa. NÄMMMMMMAAA.

Üks õhtu tegime Hedoga naisteka. Ajasime omale juustu, õuna, salatit, jäätist ja šokolaadi näost sisse. Aga sõbrad- ärge muretsege! Ma ei söönud 10(!!!!!!!!) päeva jäätist ja eile õhtul lõpuks lubasin omale ühe pindi. Ma nimelt läksin vahepeal nii paksuks, et jäätiselott tuli lõua alla...

Issand jumal Reelika, kellega sa koos töötad?!?!?! Igatahes. Ükspäev tellis üks klient kõikidele restorani töötajatele jäätist ja see noormees on mu kaastöötaja, kes need meile ära tõi. Miks ka mitte?! Aga natukene veel lahedatest klientidest. Üleeile olin Vapianos tööl, siis oli mul järjekorras 28 inimest ja ma sain süüa teha ainult ühe vokiga, sest teine ei töötanud! Tegin siis ühele mehele pastat, tema parasjagu kulistas veini alla. Vaatas siis härra mulle otsa ja ütles, et ma näen välja nagu mulle kuluks ka üks klaas veini ära. Ma siis vastasin, et "I'm not gonna lie, I could REALLY use one". Selle peale palus ta end vabandada ja ütles, et tuleb kohe tagasi. Saate aru, et ta käis ja ostis mulle klaasi veini või?!?! Kui armas!!!! Ma tahtsin seal samas nutma puhkeda ja talle kaela hüpata, aga noh. Mul oli järjekorras 28 inimest. 

See on meie uus barman restoranis. Ta on päritolult sakslane ja ohh te peaks ta häält kuulma. Madal käre. Iga kord, kui ta minuga räägib, siis ma kihistan pihku nagu väike plika ja punastan. Väga profesionaalne käitumine.. See pilt on tehtud peale tööpäeva muidu, kui ma palusin tal mulle mingi koksi kokku keerata. See asi oli VÄGA tekiilane, aga muidu nämmm.

No tavaliselt lähen ma hommikuti taksoga koju, aga ükspäev otsustasin millegipärast rongiga tulla ja ohhh, kui ilus vaade. See on siis hommikul kell kuus, vaade downtownile. Nii ilus ju?! Palju ilusam, kui mingid lambides palmipuud. Aga samas, mul on alati mingi värk nende suurte majadega olnud:D

Universum, mis sul viga on?

Siit tuleb nüüd üks väga diip ja kurb postitus.
Täna pidin ma minema oma unistuste tööd üle tsekkima. See oleks siis olnud fotograaf/produtsent vist eesti keeles? Igatahes. Kohtumine oli kell neli, ma olen nädal aega oodanud seda nagu väike laps, aga õnneks universumil olid muud plaanid. Nimelt kodust minema hakates ei tulnud lihtsalt mitte ühtegi rongi. Ma sain aru, et inimesed olid tund aega oodanud, peatus oli puupüsti rahvast täis. Lõpuks see muidugi tuli, aga peale seda jäi teine rong hiljaks. Taksoga poleks ka jõudnud, sest sel ajal tunnel autosid täis. Niisiis jäin ma oma kohtumisele 15 minutit hiljaks ja see härra polnud enam seal. Saatsin kohe emaili, et olen ikka seal ja läks nii, et äkki ikka saaksin veel ühe võimaluse. Vastuseks tuli "It's ok. We're done".
Ma ütlen kohe ära, et ma hakkasin pillima, nagu täiskasvanud inimesele ikka kohane. Kuidas nii?!?!?!? Nagu tõsiselt ka, nii õel vastus. Peale seda emaili istusin Vapianos ja kurtsin töökaaslasele. Väljas hakkas just parasjagu vihma sadama ja tundus üldse, et maailma lõpp on käes.
Peale seda supsasin oma baarist läbi, et saada üks lohutusõlle ja seejärel kimasin Brooklynisse ja sain Paula ja Sandyga kokku. Sandy oli just kuu aega Greenlandis. Vaatasime pilte ja VÄOO, väga väga ilus koht ikka. Ja need jäämäed, no uskumatu. Aga teine keiss on see, et Sandyl on minu unistuste kaamera, niisiis suundusime Brooklynisse välja, minul kaamera ja statiiv näpus. See tegi ikka tuju väga heaks ja sain üle pika aja selle kaameraga tsillida. Ma muidugi pole nii osav, kui oma kaameraga, sest no pool ajast kulub nuppude otsimisele, aga midagi ilusat ikka saime.

