Ma pole nii kaua kirjutanud, et ma isegi ei tea kust alustada. Ma olen tagasi linnas juba kuu aega olnud ja töötan nagu loom. Ma vast kirjutasin varem, et pidin minema tööle CBHi. See on siin selline kohalik vilja farme ühendav töökoht, mis jagab töötajad mööda Lääne-Austraaliat laiali. Üldiselt on seal palgad väga head ja hullud töötunnid, AGA nende suhtumine on üle mõistuse. Igatahes. Tulin tagasi linna ja see CBHi töö pidi algama paari nädala jooksul. Kuna mina ja raha pole just parimad sõbrad, siis ma mõtlesin, et lähen sinna tööle ja elan üle selle. Käisin sellel nö treeningpäeval ära ja olin järgmisel nädal aega nii stressis. Ma ei ole kunagi nii rõvedat urgast näinud, kus ma oleks elama pidanud. Akende asemel pappkastid, ämbliku võrgud, köök rõvedam kui veneaegne värk Eestis kopli liinidel kodutute asustatud majas. APPI! Ja see töö. Iseenesest ei midagi hullu, aga vahel kui vili jääb kinni masinasse, siis peab maa alla ronima 1x1 meeter ruumi, kuhu madudel ja ämblikutel meeldib kuuma eest peitu minna. Ja ma olen oma ämblikute foobia väga hästi kontrolli alla saanud, aga no see on liig mis liig. See treening kestis ühe päeva ja sealt ära tulek oli puhas rõõm. Ma tegin siin "plussid-miinused" listi. See nägi välja enamvähem selline: miinused- rõve töö, rõve elukoht, ilmselge depressioon, eemalolek Badenist, jälle üksi olek, ämblikud, maod, suvest ilma jäämine, töö alguse ootamine jnejne ja siis plusside listis oli ainult raha. Vana töökoht linnas võttis mu vähemalt päeva pealt tagasi, et sain vähemalt paar vahetust nädalas teha. Hakkasin siis siin linnas omale elukohta ja töökohta otsima ise lootes, et töökoht võiks vähe päevasemal ajal olla. Vana töö pakkus tunde küll, aga mitte piisavalt. Paar päeva hiljem sain intervjuule ja tööle uude kohvikusse. Sel hetkel sain ka CBHist kirja, et minu teenuseid tegelikult ei vajatagi sel aastal, sest olid öökülmad ja sellepärast pole ka nii palju tööjõudu vaja. Vähemalt tehti otsus minu eest ära ja läksin hoopis sinna uude kohvikusse tööle. Alustamine on ikka selline tasa ja targu, sest vanad inimesed on ikka graafikus ja nii ma siis sain esimesel nädalal seal ühe vahetuse ainult. Vahepeal tuli maksta 2835743873975 asja ja viisa uuendada ja siis võtsin ka kolmanda töö. Nüüd on nii, et pean siin vahetustega ühest kohast teise sõitma ja üks päev oli kahe töö vahel näiteks 20 minutit. Sel samal õhtul sõitsin peale tööd Badeni juurde. Ta elab mägedes ja poole mäe peal lakkas mu auto töötamast, EKSOLE JAH MUIDUGI. Baden tuli järgi ja lohistasime mu võiku tema juurde, kus see nüüd peaaegu nädal aega seisnud on. Üks sõber mehaanik hetkel uurib, et kas üldse tasub parandada või tuleb uus auto osta. Nii ma siin käin ja üritan kuidagi hakkama saada. Kaks päeva sain Hedi autot kasutada, üks päev käisin bussiga poolteist tundi ühte kohta, mis muidu on 15 minuti sõidu kaugusel. Ja kohal olin pool tundi varem, sest järgmine buss oleks 5 minutit hiljaks jäänud. Täna saan majakaaslase autot kasutada, edasi on asjad veel väga lahtised. Mul kolmapäeval esimene topelt vahetus- päris täpselt veel ei tea kuidas punktist A punkti B saada, peab vist takso võtma...
Peale kõige on uues töökohas ka kliendid vähe teistsugused kui õhtusöögi ajal restoranides, niiet ma vähemalt paneks kõikidele oma lugejatele südame peale- PALUN kohelge oma ettekandjaid/teenindajaid normaalselt. Eelmisel nädalal pidin kaks korda puhkeruumis nutmas käima, sest inimesed on nii õelad. Peale selle on mul muidugi ilmselt ka massiivne depressioon, mis seda pillimist põhjustab, aga see selleks:D
Ühesõnaga, universumil on minuga ikka mingi kana kitkuda ja ma kogu aeg üritan endale sisestada, et varsti läheb paremaks, aga kas ikka läheb. Vähemalt on mul siin linnas Baden, Hedi ja teised sõbrad!
Ja ma varsti kirjutan uuesti. Nii palju seiklusi vahepeal olnud ja kui ma maailma ei vihkaks, siis mul oleks igast headest asjadest ka kirjutada!
No comments:
Post a Comment