Farmi-Reelika

Ma olen siin viimased kuud üpris kindel olnud, et farmi mina minna ei kavatse ja peale 1. aasta viisa lõppemist lähen kooli ehk siis Student viisa peale. Hiljuti pidi Kristini boyfriend Tom peaaegu Austraaliast lahkuma, sest viimasel hetkel sai ta töölt uudise, et ta ei saa ikka sponsorviisat ja siit tuli kiirelt viimastel päevadel hakata uusi võimalusi otsima. Uue võimaluse ta leidiski õpilasviisa näol ja sel hetkel ma avastasin, et ma ei taha oktoobris samas seisus olla, kus ma pean maksma miljon dollarit, et riiki edasi jääda ja siis ka ilmselt õpin asja, mis mind üldse ei huvitagi, sest see mida ma tegelikult õppida tahan maksab kaks miljonit. Seletuseks siis, et kui tahad teiseks aastaks veel Austraaliasse jääda, siis tuleb kolm kuud farmis töötada.
Siin ma nüüd siis olen vaikselt uurinud neid farme ja no kurat võtaks. Kui ma kandideerin kuskile restorani tööle, siis ma juba kandideerimise ajal olen suhteliselt kindel, et ma saan selle töö. Farmi kandideerimisel, eeee, no mida ma kirjutan oma CVsse? Et kui ma laps olin, siis ikka korjasin vanaema juures marju, vahel sai kardulaid maast võetud ja paar korda sattusin isegi lauta ja nägin lehma oma silmaga? Või et olen ehitusel töötanud jumal teab kui mitu suve ja talve ja üldse ma olen tugev Ida-euroopa naine?! Loll olukord. Muidugi saaks ma siin tutvuste kaudu kuskil Austraalias selle ikka ära teha, aga mul on siin Perthis oma hea kodu ja elu, okei palgaga töö, mida ma isegi oskan teha, sõbrad ja ilus mehku. Miks kurat ma pean kuskile päraperse minema peenraid rohima, et oma normaalset elu edasi elada?!?! Üks ühele meenub New York, kui kuradi Kanada viisajobu teatas mulle, et mul on kolm nädalat aega riigist lahkumiseks. Miks?! Ma elatan end , maksan makse, käin tööl, ei küsi mitte midagi ja ikka on tunne nagu elaks kiviajas, kus on valikus A ja B .Ehk A, kas käia läbi rämeda kadalipu, maksta roppe summasid, istuda ööd ja päevad täites paberimajandust, sisimas lootes, et ehk valitsusametnikud on heas tujus ja annavad sulle mingi viisa või B, viia läbi tunduvalt lihtsam petuskeem, abielluda kohaliku aborigeeni (New Yorkis mõne India kutiga) ja siis riiki jääda.
Ahhhhhhh, nii närvi ajab kogu see teema mind, tahaks ainult ropendada.

Pisut helgematel teemadel peatudes, siis eelmine nädal möödus rahulikult ja mõnusalt, kolmapäeval tegime poistega fotoshuudi, et neile mingi promopildi moodi asi leiutada laupäevaseks ürituseks. Avastasin, et mehi on palju raskem pildistada, kui naisi. Kristiniga on ikka nii, et poos ja pilt, poos ja pilt. Pärast filmi läbi vaadates on 90% kaadritest suurepärased ja 10% on head. Badeni ja Chadiga oli selline lasteaiakasvataja tunne, et pool ajast mina krääksun "Hallooooo, kaamera on siinpool!!!", "valgus on siin", "Baden ära räägi samal ajal kui ma üritan pilte teha", "Kui sa oled seljaga kaamera poole, siis su nägu ei jää paratamatult pildile". Ehk siis, tegin ikka hea posu kaadreid, aga no 10% on kasutatavad... Ma ise ka alles nii algaja ja kardan, et ei oska piisavalt või, et kõik pildid on fookusest väljas jne ja siis takkaotsa muretse veel modellide üle ka.
Järgmine vaba päev oli pühapäeval ja siis käisime Badeni ja ta sõpradega vibu laskmas. Alguses panime kohe panused, et kaotaja ostab teistele õlle ja mina juba arvutasin oma kopikaid peas kokku, sest kõik teised olid varem mänginud. Baden ja Chad rebisid kohe ette ära, niisiis oli võistlus minu ja Adami vahel viimasele kohale. Mul kohe ikka üldse ei sujunud ja takkatippu sain katkise vibu ka veel, aga eelviimases ringis sain asja kätte ja viimases ringis tulistasin noole täpselt keskpunkti ehk siis sain tagaltpoolt teise koha WOOHOOO ja ei pidanud õlut ostma. Peale seda läksime kõige mõnusamasse pubisse maakohas, kus mängis selline ehtne rokk-kantri bänd laval ja väljas ladistas vihma, kõrval olid kohe lambad ja emud ja terrassil tehti kiviahjus pitsat. mmm, suurepärane päev!