Sellega võin vabalt selfisid teha peeglis elu lõpuni. 

Paar tähte on ka taevas näha, kuigi no linnavalgus tapab need kõik suht ära. Williamsburg Bridge

Parem pool linnast.

No üks veel

Sandy ja Paula

Mingi lambine restoran

:)

Ma ei saa mitte kunagi mehele

Eilsete ürituste valguses pean ma lõpuks kirjutama oma meeletult headest sebimisskillidest. Nimelt, eile õhtul rääkisin tööl pikalt juttu ühe kena Austraalia noormehega. Tavaliselt on nii, et kui keegi mulle atraktiivne tundub, siis mul ei tule sõnad absoluutselt suust välja. Ehk siis ma tardun täiesti paigale, teen oma peas paar nalja, naeran omaette ja näen välja nagu idioot kõrvaltvaatajale. Eile see nii ei olnud, mul tulid isegi sõnad suust välja ja asi sujus ootamatult palju paremini kui tavaliselt. Mingi hetk jõudsime jälle viisajutuni ja siis ta tegi veel nalja, et ta võib minuga abielluda küll.. ja kuhu jõudsin mina oma jutuga?!?! Kuidagi selleni, et ma olen nii paksuks läinud ja eelmisel aastal võtsin ikka jõhkralt juurde. MIDA?!??!?! Mis mul viga on?! Nagu tõsiselt. Ja ma ei saa seda isegi alkoholi kaela ajada, sest ma olin täiesti kaine. Ja see pole mitte ainuke kord. Iga kord, kui ma kohtun mingi vähegi normaalse inimesega, siis suudan ma öelda midagi nii erakordselt lolli, et ma tahaks lihtsalt ära surra. Ja flirtimine, oh jumal. Misasi see veel on?
Ma ütlen teile, et ma lõpetan kunagi oma ühetoalises lasnamäe korteris koos 50 kassi ja pinokliga, sest kui ma sellises tempos jätkan, siis ei ole mul lootustki üldse mitte kunagi tanu alla saada. KUIGI, mõni päev tagasi tuli minuga rääkima minust peajagu lühem indialane. Vestlus oli konkreetne. Tema(india aksendiga): "I'm sorry, but you look very beautiful, would you like to come home with me?". Mina :"No"
Niisiis vähemalt saan omale mingi peajagu lühema india tüübi võtta, kui kõik muu alt veab.

Anyways, täna on mul vist vaba päev, muidu olen ikka tööl tööl tööl. Lähen täna ühte reklaamifirmasse tööd üle tsekkima, aga ma räägin sellest pigem pisut hiljem.

Ja mul pole pilte, aga seda ma teen ka täna.

Issand mul polegi nagu midagi kirjutada enam, sorry! Tsau

Pööraseid hetki minu ainukesest vabast päevast

I hate fridays!

Ma ei tea, et kuhu see aeg siin kaob, aga nädalake on mööda läinud ilma blogimiseta. Täna on mul vaba päev, mis algas VÄGA meeldivalt. Nimelt olen ma jälle ilma huuleneedita, sest viimase kahe päevaga läks see täiesti halvaks. Ma ei hakka kirjeldama, et milline see välja näeb, sest paljud teist ilmselt minestaks, aga Hedo arvates näen ma välja näiteks selline:

Polegi kõige hullem ju?! Igatahes, ma loodan, et see asi paraneb nüüd ära. Ja mida ma sellest kõigest õppisin? I'm too old for this s***!

