Lauda-Leida

Siin postituses räägin lähemalt lammastest, lehmadest, koertest ja känguru(laipadest). Viimati kirjutasin peale oma kohutavat päeva ja vahepeal on nii palju toimunud ja samas pole mitte midagi toimunud. Nüüdseks juba peaaegu kaks nädalat tagasi võtsin ette 4 tunnise teekonna Cuballingusse, et sealt rõõmuga Hedi peale korjata kuna oli aeg ta siiamaale tuua. Nimelt polnud Hedi seal kaugel just kõige õnnelikum ja minu ülemus pakkus talle mõneks ajaks meie farmis tööd. Nõnda ma siis sõitsin neli tundi sinna ja neli tundi tagasi- tagumik kange kui telliskivi. Sidusime mõlemad viinapuu oksi ja elasime siin niisama maaka elu. Siin on nii, et hommikul kell 7 kobid tööle, seal rõõmsalt töötad, lõunatad, töötad ja kobid koju tagasi. Kodus õhtuti teeme süüa, võimleme, üritame tuld ahju teha, vaatame telekat ja kella 9 paiku lähme magama. Ja selline see maaelu on. Ma isegi ei tea, et kas ma enam igatsen linna tagasi minekut. Midagi nagu otseselt teha ei ole, aga samas kohustusi ka ei ole. Hommikul meiki näkku ei pane, pesema lähed ainult siis, kui haised või sügelema hakkad ja kedagi ei huvita. Kohalike lemmikhobi on siin pubis joomine, aga meie nädala sees alkoholipudelit kätte ei võta, niisiis see pole ka variant. Meil siin igasugu mõtteid olnud, et vaba aega on, et õpiks siis midagi või alustaks mingit bisnissit. Mõtteid on igasuguseid, aga otseselt algust pole veel teinud. Ma olen siin mitu raamatut läbi kuulanud/lugenud. See kuulamine on jube mõnus, sest tööl ju kaheksa tundi on klapid peas ja kaua sa ikka seda muusikat sealt kuulata viitsid. Ma olen mõnda podcasti ka jälginud, aga raamat on kõige mõnusam. Lõpetasin just selle "the Girl on the train" ja Pühade jeesus maria, kui põnev raamat. Varsti tuleb film ka välja ja ma olen ikka nii vaimustuses. Selle kuulamise miinus on ainult see, et üks raamat võtab keskmiselt aega 1-2 tööpäeva ja maksab kuradi 15 dollarit. Ma saan aru, et see pole nii meeletu suur summa, aga kui nüüd kolm raamatut nädalas hakkab minema, siis on küll jube kehvad need lood... Ma otsisin, et äkki on mingi Spotify laadne asi raamatute jaoks olemas. Noh, et maksad oma kindla kuutasu ja siis kuulad nii, kuis süda lustib, aga kahjuks ei ole sellist teenust veel olemas vist(?!).
Anyways. Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Ma polnud Badenit näinud juba kolm nädalat ja see tundus pigem nagu kolm aastat. Panime Hediga The Old Brewerysse laupäevaks laua kinni. Me mõlemad kunagi töötasime seal ja nüüd mõtlesime, et jube tore oleks vahelduseks meik näkku panna ja jalakarvad ära ajada ning end pisut premeerida. Reede õhtul olin mina niisama Badeni juures ja Hedi käis väljas. Laupäeval tegime end ilusateks ja läksime mina, Hedi, Baden, Macca ja Chad sööma. Loomulikult oli menüü eelmisel nädalal JUST muutunud ja kõik need imelised asjad, mida ma nii väga tahtsin olid menüüst välja võetud. Teised olid vist suht rahul, aga mina väga ei olnud. Ütleme nii, et tagasi enam ei lähe... Peale seda läksime linna edasi. Mina ja Hedi olime umbes kella kümneks täiesti zombied ja tahtsime ainult magada, Baden ja Macca oleks vist kella viieni väljas tahtnud olla, aga järjepidev haigutamine viis meid kella üheks koju..
Ma vahepeal mainin, et kirjutamine on suuresti raskendatud, sest kass sammub enesekindlalt edasi-tagasi üle klaviatuuri ja otsib tähelepanu.
Nüüd oleme tagasi maal, Hedi sai ka omale oma toa, päris isikliku auto ja uue töö. Tähendab, töö on sama, aga uues kohas. Ja nüüd lõpuks jõuame loomade juurde. Ma võtsin kaamera tööle kaasa täna ja tegin pilte, et teile oma lemmik lambaid tutvustada. Siit need nüüd tulevad!