Nüüd on jälle kolmapäev ja vaba päev ja ma ei oska endaga midagi peale hakata. Kell on pool neli ja mu päeva saavutus on see, et ma suutsin pesemas käia... Laupäeval lähme klubisse, sest Baden ja sõbrad on laval ja meie tahame end lihtsalt ilusateks teha üle pika aja. Et ikka korralikult krohv näkku ja ja. noh, ega ma rohkem naiselikum ei oskagi olla, sest kontsasid ma ei kanna ja push up rinnahoidjat ei ole ka mõtet selga panna, sest pole midagi push uppida hahahahhahoohohoh. Mõned pildid siis ja kena päeva jätku! Ja kui keegi teab kedagi, kes oli head farmis ja tahab mulle soovitada( ei pea Perthis olema), siis nagu varem mainitud, ma olen peenraid rohinud küll!!!


 
Professionaalid

 

Backstreet boys põhimõtteliselt


Lõpptulemuseks valiti see pilt ja ürituse korraldaja leiutas sellest siis maailma halvima kvaliteediga variandi

Ehin end võõra perekonna sulgedega

Ma lubasin eelmises postituses, et ma räägin oma kurvast ja depresiivsest elust ja otseloomulikult järgnes sellele kõige ideaalsem nädal maailmas. Niisiis, vabandused ette ära, aga siit tuleb üks õnnelik postitus!
Eelmine nädal toimus nii palju, et ma kohe ei oskagi kuskilt alustada. Töötasin esmaspäeval ja teisipäeval, ehk siis neist kahest päevast pole midagi rääkida. Kolmapäeva alustasin jope otsimisega, sest hohoho, meil siin algab talv. See tähendab, et öösiti on 10 kraadi, mis tundub umbes nagu -2974787987987 kraadi külma. Sain omale kaltsukast 15 dollariga ühe mõnusa parka ja viie dollariga mütsi. Eestis vast kaltsukas nii palju ei maksaks, aga siin tundub see nagu tasuta saadud. Peale seda läksin Kristiniga fotoshuuti tegema. Kunagi räägin sellest ehk pikemalt, aga õhtu möödus veini taustal ja pildid tulid niiiiiiii lahedad. Neljapäeval ärgates pidin asju pakkima, end pesema ja sada muud vajalikku asja tegema ja selle asemel pidin ma kohe pilte sorteerima. Asju pakkima siis selleks, et sõita Bunburysse Badeniga. Pisut peale kella 12t sain sõnumi, et ta on kohe varsti minu juures, et kas ma ikka valmis liikuma. Alles siis hüppasin voodist välja dushi alla, sealt poolpaljalt oma tuppa ise paaniliselt asju kotti viskamas. Suures tuhinas pakkisin viieks päevaks kaasa näiteks viis sooki. Mitte viis paari sokke, vaid VIIS sokki... Peale selle teatas Baden enne uksest välja astumist ,et meil on klubisse minek. Pühade jeesus! Mul tõesti ei ole klubi riideid...

Igatahes, kott pakitud, asusime teele. Minu päris esimene kord Perthist väljas(kui lennukiga lendamine välja arvata), Baden võttis pisut pikema teekonna ette ja sõitsime läbi sellise linna, mis jaanuaris pea täielikult maha põles. Väga kurb lugu muidugi, aga samas see nägi niiiiiiiiiiii lahe välja. Kujutage ette põlenud mustad puud, must maa, maha põlenud majad ja siis värsked rohelised lehed kogu selle musta taustal kasvamas. Nägi välja nagu kõige coolim arvutimäng või õudusfilm. Ma vabandan kohe ära, et pilte siis ei teinud, sest oli kõva plaan tagasiteel sellega tegeleda, aga kahjuks plaanid muutusid.
Kolm tundi hiljem olime Bunburys, mis on Badeni sünnilinn. Mul oli selline hirm, sest see oli selline klassikaline vanematega kohtumine ja Baden on selline asshole, et ta pool teed rääkis mulle välja mõeldud õudusjutte oma perest. Peale selle oli ju veel emadepäev ja Talecia 18s sünnipäev(Badeni noorem õde) ja üldse selline perekondlik nädalavahetus ja siis tuleb töllerdab mingi suvaline Reelika seal. Ohhh, nii ebamugav tunne.
Kohale jõudes oli muidugi lugu hoopis teine, kõik olid väga sõbralikud, avatud ja lahedad. Taleciaga olin varem ka kohtunud, aga ema-isa nägin esimest korda. Ja loomulikult kõige nunnum väike koer nimega Brandy!!! Rääkisin paar sõna juttu ja siis Badeni isa teatas, et tuleb voodi valmis teha. No inglise keeles on see "make a bed" mida ma mõtlesin ,et linad peale panna, aga tegelikult hakkasime kahekesi IKEA puslet kokku panema. Asjatasime seal ja iga kord, kui keegi tuppa sisse astus, olin mina käpuli maas ehitamas ja Baden juhuslikult püsti. Vanemad naljatasid terve aeg, et mina vaeseke teen tööd ja Baden lihtsalt passib kõrval. See juhtus 5 korda vähemalt. Voodi valmis, tee joodud, jutud räägitud. Point on see, et ma meeldisin ta vanematele woohoooooooooo jeeee ja nemad meeldivad mulle ka!