Teistest uudistest, olen vahepeal nagu ikka kuus päeva järjest tööl käinud. Eelmisel pühapäeval vaatasime jalka finaali. Bayern Munich tuleb meile siia mängima mingi suvalise Mehhiko tiimiga. Ilmselt lähme vaatama mängu, tahaks veel oma Saksamaa särki kanda...

Räägin siis veel ka sellest, et kui väga ma vihkan reede õhtuid. Niisiis, reedel lõpetasin töö kella ühe ajal öösel ja otsustasin Hedo ära oodata(kuna ta lõpetas kell neli). Läksin siis rõõmsalt oma baari, et haarata peale pikka tööpäeva üks kosutav kesvamärjuke ja mida näevad mu silmad??? See baaritänav oli täiesti õudne. Nädala sees on siin ka palju rahvast, aga sellise vaatepilti ei ole minu silmad varem näinud. Kell pool 2 öösel olid inimesed niiiiii täis. Ja mitte nagu hästi täis, vaid nii täis, et tüdrukutel olid kleidid pea kaenla all, alparid näha, koperdasid oma kõrgetel kontsadel. Ühest teisest baarist astus välja kena näitsik, ilusalt riides, ja blööaaaa- pani otse seal baari ees ropsi. Tsiki taga mingi silmnähtavalt võõras noormees, kes ikka veel loodab keppi saada ja patsutab tüdrukut seljale. Kaks tänavat eemal haarasin omale 1 dollari pitsalõigu ja nägin vilkureid. Igavusest ja uudishimust seadsin pitsat nosides sammud sinnapoole. Seal seisis kaheksa politseikut ja kiirabibrigaad, tänav oli konkreetselt täis ropsitud, maja vastas lösutas kuskil 35-aastane korralikus ülikonnas mees, kes oli reaalselt ennast ja kogu tänava täis oksendanud. Ma läksin nende politseikutega juttu ajama, vaatasime kuidas kiirabitöötajad seda tüüpi üritasid kanderaamile panna, aga kuna ta samal ajal IKKA VEEL oksendas, siis see oli pisut raskendatud. Kuidas nii palju okset ühe inimese sisse isegi ära mahub? 

Lõpuks istusin nõutult oma baarileti taga, rääkisin oma baarimehega juttu. Ta ütles, et vihkab reede õhtuid sama palju, kui mina. 

Ma ütlen kohe, et ma olen enda arvates ise ka ikka igas joobestaadiumis olnud, aga sellist jama eiei, mitte selline. Fuh. 

Samas, eile ma jälgisin pisut, et mida need inimesed omale sisse ajavad. Minu kõrval üks tsikk lasi viskit toonikuga, tekiila shot, viski shot, mingi lambine kokteil ja siis üks siider ka pliis peale. Ja need shotid maksavad 8 doltsi tükk. Ma ei ole aru saanud kunagi, miks inimesed neid reaalselt ostavad. Ma olen neid joonud siin küll ja küll, aga ma pole kunagi ühegi eest maksnud. Nagu, üks lonks 8 dollarit ja seda ei saa ju isegi nautida?!?! Ei, aitäh.

Anyways, kuna ma ei oska absoluutselt mitte millestki kirjutada, siis lisan siia postitusse lihtsalt lambiseid pilte ja üritan mingi stoori juurde rääkida.

Niisiis, rongi ja metroojuttu. See tore sõber tsillis minuga New Yorgi subway peal. Neid seal vahel ikka kohtab(õnneks mitte liiga tihti) ja prussakaid on ka vahel, väga harva.

