Mina jalutasin sealt läbi ilma probleemideta, samas kui Hedi otsiti üksipilgi täiesti läbi, kaasaarvatud mingi narkokontroll ja kõik muu juurdekäiv. Olime juba peaaegu läbi, kui üks härra vaatab Hedi longboardi ja hakkab arutama, et see vist ikka liiga pikk, et lennukisse võtta. No pühade perse. Siis olime mõlemad juba niii endast väljas. jooksime tagasi check-in'i, naine vaatas segase pilguga ja helistas turvakontrolli. Jep 55 eurot juurde paluks ja rulad lähevad ülemõõdulisse pagasisse. Oi, te ei kujuta ette ka kui mitu korda me neid inimesi eesti keeles perse saatsime. Kui ma kogu selle jandi peale mõtlen, siis lähevad siiamaani käed rusikasse. Kuradi Wizzair ja Riia lennujaam. Hullemat peldikut ja idiootsust annab otsida. Ja mis ajast lennuki peale läbi õue minnakse?
Igatahes, lend ise läks sujuvalt- hommikul kell 6 olime London Luton lennujaamas. Sealt edasi buss, mis viib rongini, sealt edasi pea 15 naela maksev rong. Ohhh. Lõpuks olime kesklinnas ja juba oma eelarve ületanud. Kesklinn oli mõnus ja ilm oli hea. Olime turistid, käisime Tower Bridgel, jalutasime ja rulatasime mööda Thamesi jõge ja tsillisime niisama pargipinkidel. Esimeseks õhtuks oli meil Põhja-Londonis hostel bookitud(London Backpackers). Kuna me mõlemad olime täiesti laibad ja mitu ööd magamata, siis läskime kella üheks sinna. Receptionis ootas meid meeldiv üllatus- tuba kus pidime olema oli mingi kas ülebookitud või misiganes see põhjus oli. Saime sama raha eest privaatse toa. Hurra! Kas lõpuks tuleb ka õnn meie õuele? Tegime mõnusa powernapi ja õhtul käisime poes süüajuua ostmas ja tsillisime hostelis. Koht ise supermõnus, aga seinad on seal küll paberist. Kell neli öösel tuli mingi purjus seltskond koju ja lärm oli nii suur, et tundus nagu nad oleks meie magamistoas.
Järgmisel päeval tegime varajase check-outi, et minna kultuurset elu elama. Haarasime oma kompsud ja läksime läbi Hyde parki muuseumite rajooni. See on Londonis supermõnna, et need on tasuta. Tegelikult küsivad nad seal 5 naela annetust, aga see pole kohustuslik. Kuna meie oleme vaesed kirikurotid, siis astusime karpidest targa näoga mööda, Science muuseum väga suurt pinget ei pakkunud. Me mõlemad ootasime rohkem sellist Ahhaa keskuse laadset asja, et saaks kõike käppida ka, aga see kõik oli seal rohkem vaatamiseks. National History museum oli seeeest massiivne. Meie käisime pisikese osa läbi ja aega läks ikka kõvasti- hästi huvitav oli. Peale muuseumeid käisime söömas ja siis tuli juba tahtmine Ryaniga kokku saada. Ta elab Londonist kõvasti lõuna pool kuskil Ashfordis, niiisiis oli meil mitu tundi veel aega sisustada. Oma truu transpordiga kruiisisime läbi Londoni edasi kõigepealt Big Beni ja London Eye'd kaema ning seejärel Trafalgar Squarele ja sealt edasi. Olles mitu tundi oma raskete seljakottidega ringi reisinud, tuli jube tahtmine maha istuda ja üks õlu juua ja kaarti vaadata, et kuhu minna. Tahtsime minna Kertu soovitatud baari, aga see oli silmini täis. Olime jõudnud sellisesse kanti nagu Piccadilly Circus ja siis Oxford Circus ja kõik baarid olid täiesti täis. Mul oli juba selline pissihäda, et silmadest tahtis välja voolata ja Hedi kott oli erakordselt raske, sest ta võttis omale 4(!!!) paari teksapükse kaasa(ma mõnitasin teda terve reisi ja ilmselt jätkan ka tulevikus). Vahepeal sattusime juba kuskile geihuudiSealt põikasime uuesti tagasi ja ekslesime ikka väga kaua. Lõpuks leidsime koha nimega Zebranos, kus oli Happy Hour, Wi-fi, WC ja tool! WIN! Miks ma märkisin ära wc? Londonis on terve hunnik söögikohti ilma WC-ta. Ja ma isegi ei tee nalja. Me esimesel päeval otsisime ikka väga kaua, kus pissida saaks.
