Ikka-veel-ei-ole-farmi Reelika

Tulin siia kirjutama oma imelisest toitumisest otse peale rasvase koorepasta söömist. Tegelikult on möödas kaheksa päeva sellest, kui otsustasin enam väljas mitte süüa, limonaadid maja jätta ja rohkem liigutada ennast. Ma ise olen küll väga uhke enda üle. Ma olen nädal aega salatit söönud. Mitte ainult rohelisi lehti või vastupidi majoneesist üle ujutatud salatit, vaid täitsa korralikku kraami.Ja seda kõike peale ühte 100 dollarilist poeskäiku ja mul on veel julgelt üle poole kraami alles. Limonaadi pole joonud juba pea kaks nädalat, mõned õlled ja siidrid olen küll alla kallutanud, aga ei midagi hullu. Üks kord sai väljas ka söödud, aga siis ei olnud muud valikut lihtsalt. Enne tänast ei söönud üldse jahu ja ainult ühe magusa Pavlova koogi tüki ajasin omale neljapäeval töö juures sisse, aga seda ka suure sundimise peale. Võinoh, tegelikult palus üks kokkadest proovida, et kas tuli hea ja ma lubasin ainult ühe ampsu proovida, aga üks amps oli terve koogi tükk. See oli omaette uhkus, et ma selle kogu tüki omale korraga suhu mahutasin. Nüüd laman voodis, kokkasin omale just pesto-koore-kana pasta täistera pastaga(!!!!) ja sõin umbes pool potitäit kohe ära ka ja nüüd ei suuda ennast isegi liigutada.
Üldiselt on suhteliselt nüri nädal olnud. Kõik on tore ja hea, ma olen oma eluga siin hetkel super rahul ja selles ongi probleem. Ma ju pole ikka veel farmis kurat võtaks. Sain ühe variandi ema sõbranna läbi, aga see on Sydney ja Melbourne vahel, ehk siis umbes 5 aasta kaugusel Perthist. Peale selle on mu süda murtud umbes 20840958 korda inimeste poolt, kes teatavd, et "ohhh ja mul(või mu vanematel, või tädidel-onudel) on farm ja blablablabla ja mul juba lootuskiir tärkab, et kas tõesti?!?!! ja siis on see järjekordne dead end. Fakk küll noh, mu igasugune enesehinnang selle koha pealt on null, kui kuskile kandideerin, siis see on selline "niikuinii ei saa" suhtumine või et ma parem ei keri oma lootusi üles jälle. Ja kui ka tuleb variante, siis need on kõik kuskil teiselpool maakera. Ma vahepeal mõtlesin, et mis seal ikka, lähen siis ja jätan kõik, aga mis pointi on mul üldse siis see teise aasta loll viisa teha?!?! Ma sain nädalavahetuse töölt vabaks, et saaksin minna füüsiliselt farmi otsima. Ülemused juba ütlesid, et ma peaksin minema, et muidu ma ei jõua ju põhihooajaks tagasi ja mul töökoht ootab, mis on ka super armas!!!! Millega ma olen nüüd ära teeninud selle, et ma ise selle farmi viimasele hetkele jätsin aru ma ei saa. Ja kui kellelgi on plaan Austraaliasse tulla, siis minge tehke see farm kohe ära- puhtalt sellepärast, et peale linnas elamist ei taha te siit mitte kuskile minna. Siin on rent reaalselt ODAVAM, kui kuskil maakolkas, palgad on kõrgemad, töötunnid on lebomad ja elu on üldse lill.
Ma muust ei teagi siin rääkida. Pühapäeval oli jälle majas grill, neljapäeval lähen majakaaslase sõbra live kuulama, muidu olen ikka tööl olnud ja tööd otsinud. Liigutanud end eriliselt rohkem pole, sest koguaeg on midagi paremat teha.
Ma pole kindel kas ma oma desperate sõbranna otsinguist olen rääkinud?! Vist mitte. Igatahes ma igatsen siin sellist Kertu-Tuule-Hedo-Hedi varianti, kellega päevast päeva lolluseid teha. Ma olen nii desperate, et ma olen mõelnud, et kas onlines mingit "otsin sõpra" tinderit ei ole või? Kristin on jah siin, aga tal on actually elu ja kiire ja teeb omi asju. Mingi Badeni sõbrants tahtis topeltkohtingule minna ja minul kohe silm säras, et hurrrrraaaa, kas tõesti, NAINE?1?! Mul ju kodus ainult mehed, Marcela on koguaeg tööl, tööl on ainult mehed ja Laura, kes oli kuu aega kuskil Abu Dhabis, õnneks nüüd jõudis just tagasi ja siis on Baden, kelle lähedasemad sõbrad on ka ainult mehed ja siin ma olen- üksi ja naistetu! Tahaks ju aegajalt naistejutte rääkida kellelegi teisele, kui Badenile... Mul siiski paar valgust on tunnelite lõpust paistmas- nimelt Badeni sõbrad on omale mingid tüdrukud sebinud ja üks neist on pärit Brisbanest ja kolis just Perthi! Minu lootus on, et ta on hästi lahe ja tal pole ka üldse naissoost sõpru, kuna ta just kolis siia(täpselt nii meeleheitel ma olengi). Ja kõige jaburam on see, et enamus mu parimaid sõpru/sõbrannasid on kõik Austraalias ja mingil X põhjusel oleme me kõik täiesti erinevates kohtades. Algul tundus jube hea idee, et "pärast saame kokku ju", saame me jee, sest kõigile meeldib seal, kus nad on. Ma isegi ei oskaks mujale kolida, sest olukord näeb välja umbes nii, et kaks neist on Gold Coasti-Brisbane kandis, üks on Sydneys, üks Melbournes jnejne.