Selline näeb välja minu kontor!
Need on viinamarja puud, mis kenasti ritta seatud ja traadid nende kohale trimmi tõmmatud. Minu ülesanne on oksad traadi ümber keerata, kinni panna ja ülejäänud ära lõigata. Ühes reas on kuskil 70-120 puud ja ma teen umbes 330 puud päevas. Muidugi oleneb puudest ja mitu oksa siduda tuleb jnejne. Töö pole raske ja kui käppa saada, siis on tunnipalk ka väga korralik. Ainuke miinus ongi, et see on jube üksluine.

 
Nii. Miks on kõik pisikesed lambad emade juurest ära? Need pole päris tavalised pisikesed lambad, see pole seal päris tavaline lehm ja kaugeltki mitte tavaline ülemus.
Too naine pildil on Gemma. Üks kahest imelisest farmi omanikust(teiseks on tema abikaasa Justin). Selle ajaga, kui siin oleme olnud aitasid nad Hedi tööle, leidsid Hedile uue farmi ja ka auto. No niii toredad ja abivalmis ja ohh mul ei jätku sõnu. Peale selle on neil nii lahe suhe omavahel ja mõnus huumor. Hea on koos töötada!
Too lehm pildil on Buttercup. Ta on umbes neli kuud vana ja võetud lemmikloomaks. Kuna ta enamus ajast chillib koertega ringi, siis käib ta näiteks pai nurumas, kappab ringi ja liputab tagumikku nagu koer mänguhoos ja käib müksab oma väikeste sarvedega. Eile tööl olles käis ta oma lõbuks lambaid närvi ajamas. Käib ja jookseb järgi nii, et lambad lõugavad MÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ ja jooksevad igas võimalus suunas. Gemma ainult hüüab: "Buttercup, Stop it", mis ajab ta veel rohkem mänguhoogu. Kui lambad on paanikasse aetud, siis on aeg tulla meid segama. Hüpata ja müksata... Ma siis imestan, et miks ma nii aeglaselt töötan eksole.

 
Need kaks kaunitari on Bus Stop ja Roadkill. Kõik pisikesed lambad, keda nad hooldavad on saanud nime leidmise järgi. Vasakpoolne leiti bussipeatusest ja parempoolne on üks mu lemmikutest. Nagu nimest aru saada (Roadkill), siis ajas Justin ta oma autoga alla ja nii ta leiti. Ehk siis ema jättis ta keset autoteed. Kuna tal on nüüd ajukahjustus, siis ta vahepeal unustab ära, kuidas kõndida. Ükspäev kõndis tagurpidi ja täna hommikul kõndis otse! Juba oli lootus taevas, et kas tõesti on mõistus koju tulnud, aga peale toitmist hakkas külg ees kõndima ja kukkus pikali.
kosutamist. Nimedest on seal näiteks beans(suurte täppidega), corn(väiksemate täppidega), Limo(valge nagu limusiin), Taxi(sündides oli kollane) jnejne.

 
Ja see jumalik olevus on Maaa-athon(nagu Marathon, aga maa-athon, get it:D). Ta on mu kõige lemmikum ja teda ma toidan lõuna ajal. Ta on pime. Täna läksin lõunale ja siis ta kõndis üksi väga segaduses vastu aeda ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Gemma jätab ta lemmikloomaks omale, et siis ta saab seal tagaias ringi kepsutada ja värki. Kui ma normaalsesse netti saan kuagi, siis ma panen video ka üles sellest imelisest olevusest.

Ja siin ta vedeleb!
Selliseid on meil siin tee ääres mitmeid. See on juba vanem kraam- pea on juba otsast ära söödud. Aga enamus elajad on siin sellised kahemeetrised paksmaod. Ma nii kardan, et üks neist on mul varsti auto esiotsas kinni...

