Olemegi jõudnud otsapidi tänasesse päeva ja kell on vaevalt neli ja mitte keegi ei peaks sellist stressi üle elama nagu mina täna elasin. Tagataustaks seletan veel ära, et ühel meie majakaaslasel on uus pruta. Mida ma sellest prutast arvan? Austraalias on väga populaarne öelda kõige kohta cunt, niisiis seda sõna ma siin kasutaks ka. Ta on kõige mõtttttttetum, ebastabiilsem ja lärmakam Cunt keda ma kunagi kohanud olen. Peale selle on ta siin elanud juba pea nädal aega lihtsalt niisama ilma renti maksmata. Nagu WTF? Igatahes, täna hommikul jälle naabrid karjusid omavahel, mis on väga tavaline, sest nad on aboriginalid. Mina võrdleks neid veits venelastega: tihtipeale nad ei karju üksteise peale, vaid lihtsalt räägivad. Ükspäev me mõtlesime, et jube tüli on kõrvalmajas lahti , aga tegelikult oli neil perekondlik korvpallimäng pooleli. IGATAHES. Jõuame tagasi tänasesse hommikusse, kus too loll cunt helistas politseisse. Ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta mulle toa ukse taha ilmus, et aadressi küsida. Ma lõin ukse ta näo ees kinni ja siis ta otsis selle kuskilt ümbrikutelt välja. Kõige tobedam on see, et majakaaslane oli tööl ja nüüd see tüdruk on nagu ilma temata ka siin. HALLOOOOOO, kes sul lubas sisse kolida idikas?!?!?! Ja tema rõvedad sinised juuksed on Minu kraanikausis ja fuh väkk. Ma jälle kaldun teemast kõrvale, sest ta on lihtsalt nii ebameeldiv inimene. Peale kõnet läksin tema juurde ja küsisin otse : "Kas sa elad siin majas?". Vastuseks tuli ei. Siis küsisin, et "kas sa renti maksad?". Loomulikult vastus jälle ei. Uurisin siis, et mis ta siin teeb ja selle peale vastas ta, et ootab mu majakaaslast ja läks tuppa tagasi. Ta on siin nädal aega olnud ja selle nädala aja jooksul on ta nii palju üritanud ussitada ja appiii, kao välja mu majast! tahaks karjuda. Mina läksin enne ära, kui üldse mingi politsei teema tuli, aga no fak. Kelleks ta end peab, et meie suhteid naabritega rikkuma hakata? Ma kuulsin seda "tüli" täpselt sama palju ja no minu arusaama järgi olid inimesed lihtsalt eraldi tubades ja karjusid, et üksteist kuulda.
Läksin edasi siis raha välja võtma ja võtsin Uberi, et õigeks ajaks õiges kohas olla. Terve tee Uberis veel rääkisin juhile, et kuradi kurat mu mehaanik ei tulnud veel minuga ja pean üksi oma autole järgi minema ja et ma niii jubedalt kardan jnejne. Jõudsime kohale- tema ikka lohutas, et võta rahulikult ja seletas igaks juhuks, et pidur on vasakul ja gaas on paremal:D. Astusin autost välja ja läksin maja uksele koputama, kui avastasin, et mu TELEFON ON KADUNUD. Appi ema Tereesa ja tema lapsed. Ma muidugi kohe lasin sellel müügimehel omale helistada ja keegi vastu ei võtnud. Ja mul pole ju muid numbreid ka peas ja tegime tehingud ära, kirjutasime lepingutele alla ja hakkasin siis päikese järgi sõitma, sest mul polnud halli aimu ka kuhu suunas minna. Suretasin automaatse auto kaks korda maja ees kohe välja, käsi värises nagu haavaleht ja mõtlesin, et telefon ongi nüüd läinud. Ma ekslesin ringi POOLTEIST TUNDI, vahepeal jõudsin ringiga algusesse ja küsisin suuna juhiseid jnejne, ise samal ajal pisar silmis laulsin Bob Marley sõnu, et "don't worry about a thing, cause every little thing is gonna be alright". Ja kõige tipuks oli bensiini näidik punase peal ja ma palusin seal autos jumalat, et see mind kuskile kiirtee äärde seisma ei jätaks, ise endiselt ikka veel pillisin. Lõpuks leidsin sellise koha nagu "Albany Highway" ja no ma tean seda, et see viib mind kodule lähedale ja Badeni töö kohta. Sõitsin sinna, parkisin auto ära, koperdasin värisevate jalgadega autost välja ja astusin tal töö uksest sisse. Ruumi keskel kõndis ta mulle vastu ja ma siis pisarad silmis langesin talle otsa. Ma ei suutnud isegi rääkida, vaid lihtsalt paanitsesin esimese hooga. Tema muidugi rahulikult viis mind arvuti juurde, logis sellesse kuradi iPhone asja sisse ja tuvastas mu telefoni asukoha umbes 30 sekundiga. Netis saab siis telefoni ekraanile saata numbri koos kirjaga, et "helista sellel numbril, telefon on kaotatud". 