Igatahes. Rääkides ringi jooksmisest, siis nädalavahetusel tulid poisid lõpuks meile külla. Reedel oli nii ilus ilm ja Hedi sai vaba päeva. Ma läksin suures tuhinas tööle ja umbes kaks tundi hiljem mõtlesin, et no ega ikka ei viitsi küll. Kuna kõik farmid siin ootasid sama masina järgi, siis mul otseselt tööd ei olnud ja tegin aega parajaks. Ülemus lasi mind hea meelega minema.
Ma olin siin kodus nii suures ärevuses, et üritasin aega kiirendada kõike tehes. Niisiis koristasin ja käisime jalutamas ja võimlesin ja üritasin tuld ahju teha jnejne kuni lõpuks sain Badeni käest sõnumi, et nad just keerasid Wall Roadile sisse. APPI!!!! Mina kohe haarasin telefoni, sest Wall road... see saatanlik sitapea, kuhu Google maps mind esimesel õhtul juhatas ja kuhu ma autoga kinni jäin(kõik mäletavad eksole). Ahhhhhh. Helistasin siis Badenile ja ütlesin, et keerake kohe ringi, sest see on vale tee! Kui oleks ainult Baden olnud, siis ta ilmselt oleks otsa ringi keeranud, aga kuna roolis oli Macca ja kõrvalistmel veel Juddy, siis kambavaim tegi oma töö. Peale selle on Macca automehhaanik ja tal on üks tohutu suur elajas nelikvedu. Ma ütlesin neile, et isegi selle suure tangiga ei saa nad sealt jõest läbi, sest viimasel ajal on vihma sadanud nii palju, et üle selle tee läheb nüüd konkreetne jõgi, aga kesse ikka Reelikat kuulab?! No muidugi jäid nad sinna kinni ja susserdasid seal mõnda aega kuni välja said.
Kohale jõudsid nad kuskil peale kümmet ja läksime kohe välja tulistama ja pildistama. Macca on siin Lääne-Austraalias mingi tulistamise master mingis asjas, mul pole nii täpselt aimu, aga igatahes. Panime karbi postile ja lasime märki. Kuna väljas oli pime, siis kasutasime väiksemat relva, millest mul pilti pole, aga minusugusele lollile eidele meenutas see relv snaiprit niiet kasutage oma vaimusilmas sama pilti! Mulle muidu meeldib tulistada küll, aga sel õhtul oli taevas niiiiiiii selge ja ilus, et ma pidin pildistama minema. Ma unustasin ära, et ma olin ka kaks õlut joonud, mis minu mõistes tähendab, et ma olin juba päris purjus. Tegin paar kena pilti(ma lisan siia alla pärast) ja siis vahepeal tuli Baden mulle seltsi. Täiesti out of nowhere võtsin üles teema, et ma tahan viie aasta pärast lapsi saada... Ma vahel mõtlen oma aju peale ja ei saa päris täpselt aru, et kust need idiootsused mulle pähe kargavad. See selleks. Poisid tõid terve kastitäie alkoholi. Mingeid rumme ja kokteile ja õlusid ja jumal teab mida veel ja see on oluline info sest kohe jõuame laupäeva hommikusse... Mina ja Baden ärkasime mingi 8 ajal üles ja ajasime kõik teised ka üles (ups). Baden ja Juddy läksid jooksma ja Hedi tegi kohe ettepaneku, et peaparanduseks võiks õlled avada. Millegipärast oli mõeldud tehtud, kuigi ma juba siis olin nii superväsinud. Varsti jõudsid sportlased tagasi ja Hedi oli nii pohmellis, et tema välja ei tulnud. Meie ülejäänud läksime neljakesi koopaid otsima ja pidin jälle kord tõdema, et Austraalia on täiesti jumalik ja ma ei saa üldse aru, et kuidas saab maakera nii lahe olla?!?! Baden oli siin kunagi mingi giidilaadne asi, kes käis koobastes ja metsades matkamas siin lastega või midagi taolist, ehk siis ta teab siin neid koopaid ja käike. Käisime läbi metsade ja