"'Maybe your luck is about to change"

Kuidas kokku võtta viimase kuu aja sündmused? 2017 aasta on mind jalaga näkku löönud umbes 27395050 tuhat korda. Ma olen emotsionaalselt ja füüsiliselt täiesti läbi omadega, ma ei mäleta millal ma viimati ei nutnud end magama või millal ma viimati tuleviku peale mõeldes end hästi tundsin. Kuu aega tagasi läksin Badenist lahku. Võinoh, tegelikult ei läinud algul lahku, vaid kaks ja pool nädalat peale seda istusin paanikahäiretes ja ootasin aega, mil tema ükskord otsustab kas ma olen tema jaoks piisavalt hea või mitte. Kogu see jama sai alguse täiesti absurdsest tülist millesse ma isegi ei hakka süvenema, aga ränk õppetund saadud- mitte kunagi ei tasu panna kõiki mune ühte korvi(on see ikka õige väljend või?!)! Igatahes. Viimased aasta aega on Baden, tema perekond ja tema sõbrad olnud kogu minu perekond. Ma ei ole isegi viitsinud süveneda sellest väljapoole, sest pole otseselt vajadust olnud. 99% ajast olen veetnud Badeniga ja temaga kõike koos teinud.
Otsene lahkuminek tuli kui Balilt tagasi jõudsin. Sain temaga kokku ja ütlesin, et ma ei jaksa enam. Iga öö ärkasin üles kella kahe kolme ajal ärevushäirega ja üritasin end magama tagasi sundida, mis enamus öödel ei õnnestunud. See tähendab, et ma olin terved päevad täielik paanikazombie, ma ei söönud, ei joonud, toit käis suus ringi ja ei läinud kurgust alla. Nii raske on näha valgust , kui emotsioonid on nii maas. Ma olin nii üksi. Ja mitte sellepärast, et siin ei oleks kedagi- kindlasti on, aga ma lihtsalt ei tahtnud või ei suutnud kellegagi suhelda. Hea öelda küll, et peale lahkuminekut tuleb end sundida väljas käima ja suhtlema, aga tegelikkuses ei taha ju kuskile minna ega kedagi näha peale selle ühe inimese. Salaja sisemas koguaeg mõtlesin, et äkki astub nüüd läbi ukse ja kõik saab jälle hästi olema, aga ta ei astunud... Selle viimase kuuga on veel nii palju halvasti läinud, et mu töökaaslased juba huviga ootavad iga päev, et mis Reelikal jälle perse läks. Need lood algavad hulludest stalkeritest, lähevad edasi huvitavate terviseprobleemide ja LOODETAVASTI JUMAL KÜLL lõppesid mu auto suremisega. Sellega siis selline huvitav lugu, et sõitsin laupäeva hommikul tööle. Ma olin juba terve öö jube ärevil ja üleval olnud ja tööle sõites oli väljas 37 kraadi. Kimasin oma valge unelmaga mööda maanteed, kui järsku kuulsin klikkivat heli. Kerisin aga muusikat juurde, sest mu auto(ega ta nimi niisama Drama Queen ei ole) teeb ikka aegajalt kummalisi helisi ja viskab tulukesi ette, aga tavaliselt ma ignoreerin neid ja sõidan edasi. Siin Perthis on üks jube pikk tunnel ja ma olen varemgi mõelnud, et appi, mis siis saaks kui mu auto annaks TUNNELIS otsad. Mul ei ole ju mingit kindlustust ega midagi muud sarnast ja sellel on jubedad trahvid. Igatahes, jõudsin tunnelist välja ja 100ga sõites hakkas kiirus jubedalt alla minema. Ma nii lootsin, et jõuan kiirteelt välja, sest see exit oli juba silmaga näha, aga EIIIII. Auto hakkas musta suitsu igast otsast ajama ja pidin tee äärde tõmbama. Ma esimese laksuga lihtsalt tulin autost välja, et see jumala eest ei plahvataks ja siis mõtlesin, et no MINE PERSE UNIVERSUM MAVIHKAN SIND AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA FAKKKKKKKKKKKKK! Ma tundsin lihtsalt kuidas ma ei suuda sellega tegeleda, kuidas ma ei JAKSA ENAM. Pisarad voolasid ja ma lihtsalt vahtisin seda suitsevat autot ja tahtsin selle ise põlema panna. Juhuse tahtel oli minust sada meetrit eespool suur auto, mille küljes hoiatav vilkuv silt "eespool on liiklusummik". Sealt sammus minu poole orantsis vestis mees, kes tuli oma abi pakkuma. Tegi mul kapoti lahti, vaatas seda suitsevat ja vedelikku välja ajavat mootorit ja ütles, et ma ei lähe selle autoga sealt veel kuskile. Ma natuke rahunesin maha ja üritasin endale ikka seletada, et kõik läheb hästi. Ta siis küsis, et kas mul on kindlustus või RAC(teeäärde jäämise puhul tulevad aitavad)- ma pidin mõlemale küsimusele eitavalt vastama. Ja siis küsis ta mu käest ilmselt kõige valusama küsimuse EVER: "kas sul on kedagi kes saaks sind aidata või sulle järgi tulla?". Selle peale ma muidugi purskasin nutma ja karjusin läbi pisarate, et "ei, mul ei ole mitte kedagi". Suhteliselt valus tõsi. Ta siis vabandas ja ütles, et nad peavad oma suure autoga minema kiirteelt välja ja ringi tegema, et mu auto taha saada, et mind siis kiirteelt vähemalt välja tõugata. Ootasin seal kümme minutit ja pillisin. Tagasi nad tulidki. Neil oli selle suure auto ees sellised padjad millega nad mu väikese panni kiirteelt valja lükkasid mingi suvalise remondi töökoja ette. Haarasin autost põlle ja hakkasin rõõmsalt 37 kraadises kuumuses endiselt pillides töö poole sammuma. Tööle jõudes hakkasid töökaaslased esimese hooga naerma. Mitte nagu natuke naerma vaid südamest ja pikalt. Mina hakkasin ka naerma läbi pisarate. Nad olid juba kõikidele püsiklientidele rääkinud, et ma jään hiljaks, sest ma vedelen kuskil maantee ääres. Nad kõik tulid mind ükshaaval toetama ja ma tõesti vaga hindan seda. Mulle vahepeal veel meenus et töötan õhtul veel teises töökohas ka. Saatsin kõigile töökaaslastele SMSi, et no SOS hädajuhus, kas keegi palun saaks asendada ja eikeegi. Terve päev üritasin mõelda, et kuidas ma selle faking auto veel koju saan ja mis siis saab kui keegi peaks sinna töökotta tulema mille ette mu auto jäeti ja no sada mõtet mu peas. Ma lihtsalt ei suutnud ja ei jaksanud sellega tegeleda. Teate vahel seda tunnet, kui on nii väga abi vaja. Lihtsalt, et keegi oleks olemas ja aitaks, sest tegelikult ei olnud see olukord ju üldse lahendamatu, aga minu stressis keha ja aju ja kõik ei suutnud sellega hakkama saada. Sõitsin siis Uberiga ühest töökohast teise endal terve aeg ikka see ärevus sees ja nutt kurgus. Teine töökoht on mul õhtuti see food truck, kus töötan koos kolme kutiga. Nad ikka õiendavad muga aegajalt, aga see õhtu, KÕIK muutus. Kohale jõudes nutsin oma peatäie ära ise üritades jubedalt kõike läbi nalja rääkida. Josh on üks mu ülemustest, küsis kohe kus auto on ja haaras telefoni, helistas kellelegi, andis talle mu aadressi ja auto oli 20 minutiga mu maja ees. Peale seda sain mitmetunnise loengu, et on Täiesti okei küsida abi ja et nad on mu sõbrad ja armastavad mind ja ma olen üldse üks ilge idioot, et ma kohe ei helistanud. Peale seda ma muidugi puhkesin suurest kergendusest ja armastusest uuesti nutma. Lihtsalt vaatasin neid kolme ja mõtlesin, et kui õnnelik ja hea mul nendega alati on. Ma ei oska seda seletada, aga peale seda kõik muutus-mu mõtlemine ja vaatamine oma elule. Mul on kaks imelist töökohta, armastavad töökaaslased, kellega koos ma saan naerda iga päev. Sellessuhtes, et auto on Perses ja see tuleb prügimäele toimetada, aga pole hullu. Elu läheb edasi, tuleb uus auto, tuleb uus armastus.