Reedel oli Talecia sünnipäeva pidu. Ma sellel kõigel pikemalt ei peatu, sest see lugu hõlmaks juba seda, kuidas ta vanaisa küsis, et millal siis Reelikast aus naine tehakse ja Baden laskus ühele põlvele ja küsis "would you...... like a beer" ja teine vanaisa tegi minuga koos selfit ja ahhhhhh nii lahe pere. Õhtu lõppes igatahes klubides, kus mina, MINA, tantsisin ja suhtlesin inimestega. Üritasime Badeni vanema õega kosjamoore mängida, et noored 18-aastased piffid jooke saaks. Sain isegi ühe telefoninumbri, sest ilmselgelt purjus Reelika arvas, et on jube hea idee mingite suvaliste tüüpidega järgmisel päeval enne festivali soojendusjooke teha. Naljakas lugu see. Noormees siis andis oma telefoni, et ma oma numbri sinna sisse paneksin, aga samal ajal helistas talle keegi Molly. Jällegist, purjus Reelika, võtsin vastu ja mängisin vene prostituuti. Vaene tüüp arvas, et ma teen nalja ja lasi mul südamerahus telefoni otsas lollitada, seda kuni hetkeni, kui ma teatasin, et "Molly hung up". Natuke aega hiljem näitas ta mulle vihast sõnumit Mollylt küsimusega, et kes too loll "vene prostituut" oli. Ma jälle haarasin telefoni (selleks hetkeks oli sellel kutil suhteliselt suva juba) ja lubasin talle oma rindadest pildi saata. Mõeldud-tehtud jooksin Badeni juurde, kerisin pluusi üles ja saatsin Mollyle pildi tema karvasest rinnast. Too võõras tüüp arvas ikka, et me oleme jube humoorikad ja üritas Badeni nibu hammustada, mille peale mu armas peiks vaatas sellele noormehele otsa, tegi silma ja teatas, et ta on päris erutunud. Rohkem me seda tüüpi ei näinud ja järgmisel päeval kõne ka ei saanud. Ei tea küll miks... Kunagi peale seda lohistas Baden oma õed, kõik sõbrannad ja minu(ilge hunniku naisi) takso peale ja sõitsime koju.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 7, sest oli käes päev minna Groovin the Moo festivalile. Tähendab, mina sain edasi magada, aga Baden pidi tööle minema. Ta oli seal nimelt üks stage manager ja sõbrad olid DJd ja ühesõnaga äge värk. Mina magasin südamerahus 12ni ja ärgates oli Talecia ja ta sõbranna veel täiesti mitte liikumisvalmis. Ühesõnaga, kuna nemad tahtsid omale veel festivalimeiki teha ja nii edasi, siis otsustasin jala minna sinna. Google mapsi õnneks vaja polnud, sest terve linn oli täis poolpaljaid hipipiffe, ehk sain lihtsalt neid jälitada. Paluks nüüd tähele panna, et selle päeva kõige soojem hetk oli väljas 15 kraadi. Ilm oli küll ilus ja päikeseline, aga rämedalt külm ja tuuline. Ja kujutage pilti, tuhanded noored RINNAHOIDJATE väel ja lühikeste pükstega ja appikene pühade jeesus maria, palun pange end riide!!!! See selleks kohale jõudes läksin kohe Mootowni lava juurde, kus Baden töötas ja andsin oma viis ekstra pusa talle sinna lava taha. Kui ta neid ära läks viima, siis avastasin, et hohoo, olen suutnud esimese kahe minutiga oma telefoni kuskile ära kaotada. Kuna ma eriline paanikakunn ei ole, siis olin suht rahulik ja mütlesin, et mis seal siis ikka- läinud ta on. Aga ei, minut aega hiljem kõndis üks neiu mööda ja tundsin kohe oma kauni telefonikorpuse ära. Jooksin tema poole, õnnepisarad silmist voolamas, samal ajal karjudes "THAT'S MY PHONE". Tema hakkas seda just turvameeskonnale viima, sest leidis selle kuskilt prügikasti kõrvalt. Kujutage pilti, tuhanded inimesed ja mina olen selline õnnejunn!!
Igatahes, Talecia ja ta sõbranna nimega Russian(tegelikult ilmselt Roshian vms, aga kõlab minu jaoks nagu Russian) jõudsid ka kohale ja läksime päikese kätte istuma ja muusikat nautima. Suurepärane päev, hea odav õlu ja hea muusika. Alkoholiga oli muuseas selline süsteem, et iga purk on väärt 1 dollar. Ehk siis kui taara tagasi viid, saad uue õlle odavamalt ja kui taarat korjad, siis saad üldse tasuta juua, sest 8 purki on 8 dollarit ehk siis 1 õlu (OUMAIGAAD, ma olen nii kaua Austraalias elanud, et 8 dollarit õlle eest tundub vähe). Ma muidu enamus artiste ei teadnud, aga 21 Pilots oli hea ja siis oli keegi Chad vend hea ja õhtu lõpus esines Of Monsters And Men. Seal läks ikka nii külmaks, et isegi mul oli jopega külm ja siis kujutage ette neid paljaid piffe ja kutte, no mul süda valutas, kui ma neid vaatasin. Meie saime õnneks lava taga soojas istuda koos kõikide ägedate artistidega, sest noh, käpp oli sees eksole.

Siin kogu see jutt ei hõlma muidugi pooltki seda mis terve nädalavahetus toimus ja mul on emotsioonid hetkel nii laes, et ma üritasin kasvõi osa sellest kirja saada. Pühapäeval oli emadepäeva hommikusöök, kus ma sain erinevaid puuvilju kuuma shokolaadi sisse dippida. mmmmmmmmm!!! Käisime veel igalpool sõprade juures ja mina sain palju ilusaid pilte teha ja õhtul sõitsime tagasi Perthi ja nüüd täna sain lõpuks üle pika aja koju! Huh, ma panen paar pilti ka, et kogu see asi siin kokku võtta.

