Austraaliast, Taist ja elust üldiselt

Mu reis sai alguse 28. oktoobri hommikul, kuigi tegelikult pidi algama nädal varem. Sain õhtu enne 21st mõnusa kõhuviiruse, niisiis ei tulnud lendamisest midagi välja. Polnud hullu, veetsin veel nädala kodus ja asusin Tai poole tulema. Maandusin Bangkokis ilma suuremate viperdusteta ja olin endale kesklinnas hosteli kinni pannud. Esimesel päeval ringi reisides oli küll selline rops kurgus tunne, sest Bangkok lõhnab iseäralikult ja kõik on üldse pisut räpane. Muidu pole hullu, sest kultuuri mõttes ja niisama trippides on huvitav ikka vaadata. Skaipisin isaga, filmisin kohalikku elu ja elu oli lill. Tagasi hostelisse jõudes sain omale kohe sõbrad. Üks poolakas neist viis mind kohe välja söma Pad Thai'd(lõpuks sõin seda nii palju, et voolas silmadest ja suust välja). Toit tänavatel on väga odav, enamasti umbes 35-50 bahti, ehk siis ühe euro kanti. Hostel oli ka hästi puhas ja selle öö oli 250 bahti, ehk siis mingi viiekas. Rongide piletid lennujaamast linna on kokku vast 40 bahti ja üldse kõik on väga odav. Praamipilet näiteks oli 14 bahti. Eesti mõistes täiesti kopikad ja Bangkokist ära sõites teise lennujaama oli rongipilet 5 bahti. Otseloomulikult oli see rong täielik peldik, aga see selleks.
Bangkokis käisin ära kohalikel populaarsetel tänavatel. Khao San Road oli minu jaoks täielik õudukas öösel. See peaks olema mingi peo tänav, aga seal reaalselt üritavad kõik baarid üksteisest muusikat üle mängida, liikuma ei mahu, sest rahvast on nii palju. Rääkisimest üksteisega ei tasu unistadagi, sest sa lihtsalt ei kuule midagi. Päevad veetsime mööda Bangkoki rongi tsillides ja basseini ääres mõnuledes. Ilm oli niiii palav. Ma pidin oma Soome sõbrantsiga kuskile saartele minema, aga otsustasin selle jätta jaanuari kuusse, kui ma isaga tagasi tulen:).
Sõitsin siis pühapäeval 1. novembril Austraalia poole. Jõudsin siia 2. noembril kell 5.30 hommikul. Lennureis oli sujuv, kohalikud inimesed ostsid mulle lennukis süüa, sest mu pangakaart ei töötanud. See oli nii armas! Piiripunktis oli ka elu sujuv, aga siin on mingi miljon järjekorda igalpool. Reisisin bussi ja rongiga Kiksi juurde ja siin ma nüüd siis olen. Esimese päeva veetsime kodus, sest ma olin megaväsinud ja ajatsoonist väljas. Teisel päeval käisime linnas, Kiks näitas mulle ringi ,et ma suudaks veidi orienteeruda. Kolmanda päeva hommikul hakkasin cv'sid saatma ja sain kohe samaks päevaks tööintervjuu. See on selline kohalik väga fancy vana restoran. Neljanda päeva hommikul alustasin juba tööd ja nüüd olengi tööl käinud. Ma ei oska seda asja seal väga kommenteerida. Ma saan aru, et ma olen jube õnnelik, et ma nii vara töö sain, aga seal ei tohi omavahel absoluutselt rääkida, aga mina olen nii elav inimene, et ma ei oska kuskil vaikuses istuda ja oma asja teha. Laudu ma veel eriti teenindada ei tohi, sest ma olen ju täielik nuub veel, aga okei. Peale selle ei oska ma poleerida ega midagi muud ka teha. Ma ei saagi aru, et kas ma meeldin neile või ei. Või kas nad tahavad, et ma töötaks seal või mida kuradit.
Igatahes eile oli lõpuks vaba päev, sain Kiksiga randa minna ja supermõnus oli(pisut tuuline küll). Vesi oli super ja põlesin täiiiieeeesssti ära, niisiis ma olen nagu vähk hetkel ja kõik kohad valutavad.
Täna on ka veel vaba ja siis viis päeva järjest tööl jälle. Kokkuvõtvalt vist kõik räägitud ja ma nüüd olen Hedi ootel(ta jõuab esimesel detsembril). Siis peame koos blogi getredi.tumblr.com või siis facebookist leiab meid get redi nime alt!!! Aa ma muidu kirjutame inglise keeles, et kõik saaks lugeda :)