Peale kogu seda hala, mis ka siia kirjutand olen, tahtsin ma tegelikult jõuda selleni- ma olen ALATI uskunud sellesse, et loodus ei salli tühja kohta, koguaeg kui elu midagi võtab, siis ta annab midagi uut asemele. Kuskil viimase aasta jooksul oma raskes depressioonis ma olen selle ära unustanud. Ma ei ole Badeni peale kuidagi vihane ja ma arvan, et ta on täiesti jumalik inimene ja ma südamest tahan talle elus absoluutselt kõige paremat, sest ta on selle ära teeninud. Vahel lihtsalt tuleb elus keerata uus lehekülg, kui asi ei tundu õige ja ju siis meie asi ei olnud see päris õige.
Siin ma siiani olen viimased neli päeva olnud, positiivne ja rõõmus 90% ajast. Vahepeal ikka vajun kurbusesse, aga siis mõtlen, et kui palju mulle antud on ja kui palju ma ise olen saavutanud viimase aasta jooksul. Ja kui palju ma PEAN oma enesehinnangut tõstma ja endale sistestama, et ma oleks üks awesome naine ja et keegi kunagi saab minuga väga õnnelik olema. Peale selle käin ma iga õhtu jooksmas, jalutamas, mitu korda nädalas joogas. Viimase aastaga olen suitsetamise maha jätnud, ei joo enam peaaegu üldse, ostsin omale esimese auto ja täna mahtusin esimest korda nagu lupsti suurus 36 pükstesse!!!!!!!! Seda pole juhtunud juba aastaid, aastaid, viimati võib-olla enne hawaiid kui siiski. Ma olen nii pika maa tulnud sel aastal!
Ja lõpetuseks lugu sellest, miks sel lool selline pealkiri on. Esmaspäeva õhtul käisin jälle oma food truckis tööl ja arutasin ühe selle töökaaslase Fuzzyga( kes on super super lahe kutt), et kus ja kuidas ma peaks kohtama uusi mehi, et ma ei taha ju väljas baaris käia ja muidu olen ka jube kohmakas ja mu flirtimisoskus on miinus sada. Et No badeniga esimesel kohtingul rääkisin, et kui pole kindel kas sokid on puhtad siis nuusutad hea sõõmu ja kui ära ei minesta, siis kõlbab jalga panna küll( jumal ma tõesti ei tea kuidas ta mind aasta aga üle elas Hahahaha)   Igathes, mitte et ma tahaks jubedalt uuesti deitima hakata, aga no saate aru küll. Umbes pool tundi peale putka avamist tuli meile sinna üks tüüp, kes oli näost jube ära. Küsisin talt siis, et mis mureks ja ta ütles et tal on erakordset sitt päev olnud. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ärgu ta muretsegu, et mul on terve kuu nii sitt olnud, et tema päev on ilmset justkui pillerkaar. Ta vastas vaga poliitiliselt, et ma ei tea millest ma räägin. Sel ajal, kui ta oma toitu ootas, hakkasime kordamööda rääkima mis eludes toimub. Ma rääkisin kuidas mind maha jäeti ja kõikidest oma muudest jamadest. Tuleb valja et ka tema jäeti maha ja ta rääkis oma muudest jamadest. Lõpuks sai tal oma toidu kätte ja kõndis minema, vaatas veel korra tagasi. Ma hõiskasin, et universumil on alati midagi veel sitemat pakkuda, et ärgu ta muretsegu, sest nüüd ta kohtus veel minusuguse õnnetusehunnikuga. Töötasin siis rõõmsalt edasi kuni järsku tuli sama tüüp nurga tagant välja, pistis mulle koogikarbi pihku kus oli ta visiitkaart koos kreembrüleega ja vaatas mulle otsa öeldes "maybe your luck is about to change" ja kõndis minema. Appi!!!!!!! Ma olin sõnatu! Kui armas. Töökaaslane Fuzzy veel ütles, et nii need kutid tulevad. Igatahes. Ma olin nii õnnelik peale seda, et Jeesus Maria ja tema lapsed. MINA sain omale koogiga mehe numbri. Hõissa valleraa ja pulmad. See pole üldse mitte esimene kutt kellega ma seal food truckis niisama elu arutan. Nimelt kaks kuud tagasi, kui mul oli Badeniga tegelt sama teema üle vaidlus, siis sel samal õhtul arutasin ka ühe suvalise tüübiga oma suhte üle. Kuna õhtu oli siis suht vaikne, siis seletasin sellele võhivõõrale noormehele kogu tüli tagamaad ära mille peale tema tol hetkel ütles midagi, et "he's an idiot". Ma olen seda kutti seal samas veel mitmel teise esmaspäeval ka näinud ja ta on alati küsinud, et kuidas meil läheb ja mina veel alati mõtlesin, et nii armas, et ta mu elu probleeme mäletab. Ta käis veel paar nädalat tagasi ka, kui mina Badeni "vastust" ootasin ja siis mul polnud temaga aega rääkidagi
Igatahes. Ta tuli sel esmaspäeval jälle sööma meile. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis küsis jälle et No kuidas läheb ja kuidas meil Badeniga asjad. Ma kohe suure hoo ja rõõmuga teatasin, et ma sain ühe tüübi numbri!! Sellepeale läks tema nagu kohe rõõmule, et mis ma selle võõra mehe numbriga teen. Ma siis vastasin et ma olen nüüd ju vaba naine. Tema kohe, et kas ma siis äkki tema numbrit ka tahan. Oi te ei kujuta ette ka, KUI punaseks ma näost laksin, et nii kena ja lahe noormees siin juba mitu kuud mu muresid kuulanud ja tahab ka mulle oma numbri anda! Appi, mida peavad mu kõrvad kuulma! Mina ei saanud jälle sõnu suust välja ja punastasin seal, aga fuzzy andis talle naerdes paberilipaka ja pastaka. Kahe mehe numbrid ühe õhtuga. Skoor!!!!! (Mitte et ma neile elusees veel valmis kirjutama oleks, aga No hurraa) voi äkki peaks just selle plaastri kiirelt eemaldama ja eluga edasi liikuma?! Ma ei tea ju? Või äkki peaks ikka mõnda aega iseennast avastama ja sõpru tekitama omale? Jeesus Maria, ma ei tea üldse midagi hehe.