Nii. Järgmise korrani!

Elu kõige hullem päev

Enamus mu blogi lugejatest ilmselt mäletab paari korda, kus ma olen ringi reisides vedelenud näiteks Kanada piiril kell neli öösel ihuüksi või Hawaiil kell 5 hommikul jumal-teab-kus. See kord ületab need kõik! Mu elu on viimasel ajal nii perses olnud, et ma isegi ei oska oma emotsioone kuskile paigutada ja iga jumala hommik ärkan üles hirmuga selle ees mis universumil mulle veel pakkuda on. Ma alustan päris algusest, ehk siis neli päeva tagasi pakkisin oma kola Perthis kokku ja jätsin kõige hea ja turvalisega hüvasti. Sõit kestis umbes neli tundi üldiselt suurtel teedel-karta polnud midagi. Kohale jõudsin turvaliselt ja öökoha sain Badeni sõbra isa sõbra juures, minu töökohast umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Kuna ma esimesel päeval ei teadnud täpselt milline maja on ja mis olukord on, siis toidupoodi ei hakanud sõitma. Õhtu oli tore. Majakaaslane on 40-aastane mees Craig. Tal on koer, kass ja hunnik lambaid ja ta ise on väga lahe inimene. Tuba on lihtne- voodi ja öökapp, rohkem pole väga vaja. Seletuseks veel, et olen kuskil Margaret Riveri lähedal Perthist 4 tunni kaugusel. Lähim maja minu omast on ilmselt paari kilomeetri kaugusel. Teine õhtu oli juba päris nukker, igatsesin kodu ja lähedasi. Pluss mu selg valutas, sest olin kaheksa tundi tööl olnud poolküürakil.Töö muidu väga raske ei ole, lõigun viinamarjapuid ja seon siis oksad traadi külge ja palka saan tüki hinna eest, mis üldiselt teeb kokku üpris normaalse summa. Seal farmis on ka kari lambaid ja kolm hästi sõbralikku koera ja lemmikloom LEHM. Kui ma kohale sõitsin siis jooksid mu poole konkreetselt kolm koera ja siis too lehmakene. Lehm oli nagu koer, tsillis seal ja lasi pai teha jms.
Kolmas päev, ehk siis eile läks tööl juba päris hästi, aga ma polnud endiselt veel eriti mitte midagi söönud kahe ja poole päeva jooksul( kui väike pakk krõpse välja arvata). Küsisin ülemustelt lähima avatud toidupoe kohta ja nad ütlesid, et lähim on Margaret Riveris, mis on umbes poole tunni sõidu kaugusel. Ma veel muretsesin, et kas ma ikka jõuan valges tagasi, sest siin teede ääres on umbes paarkümmend känguru laipa ja minu auto on pisike junn, mis ei elaks mingi kahemeetrise elaja otsa sõitmist üle. Kuna mul eriti valikut ei olnud, siis sõitsin rõõmsalt poe poole ja kohale jõudes hakkasin parkima ühe kenakese auto kõrvale. Esimese hooga oli päris okei, aga mõtlesin, et kohendaks veel autot veidi ja hakkasin enda meelest tagurdama, aga UPS, vale käik oli sees. Sõitsin siis rõõmuga selle uue auto otsa ja jäin sinna kinni. Kuna see oli juhipoolse uksega, siis pidin kõrvalt välja koperdama, et näha mis olukord on. Ukerdasin seal tükk aega ja üritasin end lahti saada, aga tegin asja ainult hullemaks. Kõik vaatasid ümberringi ja appi kui piinlik. Lõpuks tuli asiaadi perekond poest välja ja ütlesid, et on rendiauto. Tegid 923708580398908 pilti olukorrast, mina ikka ainult vabandasin ja nad olid hästi sõbralikud. Ma juba helistasin vahepeal Badenile, et "mis siis juhtuks, kui ma sõidaks kellegi autole sisse". Siin pole ju kohustuslikku kindlustust, niisiis saan kõik oma taskust kinni maksta hurrraa! Nemad tagurdasid välja, et midagi hullu. Mina ainult mõtlesin, et mu juhipoolne uks enam ei tööta, sest isegi suure peksmise peale see enam ei avanenud. Kuna ma olin siis shokis, siis ei hakanud poodi ka minema ja tahtsin enne pimedat koju sõita. Aku oli suht tühi, niisiis lootsin, et saan ilma Google Mapsita hakkama, aga sõitsin sajaga oma teeotsast mööda. Peale selle oli väljas juba kottpime ja ma ei näinud mitte midagi. Sõitsin rahulikult 90ga 110 alas, räme rong oli taga, aga keegi ei tahtnud mööda ka sõita, sest no esimene auto saab ju kängurult laksu kirja:D. Kui lõpuks juba väga pikale läks, siis mõtlesin, et panen viimases hädas Google Mapsi tööle ja nägin, et sõitsin umbes 30 km mööda. Otseloomulikult ma pillisin jälle terve tee, mis tegi nägemise veel halvemaks. Hakkasin tagasi sõitma kaardi juhiste järgi ja jõudsin juba peaaegu tuttavasse kohta. Ma märkasin küll, et kaart näitab pisut teist koduteed