Ikka-veel-ei-ole-farmi Reelika

Tulin siia kirjutama oma imelisest toitumisest otse peale rasvase koorepasta söömist. Tegelikult on möödas kaheksa päeva sellest, kui otsustasin enam väljas mitte süüa, limonaadid maja jätta ja rohkem liigutada ennast. Ma ise olen küll väga uhke enda üle. Ma olen nädal aega salatit söönud. Mitte ainult rohelisi lehti või vastupidi majoneesist üle ujutatud salatit, vaid täitsa korralikku kraami.Ja seda kõike peale ühte 100 dollarilist poeskäiku ja mul on veel julgelt üle poole kraami alles. Limonaadi pole joonud juba pea kaks nädalat, mõned õlled ja siidrid olen küll alla kallutanud, aga ei midagi hullu. Üks kord sai väljas ka söödud, aga siis ei olnud muud valikut lihtsalt. Enne tänast ei söönud üldse jahu ja ainult ühe magusa Pavlova koogi tüki ajasin omale neljapäeval töö juures sisse, aga seda ka suure sundimise peale. Võinoh, tegelikult palus üks kokkadest proovida, et kas tuli hea ja ma lubasin ainult ühe ampsu proovida, aga üks amps oli terve koogi tükk. See oli omaette uhkus, et ma selle kogu tüki omale korraga suhu mahutasin. Nüüd laman voodis, kokkasin omale just pesto-koore-kana pasta täistera pastaga(!!!!) ja sõin umbes pool potitäit kohe ära ka ja nüüd ei suuda ennast isegi liigutada.
Üldiselt on suhteliselt nüri nädal olnud. Kõik on tore ja hea, ma olen oma eluga siin hetkel super rahul ja selles ongi probleem. Ma ju pole ikka veel farmis kurat võtaks. Sain ühe variandi ema sõbranna läbi, aga see on Sydney ja Melbourne vahel, ehk siis umbes 5 aasta kaugusel Perthist. Peale selle on mu süda murtud umbes 20840958 korda inimeste poolt, kes teatavd, et "ohhh ja mul(või mu vanematel, või tädidel-onudel) on farm ja blablablabla ja mul juba lootuskiir tärkab, et kas tõesti?!?!! ja siis on see järjekordne dead end. Fakk küll noh, mu igasugune enesehinnang selle koha pealt on null, kui kuskile kandideerin, siis see on selline "niikuinii ei saa" suhtumine või et ma parem ei keri oma lootusi üles jälle. Ja kui ka tuleb variante, siis need on kõik kuskil teiselpool maakera. Ma vahepeal mõtlesin, et mis seal ikka, lähen siis ja jätan kõik, aga mis pointi on mul üldse siis see teise aasta loll viisa teha?!?! Ma sain nädalavahetuse töölt vabaks, et saaksin minna füüsiliselt farmi otsima. Ülemused juba ütlesid, et ma peaksin minema, et muidu ma ei jõua ju põhihooajaks tagasi ja mul töökoht ootab, mis on ka super armas!!!! Millega ma olen nüüd ära teeninud selle, et ma ise selle farmi viimasele hetkele jätsin aru ma ei saa. Ja kui kellelgi on plaan Austraaliasse tulla, siis minge tehke see farm kohe ära- puhtalt sellepärast, et peale linnas elamist ei taha te siit mitte kuskile minna. Siin on rent reaalselt ODAVAM, kui kuskil maakolkas, palgad on kõrgemad, töötunnid on lebomad ja elu on üldse lill.
Ma muust ei teagi siin rääkida. Pühapäeval oli jälle majas grill, neljapäeval lähen majakaaslase sõbra live kuulama, muidu olen ikka tööl olnud ja tööd otsinud. Liigutanud end eriliselt rohkem pole, sest koguaeg on midagi paremat teha.