Mu imelised isa ja kasuema, kellega Balil kohtusin ja ohhhh kui väga mul oli seda ka vaja! Aasta aega polnud ma oma isa näinud, AASTA AEGA!!! Mul on südamest kahju, et ma olin nii loll ja enne seda jama juba Badeniga ära ei lõpetanud, sest pool reisist olin nii ärevuses ja magamata ja siis mu vaesed vanemad pidid sellist Reelikat taluma! AITÄH, et mu üle elasite ja raskel ajal olemas olite! Järgmine kord, kui Balile lähme(100% kindlalt tahan tagasi minna, mulle nii meeldis), siis ootab teid ees rõõmus Reelika!

Liiklusidioot ja muud jutud

Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et autoga sõites ärritun pigem enda peale, kui teiste peale. Ma mäletan, et Eestis autokooli minnes mõtlesin kohe, et minust saab täiesti kohutav autojuht- ma poole sõitmise pealt avastan, et mu mõtted uitavad jumal teab kus ja et minusugune ei tohiks üldse autorooli istudagi. Selle peale olen nii mõneltki inimeselt kuulnud, et eks me kõik vahel teeme liikluses asju mille üle me uhked pole. No okei. Nädalake tagasi sõitsin punase tule alt läbi. Ma isegi ei näinud seda valgusfoori seal. Selle asemel, et siis läbi sõita(kui juba, siis juba), vajutasin mina loomulikult pidurid põhja ja seisin seal keset ristmikku 30 sekundit, ise paanitsedes. Ja selle asemel, et edasi sõita otsustasin mingil x põhjusel hoopis tagurdada...HALLO ajud, kus te olete?! Täna ringristmikule sõites nägin autot paremalt tulemas(meie liiklus on siin vastupidine). Selle asemel, et edasi seista oma joone taga, andsin mina gaasi. HALLOOO jälle. Ma ei saa aru, et miks ei ole minusugustele idiootidele tehtud taha aknale "SORRY" lampi, et kui ma jälle midagi lolli teen, siis vajutaksin rooli kõrval asuvale nupule ja siis see "SORRY" tuli süttiks põlema. Kas pole mitte geniaalne idee? Ja kui asja edasi arutada, siis võiks ju veel lisada erinevaid elemente. Näiteks, "Sorry, I haven't had my coffee yet" või "sorry, I don't have any brains sometimes". Ma alati üritan kuidagi tahavaate peeglist näitada seda "oh fuck, I messed up" nägu, aga ma ei tea kas inimesed seda alati näevad kahjuks...
Ja kui asja edasi arutada, siis tegelikult ma arvan, et mul on mingi keskendumishäire. Ma ei tea kas keegi veel avastab aegajalt raamatut lugedes, et viis lehekülge hiljem pole halli aimu ka mida ma just lugesin, avastan hoopis ei mõtlen tolle prao peale, mis lae ja seina nurgas on ja et kuidas ma seda värviksin. Seejärel kerin need viis lehekülge tagasi ja üritan uuesti, aga ei. Mõte uitab hoopis kolmandasse kohta. Ükspäev sain autoga sõites kiiruskaamera sähvaka ja peale seda üritasin rämedalt no TÄIEGA süveneda, et ma ei ületaks kiirust üldse üle saja kilomeetri tunnis. Minut aega hiljem olin nii keskendunud ja vihane enda peale ja vaatasin, et ekraanilt vaatab vastu 110km/h. No mida?!?! KUIDAS ?!?!! Ma ütlen ausalt, et kui üks politseinik mu kinni peab, siis ma palun tal ise endale trahvi kirjutada kõikide oma liiklusidiootsuste peale.
Ja mitte ainult raamatu lugemisel ja sõitmisel pole mul häireid. Ma kõnnin pidevalt asjadele otsa, ma pillan koguaeg oma telefoni maha, vahel pillan tasse, koperdan kõnnitee servade otsa, vahel koperdan lamedal maal ka. Ma olen nagu liikuv õnnetusehunnik. Üks öö magades lõin põlve nii kõvasti vastu seina, et hommikul oli pool jalga haige ja sinine. Töö juures tegime vahepeal õnnetuste ja äparduste tabeli. Üks minu vigadest oli nöiteks see, et poleerisin pool tundi kahvleid/nuge ja seejärel valasin need kõik kogemata shokolaadi siirupiga üle. Ups eksole. Seejärel pillasin kõige kiiremal ajal klaasi keset kohvimasinat. Ükspäev lõin jalaga pudelikogumiskasti ümber. Vahel viskan mustad kahvlid prügikasti ja prügi kraanikaussi, tavaline taks. Ma peaks hakkama mingeid keskendumistablette sööma vist.

Jätkakem teise teemaga. Arvake ära, kes hiljuti jälle kolis?! Loomulikult mina, kes siis veel. Seekord sain omale tühja toa ja alustasin suure hurraaga renoveerimis- ja möbleerimisprotsessi. Ostsin omale madratsi ja kappe ja riidepuusid ja küike muud toredat. Maksin arved ja siis ostsin veel taimi omale tuppa ja küünlaid ja ohh oota. Raha sai otsa. Kuidas on see võimalik, et ma laristan ja laristan ja üks hetk mõtlen, et oot-oot palgapäev on ju kahe nädala kaugusel ja kaks nädalat peab sööma ja elama ka. Ei, ei. Kus te sellega. See tark kohmakas neiu ei kasuta jälle oma ajusid. See selleks. Kuna ma pole niii kaua kirjutanud ja ma ei mäleta kõike millest kirjutada, siis ma jagan siia pilte ja kirjutan pildi alla asju mida ma mäletan sellest pildist ja kuna mul nüüd on kodu, siis üritan rohkem kirjutada ka!

 
Ma alustan siis sellise kauni pildiga Perthist. Pildil on Perthi kesklinn Swan jõe kaldalt tehtud. Kvaliteet on tegelikult üli hea, aga ma originaali jätsin Badeni arvutisse... (Minu juustuses arvutis võtab piltide töötlemine aega umbes aasta, aga Badeni imelises arvutis umbes kaks sekundit)
 
See pilt mulle lihtsalt meeldib ka(tehtud paar tundi hiljem)
 
Sellel pildil on osa meie True Grit tiimist. True Grit on selline takistusraja võistlus, mis toimub oktoobris. Me panime siis tiimi kokku ja otsustasime osaleda ja käime nüüd mitu korda nädalas koos jooksmas ja muud trenni tegemas. Kahjuks viimased nädal aega oleme lihtsalt kõndinud, sest Baden vigastas oma selga raskusi tõstes ja mina lõin oma põlve vastu seina ära. Vasakult poolt lugedes siis Baden, Juddy, Jodes ja mina!
 
MEOW, ehk siis pühapäeva hommikuti käib Baden oma sõbra juures Strongman trenni tegemas. Tema sõber on selline Vegan-ideaalmees-loomapäästa-tätoveerija tüüp, kelle kodus elab kuskil 10+ kassi, sama palju päästetud jäneseid ja koer ja jumal teab kes veel. Ta otsib neile kodu ja pakub samal ajal asenduskodu. Loomulikult see härra ärkab pühapäeva hommikuti kell kuus lihtsalt selleks, et sõpradega trenni teha. Vabal ajal keskendub ta maailma päästmisele. Okeiokei, seda ma tegelikult ei tea, aga enamvähem selline oli mu esmamulje temast. Minu jaoks on ta ilmselt liiga juustune mees, aga need loomad olid küll nunnud. Ma tegin neist hunniku pilte ja kaks neist on teie ees!

 

Pärast ja enne pilt toast. Tegelikult oli tuba sisse kolides tühi. Need kaks kappi ostsin poest valgena ja siis ise spreitasin pruuniks. hashtag disainer hashtag diy hashtag niiedasiniiedasi

 

See on minu järjekordne "tee ämblikutega rahu" projekt. See väike huntsmani poeg oli Badeni köögi seinal. Ma palusin tal see kinni püüda ja panin ta klaasist nõu sisse ja kaane peale. Terve õhtu üritasin talle toitu püüda ja käisin selle klaasist nõuga mööda maja ringi. Nimeks sai ta Larryson Ford AKA Larry.Järgmisel hommikul andsin alla ja Baden lasi ta õue mängima...

 

Vahepeal käisin veel ühel muusikafestivalil nimega Southbound. Kaks päeva töötasin ja kolmandal päeval tsillisin Badeniga, kuulasime muusikat ja jõime alkoholi. Alumine pilt on tehtud koos kohaliku kuulsusega nimega Tuka koosseisust Thundamentals. Selle üle olin ma küll väga õnnelik. Ülemine vasakpoolne pilt on minust ja mu kaunist peikast. Ülemine parempoolne on mina ja mu lemmarid töökaaslased ja siis vahepeal on pildid uutest sõpradest ja inimestest kel ananassiriided seljas või ananassi tätoveering...

 

Jõulud veetsin Badeni perega rannas ja niisama tsillides ja kolme vaba päeva nautides.

Ma kirjutaks lähemalt, aga ma olen täna juba umbes neli tundi kokku erinevaid asju kirjutanud ja ma rohkem ei viitsi

CIAO!

Forever kodutu

Esiteks ma mainin kohe ara, et olen Badeni arvutis ja tal pole tapitahti siin ja siis lahen kohe teema kallale...

Arvake ara kes jalle kohe-kohe kodutu on. Mina! Ma ei jaksa enam kohvris elada toesti ka. Ma ei maleta millal ma viimati sain rahuga oma asjad lahti pakkida ja kuskil elada. See oli vast enne Havail kaiku? Ehk siis aastal 2013! KOLM JA POOL AASTAT TAGASI! Ma ei saa omale mitte kunagi midagi osta- viimasel ajal ma isegi ei osta koju eriti suua enam, sest ma lihtsalt ei ela uhes kohas piisavalt kaua ja toidu ostmine tundub raha raiskamine, sest ma olen enamus ajast tool ka.
Mis juhtus mu Itaalia kuttidega te kusite ehk?! Juhtus see, et nad hakkasid ilma mulle midagi mainimata uut maja otsima ja EELDASID, et ma kolin ka nendega sisse. Minu point oli pigem see, et selliseid asju tuleks minuga ka arutada, mitte lihtsalt et me 'voib-olla' siis kolime, aga kindel ei ole ka, aga ehk ikka ei koli. No perse, ma ei viitsinud seda ootama jaada ja pealegi olid viimased ood nii larmakad, et otsustasin sealt ara kolida. Kuna Hali pidi niikuinii oma viisa asjade parast Taisse minema, siis olen nuud kuni jouludeni tema toas elanud. Ja ohh see tuba on imeline!!! Sel on oma vannituba/wc ja rodu otse minu toas. Ulejaanud korter on labi kahe korruse koos kahe uuratu suure roduga, kus saab grillida ja tsillida. Ulemisel korrusel on piljardi ja pokkeri lauad, majas on bassein ja jousaal. Ja mis koige tahtsam- linn on 10 minuti jalutuskaigu kaugusel ja korval majas on suur baar nimega Queens tavern. Kogu kant on elav ja monus, aga magamistoa aken on hoovi poole, niisiis on tuba monus vaikne. Ma ei tahaks uldse ara kolida, sest mu korterikaaslane on imeline Lara ja tema partner Ryan. Pole ammu nii head klappi saanud mone inimesega. Lara on Uus-Meremaalt ja Ryan on siin kohalik. Nii me siis kaime topeltkohtingutel Badeni, Ryani ja Laraga. Uks ohtu kaisime neljakesi valjas ja siis tulime tagasi ja laksime koik alla korrusele sooja mullivanni ja basseini! No unistuste elu ma utlen, AGA detsembri lopust olen jalle kodutu hahahahohohoho kui kurb, sest Hali tahab ju ka oma unistuste tuba tagasi saada kurat votaks.