Sellega on selline lugu, et läksin pissile ja siis avastasin selle põrandalt. Ise veel mõtlesin ,et fuhh selline haisev peldik, kes siin ee armatseda tahaks. haha. ja siis järgmisel õhtul Taleciaga vaatasime, et keegi oli festivali facebooki lehele üles pannud video noorest armast paarist siin vetsus seksimas(filmitud siis kabiini ukse pealt). Teinekord on ehk targemad...
 
See oli Talecia esimene kord viina Red Bulliga proovida. Ta on reaalselt kõige siiram, süütum, targem ja armsam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Ja mina olen kohutav eeskuju...
 
Pealava esine päeva ajal, siit on natuke näha, kui riided kõik olid. Ja ma veel mainiks ära, et kõik inimesed siin Bunburys on jube pikka kasvu. Mina olen meeter 70 kopikatega pikk ja pidin kogu aeg kõigile alt üles vaatama. Väga tüütu...
 
Ma siia kõiki perepilte üles ei pane, aga see pilt tundub asjakohane, sest vaadake kui ilus peiks mul on!!!!!!!!!

 
Ja vaadake kui nunnu koer Brandy seal oli!

Ühesõnaga, ma ei tea, kas keegi üldse jaksab kogu seda ila läbi lugeda, aga ma nüüd kobin tööle!

Kesse ikka su heast elust kuulda tahab

No tervist!
Pole pikka aega kirjutanud, sest elu on selline junn olnud ja pole väga tuju. Kuid ühel kaunil päeval teatas mu armas õde Veronika, et tegelikult ikka võiks ju kirjutada, sest talle meeldis lugeda mu ebaõnnestunud elust. Ja et üleüldse, kes see ikka õnneliku inimese blogi lugeda viitsib.
Niisiis, siit see tuleb! Alustuseks ütlen kohe ära, et minu kurbusel ja õnnetusel pole Austraaliaga midagi pistmist- õnnetu ja depressioonis oleks ma igas maailma otsas ja Eestis elades ilmselt veel kaks korda hullemini. Asi on selles, et ma ei viitsi enam ettekandja olla ja tahaks jubedalt elus läbi lüüa ja midagi teha, aga ma ei tea mida ja see ajab mind hulluks. Tegelikult ma tean, et ma võiks teha absoluutselt ükskõik mida ja sealjuures õnnelik olla, sest ma juba kord olen selline "üle excited" kõige suhtes mida ma alustan, aga viimasel ajal kuidagi pole tulnud sellist asja, mis tunduks jõukohane minu väiksele ajule. Ja viimasel ajal tundub üldse kõik kuidagi väga raske ja eneseusk on täiesti kadunud. Ma isegi ei oska seda olukorda väga hästi kirjeldada...
Kui nüüd ausalt kõigile mu reisiaastatele tagasi vaadata, siis ega ma pole kunagi väga õnnelik inimene traditsioonilises mõttes olnud, aga tavaliselt ma lihtsalt vaatan asju teise pilguga. Näiteks varem võis minu jaoks päevas kõik maa ja ilm halvasti minna, aga kui ma päeva lõpus maast 1 dollari leidsin, siis mõtlesin enda ette, et SKOOOR, täna oli hea päev. Nüüd keskendun rohkem sellele, et kogu aeg juhtub sitta ja siis vastutasuks viskas universum mulle mingi sitase dollari. Ja raha, ohhh raha!!! Olgem jällegi ausad- mul pole ju kunagi rahaga ringi käimine eriti hästi õnnestunud, aga tavaliselt pole see mind hirmutanud, kui arvel on miinus 12 dollarit. Nüüd on mul pidev hirm raha pärast. Kogu aeg mõtlen, et peaks justkui mingi tagavara raha olema jumal teab mille jaoks. Ma isegi ei taha ju midagi eriti osta... Okei. Tegelikult ostaks omale võib-olla mingi auto ja igavese hunniku objektiive kaamerale ja muud tehnikat ka, aga samas kui neid asju pole, siis hullult puudust ka ei tunne. Terveid riideid ostaks ka, aga samas nende jaoks sain sünnipäevaks veits raha, aga poest ikka midagi ei leia. Üks häda, rist ja viletsus ma ütlen!

Üldiselt ma ei teagi, mille kohta ma viimati üldse mingis blogis kirjutasin, aga alustuseks mainin siis ära, et elan ikka veel oma kaunis majakeses Canningtoni linnaosas, Perthis. Minuga koos elavad endiselt kaks brasiillast- Diego ja Marcela, üks Austraalia kutt ja siis poole kohaga Diego girlfriend Juliana. Seltskond on kirju! Sünnipäeval emaga rääkides ja oma seltskonda tutvustades üritasin seletada, mis toimub, aga ema kaotas ka vist järje ära... Tuleviku huvides peaks selle tutvustuse ära tegema muidugi, sest muidu on raske lugeda ja järge pidada.
Niisiis, saagem tuttavaks!!!