Ma pole kindel kas ma oma desperate sõbranna otsinguist olen rääkinud?! Vist mitte. Igatahes ma igatsen siin sellist Kertu-Tuule-Hedo-Hedi varianti, kellega päevast päeva lolluseid teha. Ma olen nii desperate, et ma olen mõelnud, et kas onlines mingit "otsin sõpra" tinderit ei ole või? Kristin on jah siin, aga tal on actually elu ja kiire ja teeb omi asju. Mingi Badeni sõbrants tahtis topeltkohtingule minna ja minul kohe silm säras, et hurrrrraaaa, kas tõesti, NAINE?1?! Mul ju kodus ainult mehed, Marcela on koguaeg tööl, tööl on ainult mehed ja Laura, kes oli kuu aega kuskil Abu Dhabis, õnneks nüüd jõudis just tagasi ja siis on Baden, kelle lähedasemad sõbrad on ka ainult mehed ja siin ma olen- üksi ja naistetu! Tahaks ju aegajalt naistejutte rääkida kellelegi teisele, kui Badenile... Mul siiski paar valgust on tunnelite lõpust paistmas- nimelt Badeni sõbrad on omale mingid tüdrukud sebinud ja üks neist on pärit Brisbanest ja kolis just Perthi! Minu lootus on, et ta on hästi lahe ja tal pole ka üldse naissoost sõpru, kuna ta just kolis siia(täpselt nii meeleheitel ma olengi). Ja kõige jaburam on see, et enamus mu parimaid sõpru/sõbrannasid on kõik Austraalias ja mingil X põhjusel oleme me kõik täiesti erinevates kohtades. Algul tundus jube hea idee, et "pärast saame kokku ju", saame me jee, sest kõigile meeldib seal, kus nad on. Ma isegi ei oskaks mujale kolida, sest olukord näeb välja umbes nii, et kaks neist on Gold Coasti-Brisbane kandis, üks on Sydneys, üks Melbournes jnejne.


 
Sellist kraami olen siin nädal aega söönud, erinevate koostisosadega muidugi. Majoneesi pole, aga teelusikatäis Feta juustu ja Mozzarella juustu on ikka. Ma liiga tervislikuks ka siin ei lähe.
See üks kord, kui ma väljas sõin on tegelt ka naljakas lugu. Ma vist rääkisin, et mind kogu aeg sõidutatakse igale poole ja mul on suht halb tunne sellepärast juba. Üks õhtu sain töölt varem lahti ja kirjutasin, et lähen ise rongiga Badeni juurde. Rong sõidab 25 minutit, mis pole nagu eriliselt pikk aeg ja tükki küljest ei võta. Tema kirjutas kohe, et see Midlandi liin on üks ohtlik koht ja kohati isegi hullem, kui see Armadale liin, millega ma tavaliselt koju sõidan. Mina kujutasin enne rongile minekut ette sellist väikeste kriminaalide hunnikut, kes lärmavad ja läkastavad- tegelikult oli rongis esiteks politsei ja teiseks mu ainsad kaasreisijad olid üks tore vanahärra ja paar noort ärinaist. Rongi peatusesse jõudes oli Baden mul konkreetselt rongi ukse ees vastas ja ma päris kindel ei ole, et mis ajahetkel ma endast sellise abitu mulje jätsin, enda meelest olen üksi reisinud rohkem ja veel, aga sel hetkel tundsin ma end nagu viie aastane laps, kelle ema käekõrval üle autotee viib. Peale seda tema kodu poole sõites ja ise uhkusega oma imelisest dieedist rääkides mainisin, et tahaks midagi süüa. Ta ütles, et kodus pole, aga võime kuskilt läbi sõita. No muidugi sõidame, aga kust? No tema arvates äkki sobib Mcdonalds või äkki ma tahan hoopis pitsat? Minu hukkamõistev pilk tekitas temas ainult segadust. Konkreetselt minut peale minu dieedijuttu... ohh nojah. Sõin ühe vräpi...