Ma tulin lopuks oma restorani too pealt ara umbes kaks nadalat tagasi ja motlesin, et vaba aega tekib rohkem, aga ei. Kus ma sellega... Ikka tootan iga nadalavahetus reede-puhapaev topelt vahetusi. Ukspaev ma raakisin just Badenile, et ma ei joua oma 'joulupuhkust' juba ara oodata ehk siis mul on 25-26 detsember vaba ja see on minu joulupuhkus :D. Tegelikult soidan 24 peale tood Bunburysse ja tagasi ei tule enne aastavahetust. Bunburys tootan Southbound festivalil ja saan koiki imelisi artiste seetottu tasuta kuulata. Eestis ei ole ilmselt keegi kunagi kuulnud sellisest asjast nagu Thundamentals, aga siin nad on minu jaoks nagu kohalik lemmik artist.
Kui kellelgi huvi on, siis see on kull Cover lugu, aga tutvumiseks sobib ka:
Thundamentals-Brother ja originaal on Matt Corby looming Brother ja see on ka taiesti imeline!
1. jaanuaril pean kahjuks kohe hommikul tool olema, niisiis aastavahetuseks pean tagasi tulema... kuskile... pole kuskile tulla, aga noh.
Ja ma tunnen, et peaks ikka ja jalle veel ara mainima, et mul on nii rame kopp ees teenindustoost, et ma ei oska enam oelda, kui vaga ma tahaks midagi muud teha. Kohtusin ukspaev siin uhe pulmafotograafiga. Minu vanune tudruk ja reisib mooda maailma ringi ja pildistab. Homme soidab naiteks New Yorki, peale seda Californiasse, siis Itaalias on tal jargmisel aastal kuus pulma. KUUS PULMA ITAALIAS. Ja koik on kinni makstud. Ma lihtsalt ei saa aru, et kus on minu enesekindlus ja see 'go for it' tunne ja mida ma ootan? Mul on reaalselt selline tunne, et kui ma pean kunagi veel mone kliendiga vaidlema, siis ma lasen omale kuuli nakku(metafoor ilmselgelt), aga no persse. Eelmise nadala puhapaeval jalle nutsin tool, sest inimesed ei motle uldse mida nad oma suust valja ajavad.

 
selline arvustus kirjutati minu kohta ja see on bullshit. See naine oli selline sitapea, et ma tahtsin teda nakku luua. See kogu olukord oli nii jabur ja loomulikult ma ei laiutaks elusees kasi ja ei teinud seda ka siis, aga peale kolme korda kui ma uritasin olukorda lahendada ja tema lihtsalt karjub mulle nakku, siis no mida fakki ma peaks tegema?!

Ja praegu, mu teine ulemus. Kirjutab mulle kell 10 ohtul, et ma pean homme mingeid kuradi kaunistusi ostma minema... Mul ei ole homme seal toopaeva ja ma tootan teises tookohas. Kas ei saaks varem selliseid asju kirjutada?! Ma ei jaksa enam tootada inimeste jaoks, kes ei taha mitte midagi muuta ja on kinni ainult oma ideedes ja isegi ei kuula kedagi teist. Naiteks! Meil ei ole gruppidele eraldi menuud kohvikus. Idiootsus. 24 inimest grupp astub sisse ja koik tellivad erinevat asja menuust, kus on niigi mingi 20 valikut. HALLLOO! Loomulikult votab see kaua aega ja on ilge pudru ja kapsad ja koik ei saa asju koos. Kui ma mainisin kokale, siis ta kohe, et 'ei,ei'. Iga asi on alati ei. Kedagi ei huvita ja keegi ei kuula ja see tekitab masendust. Aetakse oma igivana susteemi edasi, sest jumal hoidku selle eest, et midagi uut proovida voi jeesus hoia veel selle eest, et kellegi teise ideid vahel kuulata! Ja kes kannatab ja kogu sita omale kaela saab? Loomulikult see teenindaja. See ajab mind nii vihale lihtsalt, et ei teagi kas enam nutta voi naerda.

 
Ma muidugi ei taha ainult hadaldada ja kurta, sest naiteks ilmad on taiesti jumalikud viimasel ajal. Rannas kaisime ukspaev taispuhutavate diivanite ja kulma olle kastiga. Mida elult veel tahta? Samal ohtul kaisime tanavafestivalil ja istusime kell 10 ohtul valiterrassil ja soime terviseburksi. Suvi on kohal!!
 
Hommikud on sellised, et hommikusooki soome rodul. Vahel teeme ise, vahel kaime ostame alt korruselt kohvikust. Tana hommikul ma arkasin varem ja tegin Badenile lounasoogi toole kaasa, aga kohvi toin alt. See oli see 'palun-vabandust-et-ma-purjus-jobu-olin' kohvi. Me majakaaslase ja Haliga eile tegime paar pudelit odavat veintsi basseini aares ja siis Baden tuli peale tood minu juurde ja ma juba kell 5 olin suht laua all. Nagu viisakas neiu ikka. Mul ikka see alkoholi taluvus on nii nulli lainud. Vahel ikka teeme ohtul uhe olle, aga pigem ei joo uldse enam ja siis Lara on selline kurja juur, et temaga on nuud paar korda juhtunud. Aga ma juba peale kahte kolme jooki tunnen, et piir on kaes.

Igatahes!
Mis ma ikka patran siin. Ootan Badenit koju. Ta laks tanklasse tampoone ja jaatist tooma mulle! Hurra ja jargmise korrani!

Parim Tinderi date ever!

Nüüdsest peale kirjutan blogi bussis ehk siis elan endiselt ilma autota. Hea uudis on see, et kirjutamiseks on aega maa ja ilm, sest buss sõidab tööle number 1 kuskil tund aega ja teiste tööde vahel veel kauem. Halb uudis on see, et kirjutan telefonis ehk siis on oodata kirjavigu. Bussi/rongi elu on nagu ikka- kodutud, õpilased ja asiaadid. Keegi teine Austraalias ühistransporti ei kasuta, kui ainult siis, kui joove on liiga suur või auto on katki. Nädalavahetus möödus töiselt jälle, neljapäev- laupäev tegin kolme erineva koha vahetusi. Hommikul alustan ühes kohas ja õhtul töötan teises kohas ja siis järgmisel päeval teise kahe koha kombinatsioon ja kolmandal päeval esimese ja kolmanda töö kombinatsioon. Baden pakkus mulle laupäeva öösel tööle järgi tulla, ma kohe et ja jeee, muidugi tule, et lõpetan kell 11. Ta igaks juhuks kontrollis, et kas Joondalupi ikka, et ta ei jaksa enam järge pidada kus ma millal olen ja hea on, et küsis- ma olin hoopis teises linna otsas. Pühapäev oli vaba ja magasin   küll hästi, aga terve päev oli selline laip olla. Käisime päeval linnas maailma toidu festivalil ja ma sain Eesti limonaadi ja kartulisalatit. Baden proovis ka esimest korda ja see oli hea salat kull, aga no ilmselget väga, VÄGA kaugel vanaema tehtud kartulisalatist. Baden veel kommenteeris, et Eesti lihapirukad ei ole õiged lihapirukad, vaid hoopis "meat donuts", sest need nii pisikesed ja neil ikka mahutatakse terve lehm sinna pirukasse. Õhtu poole tulime kuskil kella nelja ajal minu juurde, et riided kuivama panna. Kuna ma olen autotu, siis käib pidev arvutamine et kuidas mis ja mida. Pidime tukk aega kava kokku panema, et kelle juurde ööseks jääda nii, et mõlemad saaks hommikul tööle õigeks ajaks. Otsustasime minna Badeni juurde, tuua asjad, käia poes ja tulla siia tagasi, teha süüa ja siis keerata põhku. Juhin korra veel tähelepanu asjaolule, et kell oli umbes 4 sel ajal kui me hakkasime minu juurest Badeni juurde sõitma. See on oluline jutu edasisele jätkule... 

