See selleks. Tegelikult tahtsin kirjutada siia veel oma tegemistest. Olen vahepeal veitsu ikka ringi tsillinud ja ma nüüd üritan hästi palju pilte ka teha. Vahepeal tuli laiskus peale ja kaamera eriti päevavalgust ei näinud. Muidugi suutsin vahepeal siin oma väikesele fotoaparaadile üks-null teha. Ehk siis ta lihtsalt ei lähe enam tööle. Samas uputasin ka Gunilla veekindla kaamera ära(?!). Aga ma natuke kirjutan siis matkamisest alustuseks. Sellest siis niipalju, et ma pole seda väga teinud viimasel ajal... Aga Diamond Headis sai siiski ära käidud. Ma ükskord varem siia kirjutasin ka, kuidas ma Timoga Koko headis käisin. Ja kuidas mul mingi paarkümmend astet lõpust puudu jäi, sest ma ei suutnud seda teha eksole. Nii. Diamond Headis käisime Tuulega. Läksime sinna kodust täitsa jala kohale ka. Tuulel oli muidugi täiesti kohutav pohmell, mis tegi selle reisi minu jaoks palju lõbusamaks. :D Ma olin välja puhanud ja värske. Aga üldiselt sinna minek on nagu väike jalutuskäik, niisiis päris hike ma selle kohta ei ütleks. Kolm sammu ja oledki tipus. Isegi mina ei pidanud oma õllekõhule ja makaronist jalgadele vahepeal pausi andma. Vaade oli sealt ka väga ilus! Kuigi kaua seal ei saanud poseerida, sest turistikari oli igal pool. Lõppkokkuvõttes- tore, et tehtud sai, aga ei midagi erilist!
Mis siis veel. Vahepeal puutusin veits kokku siin selle medical insurancega. Naljakas lugu sellega. Ma mingi paar nädalat tagasi jätsin öösel oma plätud randa. Järgmine hommik käisin neid isegi otsimas, aga seal oli umbes 50 paari teisi plätusid, aga mitte minu omi. Ja mul on selline värk nende jalgadega, et võõrad kingad teevad väga haiget. Järgmisel päeval peale plätude kaotamist läksime Tuule, Taavi, Liisi ja Timoga North Shorele, kus sai suht palju ringi jalutatud. Ma seal kandsin oma toakaaslase Ave plätusid ja jalad tegid haiget kohe hommikul. Kuna me läksime igast lahedatesse kohtadesse, siis ma ei saanud ju väga nõrk luuser olla ja käisin ka igal pool kaasas. Näiteks ronisin oma katkiste jalgadega maailma kõige teravamate kivide otsas, et teha ära üks väike cliffjump. Nii valus oli, et pisar voolas ja Taavi aitas mind sealt kaljudest üles, aga tehtud ta sai. Lõpuks läks sinna haavadesse liiv sisse ja nutsin ja hädaldasin terve tee(sorry about that). Mulle endale tundus küll, et need haavad enamvähem paranesid ära ja teipisin need haavad hiljem isegi kinni, AGA. Nüüd siis üks hommik ärkasin selle peale, et tugev valu oli vasakus jalas. See sama haavake oli nüüd siis suhteliselt suur rõve haav, millel oli punane ring ümber tekkinud. Ma põhimõtteliselt mõtlesin juba, et suren ära. Traumapunktis öeldi mulle, et rahvusvahelist insurance nad ei aksepteeri, et esialgu pean ise kinni maksma ja siis hiljem tsekkide alusel saan raha tagasi. Mul just ülemus teatas sel päeval, et palga saan kätte alles päev hiljem. Siis saatsin oma kohalikule arstist sõbrale pildid jalgadest ja tema põhimõtteliselt kirjutas ka mu elavate seast ära:D. Ütles, et ma pean kohe kindlasti arstile minema ja see ei parane elusees ära. Siis ma siin jälle pillisin kodus(nagu mul kombeks on vist, kui häda on käes). Ragnar ei julgenud toa ukse vahelt sissegi astuda, sest ta ei osanud midagi peale hakata:D. Aga lõpuks ostsin poest mingi ravimi ja juba samal õhtul läks asi paremaks. Bottom line. Tänks kohalik sõber, et sa mulle mingi paanikahoo peale ajasid. Praegult tundub, et hakkab juba enamvähem korda minema(ma loodan, parem oleks) ja valu ka enam eriti ei ole.