 
Sellist kraami olen siin nädal aega söönud, erinevate koostisosadega muidugi. Majoneesi pole, aga teelusikatäis Feta juustu ja Mozzarella juustu on ikka. Ma liiga tervislikuks ka siin ei lähe.
See üks kord, kui ma väljas sõin on tegelt ka naljakas lugu. Ma vist rääkisin, et mind kogu aeg sõidutatakse igale poole ja mul on suht halb tunne sellepärast juba. Üks õhtu sain töölt varem lahti ja kirjutasin, et lähen ise rongiga Badeni juurde. Rong sõidab 25 minutit, mis pole nagu eriliselt pikk aeg ja tükki küljest ei võta. Tema kirjutas kohe, et see Midlandi liin on üks ohtlik koht ja kohati isegi hullem, kui see Armadale liin, millega ma tavaliselt koju sõidan. Mina kujutasin enne rongile minekut ette sellist väikeste kriminaalide hunnikut, kes lärmavad ja läkastavad- tegelikult oli rongis esiteks politsei ja teiseks mu ainsad kaasreisijad olid üks tore vanahärra ja paar noort ärinaist. Rongi peatusesse jõudes oli Baden mul konkreetselt rongi ukse ees vastas ja ma päris kindel ei ole, et mis ajahetkel ma endast sellise abitu mulje jätsin, enda meelest olen üksi reisinud rohkem ja veel, aga sel hetkel tundsin ma end nagu viie aastane laps, kelle ema käekõrval üle autotee viib. Peale seda tema kodu poole sõites ja ise uhkusega oma imelisest dieedist rääkides mainisin, et tahaks midagi süüa. Ta ütles, et kodus pole, aga võime kuskilt läbi sõita. No muidugi sõidame, aga kust? No tema arvates äkki sobib Mcdonalds või äkki ma tahan hoopis pitsat? Minu hukkamõistev pilk tekitas temas ainult segadust. Konkreetselt minut peale minu dieedijuttu... ohh nojah. Sõin ühe vräpi...