London

Ma kirjutasin, et meil tuleb Hediga ette säästutripp Londonisse. Kogu edasise jutu vabanduseks kirjutan kohe ära, et ma ei ole mitte kunagi odavlennufirmaga vist lennanud nii ja ilmselt enam kunagi ei lenda ka. Piletid Londonisse Riiast edasi-tagasi olid kokku 61 euri. Sinna lisaks siis bussipiletid Riiga ja tagasi 26 euri. Ehk siis, selline pidi olema meie reisi maksumus piletite osas, aga EIII. Tallinast Riiga sõit oli tegelikult sujuv ja edasi tulevat ei osanud me oma kõige hullemas õudusunenäos ka ette näha. Bussijaamast võtsime takso lennujaama ja meid võttis peale no mingi Abdul jumalteabkes. Minu arvutuste kohaselt oleks pidanud takso arve tulema maksimum neli euri- tuli 6,70. Andsin kümneka ja tagasi sain kaks. Mitte, et mul oleks kahju jotsi jätta, aga see võiks ikka minu valik olla. Ütlesin, et halloo, more money please. Mille peale tuli vastuseks segases inglise keeles "I have very little money". Ahh persse kah. Läksime lennujaama, et ära teha check-in. Ma ei ole mitte kunagi varem seda onlines teinud ja pole ka otseselt vajadust näinud, aga hehheee. Online check-in tegemata? Väga kena 35!!!!!!!!! eurot näkku juurde paluks. MIDA?!?!?! Peale pikka uurimist ja väikese kirja lugemist maksime kripsus ninadega oma rahad ära ja läksime piletite järgi. Sealkohal probleeme polnud, saadeti meid kenagi oma kottide ja ruladega turvakontrolli.
Mina jalutasin sealt läbi ilma probleemideta, samas kui Hedi otsiti üksipilgi täiesti läbi, kaasaarvatud mingi narkokontroll ja kõik muu juurdekäiv. Olime juba peaaegu läbi, kui üks härra vaatab Hedi longboardi ja hakkab arutama, et see vist ikka liiga pikk, et lennukisse võtta. No pühade perse. Siis olime mõlemad juba niii endast väljas. jooksime tagasi check-in'i, naine vaatas segase pilguga ja helistas turvakontrolli. Jep 55 eurot juurde paluks ja rulad lähevad ülemõõdulisse pagasisse. Oi, te ei kujuta ette ka kui mitu korda me neid inimesi eesti keeles perse saatsime. Kui ma kogu selle jandi peale mõtlen, siis lähevad siiamaani käed rusikasse. Kuradi Wizzair ja Riia lennujaam. Hullemat peldikut ja idiootsust annab otsida. Ja mis ajast lennuki peale läbi õue minnakse?
Igatahes, lend ise läks sujuvalt- hommikul kell 6 olime London Luton lennujaamas. Sealt edasi buss, mis viib rongini, sealt edasi pea 15 naela maksev rong. Ohhh. Lõpuks olime kesklinnas ja juba oma eelarve ületanud. Kesklinn oli mõnus ja ilm oli hea. Olime turistid, käisime Tower Bridgel, jalutasime ja rulatasime mööda Thamesi jõge ja tsillisime niisama pargipinkidel. Esimeseks õhtuks oli meil Põhja-Londonis hostel bookitud(London Backpackers). Kuna me mõlemad olime täiesti laibad ja mitu ööd magamata, siis läskime kella üheks sinna. Receptionis ootas meid meeldiv üllatus- tuba kus pidime olema oli mingi kas ülebookitud või misiganes see põhjus oli. Saime sama raha eest privaatse toa. Hurra! Kas lõpuks tuleb ka õnn meie õuele? Tegime mõnusa powernapi ja õhtul käisime poes süüajuua ostmas ja tsillisime hostelis. Koht ise supermõnus, aga seinad on seal küll paberist. Kell neli öösel tuli mingi purjus seltskond koju ja lärm oli nii suur, et tundus nagu nad oleks meie magamistoas.
Järgmisel päeval tegime varajase check-outi, et minna kultuurset elu elama. Haarasime oma kompsud ja läksime läbi Hyde parki muuseumite rajooni. See on Londonis supermõnna, et need on tasuta. Tegelikult küsivad nad seal 5 naela annetust, aga see pole kohustuslik. Kuna meie oleme vaesed kirikurotid, siis astusime karpidest targa näoga mööda, Science muuseum väga suurt pinget ei pakkunud. Me mõlemad ootasime rohkem sellist Ahhaa keskuse laadset asja, et saaks kõike käppida ka, aga see kõik oli seal rohkem vaatamiseks. National History museum oli seeeest massiivne. Meie käisime pisikese osa läbi ja aega läks ikka kõvasti- hästi huvitav oli. Peale muuseumeid käisime söömas ja siis tuli juba tahtmine Ryaniga kokku saada. Ta elab Londonist kõvasti lõuna pool kuskil Ashfordis, niiisiis oli meil mitu tundi veel aega sisustada. Oma truu transpordiga kruiisisime läbi Londoni edasi kõigepealt Big