Ahsoo. Nii jah. Enamus ajast ma olen ikka tööl ja ma nendest seiklustest väga ei kirjuta, sest ma kujutan ette, et ega te väga ei oska nime ja pilti kokku panna. Niisiis see plära poleks väga huvitav. Aga ma kirjutan üleeilsest õhtust ja eilsest päevast. Lugu siis selline, et pühapäeva õhtul avastasime Gunillaga, et meil mõlemal LÕPUKS vaba õhtu ja esmaspäev vaba päev. Mõtlesime suure hurraaga, kuidas õhtul lähme lõpuks ka peole. (Paul just rääkis, et me oleme nii palju muutunud ja ei tee enam midagi peale töö) Mõeldud tehtud. Tulime peale tööd koju ja Gunilla keetis kokku ühed Lava Flow'd(ma teen teile neid Eestis, maailma parim jook). Ajasime siis mõned kokteilid alla, ülihea oli olla juba ja siis mõtlesime, et teeme kiire powernapi. Kell oli 8 õhtul. Jätkaks siis sellest, et me ärkasime järgmisel hommikul kell 10. Ehk siis NELITEIST tundi järjest und. Meie pisike powernap enne pidu:D. Täiesti haiged luuserid ikka. Vähemalt oli esmaspäeval värske olla ja läksime rõõsalt Kailua Beachile Mariliisile väikest ärasaatmist tegema. See on superilus rand ja ma ujuda kahjuks ei saanud jälle(pole väga kaua ujunud), sest ma ei tohi oma jalgadega veel liiva sisse minna. Igatahes. Tsillisime seal ja tegime pikniku ja see oli selline tunne mul, et ma ei tahaks olla mitte kuskil mujal mitte kellegi teisega. Võinoh. Selline tunne, et ma olen täpselt seal, kus olema peaks. Eriti mõnus oli. Me olime mina, Gunilla, Mariliis, Laura, Ragnar, Paul, Betija, Kalvis ja kohalikud. Eriti tsill oli.Tagasi minnes oli ainult väike huvide konflikt. Mina siin olen ikka kangekaelne ja ei ole nõus istuma ühegi inimese autosse, kes joonud on. Niisiis ma ütlesin, et lähen hea meelega bussiga koju üksi. Teised läksid autosse siis ja ma hakkasin juba kõündima, kui Laura mulle järgi jooksis ja ütles, et ei lase mul üksi minna. KUI ARMAS. Siis läksime kahekesi rõõmsalt bussiga koju:D. Õhtul läksid teised Lulusse, mina kaotasin oma koti ära ja leidsin selle alles kell 1 öösel, niisiis sinna ei hakanud minema. Läksin hoopis Tuulega kuskile Karaoke baari, kus olid tema töökaaslased. Sealt tulime varsti ära ja saate aru. Samal päeval teist korda sama asi. "Tule lähme meie juurde peole, ma ei ole eriti palju joonud". Ma ütlesin, et ma võin JALA tulla küll ja siis hakkas moosimine pihta. Ma ütlen ausalt, et ma ütlesin vähemalt 10 korda, et ma EI istu talle autosse. Ja ma ei öelnud seda nagu viisakalt, vaid kohe otse. No ei saanud aru. Siis juba Tuule hakkas ka, et "suva ju". Ja siis mul viskas kopa ette ja ütlesin, et lähen hoopis jala Waikikile tagasi ja Kelly'O Neyll baari. Tuule ja tema töökaaslane Jana otsustasid minuga liituda. Need tüübid ilmselt vihkavad küll mind elu lõpuni ja arvavad, et ma olen mingi massive party pooper. Kellys jaksasin juua täpselt ühe siidri ja siis tulin koju magama. Võib vist öelda, et pidutsemised on siin küll pidutsetud. Mitte midagi enam teha ei jaksa peale töö. Praegult on mul ka siin vaba päev ja tahaks voodisse kerra keerata ja magada. Aga ei tohi. Lähen parem käin Ala Moana kaubanduskeskuses ja raiskan raha veits.