jõudsime lahedate koobasteni. Sissepääsud on enamasti kinni pandud, sest need on varisemisohtlikud, aga mõnda auku sai ikka sisse. Need on nii suured ja võimsad, et ohhhhhh. Lõunatamas käisime jälle ookeani ääres ja seal veetsime pool päeva seal. Peale seda tulime koju asju võtma ja lootsime ka Hedi peale korjata, aga tal oli ikka paha olla. Läksime siis ikka neljakesi edasi Macca vanemate juurde. Ta on siit pärit ja ta perel siin päris omanimeline tänav ja mega suured farmi alad. Macca võttis oma suure relva välja ja läksime ringi tsillima. Ühe posti juures jäi ta seisma ja ütles "oh näe, jänes!". Ma mõtlesin, et niisama tegi nalja ja lasi ühe räme lärmaka lasu. Aga ei, see oligi jänes! Minut hiljem lasi teise ka maha ja see relv on ikka no. Ühest lasust on pool jänest läinud. Ma ei pane seda pilti siia blogisse, sest muidu tuleb siin paar südamerabandust, aga kui keegi soovib näha jänese sisemust, siis ma võin privaatselt saata! Ma ei ole otseselt nende loomade tulistamise vastu, sest ma saan aru, et nad on siin pigem kahjuks kui kasuks, aga ma teinekord ei taha enam juures olla ja ise ka lasta ei taha. Mul süda hakkab nii valutama ja ma kohe mõtlen, et raudselt neil jänestel on pisikesed pojad kodus, kes on nüüd ilma emata ja nälgivad surnuks või kuidas see jänes kepsles kodu poole ja ei osanud elusees oodatagi, et sekund hiljem on tal soolikad välja lastud.
Mina tulistasin igatahes vett. Võib-olla tapsin paar kala ka, aga see relv on ikka mõeldud mõnnesaja meetri või kaugemalt tulistamiseks, niisiis ma ei näinud neid kala laipu, aga see teeb ikka sellist pauku, et kõrval valutavad isegi läbi nende summutavate klappide. Peale kõiki tulistamisi läksime tagasi majja. Neil on väga ilus kodu ja Macca vanemad on super-über lahe paar.
Vahepeal andis Hedi märku, et ka tema on tagasi elu peale jõudnud ja ämbri nurka visanud. Meil oli restorani aeg kinni pandud ja läksime kõik sinna. Söök-jook olid superhead jälle. Mina muidugi ootasin oma toitu kurvalt viis minutit peale teisi ja mõtlesin, et teenindajad mind ära unustanud. Hakkasin just küsima, et kus kurat mu toit on, aga tegelikult Baden peitis selle laua alla enda sülle. Väga, väga vaimukas eksole. Peale seda läksime tagasi Macca majja ja jätkasime joomist. Ma olin lõpuks täiesti suss ja vajusin mingi hetk magama. Baden veel ütles, et ma peaksin siin blogis mainima seda kuidas nad terve õhtu Hedit mõnitasid selle pisikese pohmelli pärast ja tegid kausi nalju terve õhtu...
Pühapäeva hommikul oli mul isegi väljapuhanud tunne ja läksime sala kohta hommikust sööma. Macca oli ühe restorani ookeani ääres välja valinud ja wowowwowowow, maailma ilusaim koht. Sinna jõudes tahtsin ma kõigepeal paadisillale pilti tegema minna, mõeldud-tehtud. Ainult, et just sel hetkel tulid über suured lained ja ma pean ütlema, et mul korra käis elu silme eest läbi küll. See vesi on nii võimas ja kui see mu poole tuli- mina seisin abitult kaamera käes, sest ma teadsin, et ma ei jõuaks enam joosta. Vesi tuli üle põlvede ja läks otse saabaste sisse. Kõik vaatasid ülevalt kahju nurga pealt ja naersid, nii piinlik... Hommikusöök oli suuurepärane- muna ja peekoni burger, magustoiduks metsamarja ja valge shokolaadi muffin. Njämmmmm.