Beni ja London Eye'd kaema ning seejärel Trafalgar Squarele ja sealt edasi. Olles mitu tundi oma raskete seljakottidega ringi reisinud, tuli jube tahtmine maha istuda ja üks õlu juua ja kaarti vaadata, et kuhu minna. Tahtsime minna Kertu soovitatud baari, aga see oli silmini täis. Olime jõudnud sellisesse kanti nagu Piccadilly Circus ja siis Oxford Circus ja kõik baarid olid täiesti täis. Mul oli juba selline pissihäda, et silmadest tahtis välja voolata ja Hedi kott oli erakordselt raske, sest ta võttis omale 4(!!!) paari teksapükse kaasa(ma mõnitasin teda terve reisi ja ilmselt jätkan ka tulevikus). Vahepeal sattusime juba kuskile geihuudiSealt põikasime uuesti tagasi ja ekslesime ikka väga kaua. Lõpuks leidsime koha nimega Zebranos, kus oli Happy Hour, Wi-fi, WC ja tool! WIN! Miks ma märkisin ära wc? Londonis on terve hunnik söögikohti ilma WC-ta. Ja ma isegi ei tee nalja. Me esimesel päeval otsisime ikka väga kaua, kus pissida saaks.
Peale paari õlut ja kaardi vaatamist pidimegi hakkama Ryanile vastu minema. Rulatasime siis veel järgmisesse Londoni punkti King's Crossi. Ilmselgelt eksisime umbes 5 korda ära ja läksime ringiga, aga olime kohal täpselt kell 7, siis kui Ryani rong jõudma pidi. Mul oli selline hirm sees, pole ikka poolteist aastat näinud. Natuke oli ootusärevus ka. Aga nii kui kohtusime, siis oli tunne, nagu poleks nädal aegagi mööda läinud. Ryan oli võtnud kaasa veel oma sõbra Jacki, kelle juurde pidime ööseks ka minema.
Üsna kohe peale seda seadsime sammud metroo poole, et sõita Olümpiastaadionile suurelt ekraanilt Rugbyt vaatama. Mängisid Inglismaa ja Austraalia. Auss võitis mingi 1000000 punktiga. Koht oli iseeneest super- istusime väljas, kohal oli mõnisada inimest, õid õlut, tsillisid murul, vaatasid Rugbyt.
Peale mängu suundusime Jacki kodu poole ja tee peal hüppasime läbi ühest mõnusast kanaliäärsest baarist. Seejärel suundusime Jacki juurde, sealt linna ja tagasi ja siis ajalugu vaikib.
Hommikul oli täiesti kohutav olla. Ma magasin kuskil Hedi külje all diivanil, Ryani alad ribide vahel ja käsi surnud. Magada saime äkki mõne tunni?! Kuna mina ja Hedi ei saanud normaalselt magada, siis pidime loomulikult ka kõik teised oma plämaga üles ajama. Lollitasime ringi, lõpuks käisime pesemas ja ajasime teised ka üles. Läksime välja sööma ja seejärel jalgpalli vaatama. Mina tahtsin kangesti Bayerni Dortmundi mängu vaadata, aga poisid olid rohkem Manchester United- Arsenal lainel. Mis seal siis ikka, me Hediga vaatasime oma mängu telefonist. Mäng läbi suundusime Victoria parki, kus Jack pidi sõbrantsiga kokku saama, et köielkõndi teha. Eks me siis töllerdasime kaasa ja sealsamas saime kokku oma teise õhtu võõrustajatega- Parth ja Alex(ja veel mingi rahvas). Läksime kõik sööma ja seejärel suundusimegi poiste poole. Me olime Ryani ja Hediga nii surnud, et kukkusime suht kohe magama.
Viimasel päeval sadas Inglismaale kohaselt vihma. Mina olin juba päris tõbine ja peale väikest ringi reisimist otsustasime minna hoopis oma viimaseid tunde baare veetma. Ega seal muidugi igav ei olnud ja peale kahte õlut ei tahtnud Ryan meid kuidagi kodumaale tagasi lasta. Otsis seal siis pileteid, et me saaks kauemaks jääda ja me olime juba niiiiiiiiiiiii lähedal, et jääda. Mu süda siiani valutab selle raske otsuse eest ära tulla. Kui Ryan meid rongile pani, siis ta veel ikka tingis, Hedi vaatas mulle ka otsa sellise "kamoon, YOLO Reelika" näoga ja mina ikka pressisin koju, sest ma ju pean vähemalt natuke Tai reisiks kokku hoidma. Õudne on see, et me jõudsime lennujaama viimasel minutil, pidime jälllllle rämedalt maksma, jooksime nii, et higi voolas ojadena järgi ja olime vihased nagu alati nende idiootsete odavlennupasafirmade peale. Vahepeal juba kirjutasin Ryanile, et vist jääme maha lennukist ja tema oli juba "jee, tulge siis siia". Kurat, mul oli nii kahju, et me sellele jõudsime.
Terve tagasitee lametsesime, Lätis üritas taksojuht meid järjekordselt nöörida, aga ma olin kuri ja karjusin. Ja nüüd olen kodus teki all, pean kolima hakkama ja tahaks nii väga terveks saada:)