Ma ei ole kindel, et kas ma olen oma majakaaslastest rääkinud või isegi oma majast kirjutanud, aga kiire kokkuvõte- elan koos kahe Itaalia kutiga, kes töötavad mõlemad kokkadena kodu lahedal uues Itaalia restoranis. Nendega on mul suhted väga head. Vahel ikka olen tõre omaette, kui jõuan kell pool 1 öösel töölt koju ja tean, et kell 7 hommikul on äratus, aga all korrusel käib live itaaliakeelne räpp, kuid siis meenub, et  pole ju nende süü, et ma rahaga ringi käia ei oska ja nii palju töötama pean. Peale nende kahe on mul veel üks kuskilt Aafrikast pärit (ma tõesti ei mäleta riiki) 25 aastane neiu nimega Fiona. Alljärgnev jutt peatubki täpsemalt temal. Ta töötab kuskil haiglas õena ehk siis kodus on ta täiesti idiootsetel aegadel ja vahel käib ta äratuskell näiteks kell 5 hommikul tund aega juttu 30 sekundiliste vahedega nii, et ta ise ei kuule seda üldse. Mina kuulen seda ja oiiii kui vihale see ajab. See selleks. 

Meie kõigi ühine maja on umbes aasta aega vana, ilus kahekordne nelja magamistoaga elamu. Master bedroom on all korrusel, seal elab Alex. Ja üleval on kolm tuba- esimene on fiona tuba, keskmine on minu oma, viimane on franki oma ja siis tulevad WC ja vannituba. Ka nende tubade järjekord on edasises jutus oluline!!! Maja ise on hästi valgusküllane- põrandat katab tervel ülemisel korrusel valge vaipkate ja seinad,uksed koik on valged. 

Nii, jõuame tagasi pühapäeva pärastlõunasse. Mina ja Baden hakkasime valja minema, et poes käia ja tema juurest vajalikud asjad tuua. Allkorrusel elutoas istusid diivanil Fiona ja meie jaoks võõras noormees, üks istus ühes diivani otsas ja teine teises. Vaatasid koos televiisorist mingit seriaali ja sõid  mingit minu jaoks kahtlast toitu ja jõid vist rummi ja veini. Me pikalt seal ei peatunud sel hetkel, käisime omi asju ajamas. Koju tagasi jõudsime kuskil 7me paiku ja suundusime kohe elutoa kõrval asuvasse kööki ja hakkasime kokkama. Sel ajal oli esimene kohting juba pisut vabamaks muutunud ja vahemaa diivanielanike vahel pisut vaiksemaks muutunud. Samas oli ka rummi kogus pudelis vähenenud. See koik oli nii awkward, mina ja Baden istusime köögis ja itsitasime ainult. Naljakas oli nimelt see, et noormees oli ikka samas kohas ja samas positsioonis, aga Fiona oli tunduvalt lähemale kolinud talle ja pea õla peale asetanud. See vaatepilt oli lihtsalt nii kummaline. Tüüp on suhteliselt kitsas hästi must mees ja Fiona on selline korpulentne super must naine. Me badeniga kokkasime sõime kokku kuskil tund aega ja kaheksa/üheksa ajal suundusime voodisse filmi vaatama. Vahepeal veel üritasime kuulata, et mis allkorrusel toimub. Seriaal asendus juba sensuaalse muusikaga ja me mõtlesime, et powchikipowwow( muidugi tundus veits kurb, et me ju magame kõrval toas, aga lootsime et ehk laheb asjaks aiis, kui me juba magame). Igatahes. Mina olin juba pool unes, kui Baden mind järsku üles ajab, et "hmm. Tundub et keegi pillas mingit vedelikku  su magamistoa uksele VÕI oksendas". Eeeeee, What. Tuletan meelde, et meil on tervel ülemisel korrusel valge vaip, Alex ei luba isegi toitu üles tuua või jalatsitega seal käia. Istusime siis mõlemad voodi äärel ja üritasime kuulata mis ukse taga toimub. Ma mingit saginat kuulsin, aga mõtlesin et järsku Baden kuulis valesti, LOOTSIN et Baden kuulis valesti. Järsku kais see tolmuimeja juhtme lahti rullumise hääl. Mina lihtsalt sosistasin badenile, et No no no noooooo no, et kui see ongi okse, siis nad keeravad selle tolmuimeja persse. Baden ikka, et no ei nad ei saa nii lollid olla, äkki ikka ei olnud tolmuimeja. Ukse all kustus tuli ja nad läksid alla korrusele. Ma võtsin siis julguse kokku ja tegin ukse lahti. APPI pühade Jeesus Maria. Lõin ukse sama kiiresti kinni, sest hinge kattev ropsi hais tungis tuppa. TERVE see valge vaipkate ja seinad ja minu uks ja koik teised uksed olid tume kollast okset täis. Istusime minut aega seal ja natuke itsitsime ja ma Kohe mõtlesin et kui Alex voi Frank peaks nüüd töölt koju tulema, siis oleks sõda lahti. Minut aega hiljem pandi järsku tolmuimeja tööle, mina katsin ahastusest silmad ja Baden kargas püsti, lõi toaukse lahti ja seal seisis too võõras noormees, rätiku väel, pisut okset veel habemes. Baden ütles kohe, et pangu tolmuimeja kinni, et vaip tuleb ära pesta. Noormees laks siis alla korrusele kus Fiona askeldas ja Baden laks alla korrusele vetsu kuna ka ülemise korruse vets oli täis oksendatud. No kogu ülemine korrus. Järsku kuulsin, et keegi tuli koju. Ohhhhhh Jeesus. See oli Frank. Jooksin alla vastu, et ole nüüd rahulik, aga sa natuke ei saa oma tuppa minna. Frank tuli trepist üles ja no ma kuulsin kõiki roppe itaalikeelseid sõnu ühes minutis. Me otsustasime badeniga õue teed jooma minna. Vahepeal tuli püha viha täis Alex koju. Ta sai ilmset Frankilt kõne. Need kaks vaesekest olid just tööl pidanud mingi rämeda toru lekke õnnetuse kokku koristama ja nüüd tulid koju ja leidsid selle eest...

Too noormees läks vahepeal vist magama ja siis Fiona üritas seal koristada. Me õues tundsime valgendaja lõhna ja palusime jumalat et ta seda vaiba peal ei kasutaks. Et lootsime et ta ikka koristab vetsu sellega... Ma ei saanud aru, et kumba ta sellega puhastas aga vaipkate on endiselt rikutud ja seinad ikka ropsi täis ja siin ma nüüd olen, kohe kohe tööle jõudmas. Täna lähme ööseks Badeni juurde ja ma loodan et homseks on see jama koristatud! 

Aga kas pole mitte huvitav esimene tinderi kohting kui su date su maja täis oksendab. Alex ütles, et kui kogu jama koristatud, siis ta palub Fional valja kolida. Ma saan aru, sest see pole kaugeltki esimene jama temaga, aga no Hahahahahahahahahah oskan ma selle peale öelda. Me veel badeniga mõtlesime et peale koristamist huvitav kas fiona astus tuppa, et no kurat. Kui ma nii palju vaeva olen näinud, siis tuleb selle asjaga ikka lõpuni minna... :D 