Sealt ära sõites mõtlesin ma, et lähme turisti asju tegema ja ma olin täiesti unustanud, et peab JÄLLE JOOMA HAKKAMA. Ja kui te nüüd mõtlete, et "Reelika sa ju ei pea jooma blablabla", siis te eksite, sest... SEST me läksime pruulikodade tuurile. AAAAAAJEEEEE ja ma ju armastan õlut! Me käisime kokku kolmes õllekojas ja lõpuks distillerys( see koht kus nad viskit teevad, mul ei tule meelde kuidas see eesti keeles on). Esimene koht oli Beer Farm. Väljast selline täiesti tavaline Eesti mõistes laut, nii igav ja tavaline, et ma ei osanud mitte midagi isegi oodata. Ja seest, ohhhhh, ma panen allapoole pildi. Nii lahe selline pisut hipilik ja kõik vanad lauda elemendid veel alles, aga ära puhastatud. Taga aias suur kileliug otse tiiki ja toiduputka. No palun tehke Eestis ka nii lahedaid kohti või ma tulen teen ise! Need teised Breweryd ei olnud nii lahedad, sest nad olid sellised uued ja korralikud. Me jõime neid testiõllesid, et saad 8-9 väikest erinevat õlut otse vaatidest ja siis mekid kõiki. Laud oli lookas! Peale neid pruulikodasid läksime sinna distillerysse ja mina viski fänn ei ole, aga poisid olid küll nii excited, et hoia ja keela! Badeni kunagine ülemus omab seda kohta, niisiis ta teadis seal minusugusele võhikule ka seletada. Seal sai raha eest siis kohalikku viskit ja muid kangeid proovida või niisama nuusutada. Peale seda olin ma lõpuks täiesti kännis JÄLLE ja oligi aeg meil koju tulla ja poistel tagasi Perthi minna. Ma olen reaalselt ikka veel sellest kõigest väsinud ja reedel sõidame juba jälle Perthi. Ma juba ütlesin Badenile ka, et ma ei jaksa enam koguaeg midagi teha. See on see, et nii harva näeme, siis on selline surve peal, et peab käima ja tegema kõike. Järgmine nädalavahetus lähen kuskile põõsa peole. Ma ei tea mis see on ja ei oska veel ette kujutada, aga eks ma siis järgmine kord kirjutan.
No ma olen need pooled pildid juba insagrammi ka pannud, aga ma panen siia ka, sest kiviajalised ei kasuta ju instagrami... Igatahes. See on see esimese õhtu tulistamine ja pildistamine!
Me tavaliselt teeme Hediga Titanicut, aga kuna Hedi oli kodus voodis, siis pidid poisid selle töö üle võtma. Taustal paistab see megawesome mets, inglise keeles Karri trees.
Üks neist massiivsetest koobastest. Sinna alla ei saa matkates üldse, vaid tuleb köitega minna. Macca seisis seal ääre peal ja mina läksin ka üle piirete(Sorri), väga kuri Baden oli piirete taga ja korrutas omaette, et me oleme idioodid ja et me tuleks tagasi.
Siinkohal on tegu siis Macca a tema selle suurema relvaga. Selle pildi tegemise hetkel kaotas oma elu üks jänes...
Mina vett tulistamas. Ja vaadake! Pilt on tehtud täpselt sel hetkel, kui kuul vett tabas
Nii. See on see sild, kus ma sain jalad märjaks, aga no kas see pilt pole seda mitte väärt???
Siin paistab see esimene Brewery, mis mulle kõige rohkem meeldis ja lauatäis õlut!
Selles viskikohas nüüd!
No comments:
Post a Comment