Diego- 30-aastane noormees Brasiilia metsikute mägede vahelt, ära eksinud siia kaunisse Perthi linnakesse. Diego on meie maja isa- kõige normaalsem, tavalisem, siiram ja armsam inimene, keda ma üldse oma lühikese elu jooksel kohanud olen. Ma mäletan, et esimesel õhtul siia kolides küsis ta mult, et kas tahan küüti poodi ja mina, siis nagu ikka, et "ei, ei ole vaja- mina kõnnin!" ja siis tund aega hiljem olin oma 15ne poe kotiga keset kõnniteed ja palusin endale järgi tulla- tema muidugi kohe tuli ka. Peale selle pakub ta kogu aeg mulle õlut, kui ma koju tulen ja iga õhtu on meil taga aias sellised mõnusad istumised, kus räägime elust ja päevast. Diego on üks suurepärane leid siit Austraaliast!











Marcela- Marcela on pildil too parempoolne neiu. Minuga ühevanune, enamus ajast on tööl või õpib. Ka tema on meie õhtustel istumistel meie mõnusas tagaaias osaline. Ma väga palju ei oska teda kirjeldada- me suhtleme küll palju, aga meil pole otseselt mingeid seikluseid koos... Ahhjaaa, Marcelale meeldivad naised!

Juliana- Pildi peal keskmine tütarlaps. Juliana on Diego pruta, ka Brasiiliast pärit, nagu nad kõik siin eksole. Juliana on taimetoitlane (see on minu jaoks nagu eraldi sugu hahahaha), aga muidu väga lahe inimene. Temaga on sellesmõttes lihtne, et ta kunagi ei hädalda, kui tal midagi süüa pole, aga samas me enamus ajast grillime liha, niisiis tema närib kõrval oma tofu salatit, mis paneb mind nii halvasti tundma.

Danilo- vasakpoolne. Danilo on Diego vend. Ta ei ela siin, aga käib aegajalt oma boyfriendiga meil külas. Ta on see pesuehtne geipoiss, kelle kehakeel reedab ta umbes esimesel sekundil.
 











Rory- Ilmselgelt vasakpoolne pildil, meie maja uusim elanik. Kolis Kristini tuppa paar nädalat tagasi. Rory on 21 aastane noorMEES, võinoh, peaaegu. Ta on poolel teel saamas naiseks- just nii. Meie uus majakaaslane on transvestiit. Tere tulemast meie kirjusse koju hehe. Ühesõnaga, mina tegin muidugi kohe suure ülekuulamise, kui ma teada sain. Tal on tissid ja peenis! Ja kas saate aru. Ta oli nii ilus mees enne!!!!! Nagu kurat võtaks, milline raiskamine

Kristin- Parempoolne neiu on Kristin(kes veel ei teadnud). Kauaaegne sõbranna Eestist. Ma ütlen kohe ära, et kui ma saaks selle blogi kirjutada tema elust, siis oleks see palju huvitavam lugeda. Tal ikka on pudru ja kapsad ja Mehhiko seebikas ja nii huvitav elu!



Baden- Parim leid Austraaliast! Päris täpselt ei oska kirjeldada, aga ta on veel labasem kui mina(skoor) ja tark, ilus, lahe ja üldse räme skoor. Ma ei teagi, kuidas mul nii hästi temaga nüüd läks.

Ega mul rohkem suurt lähedasi inimesi ei olegi siin. Töökaaslased ja tuttavad ka, kes siit majast läbi käivad, aga ei midagi mainimist väärt.
 Ma homme sõidan Perthist välja väikesele minipuhkusele. Lähme Badeni sünnikohta Bunburysse, mis on umbes kolm tundi siit lõuna poole. Laupäeval on seal üks festival nimega Groovin the Moo, kus esineb Of Monsters and Men! WOOHOOOOO ja reedel on Badeni õe sünnipäev. Tal see ka muideks 1. mail.  Niisiis tagasi tulles kirjtan sellest, kuidas ma esimest korda ta perega tutvusin. NII ÕUDNE, ma juba kardan ette ära:D!

Cheers,
Kalli-kalli ja tervitused Eestisse!