Kiire kokkuvõte

Ma  pole nii kaua kirjutanud, et ma isegi ei tea kust alustada. Ma olen tagasi linnas juba kuu aega olnud ja töötan nagu loom. Ma vast kirjutasin varem, et pidin minema tööle CBHi. See on siin selline kohalik vilja farme ühendav töökoht, mis jagab töötajad mööda Lääne-Austraaliat laiali. Üldiselt on seal palgad väga head ja hullud töötunnid, AGA nende suhtumine on üle mõistuse. Igatahes. Tulin tagasi linna ja see CBHi töö pidi algama paari nädala jooksul. Kuna mina ja raha pole just parimad sõbrad, siis ma mõtlesin, et lähen sinna tööle ja elan üle selle. Käisin sellel nö treeningpäeval ära ja olin järgmisel nädal aega nii stressis. Ma ei ole kunagi nii rõvedat urgast näinud, kus ma oleks elama pidanud. Akende asemel pappkastid, ämbliku võrgud, köök rõvedam kui veneaegne värk Eestis kopli liinidel kodutute asustatud majas. APPI! Ja see töö. Iseenesest ei midagi hullu, aga vahel kui vili jääb kinni masinasse, siis peab maa alla ronima 1x1 meeter ruumi, kuhu madudel ja ämblikutel meeldib kuuma eest peitu minna. Ja ma olen oma ämblikute foobia väga hästi kontrolli alla saanud, aga no see on liig mis liig. See treening kestis ühe päeva ja sealt ära tulek oli puhas rõõm. Ma tegin siin "plussid-miinused" listi. See nägi välja enamvähem selline: miinused- rõve töö, rõve elukoht, ilmselge depressioon, eemalolek Badenist, jälle üksi olek, ämblikud, maod, suvest ilma jäämine, töö alguse ootamine jnejne ja siis plusside listis oli ainult raha. Vana töökoht linnas võttis mu vähemalt päeva pealt tagasi, et sain vähemalt paar vahetust nädalas teha. Hakkasin siis siin linnas omale elukohta ja töökohta otsima ise lootes, et töökoht võiks vähe päevasemal ajal olla. Vana töö pakkus tunde küll, aga mitte piisavalt. Paar päeva hiljem sain intervjuule ja tööle uude kohvikusse. Sel hetkel sain ka CBHist kirja, et minu teenuseid tegelikult ei vajatagi sel aastal, sest olid öökülmad ja sellepärast pole ka nii palju tööjõudu vaja. Vähemalt tehti otsus minu eest ära ja läksin hoopis sinna uude kohvikusse tööle. Alustamine on ikka selline tasa ja targu, sest vanad inimesed on ikka graafikus ja nii ma siis sain esimesel nädalal seal ühe vahetuse ainult. Vahepeal tuli maksta 2835743873975 asja ja viisa uuendada ja siis võtsin ka kolmanda töö. Nüüd on nii, et pean siin vahetustega ühest kohast teise sõitma ja üks päev oli kahe töö vahel näiteks 20 minutit. Sel samal õhtul sõitsin peale tööd Badeni juurde. Ta elab mägedes ja poole mäe peal lakkas mu auto töötamast, EKSOLE JAH MUIDUGI. Baden tuli järgi ja lohistasime mu võiku tema juurde, kus see nüüd peaaegu nädal aega seisnud on. Üks sõber mehaanik hetkel uurib, et kas üldse tasub parandada või tuleb uus auto osta. Nii ma siin käin ja üritan kuidagi hakkama saada. Kaks päeva sain Hedi autot  kasutada, üks päev käisin bussiga poolteist tundi ühte kohta, mis muidu on 15 minuti sõidu kaugusel. Ja kohal olin pool tundi varem, sest järgmine buss oleks 5 minutit hiljaks jäänud. Täna saan majakaaslase autot kasutada, edasi on asjad veel väga lahtised. Mul kolmapäeval esimene topelt vahetus- päris täpselt veel ei tea kuidas punktist A punkti B saada, peab vist takso võtma...
Peale kõige on uues töökohas ka kliendid vähe teistsugused kui õhtusöögi ajal restoranides, niiet ma vähemalt paneks kõikidele oma lugejatele südame peale- PALUN kohelge oma ettekandjaid/teenindajaid normaalselt. Eelmisel nädalal pidin kaks korda puhkeruumis nutmas käima, sest inimesed on nii õelad. Peale selle on mul muidugi ilmselt ka massiivne depressioon, mis seda pillimist põhjustab, aga see selleks:D

Ühesõnaga, universumil on minuga ikka mingi kana kitkuda ja ma kogu aeg üritan endale sisestada, et varsti läheb paremaks, aga kas ikka läheb. Vähemalt on mul siin linnas Baden, Hedi ja teised sõbrad!

Ja ma varsti kirjutan uuesti. Nii palju seiklusi vahepeal olnud ja kui ma maailma ei vihkaks, siis mul oleks igast headest asjadest ka kirjutada!

Üksik psühhopaat

No kuskil kuu aega pole kirjutanud ja ma päris täpselt ei tea isegi miks. Vahepeal on nii palju toimunud. Näiteks umbes kuu aega tagasi käisime Hediga Macklemore ja Ryan Lewise konsterdil. Mulle on see juba teine kord ja no ega ta ilmselt ka viimaseks jää. Mina tantsisin konsal nii kõvasti, et selg valutas KOLM NÄDALAT veel peale seda. Ja mitte selline pisike seljavalu, ooo ei, see oli ikka see, et liigutada ei saa ja pisar silmas seljavalu. Aga väärt seda. Kogu see emotsioon ja lõpus lendaspaberist jublakaid laest alla- nagu unenägu!!! Ma päris täpselt ei oskagi öelda, et mis sel nädalavahetusel veel toimus, sest see oli nii ammu! Käisime kuskil grillimas ja nooli laskmas ja siis tagasi koju!
Peale seda kolis Hedi tööle lähemale ja algas minu pikk üksik periood. Ma ei rääkinud kohati inimestega mitu päeva jutti ja mu ainukesteks jutukaaslasteks olid koerad, kassid ja lambad. See on vahel ikka nii ja ma ütlen ausalt, et see üksi olek on siin üks kõige raskemaid aegu mu elus olnud- selline tunne nagu vanglas elaks. Õnneks on ainult kaks nädalat jäänud ja siis ma sõidan siit minema! Kaks nädalavahetust järjest käisin Bunburys ja sain seal Badeniga kokku. Esimesel korral elasime hotellis. Baden mõtles, et on jube romantiline mees ja jätab saladuseks, et kuhu minek on, aga unustas mulle öelda, et ujukad võiks kaasa võtta. Tema suuruses XXXXXXXXXXS õde muidugi pakkus, et võib enda omi laenata, aga no vist ei mahu mulle selga. Või isegi, kui mahuks, siis näeksin välja nagu viiner kiles ja avalikku ujulasse nii ikka ei läheks. Pole hullu, meil oli toas suur mullivann. Käisime tõime kaks pitsapirukat, ostsime hunnikus rämpstoitu ja avasime ülemuse kingitud pudeli veini ja rohkem polegi elult vaja! Järgmisel nädalavahetusljatel käisin veel Bunburys, seekord olime ta õe pere juures ja nüüd olen kaks nädalat järjest siin Margaret Riveris olnud. Mul on okseauguni sellest kohast ja mul on väga raske aru saada, kuidas inimesed suudavad täis kohaga maal elada. Ma läheks hulluks lihtsalt. võinoh, ausaltöelda ma juba olen. Kuna ma töötan üksi, siis mul on 24 tundi päevas aega oma peas istuda. Mu tööpäev algab tavaliselt positiivselt. Ärkan vara, haaran banaani ja lõunasöögi kaasa ja lähen tööle, panen klapid pähe ja kuulan muusikat. Esimese tunni jooksul käivad mu peast läbi KÕIKVÕIMALIKUD mõtted. 

Näiteks: tunnen, kuidas päike mu kaelale päevitab ja mõtlen millised päevitusrandid ma saan. Seejärel mõtlen, et jube ebatervslik, et ilma UV kreemita nii siin olen ja ilmselt saan nahavähi. Seejärel kujutan ette kuidas arst mulle nahavähi diagnoosib ja ma helistan emale teadaandega, et ma suren ära. Sel ajal ma juba nutan seal omaette, sest ma ju ometigi ei taha üldse ära surra. Seejärel ma mõtlen, kuidas ma pean Eestisse tagasi kolima, sest ma ei saa seda siin ravida, kuna see läheb liiga
kalliks ja kuidas ma pean Badenist lahku minema ja kuidas tema siin uue naise leiab selle ajaga, kui mina Eestis nahavähki ravin. Siis ma nutan selle pärast, et kuidas ta võib mind niimoodi hüljata, kuradi REETUR!
Järsku kuulen, kuidas telefon piiksub- Baden kirjutas. Uurib kuidas mul läheb. Otseloomulikult vastan ma talle suurima vihaga võimalikult lühidalt, et mul on kõik "OKAY", sest ma tean, et ta saab aru, kui ma millegi peale vihane olen. Peale seda läheb kogu vestlus minu poolt allamäge ja tema vaeseke ei saa üldse aru, et mis ta nüüd ometi valesti teinud on...

