Parim Tinderi date ever!

Nüüdsest peale kirjutan blogi bussis ehk siis elan endiselt ilma autota. Hea uudis on see, et kirjutamiseks on aega maa ja ilm, sest buss sõidab tööle number 1 kuskil tund aega ja teiste tööde vahel veel kauem. Halb uudis on see, et kirjutan telefonis ehk siis on oodata kirjavigu. Bussi/rongi elu on nagu ikka- kodutud, õpilased ja asiaadid. Keegi teine Austraalias ühistransporti ei kasuta, kui ainult siis, kui joove on liiga suur või auto on katki. Nädalavahetus möödus töiselt jälle, neljapäev- laupäev tegin kolme erineva koha vahetusi. Hommikul alustan ühes kohas ja õhtul töötan teises kohas ja siis järgmisel päeval teise kahe koha kombinatsioon ja kolmandal päeval esimese ja kolmanda töö kombinatsioon. Baden pakkus mulle laupäeva öösel tööle järgi tulla, ma kohe et ja jeee, muidugi tule, et lõpetan kell 11. Ta igaks juhuks kontrollis, et kas Joondalupi ikka, et ta ei jaksa enam järge pidada kus ma millal olen ja hea on, et küsis- ma olin hoopis teises linna otsas. Pühapäev oli vaba ja magasin   küll hästi, aga terve päev oli selline laip olla. Käisime päeval linnas maailma toidu festivalil ja ma sain Eesti limonaadi ja kartulisalatit. Baden proovis ka esimest korda ja see oli hea salat kull, aga no ilmselget väga, VÄGA kaugel vanaema tehtud kartulisalatist. Baden veel kommenteeris, et Eesti lihapirukad ei ole õiged lihapirukad, vaid hoopis "meat donuts", sest need nii pisikesed ja neil ikka mahutatakse terve lehm sinna pirukasse. Õhtu poole tulime kuskil kella nelja ajal minu juurde, et riided kuivama panna. Kuna ma olen autotu, siis käib pidev arvutamine et kuidas mis ja mida. Pidime tukk aega kava kokku panema, et kelle juurde ööseks jääda nii, et mõlemad saaks hommikul tööle õigeks ajaks. Otsustasime minna Badeni juurde, tuua asjad, käia poes ja tulla siia tagasi, teha süüa ja siis keerata põhku. Juhin korra veel tähelepanu asjaolule, et kell oli umbes 4 sel ajal kui me hakkasime minu juurest Badeni juurde sõitma. See on oluline jutu edasisele jätkule... 

Ma ei ole kindel, et kas ma olen oma majakaaslastest rääkinud või isegi oma majast kirjutanud, aga kiire kokkuvõte- elan koos kahe Itaalia kutiga, kes töötavad mõlemad kokkadena kodu lahedal uues Itaalia restoranis. Nendega on mul suhted väga head. Vahel ikka olen tõre omaette, kui jõuan kell pool 1 öösel töölt koju ja tean, et kell 7 hommikul on äratus, aga all korrusel käib live itaaliakeelne räpp, kuid siis meenub, et  pole ju nende süü, et ma rahaga ringi käia ei oska ja nii palju töötama pean. Peale nende kahe on mul veel üks kuskilt Aafrikast pärit (ma tõesti ei mäleta riiki) 25 aastane neiu nimega Fiona. Alljärgnev jutt peatubki täpsemalt temal. Ta töötab kuskil haiglas õena ehk siis kodus on ta täiesti idiootsetel aegadel ja vahel käib ta äratuskell näiteks kell 5 hommikul tund aega juttu 30 sekundiliste vahedega nii, et ta ise ei kuule seda üldse. Mina kuulen seda ja oiiii kui vihale see ajab. See selleks. 

Meie kõigi ühine maja on umbes aasta aega vana, ilus kahekordne nelja magamistoaga elamu. Master bedroom on all korrusel, seal elab Alex. Ja üleval on kolm tuba- esimene on fiona tuba, keskmine on minu oma, viimane on franki oma ja siis tulevad WC ja vannituba. Ka nende tubade järjekord on edasises jutus oluline!!! Maja ise on hästi valgusküllane- põrandat katab tervel ülemisel korrusel valge vaipkate ja seinad,uksed koik on valged. 