Tower Bridge

Where were we?

Suvi on Eestis vaikselt möödunud ja on aeg pakkida kohvrid ja sõita minema. Kevadel tehtud list asjadest on 100% lõpetamata, sest ma olen laisk luuser. Võinoh, enda vabanduseks võin öelda, et ma veedan umbes kogu oma aja tööl ja ülejäänud aja baaris(kuule isegi ei erine eriti elust New Yorkis haha). Igatahes. Plaan on endiselt sõita seekord ida poole, ehk siis Tais puhata veits ja siis sõita Austaaliasse. Normaalsed inimesed alustasid oma viisade, lennupiletite ja muu kraamiga suvel. Mina alustasin üleeile... Tegelikult pühapäeval ostsin piletid ära Inglismaale. Sinna sõidame me Hediga 1. oktoobril ja sealt edasi ma veel päris täpselt ei tea mis toimuma hakkab.
Ma kuidagi ei suuda otsustada, et kas ma lähen Surfers Paradise elama või siis Sydneysse. Peale selle ei lähe ma Eestist enne mitte kuskile, kui mul juhiload käes on. Hetkeseisuga on veel teha Arki teooria ja sõit, autokooliga sain LÕPUKS ühelepoole. Siis väisan veel viimase kiiruga erinevad arstid läbi ja üritan välja mõelda, et mis ma omale, noh järgmisteks aastateks, kaasa peaksin pakkima.

Üldiselt näeb enne äraminekut list välja selline:

• Tee load ära
• käi hambaarstil ära
• käi nahaarstil ära
• tee tervisekindlustus
• osta lennupiletid
• vaata vähemalt esimeseks ööks omale elukoht valmis
• paki kohver
• anna üleliigsed riided ära
• tsilli perega enne äraminekut

Ja vist ongi kõik. Kuidagi nii kaugel tundub see äraminek ja kõik asjad on tegemata. Tegelikult on mul kokku mingi 5 vaba päeva veel siin asjatada ja tsillida, enamus asju saan õnneks ära tehtud hommikul enne tööd. Peale selle oleks mul veel mingit kaamerat vaja. Kust ma saaks kiiresti ja odavalt kaamera?! Soovitavalt täiskaadri ja ikka korraliku obje ka otsa. Pole ju nii palju palutud...