See on üks võimalik stsenaarium mu peas, neid on sadu!!!! Ehk siis ma tahan linna tagasi. Ühel inimesel ei peaks olema nii palju vaba aega, et oma peas istuda. Ma vahepeal kuulan Podcaste ja audioraamatuid, et vähegi stabiilsem olla ja vahepeal kuulan niisama loodust. Vahel tulevad mulle pähe briljantsed äriideed ja siis ma olen nii excited nende pärast, et ei saa üldse töötadagi. Ma olen umbes 275982375987 meelt muutnud selle osas, mida ma ülikooli õppima tahan minna. Ja vahel ei taha ma üldse ülikooli minna ja otsustan hoopis järgmise lennuga Mehhikosse kolida. Viis minutit hiljem saab minust järgmine Eesti president. AAARGGGHHHHH, ma lähen hulluks siin.

Täna suurest igavusest pesin oma auto puhtaks lootuses, et see näeb pärast korralik välja.Sel hetkel mõtlesin just ühe tuttava peale, kes Snapchati viis korda nädalas video üles paneb sellest, kuidas ta oma musta bemmi nühib. Mõtlesin, et saadaks video vastu, kuidas ma lehma sitta oma romu pealt maha hõõrun, aga ma pole kindel, et see huumor talle peale läheks...Peale pesu tulid selle suure sita alt kahjuks kõik mölgid päevavalgele. Kokku on neid rohkem kui ma arvasin. Paremal küljel on kollane mölk ja uks paigast ära kust sajab vihma läbi. See pole minu töö, vaid eelmiste omanike poolt kaasa tulnud luksus. Vasakul küljel on mölk punaste joontega sellest ajast, kui ma parklas sellele rendiautole sisse sõitsin. Tagumine pisike aken on puudu, aga selle üle olen ma isegi rõõmus, sest teinekord, kui võtmed autosse unustan saab sealt käe sisse pista ja tagaukse lahti teha...Uusim mölk on auto ees, sest paar päeva tagasi sõitsin ma lõpuks(trummipõrin) KÄNGURULE otsa. See juhtus loomulikult õhtu hämaruses sel ajal, kui kohalikud ütlevad, et ei ole väga tark sõita. Milleks kuulata endast targemaid?! Tegelikult ma lootsin, et jõuan veel valges koju, aga elul olid teised plaanid. Känguru tuli teele vastassuunast, mul oli kuskil 90km/h sees ja panin kohe pidurid põhja, aga need hüppavad ju tulede poole. No see 5 sekundit, mil see kõik juhtus, tundus minu jaoks nagu viis minutit kus ma karjusin kõiki roppe sõnu igas võimalikus keeles. Kokkupõrke hetkel keeras känguru otsa ringi ja pani käna auto ette, tõusis püsti ja hüppas rõõmsalt tuldud teed pidi tagasi. Kuna kokkupõrke hetkel oli kiirus ilmselt umbes 5km/h, siis auto on ok ja ainult ühe pisikese mölgiga auto eesotsas mis
ilmselgelt ei ole probleemiks...Reedel sõidan LÕPUKS Perthi ja näen Badenit!!! Peaks talle vist suure tordi viima ja veel viis miljonit kingitust selle eest, et ta minusuguse hullu naisega hakkama saab.

 

Kodukass istus nii naljakalt üks õhtu nagu ärimees. Peaks talle läpaka sülle tuunima:D

 

Ma pole ikka veel ära õppinud kuidas ühele inimesele süüa teha. See peaks siis mu lõunasöök olema, aga on lõuna-, õhtu- ja hommikusöök. Mu see dieedivärk on jõudnud sinnamaale, et ma söön enamus ajast seda sama salatit, aga siis vahetevahel söön end terve õhtu nii täis kõikvõimalikust rämpsust, saan suhkrumürgituse ja sügan end terve järgmise päeva. Trenni olen juba pea kolm kuud teinud nüüd aktiivselt.Kui ma varsti rämedalt vormis olen (parem oleks, et kahe nädala pärast, kui ma Balile lähen), siis ma panen before ja äfter pildi üles. Kui ma siis ikka rämedalt vormis ei ole, siis ma ei teagi kohe...

 

Käisin Hedil külas ükspäev ja see sama kutsikas seal näris ta telefoni ekraani paar päeva enne seda puruks. Sel päeval uksest sisse astudes oli ta iPadi laualt maha tõmmanud ja kaante seest kätte saanud... Hedi ajas teda mööda elutuba sussiga taga haha

Nii, järgmine postitus tuleb varem, sest ma olen viimased kaks nädalat siin pärapees selle suurepärase internetiga. Parim asi selle kõige juures on see, et Margaret River on hullult hinnatud piirkond ja pool maakerast müüks oma hinge ka maha, et siin paradiisis elada ja mina ainult hädaldan hommikust õhtuni. :D