Nii, jõuame tagasi pühapäeva pärastlõunasse. Mina ja Baden hakkasime valja minema, et poes käia ja tema juurest vajalikud asjad tuua. Allkorrusel elutoas istusid diivanil Fiona ja meie jaoks võõras noormees, üks istus ühes diivani otsas ja teine teises. Vaatasid koos televiisorist mingit seriaali ja sõid  mingit minu jaoks kahtlast toitu ja jõid vist rummi ja veini. Me pikalt seal ei peatunud sel hetkel, käisime omi asju ajamas. Koju tagasi jõudsime kuskil 7me paiku ja suundusime kohe elutoa kõrval asuvasse kööki ja hakkasime kokkama. Sel ajal oli esimene kohting juba pisut vabamaks muutunud ja vahemaa diivanielanike vahel pisut vaiksemaks muutunud. Samas oli ka rummi kogus pudelis vähenenud. See koik oli nii awkward, mina ja Baden istusime köögis ja itsitasime ainult. Naljakas oli nimelt see, et noormees oli ikka samas kohas ja samas positsioonis, aga Fiona oli tunduvalt lähemale kolinud talle ja pea õla peale asetanud. See vaatepilt oli lihtsalt nii kummaline. Tüüp on suhteliselt kitsas hästi must mees ja Fiona on selline korpulentne super must naine. Me badeniga kokkasime sõime kokku kuskil tund aega ja kaheksa/üheksa ajal suundusime voodisse filmi vaatama. Vahepeal veel üritasime kuulata, et mis allkorrusel toimub. Seriaal asendus juba sensuaalse muusikaga ja me mõtlesime, et powchikipowwow( muidugi tundus veits kurb, et me ju magame kõrval toas, aga lootsime et ehk laheb asjaks aiis, kui me juba magame). Igatahes. Mina olin juba pool unes, kui Baden mind järsku üles ajab, et "hmm. Tundub et keegi pillas mingit vedelikku  su magamistoa uksele VÕI oksendas". Eeeeee, What. Tuletan meelde, et meil on tervel ülemisel korrusel valge vaip, Alex ei luba isegi toitu üles tuua või jalatsitega seal käia. Istusime siis mõlemad voodi äärel ja üritasime kuulata mis ukse taga toimub. Ma mingit saginat kuulsin, aga mõtlesin et järsku Baden kuulis valesti, LOOTSIN et Baden kuulis valesti. Järsku kais see tolmuimeja juhtme lahti rullumise hääl. Mina lihtsalt sosistasin badenile, et No no no noooooo no, et kui see ongi okse, siis nad keeravad selle tolmuimeja persse. Baden ikka, et no ei nad ei saa nii lollid olla, äkki ikka ei olnud tolmuimeja. Ukse all kustus tuli ja nad läksid alla korrusele. Ma võtsin siis julguse kokku ja tegin ukse lahti. APPI pühade Jeesus Maria. Lõin ukse sama kiiresti kinni, sest hinge kattev ropsi hais tungis tuppa. TERVE see valge vaipkate ja seinad ja minu uks ja koik teised uksed olid tume kollast okset täis. Istusime minut aega seal ja natuke itsitsime ja ma Kohe mõtlesin et kui Alex voi Frank peaks nüüd töölt koju tulema, siis oleks sõda lahti. Minut aega hiljem pandi järsku tolmuimeja tööle, mina katsin ahastusest silmad ja Baden kargas püsti, lõi toaukse lahti ja seal seisis too võõras noormees, rätiku väel, pisut okset veel habemes. Baden ütles kohe, et pangu tolmuimeja kinni, et vaip tuleb ära pesta. Noormees laks siis alla korrusele kus Fiona askeldas ja Baden laks alla korrusele vetsu kuna ka ülemise korruse vets oli täis oksendatud. No kogu ülemine korrus. Järsku kuulsin, et keegi tuli koju. Ohhhhhh Jeesus. See oli Frank. Jooksin alla vastu, et ole nüüd rahulik, aga sa natuke ei saa oma tuppa minna. Frank tuli trepist üles ja no ma kuulsin kõiki roppe itaalikeelseid sõnu ühes minutis. Me otsustasime badeniga õue teed jooma minna. Vahepeal tuli püha viha täis Alex koju. Ta sai ilmset Frankilt kõne. Need kaks vaesekest olid just tööl pidanud mingi rämeda toru lekke õnnetuse kokku koristama ja nüüd tulid koju ja leidsid selle eest...

Too noormees läks vahepeal vist magama ja siis Fiona üritas seal koristada. Me õues tundsime valgendaja lõhna ja palusime jumalat et ta seda vaiba peal ei kasutaks. Et lootsime et ta ikka koristab vetsu sellega... Ma ei saanud aru, et kumba ta sellega puhastas aga vaipkate on endiselt rikutud ja seinad ikka ropsi täis ja siin ma nüüd olen, kohe kohe tööle jõudmas. Täna lähme ööseks Badeni juurde ja ma loodan et homseks on see jama koristatud! 