Panen mõned pildid ka ja ma ütlen kohe ära, et aeg läheb nii kiiresti, et ongi pidu läbi varsti ja saan minna NEW YORKI jjuuhuhuuuuhuhuhuhuuu ei suuda ära oodata!
Tsau ja Gam õn chi (vietnami keeles, aitäh või midagi:D)
Kodus natuke nalja tegemas. Ja kaks sellist suurt jäätist on kuus doltsi. 8-)
Gunilla tegi meile Lava Flowsid:)
Meie mõnus seltskond Kailua poole minemas. Ragnar ei jaksanud meiega ühel pool teed oodata.
Ameeeerikkkaaaa
Kailua Beach
Meganunnud
Kimo ja Gunilts
Ilus pilt Kailuast:D
Millega tegeletakse:D (tegelt lollitavad niisama)
Ja ma kirjutan siiski veel millestki. Meie korterist! Minu kohalikust perekonnast
Seisavad vasakult: Ragnar, Silver, Allar, Sirli, Helari
Keskel diivanil: Laura, Liis, Mariliis ja Mai
Põrandal: Mina, Gunilla, Ave ja Paul
Igatahes. See pilt on tehtud kell viis hommikul. Me lootsime, et siis on ikka kõik kodus. Gunilla ajas mind siis üles ja oh üllatust. Raul ja Paul ei ole ikka kodus. Helistasime neile, et marss peolt koju ja nii nad siis tulid. Teised tulid otse magamast ja Gunilla läks parasjagu tööle(see on meil siin väga normaalne, et kogu värk käib vahetustega. Näiteks on nii, et Laura tuleb öösel peolt ja ma lähen tööle, siis on rohkem voodis ruumi magada, sest teeme nagu vahetuse:D). Vedasime siis kõige olulisema staffi elutuppa ja kõik saidki pildile. Kogu see träna on tegelikult stooriga. Näiteks minu käes on pool purki õllekorke ja meil on kindel eesmärk see vaas enne äraminekut täis saada. Gunilla käes on võrkpall, mis kahjuks enam eriti kasutust ei leia, kuigi idee oli alguses hea ja paar korda sai mängitud ka. Mariliisi käes on Allari ukulele. See peaks olema see, mille ta võitis Ukulele festivalilt õnneloosiga. Meie Liisiga saime seal samal festivalil japside telesse. Pildil olevad puuviljad ei ole ostetud, vaid oleme korralikult raksus käinud. Väga oluline on ka subway tops. See koht on meil kodust paari minuti kaugusel ja ütleme, et ikka väga mitu hommikut on seal veedetud 3 dollarilist võikut nosides. Potid-pannid on siin lihtsalt sellepärast, et need on kogu aeg pesemata. See oli üks väheseid kordi, kus nad kõik puhtad olid. Üleval vasakus nurgas on Rangar, kellel on seljas vest, millega sai ta omale nimeks Ragnarez. Selle vesti tõi meile tööle üks hull mees Jeffy, kes käib seal aegajalt meile igast toredat staffi toomas. Kõigi selja taga on meie kaks surfilauda ja ulpimismatt. Minul ja Gunillal on seljas töösärgid ja Liisil on peas meie töökoha müts. Laura kõrval paistavad meie longboardid ka, millega on päris paljud meist siit käna käinud. Silveril on seljas tööriietus. Ta töötab turvamehena Securitases. Mail on käes munad, mida meil siin korteris rotitakse. Vetsupaber on meil ka koguaeg otsas, sel päeval keegi tõi millegipärast. Laual on veel Timo riisipakk, mille ta meile jättis peale kahte nädalat siin olekut. Ja paistab ka mai Jimi Hendrixi maal, mille ta võitis. Üldiselt täiega armastan oma siinset perekonda! Jee
No comments:
Post a Comment