Aga, väike magamisstoori ka juurde. Eile öösel koju sõites vaatasin rongis ringi ja jõudsin järeldusele, et Pathi rongi peal magama jäädes minuga küll midagi juhtuda ei saa. Esiteks sellepärast, et ma ei ole kohanud ühtegi sellist "gängi" või asja, kes tunduksid kuidagi ohtlikud ja üksiküritajatel ei ole võimalustki. Siin on öösiti täpselt piisavalt palju inimesi rongis, et kõigil oleks turvaline. Eile näiteks teadsin KOHE, et jään magama. Panin omale rõõmsalt äratuskella helisema ja jäin tukkuma. Minu vastas istusid lahedad tsikk ja kutt, kellega ma unesegaselt vahepeal paar nalja viskasin. Nimelt kuna mul on nohu, siis ma vahepeal võin veits norsata. Ja ma magasin klapid peas ja tegin korraks silmad lahti, siis nägin neid minu poole vaatamas ja naermas. Võtsin klapid ära ja küsisin, et "did I snore?". Selle peale nad hakkasid veel rohkem naerma ja ütlesid, et ei. Nad olid omavahel ka just kohtunud rongis ja ütlesid, et ma tundun äge ja, et nad ootasid millal ma üles ärkan, et nad saaks minuga tsättida. KUI ÄGE??

Ma pole siin mitte ühtegi Reelikat näinud veel, väga masendav. Aga mu nimi, enamus inimesed otseloomulikult ei suuda seda hääldada, ega ära õppida. Niisiis kutsutakse mingi näiteks Reeliks, Rayrayks, Reeks, Reliika, Relic. Üks õhtu üks tüüp ütles mingi Elrika või midagi taolist Mul on isegi endal juba raskusi oma nime hääldamisega, niisiis mida ma veel teistelt ootan?!

Käisin ükspäev jalksi vaatamas

Kui Saksamaa võitis Brasiilia, siis oli Empire saksa värvides ja kui täitsa ära võitsid, siis oli ka. Nii lahe!!!

Üks hommik astusin Vapianosse sisse a toimus selline söögiorgia. Ehk siis käimas olid testid ja kõik inimesed tegid rõvedalt sööki, mida keegi ei söönud ja mina seal mugisin rõõmsalt.

Väsinud fänn koduteel...

Ja ma tahtsin veel öelda, et mulle nii väga meeldib, kui te mulle kirjutate facebookis, et ma pole ammu blogi kirjutanud. See on nii armas, et te mu parmuelu ikka veel jälgida viitsite!

Kalli-kalli ja ma täna teen midagi ägedat oma allesjäänud vaba päevaga, et saaks JUBA HOMME uue postituse teha!