Aga kas pole mitte huvitav esimene tinderi kohting kui su date su maja täis oksendab. Alex ütles, et kui kogu jama koristatud, siis ta palub Fional valja kolida. Ma saan aru, sest see pole kaugeltki esimene jama temaga, aga no Hahahahahahahahahah oskan ma selle peale öelda. Me veel badeniga mõtlesime et peale koristamist huvitav kas fiona astus tuppa, et no kurat. Kui ma nii palju vaeva olen näinud, siis tuleb selle asjaga ikka lõpuni minna... :D 

Kiire kokkuvõte

Ma  pole nii kaua kirjutanud, et ma isegi ei tea kust alustada. Ma olen tagasi linnas juba kuu aega olnud ja töötan nagu loom. Ma vast kirjutasin varem, et pidin minema tööle CBHi. See on siin selline kohalik vilja farme ühendav töökoht, mis jagab töötajad mööda Lääne-Austraaliat laiali. Üldiselt on seal palgad väga head ja hullud töötunnid, AGA nende suhtumine on üle mõistuse. Igatahes. Tulin tagasi linna ja see CBHi töö pidi algama paari nädala jooksul. Kuna mina ja raha pole just parimad sõbrad, siis ma mõtlesin, et lähen sinna tööle ja elan üle selle. Käisin sellel nö treeningpäeval ära ja olin järgmisel nädal aega nii stressis. Ma ei ole kunagi nii rõvedat urgast näinud, kus ma oleks elama pidanud. Akende asemel pappkastid, ämbliku võrgud, köök rõvedam kui veneaegne värk Eestis kopli liinidel kodutute asustatud majas. APPI! Ja see töö. Iseenesest ei midagi hullu, aga vahel kui vili jääb kinni masinasse, siis peab maa alla ronima 1x1 meeter ruumi, kuhu madudel ja ämblikutel meeldib kuuma eest peitu minna. Ja ma olen oma ämblikute foobia väga hästi kontrolli alla saanud, aga no see on liig mis liig. See treening kestis ühe päeva ja sealt ära tulek oli puhas rõõm. Ma tegin siin "plussid-miinused" listi. See nägi välja enamvähem selline: miinused- rõve töö, rõve elukoht, ilmselge depressioon, eemalolek Badenist, jälle üksi olek, ämblikud, maod, suvest ilma jäämine, töö alguse ootamine jnejne ja siis plusside listis oli ainult raha. Vana töökoht linnas võttis mu vähemalt päeva pealt tagasi, et sain vähemalt paar vahetust nädalas teha. Hakkasin siis siin linnas omale elukohta ja töökohta otsima ise lootes, et töökoht võiks vähe päevasemal ajal olla. Vana töö pakkus tunde küll, aga mitte piisavalt. Paar päeva hiljem sain intervjuule ja tööle uude kohvikusse. Sel hetkel sain ka CBHist kirja, et minu teenuseid tegelikult ei vajatagi sel aastal, sest olid öökülmad ja sellepärast pole ka nii palju tööjõudu vaja. Vähemalt tehti otsus minu eest ära ja läksin hoopis sinna uude kohvikusse tööle. Alustamine on ikka selline tasa ja targu, sest vanad inimesed on ikka graafikus ja nii ma siis sain esimesel nädalal seal ühe vahetuse ainult. Vahepeal tuli maksta 2835743873975 asja ja viisa uuendada ja siis võtsin ka kolmanda töö. Nüüd on nii, et pean siin vahetustega ühest kohast teise sõitma ja üks päev oli kahe töö vahel näiteks 20 minutit. Sel samal õhtul sõitsin peale tööd Badeni juurde. Ta elab mägedes ja poole mäe peal lakkas mu auto töötamast, EKSOLE JAH MUIDUGI. Baden tuli järgi ja lohistasime mu võiku tema juurde, kus see nüüd peaaegu nädal aega seisnud on. Üks sõber mehaanik hetkel uurib, et kas üldse tasub parandada või tuleb uus auto osta. Nii ma siin käin ja üritan kuidagi hakkama saada. Kaks päeva sain Hedi autot  kasutada, üks päev käisin bussiga poolteist tundi ühte kohta, mis muidu on 15 minuti sõidu kaugusel. Ja kohal olin pool tundi varem, sest järgmine buss oleks 5 minutit hiljaks jäänud. Täna saan majakaaslase autot kasutada, edasi on asjad veel väga lahtised. Mul kolmapäeval esimene topelt vahetus- päris täpselt veel ei tea kuidas punktist A punkti B saada, peab vist takso võtma...
Peale kõige on uues töökohas ka kliendid vähe teistsugused kui õhtusöögi ajal restoranides, niiet ma vähemalt paneks kõikidele oma lugejatele südame peale- PALUN kohelge oma ettekandjaid/teenindajaid normaalselt. Eelmisel nädalal pidin kaks korda puhkeruumis nutmas käima, sest inimesed on nii õelad. Peale selle on mul muidugi ilmselt ka massiivne depressioon, mis seda pillimist põhjustab, aga see selleks:D

Ühesõnaga, universumil on minuga ikka mingi kana kitkuda ja ma kogu aeg üritan endale sisestada, et varsti läheb paremaks, aga kas ikka läheb. Vähemalt on mul siin linnas Baden, Hedi ja teised sõbrad!

Ja ma varsti kirjutan uuesti. Nii palju seiklusi vahepeal olnud ja kui ma maailma ei vihkaks, siis mul oleks igast headest asjadest ka kirjutada!