20 sekundid hiljem tuli kõne ja maailma kõige toredam ja armsam Uberi juht toimetas selle minuni tagasi. Viskasin talle 50 doltsi näppu ja oleks teda ilmselt elu lõpuni tahtnud emmata selle eest. Vahepeal helistasin Maccale ka ja rääkisin kõik oma mured ära ja tema reakstioon oli ka, et "olen kohe seal". No jumal tänatud, et mul siin nii head inimesed on. Käisime vahetasime autol esirehvi ära ja midagi tuleb veel teha, millest ma päris täpselt aru ei saa, aga üldiselt siin ma nüüd olen- oma esimese auto omanik. Ja ma ei tunne üldse, et ma suudaks täna peale kõike seda veel tööle minna, lihtsalt niii palju on juhtunud. Hedi sõitis ka uude töökohta ja Kiks sõitis tagasi Eestisse, mis on veel omaette kammajaa, sest otseloomulikult oli ta Türgi lennujaama pommitamise ajal seal lennujaamas ja siis tuli veel sellepärast paanitseda meil siin kõigil. Kiks on muidu elus ja terve ja ei puutunud selle asjaga õnneks üldse kokku.
Mu point on selles, et ma kolin paari päeva pärast kuskile päraperse võõraste inimeste keskele, ÜKSI, tegema uut tööd, millest ma ei tea mitte midagi. Ma pean sinna sõitma ja APPPIIIII seda kõike on lihtsalt nii palju. Ma ei suuda süüa ja magada ja oma emotsioone kokku võtta. Ma käsi südamel ütlen, et ma ei tarbi siin üldse alkoholi, aga kurat. Täna tahaks töö asemel pudeli viina võtta(öäkkk) ja lihtsalt korraks rahu saada. Nagu üks õhtu, ÜKS AINULT ÕHTU APPIKENE, aga ei.
Ma ei tea, kas kogu see närviline tekst siin üldse kannab mingit informatsiooni edasi, aga lootma peab! Ja palun. Kas täna võiks normaalne õhtu olla.
Minu kallis kohalik perekond ja nende sugulased!
Mingi suvakas pidu kus ma vahepeal käisin oma armsa Daniloga!
Ühe transa hiigelsuured tissid!
Viimane tsill Kristini ja majakaaslasega. Käisime kohalikul tammil ja looduspargis känguruid vaatamas..
Unustasin ära, et vahepeal käisime Badeni ja tema perega loomaaias ka. Üli mõnus päev oli ja nägin esimest korda elus kaelkirjakut. Tähistasime tegelikult Badeni õepoja viiendat sünnipäeva. Halb pilt on sellepärast, et mina võtsin kogu kaameravarustuse kaasa ja unustasin kaamera kaardi koju:D. Ta õde oli nii pettunud ja naljatas, et "me ainult piltide pärast su kaasa kutsusimegi". Mina ajasin terve päeva nende küige nunnumat pisikest tüdrukut taga, et teda kallistada. Lõpuks lubas ta mul end sülle võtta ja sain teda viis minutit tassida. Hurraaa!
Peale selle tegin ma ühe VÄGA kohatu nalja ka(Nagu mul ikka kombeks). Badeni emal oli seljas hästi armas pluus, kus oli peal Dory pilt sellest Nemo multikast. Kõik väiksed lapsed tulid seda kogu aeg vaatama ja ta oli nii rõõmus, et tal nii lahe särk on. Mina muidugi pidin kohe mainima, et jube hea särk pedofiilile- lapsed tulevad ise juurde. Ise panin enda arust ilge killu maha, aga tema nägu vajus küll kurvaks ja ütles, et "issand, ma üldse ei mõelnudki selle peale". Appppiii Reelika, miks sa vahel oma suud lihtsalt kinni ei hoia. MIKS?!
Ja siin pildil näeb harukordset asja: mina kannan retuuse ja neid imelikke saapaid. Ma ostsin need tegelikult Hedi soovitusel farmi minekuks, sest seal pidid Badeni jutu järgi maod ja ämblikud olema. Lõppkokkuvõttes näen ma välja nagu pesuehtne "basic white bi***".
No comments:
Post a Comment