Austraaliast, Taist ja elust üldiselt

Mu reis sai alguse 28. oktoobri hommikul, kuigi tegelikult pidi algama nädal varem. Sain õhtu enne 21st mõnusa kõhuviiruse, niisiis ei tulnud lendamisest midagi välja. Polnud hullu, veetsin veel nädala kodus ja asusin Tai poole tulema. Maandusin Bangkokis ilma suuremate viperdusteta ja olin endale kesklinnas hosteli kinni pannud. Esimesel päeval ringi reisides oli küll selline rops kurgus tunne, sest Bangkok lõhnab iseäralikult ja kõik on üldse pisut räpane. Muidu pole hullu, sest kultuuri mõttes ja niisama trippides on huvitav ikka vaadata. Skaipisin isaga, filmisin kohalikku elu ja elu oli lill. Tagasi hostelisse jõudes sain omale kohe sõbrad. Üks poolakas neist viis mind kohe välja söma Pad Thai'd(lõpuks sõin seda nii palju, et voolas silmadest ja suust välja). Toit tänavatel on väga odav, enamasti umbes 35-50 bahti, ehk siis ühe euro kanti. Hostel oli ka hästi puhas ja selle öö oli 250 bahti, ehk siis mingi viiekas. Rongide piletid lennujaamast linna on kokku vast 40 bahti ja üldse kõik on väga odav. Praamipilet näiteks oli 14 bahti. Eesti mõistes täiesti kopikad ja Bangkokist ära sõites teise lennujaama oli rongipilet 5 bahti. Otseloomulikult oli see rong täielik peldik, aga see selleks.
Bangkokis käisin ära kohalikel populaarsetel tänavatel. Khao San Road oli minu jaoks täielik õudukas öösel. See peaks olema mingi peo tänav, aga seal reaalselt üritavad kõik baarid üksteisest muusikat üle mängida, liikuma ei mahu, sest rahvast on nii palju. Rääkisimest üksteisega ei tasu unistadagi, sest sa lihtsalt ei kuule midagi. Päevad veetsime mööda Bangkoki rongi tsillides ja basseini ääres mõnuledes. Ilm oli niiii palav. Ma pidin oma Soome sõbrantsiga kuskile saartele minema, aga otsustasin selle jätta jaanuari kuusse, kui ma isaga tagasi tulen:).
Sõitsin siis pühapäeval 1. novembril Austraalia poole. Jõudsin siia 2. noembril kell 5.30 hommikul. Lennureis oli sujuv, kohalikud inimesed ostsid mulle lennukis süüa, sest mu pangakaart ei töötanud. See oli nii armas! Piiripunktis oli ka elu sujuv, aga siin on mingi miljon järjekorda igalpool. Reisisin bussi ja rongiga Kiksi juurde ja siin ma nüüd siis olen. Esimese päeva veetsime kodus, sest ma olin megaväsinud ja ajatsoonist väljas. Teisel päeval käisime linnas, Kiks näitas mulle ringi ,et ma suudaks veidi orienteeruda. Kolmanda päeva hommikul hakkasin cv'sid saatma ja sain kohe samaks päevaks tööintervjuu. See on selline kohalik väga fancy vana restoran. Neljanda päeva hommikul alustasin juba tööd ja nüüd olengi tööl käinud. Ma ei oska seda asja seal väga kommenteerida. Ma saan aru, et ma olen jube õnnelik, et ma nii vara töö sain, aga seal ei tohi omavahel absoluutselt rääkida, aga mina olen nii elav inimene, et ma ei oska kuskil vaikuses istuda ja oma asja teha. Laudu ma veel eriti teenindada ei tohi, sest ma olen ju täielik nuub veel, aga okei. Peale selle ei oska ma poleerida ega midagi muud ka teha. Ma ei saagi aru, et kas ma meeldin neile või ei. Või kas nad tahavad, et ma töötaks seal või mida kuradit.
Igatahes eile oli lõpuks vaba päev, sain Kiksiga randa minna ja supermõnus oli(pisut tuuline küll). Vesi oli super ja põlesin täiiiieeeesssti ära, niisiis ma olen nagu vähk hetkel ja kõik kohad valutavad.
Täna on ka veel vaba ja siis viis päeva järjest tööl jälle. Kokkuvõtvalt vist kõik räägitud ja ma nüüd olen Hedi ootel(ta jõuab esimesel detsembril). Siis peame koos blogi getredi.tumblr.com või siis facebookist leiab meid get redi nime alt!!! Aa ma muidu kirjutame inglise keeles, et kõik saaks lugeda :)