Laiskvorsti dieedipäevik

Olen juba aastasadu mõelnud, et oleks aeg normaalselt sööma ja elama hakata. Ma mäletan, et noorena käisin kolm korda päevas Hesburgeris ja omasin uhkusega kuldkaarti. Peale seda sai viis korda nädalas napsutamas käidud ja järgmistel päevadel oli ikka tahe elada ja midagi teha. Nüüd, vanaduspõlves, tunnen peale iga Mäki einet, et peaks kena tunnikese magama ja seedima. Peale iga joomingut tahaks terve päeva oma toas haiseda ja magada. Niisiis, olen siin Austraalias suht karsklaseks muutunud. Peale seda sain Kiksilt uue hea dieedi, mis tema puhul teeb imesid. Ma lisasin natuke enda komponente juurde ja nimetan seda nüüd "olen laisk ja vaene" dieediks. See üldiselt tähendab seda, et eelmise kahe nädala jooksul ei käinud ma kordagi toidupoes ja tellisin kaks korda koju pitsat. Siin Domino's pitsa pakub sellist imelist diili, et tellid kolm pitsat, kaks küüslauguleiba ja kaks suurt pudelit limonaadi ja saad selle veel 20 minutiga ukseni täiesti 'normaalse' raha eest, ehk 35 daala. See on ju isegi Eesti mõistes odav! Ja õhtuti kodus ma niikuinii kunagi ei ole, ma olen kas tööl või siis vabal päeval ükskõik mujal peale kodu.
Igatahes, paksuks ma siin läinud ei ole. Ma mäletan, et Havail võtsin juurde kuskil 15 kilo ja Eestisse tagasi tulles olid esimesed reaktsioonid ema, õe ja Kertu poolt, et "oohhhh, sa oled pisut töntsakas". New Yorkis elades oli seis veits parem, võtsin juurde küll, aga no enne Eestisse tulekut oli enamus suurest stressist kadunud. Siin olen stabiilselt umbes 7 kilo alla võtnud, AGA kõhu voltide vahel saab ikka asju hoiustada ja ma süüdistan selles toitumist. Söön tavaliselt korra päevas, vahel näksin niisama. Eile hommikul sõin ühe banaani ja siis töötasin terve päeva ühel festivalil. Kuna seal oli nii kiire, siis süüa ei jõudnud kordagi. Peale tööd jäin rämeda paduka kätte, tegin Kiksiga kaks jooki ja tulin koju magama. Täna hommikul unustasin niisama süüa, sest võtsin lõpuks kätte, läksin toidupoodi ja ostsin AINULT tervislikku toitu. Ma kuskilt 100 aastat tagasi nägin kuidas keegi ostis toitu ja siis tegi parajad portsionid valmis ja pani need jääkülma. Seda tegin mina ka. Eriline liha fänn ma ei ole, niisiis ostsin kana ja peekonit, tükeldasin ära ja panin pisikeste kottidega jääkülma. Ostisin veel hunnikutes juur-puuvilja, tükeldasin neidki ja panin kappi, et oleks hea õhtul näksida peale tööd. Muidu ma juba tean kuidas ma olen nii väsinud ja ei viitsi tükeldada ja hakkida ja avan oma Dominose telefoniäpid(jah, mul on neid lausa kaks) ja tellin omale pitsa koju ja söön-nutan end magama.
Jätkaks nüüd muudel teemadel. Ma kahe nädala pärast vaatan ,kuidas mu dieet ja hommikune sport edenevad ja parem oleks, et ma näen siis juba välja nagu supermodell!

Farmi teemadel nii palju, et ma jälle suure hurraaga arvasin, et sain omale farmi töö ja intervjuul too tore hea mainega daam isegi ütles mulle, et ma annaksin oma praegusel tööl lahkumisavalduse sisse, sest nädala pärast on mul töö farmis ootamas. Aga guess what, peale seda ma temalt tagasi kuulnud pole ja minu emailile ta ka lihtsalt ei vasta enam. Ilmselgelt ma ei andnud lahkumisavaldust, sest ma olen ajudega inimene ja ei usalda kohalikke jobusid.

Muidu olen enamus ajast tööl olnud ja kaks vaba päeva veetsin mõlemad Badeni ja ta sõpradega. Ma vist eelmises postituses mainisin, kuidas ma tegin jubeda draama sellest, et me mitte kunagi ei tee midagi, mida mina teha tahan. Kolmapäeva hommikul oli Baden platsis ilma ühegi plaanita ja valmis ükskõik mida tegema. No arvata oli, et see draamatsemine mulle kätte maksab, sest mu esimene küsimus oli ilmselgelt, et "no mis teeme siis täna", mille peale tuli vastuseks, et "oh eieiei, me teeme täna mida iganes sa teha tahad". Deeeeeem, mu pea oli tühi ja üldse ei meeldi mulle jubedalt asju plaanida, aga niisama kodus ka passida ei viitsinud vabal päeval. Niisiis läksime kaksi linna baari ja ilmselgelt ma halasin ja vabandasin, et ma olin lihtsalt hormonaalne eit ja tegelikult mulle meeldib kui ta plaane teeb ja ma ise ei pea oma väikest aju liigutama. Pühapäeval läksime ta sõbra Adami juurde. Chad ja Adam muuseas mõlemad mainisid, et nad google traslatevad mu postitusi. Ma tean, et majakaaslased teevad sama ja teised kohalikud ka siin, niisiis ma üritan hästi palju slängi kasutada, kui ma neid klatšin. Muidu oli lahe päev, lasime vibu, ma tegin süüa ja õhtul läksime kõik sauna. Ma tegin video ka ja olen poolel teel selle kokkupanekul, aga kuna eile terve päev olin tööl, siis pole veel aega leidnud.
 
Robin Hood: Men in Tights hahahha

 
Tagahoov on pisut erinev Eesti omast

 
Mul pole halli aimu ka veel mida selle rohelise hunnikuga peale hakata, aga pealehakkamine on pool võitu!

Ega mul rohkem midagi tarka ei olegi siia kirjutada! Järgmise korrani!