Coney Island

Eile oli üle pika aja vaba päev ja plaan oli sellest võtta viimast. Mõeldud, tehtud! Üleeile õhtul peale tööd käisime Elsiga Hobokeni elu kaemas. Nimelt on pikka aega plaan olnud siia välja tulla, aga alati viivad kõik teed kuidagi New Yorki. Esimese hoobiga olin mina ikka päris ehmatunud, sest siin on järjekorrad baaridesse. Nagu reaalselt mingi 25 inimest ootab ukse taga, et minna sisse õlut jooma. What?!?! Käisime siis paaris pubis, lõhkusime klaasi, jooksime välja, valasin end õllega üle, andsin maailma ägedaimatele tüüpidele kogemata vale numbri ja tulime koju. Kokkuvõttes jäi see ilmselt viimaseks korraks siin baarides...
Aga eile siis. Ärkasin pisut unisena, aga pidin siiski kiirelt linna jooksma ja Vapianost palgatšeki võtma ja selle siis panka viima ja raha vastu vahetama. Loomulikult sõi automaat mu 50 dollarit ära,sest see jäi mingit x-pidi sinna kinni. Järjekordne tõestus, et raha vihkab mind. Polnud väga hullu, küll ma selle tagasi saan. Hüppasime siis rongi peale ja sõitsime Coney Islandile. Pidime esialgu küll Six Flagsi minema, aga see jäi ära, sest autojuht pidi tööl olema.
Niisiis, seal on üks selline tore lõbustuspark nagu Luna Park! Me Elsiga ostsime kohe piletid omale ja jah, ma mäletasin õigest. Ma armmmmmaaastan lõbustusparke ja neid pea alaspidi karusselle. Ma ei kartnud üldse ja olin isegi silmad lahti. Karjusime oma hääled ainult ära. Ameerika raudteele kahjuks ei jõudnud, sest sinna oli eraldi pilet ja pikk järks. Pluss Els pidi tööle minema.
Niisiis jäin ma sinna üksi lounima ja kell 5 sain oma sõbra Mattiga kokku. Pean tunnistama, et üle pika aja väga lahe inimene, siin enamasti on ikka täielik jobukari koos. Igatahes, tsillisime katuseterrassil ookeani ääres, jäin ilmselt pisut haigeks(kurguvalu võib muidugi olla tingitud ka sellest karjumisest). Peale seda läksime kuskile mõõganeelajate muuseum-baari. Koha nimi oli vist Freakshow. Seejärel saabusid Matti sõbrad sinna. Sai pisut karaoket lauldud ning siis otsustasime tagasi lõbustusparki minna, et vaaterattale minna. Niiiii ilus oli, kõik tuled põlesid ja ohhhhh. Mis ma ikka räägin, ma kohe panen teile lõpuks hunniku pilte. Koju sõites olin ma Margariitadest üle joodetud ja kodust 2,5 tunni kaugusel. Kell oli kolm öösel ja otseloomulikult jäin ma metroo peal magama ihuüksinda. Hoidsin siis Elsi kaamerat nagu oma väikest last, kui üks tüüp üritas mind üles ajada. Koputas mu õlale, et "Sorry, mis, I think you missed your stop". Mina unesegasena oleks tal peaaegu nina lömmi löönud, sest ma arvasin, et ta tahab mind röövida. Kiirelt küsisin, et kas ma olen Manhattanil. Vastus tuli jaa. Mina siis jälle, et "kas Union Squarel??". Tema poolt tuli kurb nägu ja "kahjuks möödas". Jooksin siis maha ja ÕNNEKS olin täpselt Pathi peatuse kõrval. Ehk siis ma magasin õige peatuse maha, kust ma oleks pidanud kõndima, aga sain hoopis paremasse kohta Jeee

Ühesõnaga, täna on mul ka veel vaba päev ja siis tuleb sel nädalal ainult 6 päeva tööl!:) See ei olnud kusjuures sarkastiliselt kirjutatud, sest uskuge mind, 6 päeva kõlab nagu paradiis kümne päeva kõrval!!! Ja nüüd(trummipõrin), hunnik lubatud pilte!!!

Esimene vaade pargile. See on siis vana ameerika raudtee, pisut edasi oli ka uus, mis just avati!

Me käisime selle Wild Riveri peal ka. See oli küll kõige lamedam junn üldse.

Selle peal käisime KAKS korda, sest see oli nii lahe lihtsalt. Ja mina üldse ei kartnud(tegelt see on hästi kõrgel, see lihtsalt sisse zuumitud)

Mina olen ka täitsa alles ja isegi mu sissepäevitatud kotirant on näha(ja huuleneeti pole ka vist enamused teist näinud)

Hedo Kossu mängimas. Ehk siis see vend pressis mult 5 dollarit välja(jobu)

Kogu see trall toimus ranna kõrval ja see on beachwalk ehk promenaad!:)

Sellega käisin õhtul sõitmas

Tänava nimi oli Surf avenue. Mulle meeldib

Mingi suur junn, mis mulle lihtsalt nii väga meeldis:D Kunagi tehti sealt mingeid hüppeid, nüüd see on nagu landmark

Poolakas Matt

Katuseterass ja taustal paistab uus ameerika raudtee

ÕLU(ja lihtsalt ilus pilt)

Õhtul oli selline

Matti sõber ja tema tüdruk VERONIKA. Mul tuli kohe selline õnnejoovastus peale, nagu oleks kodus(kes ei tea, siis mu õe nimi on Veronika)

Üks tore pilt sõpradest.

Ja sealt tulid need Margaritad, mis mind metroo peal magama panid. Nämmmaa

Aga täna! SAKSAMAAAAAAA KDJFKJGKLJKLGJDKL tsau!