London

Ma kirjutasin, et meil tuleb Hediga ette säästutripp Londonisse. Kogu edasise jutu vabanduseks kirjutan kohe ära, et ma ei ole mitte kunagi odavlennufirmaga vist lennanud nii ja ilmselt enam kunagi ei lenda ka. Piletid Londonisse Riiast edasi-tagasi olid kokku 61 euri. Sinna lisaks siis bussipiletid Riiga ja tagasi 26 euri. Ehk siis, selline pidi olema meie reisi maksumus piletite osas, aga EIII. Tallinast Riiga sõit oli tegelikult sujuv ja edasi tulevat ei osanud me oma kõige hullemas õudusunenäos ka ette näha. Bussijaamast võtsime takso lennujaama ja meid võttis peale no mingi Abdul jumalteabkes. Minu arvutuste kohaselt oleks pidanud takso arve tulema maksimum neli euri- tuli 6,70. Andsin kümneka ja tagasi sain kaks. Mitte, et mul oleks kahju jotsi jätta, aga see võiks ikka minu valik olla. Ütlesin, et halloo, more money please. Mille peale tuli vastuseks segases inglise keeles "I have very little money". Ahh persse kah. Läksime lennujaama, et ära teha check-in. Ma ei ole mitte kunagi varem seda onlines teinud ja pole ka otseselt vajadust näinud, aga hehheee. Online check-in tegemata? Väga kena 35!!!!!!!!! eurot näkku juurde paluks. MIDA?!?!?! Peale pikka uurimist ja väikese kirja lugemist maksime kripsus ninadega oma rahad ära ja läksime piletite järgi. Sealkohal probleeme polnud, saadeti meid kenagi oma kottide ja ruladega turvakontrolli.
Mina jalutasin sealt läbi ilma probleemideta, samas kui Hedi otsiti üksipilgi täiesti läbi, kaasaarvatud mingi narkokontroll ja kõik muu juurdekäiv. Olime juba peaaegu läbi, kui üks härra vaatab Hedi longboardi ja hakkab arutama, et see vist ikka liiga pikk, et lennukisse võtta. No pühade perse. Siis olime mõlemad juba niii endast väljas. jooksime tagasi check-in'i, naine vaatas segase pilguga ja helistas turvakontrolli. Jep 55 eurot juurde paluks ja rulad lähevad ülemõõdulisse pagasisse. Oi, te ei kujuta ette ka kui mitu korda me neid inimesi eesti keeles perse saatsime. Kui ma kogu selle jandi peale mõtlen, siis lähevad siiamaani käed rusikasse. Kuradi Wizzair ja Riia lennujaam. Hullemat peldikut ja idiootsust annab otsida. Ja mis ajast lennuki peale läbi õue minnakse?
Igatahes, lend ise läks sujuvalt- hommikul kell 6 olime London Luton lennujaamas. Sealt edasi buss, mis viib rongini, sealt edasi pea 15 naela maksev rong. Ohhh. Lõpuks olime kesklinnas ja juba oma eelarve ületanud. Kesklinn oli mõnus ja ilm oli hea. Olime turistid, käisime Tower Bridgel, jalutasime ja rulatasime mööda Thamesi jõge ja tsillisime niisama pargipinkidel. Esimeseks õhtuks oli meil Põhja-Londonis hostel bookitud(London Backpackers). Kuna me mõlemad olime täiesti laibad ja mitu ööd magamata, siis läskime kella üheks sinna. Receptionis ootas meid meeldiv üllatus- tuba kus pidime olema oli mingi kas ülebookitud või misiganes see põhjus oli. Saime sama raha eest privaatse toa. Hurra! Kas lõpuks tuleb ka õnn meie õuele? Tegime mõnusa powernapi ja õhtul käisime poes süüajuua ostmas ja tsillisime hostelis. Koht ise supermõnus, aga seinad on seal küll paberist. Kell neli öösel tuli mingi purjus seltskond koju ja lärm oli nii suur, et tundus nagu nad oleks meie magamistoas.
Järgmisel päeval tegime varajase check-outi, et minna kultuurset elu elama. Haarasime oma kompsud ja läksime läbi Hyde parki muuseumite rajooni. See on Londonis supermõnna, et need on tasuta. Tegelikult küsivad nad seal 5 naela annetust, aga see pole kohustuslik. Kuna meie oleme vaesed kirikurotid, siis astusime karpidest targa näoga mööda, Science muuseum väga suurt pinget ei pakkunud. Me mõlemad ootasime rohkem sellist Ahhaa keskuse laadset asja, et saaks kõike käppida ka, aga see kõik oli seal rohkem vaatamiseks. National History museum oli seeeest massiivne. Meie käisime pisikese osa läbi ja aega läks ikka kõvasti- hästi huvitav oli. Peale muuseumeid käisime söömas ja siis tuli juba tahtmine Ryaniga kokku saada. Ta elab Londonist kõvasti lõuna pool kuskil Ashfordis, niiisiis oli meil mitu tundi veel aega sisustada. Oma truu transpordiga kruiisisime läbi Londoni edasi kõigepealt Big Beni ja London Eye'd kaema ning seejärel Trafalgar Squarele ja sealt edasi. Olles mitu tundi oma raskete seljakottidega ringi reisinud, tuli jube tahtmine maha istuda ja üks õlu juua ja kaarti vaadata, et kuhu minna. Tahtsime minna Kertu soovitatud baari, aga see oli silmini täis. Olime jõudnud sellisesse kanti nagu Piccadilly Circus ja siis Oxford Circus ja kõik baarid olid täiesti täis. Mul oli juba selline pissihäda, et silmadest tahtis välja voolata ja Hedi kott oli erakordselt raske, sest ta võttis omale 4(!!!) paari teksapükse kaasa(ma mõnitasin teda terve reisi ja ilmselt jätkan ka tulevikus). Vahepeal sattusime juba kuskile geihuudiSealt põikasime uuesti tagasi ja ekslesime ikka väga kaua. Lõpuks leidsime koha nimega Zebranos, kus oli Happy Hour, Wi-fi, WC ja tool! WIN! Miks ma märkisin ära wc? Londonis on terve hunnik söögikohti ilma WC-ta. Ja ma isegi ei tee nalja. Me esimesel päeval otsisime ikka väga kaua, kus pissida saaks.
Peale paari õlut ja kaardi vaatamist pidimegi hakkama Ryanile vastu minema. Rulatasime siis veel järgmisesse Londoni punkti King's Crossi. Ilmselgelt eksisime umbes 5 korda ära ja läksime ringiga, aga olime kohal täpselt kell 7, siis kui Ryani rong jõudma pidi. Mul oli selline hirm sees, pole ikka poolteist aastat näinud. Natuke oli ootusärevus ka. Aga nii kui kohtusime, siis oli tunne, nagu poleks nädal aegagi mööda läinud. Ryan oli võtnud kaasa veel oma sõbra Jacki, kelle juurde pidime ööseks ka minema.
Üsna kohe peale seda seadsime sammud metroo poole, et sõita Olümpiastaadionile suurelt ekraanilt Rugbyt vaatama. Mängisid Inglismaa ja Austraalia. Auss võitis mingi 1000000 punktiga. Koht oli iseeneest super- istusime väljas, kohal oli mõnisada inimest, õid õlut, tsillisid murul, vaatasid Rugbyt.
Peale mängu suundusime Jacki kodu poole ja tee peal hüppasime läbi ühest mõnusast kanaliäärsest baarist. Seejärel suundusime Jacki juurde, sealt linna ja tagasi ja siis ajalugu vaikib.
Hommikul oli täiesti kohutav olla. Ma magasin kuskil Hedi külje all diivanil, Ryani alad ribide vahel ja käsi surnud. Magada saime äkki mõne tunni?! Kuna mina ja Hedi ei saanud normaalselt magada, siis pidime loomulikult ka kõik teised oma plämaga üles ajama. Lollitasime ringi, lõpuks käisime pesemas ja ajasime teised ka üles. Läksime välja sööma ja seejärel jalgpalli vaatama. Mina tahtsin kangesti Bayerni Dortmundi mängu vaadata, aga poisid olid rohkem Manchester United- Arsenal lainel. Mis seal siis ikka, me Hediga vaatasime oma mängu telefonist. Mäng läbi suundusime Victoria parki, kus Jack pidi sõbrantsiga kokku saama, et köielkõndi teha. Eks me siis töllerdasime kaasa ja sealsamas saime kokku oma teise õhtu võõrustajatega- Parth ja Alex(ja veel mingi rahvas). Läksime kõik sööma ja seejärel suundusimegi poiste poole. Me olime Ryani ja Hediga nii surnud, et kukkusime suht kohe magama.
Viimasel päeval sadas Inglismaale kohaselt vihma. Mina olin juba päris tõbine ja peale väikest ringi reisimist otsustasime minna hoopis oma viimaseid tunde baare veetma. Ega seal muidugi igav ei olnud ja peale kahte õlut ei tahtnud Ryan meid kuidagi kodumaale tagasi lasta. Otsis seal siis pileteid, et me saaks kauemaks jääda ja me olime juba niiiiiiiiiiiii lähedal, et jääda. Mu süda siiani valutab selle raske otsuse eest ära tulla. Kui Ryan meid rongile pani, siis ta veel ikka tingis, Hedi vaatas mulle ka otsa sellise "kamoon, YOLO Reelika" näoga ja mina ikka pressisin koju, sest ma ju pean vähemalt natuke Tai reisiks kokku hoidma. Õudne on see, et me jõudsime lennujaama viimasel minutil, pidime jälllllle rämedalt maksma, jooksime nii, et higi voolas ojadena järgi ja olime vihased nagu alati nende idiootsete odavlennupasafirmade peale. Vahepeal juba kirjutasin Ryanile, et vist jääme maha lennukist ja tema oli juba "jee, tulge siis siia". Kurat, mul oli nii kahju, et me sellele jõudsime.
Terve tagasitee lametsesime, Lätis üritas taksojuht meid järjekordselt nöörida, aga ma olin kuri ja karjusin. Ja nüüd olen kodus teki all, pean kolima hakkama ja tahaks nii väga terveks saada:)