kui tavaliselt, aga ei pööranud suures paanikas sellele tähelepanu. Tee hakkas aina väiksemaks minema ja lõpuks oli ainult muru, kus paar rattajälge peal. Väljas oli ikka kottpime ja ma kartsin nii väga. Peale selle üritasid absoluutselt kõik Austraalia kängurud mu auto ees enesetappu teha, niisiis ma sõitsin ja karjusin. Lõpuks jäin autoga kuskile murumülkasse kinni. Esimene mõte oli muidugi paanika! Helistasin suures hirmus Badenile ja nuuksusin telefoni otsas. Tema käskis kohe vett juua ja hingata ja oma asjukoha talle sõnumiga saata. Leidsin autost akupanga(wiuh) ja sain telefoni laadima. Helistasin kohe peale seda oma majakaaslasele ja nuuksusin temaga telefoni otsas. Ta kõigepealt naeris ja ütles ka, et rahuneksin ja, et ta hakkab kohe minu poole sõitma. Saatsin talle ka kaardist pildi ja ta oli väga segaduses, sest tema teada pole seal üldse mingit teed ja ta ei saa üldse aru, et miks Google maps inimesi sinna juhatab. Ta siis seal otsis ja ma olin kordamööda tema ja Badeniga telefoni otsas. Baden ikka seletas, et mine autost välja ja ta on ju minuga telefoni otsas. Et ma otsiks oksi või muud sellist mida ratase alla panna. No pühade jeesus, see oli ehtne stseen õudusfilmist. Autotuled paistid ainult ette ja metsatukast paistid ainult kängurute silmad ja siis veel see toss, mis autost välja tuli. APPPIII! Ma olin nii suures paanikas ja reaalselt kartsin, et mu süda annab otsad kohe. Telefonist kostusid nii mõnusad kodused hääled ehk Badeni majakaaslased ja see hea tunne. Ma siis nutsin seal ja mõtlesin, et kui hea oleks kodus olla ja Baden rääkis ka, et varsti olen seal ja vaatame koos filmi ja sööme shokolaadi ja elu on ilus. Ja ma olin kuskil kuradi metsas autoga kinni ja IHUÜKSI. Niii väga tahtsin koju saada ja lihtsalt olla oma lihtsas elus ilma probleemideta. Vahepeal veel üritasin oma auto ust lahti lüüa jalaga, kui avastasin, et tegelikult oli uks terve aeg lihtsalt lukus olnud. No pühade jeesus, kui loll saab üks inimene olla. Korraks saime mõlemad naerda. Paarkümmend minutit hiljem paistsid auto tagant tuled- LÕPUKS OMETI oli Craig seal. Hüppasin autost välja ja kallistasin teda. Ta mainis kohe, et ta pole siiani näinud, et ma kordagi söönud oleks. Ta oli vahepeal helistanud kohalikku pubisse ja paar pitsat tellinud, sest ta arvas, et ma olen ilmselt täiesti näljas. no niiiiiiiiiii armas. Jätsime auto ööseks sinna ja läksime võtsime pitsad ja tulime koju. Ma olen niiiiii tänulik Badenile, et mul on nii hea inimene olemas ja ma üldse ei saa aru, et kuidas ma ta ära teeninud olen ja jesss! Öösel nägin unes muidugi õudukad, kuidas kõikvõimalikud loomad mind ründavad ja ärkasin üles vähemalt kaks korda ja pidin arvutist How I Met Your Motheri tööle panema, et maha rahuneda ja uuesti magama jääda. Emaga rääkisin ka- ta ütles, et peaksin vist raamatu oma seiklustest kirjutama ja ma tean, et kunagi ma vaatan tagasi ja mul on nii palju häid lugusid mida rääkida. Aga praegult tahaks turvaliselt tagasi koju.
Hommikul käisime autol järgi. Polnud üldse muret, panime köie taha ja viie minutiga oli auto käes. Läksin tööle ja seal oli hea rahulik. Ülemus veel naeris ja ütles ,et ma ei peaks üldse muretsema, et vähemalt on nüüd üks korralik Austraalia kogemus käes. Nüüd tean ainult seda, et täis laetud akupank oleks alati kaasas ja pimedas ma lihtsalt ei kavatse enam sõita mitte kunagi. AAAAA ja veel seda, et kui majakaaslane mulle järgi tuli, siis hüppas üks suur känguru ta auto külge sisse nii, et kõrvaluks enam ei avane ja suur mölk on sees. Ma üritan pildi ka panna, aga siin on see internet nii junn, et ma ei tea kas pilte saab laadida. Lõpp kokkuvõttes ma lihtsalt ei suuda enamkogu seda stressi taluda ja ma tahaks, et kogu see jama oleks läbi. Ainult kolm kuud veel ja loodetaasti saan ma Hedile siin töö, siis oleks ka vähe turvalisem ja rahulikum olla. Homme peale tööd kavatsen ma majakaaslasega pubisse minna ja ülehomme hommikul toidupoodi ja kõige selle raames ma veel loodan, et mu kaunis auto toetab mind veel natuke aega. Ta sureb iga hommik paar korda välja ja ma ei ole veel valmis uut autot soetama.