Ajutine alkohoolik

Ma vannun käsi südamel, et ma kirjutaks rohkem, kui mu internet ei annaks mulle närvivaputust iga kord arvutit avades. Kuna kodus Wifit ei ole, siis pean telefoniga tegema hotspoti ja siis vahepeal toas ringi jooksma, et tuleks see 1 pulk ekraanile ja kaoks ära see kuradi "no service" või "SOS only". Ja kui ta lõpuks tuleb... Kui tähtede seis on õige, tuul puhub õigelt poolt, päike on täpselt 57 kraadise nurga all, siis tuleb kivistuda, ei tohi liigutada, EI TOHI HINGATA, sest muidu on internet läinud. Niiiiii masendav...
Igatahes. Rääkides ringi jooksmisest, siis nädalavahetusel tulid poisid lõpuks meile külla. Reedel oli nii ilus ilm ja Hedi sai vaba päeva. Ma läksin suures tuhinas tööle ja umbes kaks tundi hiljem mõtlesin, et no ega ikka ei viitsi küll. Kuna kõik farmid siin ootasid sama masina järgi, siis mul otseselt tööd ei olnud ja tegin aega parajaks. Ülemus lasi mind hea meelega minema.
Ma olin siin kodus nii suures ärevuses, et üritasin aega kiirendada kõike tehes. Niisiis koristasin ja käisime jalutamas ja võimlesin ja üritasin tuld ahju teha jnejne kuni lõpuks sain Badeni käest sõnumi, et nad just keerasid Wall Roadile sisse. APPI!!!! Mina kohe haarasin telefoni, sest Wall road... see saatanlik sitapea, kuhu Google maps mind esimesel õhtul juhatas ja kuhu ma autoga kinni jäin(kõik mäletavad eksole). Ahhhhhh. Helistasin siis Badenile ja ütlesin, et keerake kohe ringi, sest see on vale tee! Kui oleks ainult Baden olnud, siis ta ilmselt oleks otsa ringi keeranud, aga kuna roolis oli Macca ja kõrvalistmel veel Juddy, siis kambavaim tegi oma töö. Peale selle on Macca automehhaanik ja tal on üks tohutu suur elajas nelikvedu. Ma ütlesin neile, et isegi selle suure tangiga ei saa nad sealt jõest läbi, sest viimasel ajal on vihma sadanud nii palju, et üle selle tee läheb nüüd konkreetne jõgi, aga kesse ikka Reelikat kuulab?! No muidugi jäid nad sinna kinni ja susserdasid seal mõnda aega kuni välja said.
Kohale jõudsid nad kuskil peale kümmet ja läksime kohe välja tulistama ja pildistama. Macca on siin Lääne-Austraalias mingi tulistamise master mingis asjas, mul pole nii täpselt aimu, aga igatahes. Panime karbi postile ja lasime märki. Kuna väljas oli pime, siis kasutasime väiksemat relva, millest mul pilti pole, aga minusugusele lollile eidele meenutas see relv snaiprit niiet kasutage oma vaimusilmas sama pilti! Mulle muidu meeldib tulistada küll, aga sel õhtul oli taevas niiiiiiii selge ja ilus, et ma pidin pildistama minema. Ma unustasin ära, et ma olin ka kaks õlut joonud, mis minu mõistes tähendab, et ma olin juba päris purjus. Tegin paar kena pilti(ma lisan siia alla pärast) ja siis vahepeal tuli Baden mulle seltsi. Täiesti out of nowhere võtsin üles teema, et ma tahan viie aasta pärast lapsi saada... Ma vahel mõtlen oma aju peale ja ei saa päris täpselt aru, et kust need idiootsused mulle pähe kargavad. See selleks. Poisid tõid terve kastitäie alkoholi. Mingeid rumme ja kokteile ja õlusid ja jumal teab mida veel ja see on oluline info sest kohe jõuame laupäeva hommikusse... Mina ja Baden ärkasime mingi 8 ajal üles ja ajasime kõik teised ka üles (ups). Baden ja Juddy läksid jooksma ja Hedi tegi kohe ettepaneku, et peaparanduseks võiks õlled avada. Millegipärast oli mõeldud tehtud, kuigi ma juba siis olin nii superväsinud. Varsti jõudsid sportlased tagasi ja Hedi oli nii pohmellis, et tema välja ei tulnud. Meie ülejäänud läksime neljakesi koopaid otsima ja pidin jälle kord tõdema, et Austraalia on täiesti jumalik ja ma ei saa üldse aru, et kuidas saab maakera nii lahe olla?!?! Baden oli siin kunagi mingi giidilaadne asi, kes käis koobastes ja metsades matkamas siin lastega või midagi taolist, ehk siis ta teab siin neid koopaid ja käike. Käisime läbi metsade ja jõudsime lahedate koobasteni. Sissepääsud on enamasti kinni pandud, sest need on varisemisohtlikud, aga mõnda auku sai ikka sisse. Need on nii suured ja võimsad, et ohhhhhh. Lõunatamas käisime jälle ookeani ääres ja seal veetsime pool päeva seal. Peale seda tulime koju asju võtma ja lootsime ka Hedi peale korjata, aga tal oli ikka paha olla. Läksime siis ikka neljakesi edasi Macca vanemate juurde. Ta on siit pärit ja ta perel siin päris omanimeline tänav ja mega suured farmi alad. Macca võttis oma suure relva välja ja läksime ringi tsillima. Ühe posti juures jäi ta seisma ja ütles "oh näe, jänes!". Ma mõtlesin, et niisama tegi nalja ja lasi ühe räme lärmaka lasu. Aga ei, see oligi jänes! Minut hiljem lasi teise ka maha ja see relv on ikka no. Ühest lasust on pool jänest läinud. Ma ei pane seda pilti siia blogisse, sest muidu tuleb siin paar südamerabandust, aga kui keegi soovib näha jänese sisemust, siis ma võin privaatselt saata! Ma ei ole otseselt nende loomade tulistamise vastu, sest ma saan aru, et nad on siin pigem kahjuks kui kasuks, aga ma teinekord ei taha enam juures olla ja ise ka lasta ei taha. Mul süda hakkab nii valutama ja ma kohe mõtlen, et raudselt neil jänestel on pisikesed pojad kodus, kes on nüüd ilma emata ja nälgivad surnuks või kuidas see jänes kepsles kodu poole ja ei osanud elusees oodatagi, et sekund hiljem on tal soolikad välja lastud.
Mina tulistasin igatahes vett. Võib-olla tapsin paar kala ka, aga see relv on ikka mõeldud mõnnesaja meetri või kaugemalt tulistamiseks, niisiis ma ei näinud neid kala laipu, aga see teeb ikka sellist pauku, et kõrval valutavad isegi läbi nende summutavate klappide. Peale kõiki tulistamisi läksime tagasi majja. Neil on väga ilus kodu ja Macca vanemad on super-über lahe paar.
Vahepeal andis Hedi märku, et ka tema on tagasi elu peale jõudnud ja ämbri nurka visanud. Meil oli restorani aeg kinni pandud ja läksime kõik sinna. Söök-jook olid superhead jälle. Mina muidugi ootasin oma toitu kurvalt viis minutit peale teisi ja mõtlesin, et teenindajad mind ära unustanud. Hakkasin just küsima, et kus kurat mu toit on, aga tegelikult Baden peitis selle laua alla enda sülle. Väga, väga vaimukas eksole. Peale seda läksime tagasi Macca majja ja jätkasime joomist. Ma olin lõpuks täiesti suss ja vajusin mingi hetk magama. Baden veel ütles, et ma peaksin siin blogis mainima seda kuidas nad terve õhtu Hedit mõnitasid selle pisikese pohmelli pärast ja tegid kausi nalju terve õhtu...
Pühapäeva hommikul oli mul isegi väljapuhanud tunne ja läksime sala kohta hommikust sööma. Macca oli ühe restorani ookeani ääres välja valinud ja wowowwowowow, maailma ilusaim koht. Sinna jõudes tahtsin ma kõigepeal paadisillale pilti tegema minna, mõeldud-tehtud. Ainult, et just sel hetkel tulid über suured lained ja ma pean ütlema, et mul korra käis elu silme eest läbi küll. See vesi on nii võimas ja kui see mu poole tuli- mina seisin abitult kaamera käes, sest ma teadsin, et ma ei jõuaks enam joosta. Vesi tuli üle põlvede ja läks otse saabaste sisse. Kõik vaatasid ülevalt kahju nurga pealt ja naersid, nii piinlik... Hommikusöök oli suuurepärane- muna ja peekoni burger, magustoiduks metsamarja ja valge shokolaadi muffin. Njämmmmm.
Sealt ära sõites mõtlesin ma, et lähme turisti asju tegema ja ma olin täiesti unustanud, et peab JÄLLE JOOMA HAKKAMA. Ja kui te nüüd mõtlete, et "Reelika sa ju ei pea jooma blablabla", siis te eksite, sest... SEST me läksime pruulikodade tuurile. AAAAAAJEEEEE ja ma ju armastan õlut! Me käisime kokku kolmes õllekojas ja lõpuks distillerys( see koht kus nad viskit teevad, mul ei tule meelde kuidas see eesti keeles on). Esimene koht oli Beer Farm. Väljast selline täiesti tavaline Eesti mõistes laut, nii igav ja tavaline, et ma ei osanud mitte midagi isegi oodata. Ja seest, ohhhhh, ma panen allapoole pildi. Nii lahe selline pisut hipilik ja kõik vanad lauda elemendid veel alles, aga ära puhastatud. Taga aias suur kileliug otse tiiki ja toiduputka. No palun tehke Eestis ka nii lahedaid kohti või ma tulen teen ise! Need teised Breweryd ei olnud nii lahedad, sest nad olid sellised uued ja korralikud. Me jõime neid testiõllesid, et saad 8-9 väikest erinevat õlut otse vaatidest ja siis mekid kõiki. Laud oli lookas! Peale neid pruulikodasid läksime sinna distillerysse ja mina viski fänn ei ole, aga poisid olid küll nii excited, et hoia ja keela! Badeni kunagine ülemus omab seda kohta, niisiis ta teadis seal minusugusele võhikule ka seletada. Seal sai raha eest siis kohalikku viskit ja muid kangeid proovida või niisama nuusutada. Peale seda olin ma lõpuks täiesti kännis JÄLLE ja oligi aeg meil koju tulla ja poistel tagasi Perthi minna. Ma olen reaalselt ikka veel sellest kõigest väsinud ja reedel sõidame juba jälle Perthi. Ma juba ütlesin Badenile ka, et ma ei jaksa enam koguaeg midagi teha. See on see, et nii harva näeme, siis on selline surve peal, et peab käima ja tegema kõike. Järgmine nädalavahetus lähen kuskile põõsa peole. Ma ei tea mis see on ja ei oska veel ette kujutada, aga eks ma siis järgmine kord kirjutan.

 
No ma olen need pooled pildid juba insagrammi ka pannud, aga ma panen siia ka, sest kiviajalised ei kasuta ju instagrami... Igatahes. See on see esimese õhtu tulistamine ja pildistamine!

 
Me tavaliselt teeme Hediga Titanicut, aga kuna Hedi oli kodus voodis, siis pidid poisid selle töö üle võtma. Taustal paistab see megawesome mets, inglise keeles Karri trees.
 
Üks neist massiivsetest koobastest. Sinna alla ei saa matkates üldse, vaid tuleb köitega minna. Macca seisis seal ääre peal ja mina läksin ka üle piirete(Sorri), väga kuri Baden oli piirete taga ja korrutas omaette, et me oleme idioodid ja et me tuleks tagasi.
 
Siinkohal on tegu siis Macca a tema selle suurema relvaga. Selle pildi tegemise hetkel kaotas oma elu üks jänes...
 
Mina vett tulistamas. Ja vaadake! Pilt on tehtud täpselt sel hetkel, kui kuul vett tabas
 
Nii. See on see sild, kus ma sain jalad märjaks, aga no kas see pilt pole seda mitte väärt???
 
Siin paistab see esimene Brewery, mis mulle kõige rohkem meeldis ja lauatäis õlut!
 
Selles viskikohas nüüd!