Tower Bridge

Where were we?

Suvi on Eestis vaikselt möödunud ja on aeg pakkida kohvrid ja sõita minema. Kevadel tehtud list asjadest on 100% lõpetamata, sest ma olen laisk luuser. Võinoh, enda vabanduseks võin öelda, et ma veedan umbes kogu oma aja tööl ja ülejäänud aja baaris(kuule isegi ei erine eriti elust New Yorkis haha). Igatahes. Plaan on endiselt sõita seekord ida poole, ehk siis Tais puhata veits ja siis sõita Austaaliasse. Normaalsed inimesed alustasid oma viisade, lennupiletite ja muu kraamiga suvel. Mina alustasin üleeile... Tegelikult pühapäeval ostsin piletid ära Inglismaale. Sinna sõidame me Hediga 1. oktoobril ja sealt edasi ma veel päris täpselt ei tea mis toimuma hakkab.
Ma kuidagi ei suuda otsustada, et kas ma lähen Surfers Paradise elama või siis Sydneysse. Peale selle ei lähe ma Eestist enne mitte kuskile, kui mul juhiload käes on. Hetkeseisuga on veel teha Arki teooria ja sõit, autokooliga sain LÕPUKS ühelepoole. Siis väisan veel viimase kiiruga erinevad arstid läbi ja üritan välja mõelda, et mis ma omale, noh järgmisteks aastateks, kaasa peaksin pakkima.

Üldiselt näeb enne äraminekut list välja selline:

• Tee load ära
• käi hambaarstil ära
• käi nahaarstil ära
• tee tervisekindlustus
• osta lennupiletid
• vaata vähemalt esimeseks ööks omale elukoht valmis
• paki kohver
• anna üleliigsed riided ära
• tsilli perega enne äraminekut

Ja vist ongi kõik. Kuidagi nii kaugel tundub see äraminek ja kõik asjad on tegemata. Tegelikult on mul kokku mingi 5 vaba päeva veel siin asjatada ja tsillida, enamus asju saan õnneks ära tehtud hommikul enne tööd. Peale selle oleks mul veel mingit kaamerat vaja. Kust ma saaks kiiresti ja odavalt kaamera?! Soovitavalt täiskaadri ja ikka korraliku obje ka otsa. Pole ju nii palju palutud...

Millega seoses olen vahepeal üksjagu pildistanud ka

õde abiellus

Ühesõnaga, ma üritan nüüd hästi tegus olla ja oma asjad ära teha, et saaks varsti hoopis toredaid reisijutte jagada!