Peale paari õlut ja kaardi vaatamist pidimegi hakkama Ryanile vastu minema. Rulatasime siis veel järgmisesse Londoni punkti King's Crossi. Ilmselgelt eksisime umbes 5 korda ära ja läksime ringiga, aga olime kohal täpselt kell 7, siis kui Ryani rong jõudma pidi. Mul oli selline hirm sees, pole ikka poolteist aastat näinud. Natuke oli ootusärevus ka. Aga nii kui kohtusime, siis oli tunne, nagu poleks nädal aegagi mööda läinud. Ryan oli võtnud kaasa veel oma sõbra Jacki, kelle juurde pidime ööseks ka minema.
Üsna kohe peale seda seadsime sammud metroo poole, et sõita Olümpiastaadionile suurelt ekraanilt Rugbyt vaatama. Mängisid Inglismaa ja Austraalia. Auss võitis mingi 1000000 punktiga. Koht oli iseeneest super- istusime väljas, kohal oli mõnisada inimest, õid õlut, tsillisid murul, vaatasid Rugbyt.
Peale mängu suundusime Jacki kodu poole ja tee peal hüppasime läbi ühest mõnusast kanaliäärsest baarist. Seejärel suundusime Jacki juurde, sealt linna ja tagasi ja siis ajalugu vaikib.
Hommikul oli täiesti kohutav olla. Ma magasin kuskil Hedi külje all diivanil, Ryani alad ribide vahel ja käsi surnud. Magada saime äkki mõne tunni?! Kuna mina ja Hedi ei saanud normaalselt magada, siis pidime loomulikult ka kõik teised oma plämaga üles ajama. Lollitasime ringi, lõpuks käisime pesemas ja ajasime teised ka üles. Läksime välja sööma ja seejärel jalgpalli vaatama. Mina tahtsin kangesti Bayerni Dortmundi mängu vaadata, aga poisid olid rohkem Manchester United- Arsenal lainel. Mis seal siis ikka, me Hediga vaatasime oma mängu telefonist. Mäng läbi suundusime Victoria parki, kus Jack pidi sõbrantsiga kokku saama, et köielkõndi teha. Eks me siis töllerdasime kaasa ja sealsamas saime kokku oma teise õhtu võõrustajatega- Parth ja Alex(ja veel mingi rahvas). Läksime kõik sööma ja seejärel suundusimegi poiste poole. Me olime Ryani ja Hediga nii surnud, et kukkusime suht kohe magama.
Viimasel päeval sadas Inglismaale kohaselt vihma. Mina olin juba päris tõbine ja peale väikest ringi reisimist otsustasime minna hoopis oma viimaseid tunde baare veetma. Ega seal muidugi igav ei olnud ja peale kahte õlut ei tahtnud Ryan meid kuidagi kodumaale tagasi lasta. Otsis seal siis pileteid, et me saaks kauemaks jääda ja me olime juba niiiiiiiiiiiii lähedal, et jääda. Mu süda siiani valutab selle raske otsuse eest ära tulla. Kui Ryan meid rongile pani, siis ta veel ikka tingis, Hedi vaatas mulle ka otsa sellise "kamoon, YOLO Reelika" näoga ja mina ikka pressisin koju, sest ma ju pean vähemalt natuke Tai reisiks kokku hoidma. Õudne on see, et me jõudsime lennujaama viimasel minutil, pidime jälllllle rämedalt maksma, jooksime nii, et higi voolas ojadena järgi ja olime vihased nagu alati nende idiootsete odavlennupasafirmade peale. Vahepeal juba kirjutasin Ryanile, et vist jääme maha lennukist ja tema oli juba "jee, tulge siis siia". Kurat, mul oli nii kahju, et me sellele jõudsime.
Terve tagasitee lametsesime, Lätis üritas taksojuht meid järjekordselt nöörida, aga ma olin kuri ja karjusin. Ja nüüd olen kodus teki all, pean kolima hakkama ja tahaks nii väga terveks saada:)
Tower Bridge
No comments:
Post a Comment