Millega seoses olen vahepeal üksjagu pildistanud ka

õde abiellus

Ühesõnaga, ma üritan nüüd hästi tegus olla ja oma asjad ära teha, et saaks varsti hoopis toredaid reisijutte jagada!

Pühade alkohoolik

Issand jumal.See on küll kõige pikem nädalavahetus üldse. Algas juba neljapäeval, sest oli vaja Hollikas käia jalga keerutamas Aloha peol. Klubi oli tühi, mul oli tore, paar piinlikku mälestust isegi(juhhei). Reedel ei olnud väga hea olla, sest keha polnud ilmselgelt enam harjunud alkoholiga ja üldse ei tasu kõike segamini juua kurat võtaks!
Reedel oli kauaoodatud karaokeõhtu ja enne seda naistekas Kertu juures koos Krissuga. Meil oli laupäevaks plaanitud tüdrukuteõhtu Krissule üllatuspeo näol, niisiis me pidime terve õhtu Kertuga mingit ila ajama, et me ei saa ikka laupäeval Krissuga tsillida ja meil plaanid tehtud jnejne. Reedel tulin vara koju, sest kõik võõrad inimesed käisid mulle närvidele.
Laupäeva päeval käisin Tuule, Liisi ja Vassiga Adventre Roomsis. Pannakse siis inimesed lukustatud ruumi, kust tuleb mõistatuste abil tunni ajaga välja saada. Ülilahe asi, meil õnnestus 48 minutiga välja saada. Ma tahaks hullult lähemalt rääkida, aga siis ma juba spoiliks tulevastele külastajatele ära. Soovitan täiega!
Laupäeva õhtul oli siis Krissu üllatuspidu mille tarbeks oli renditud korter vanalinnas. Sõime-jõime seal kella kolmeni. Krissule tehti mingeid mänge, üldiselt lahe õhtu. Kella kolme ajal läksime linnapeale, kust Krissu numbreid sebis. Me veel naljatasime, et kõik numbrid tulevad mulle, sest ma olen pm ainuke vaba naine seltskonnas(üks Annika oli ka, aga ta ei ela Eestis, ta ei loe:D). Mingihetk tuli siiras ja südamlik Lil minu juurde, kes teatas, et ta leidis mulle mehe, kellel on neljatoaline korter. Ja umbes minut hiljem ta vaimustus kadus, sest ta unustas küsida, et tegelt see on ehk lasnamäel ja siis ju ei sobi:D... Klubis Studio suutsime mina ja Kertu olla umbes-täpselt 15 minutit ja siis tuli too saatuslik silmside vestlus, et "pliispliis lähme ära". Läksimegi. Käisime edasi Nimeta baaris, et pisut omavahel juttu puhuda ja siis saime tuttavaks igasuguste huvitavate inimestega. Näiteks mingi kurttumm tüüp, kelle arvates oli mul kaks last ja abikaasa, aga no suva, sebida võid ju ikka. Ja üldse on need inimesed seal klubies ja baarides selleks hetkeks nii meeleheitel, et isegi kui tütarlaps pööritab nii kõvasti silmi, et valus on, siis tasub ikka edasi sebida- no ÄKKI ikka läheb õnneks. Ja oh need naised- kaunid lohakad ossitarid, kes amelevad Vellodel süles ja räuskavad mehise lehmahäälega. Mmm. Küll Eesti naised on ikka ilusad:)!
Pühapäeval viis Tom mind linnapeale sõitma ja pizzat sööma. Üks mõnusamaid pohmapäevi ever. Sõitsime neli tundi Tallinnas ringi, mina tsillisin varbad armatuurlaual ja laulsin ja naersin terve päeva. Käisime ära näiteks kopli liinidel, teletorni juures, Kalamajas jnejne.
Esmaspäeval käisin Kertu juures grillimas ja tsillimas. Mängisime lauamänge a rääkisime jällekord naiste jutte samal ajal omale toitu näost sisse ajades.
Ja täna, lõpuks ometi on mul päris vaba päev, et saan rahulikult kodus olla ja nina nokkida.

Tiim Geoloogid

Naiseeed ja korter

Tegin omale üksõhtu patsid pähe, et juuksed pisut laineliseks saaks. Aaa veits afro hoopis

See pilt on kuidagi kodune:D

Pühapäevaõhtune vanniaeg