Ohhh elu
 
Selline nägi Craigi auto välja pärast seda, kui känguru sellele otsa hüppas.
 
Need on minu koduloomad. Kutsa on Ziva ja kiisu on Booboo. Kass tsillib praegult minu toas ja kutsa on elutoas oma voodil
 
See on mul tööl tehtud pilt. Põhimõtteliselt selline näeb välja mu igapäeva elu nüüd

 
See oli see auto millele otsa sõitsin. See oli ainuke pilt mida ma teha tabasin, sest ma olin niii närvis. Tule all on veits paar kriimu näha ja muud häda polnudki, aga pange tähele mu auto asukohta. Ma olin end siis kuskile kõnniteele ukerdanud, et selle auto küljest ära saada- see ilmselgelt ei õnnestunud, Ma oleks pidanud kohe kohale jääma ja nemad oleks saanud lihtsalt välja tagurdada:D

Ooooooo lihtne elu

Ma pole nii ammu kirjutanud, et ma ei teagi kust alustada! Ma sain lõpuks ometi omale töö "farmi" ehk siis tegelikult hakkan viinapuid lõikuma. See töö tuli loomulikult peale 100% põhjas olemist, kus ma olin nõus täiesti alla andma. Istusin siin kodus ja iga kuradi päev käisin kümme erinevat veebisaiti läbi, et omale töö leida. Viimases hädas helistasin agentuuri ja sealt öeldi, et hetkel pole hooaega ja nad isegi raha eest ei paiguta inimesi farmitööle. Mida muud siis teha, kui kõik persse saata ja kaks päeva järjest pillida. Suures hädas helistasin isegi Hedile ja kuna tema just lõpetas oma töö, siis korjas ta oma kola kokku ja tuli siia Perthi minu juurde. Sel samal õhtul, kui mina igasuguse lootuse kaotanud ja universumi maa põhja vandunud olin, sain ma kõne. Küsisid kohe, et kas kandideerisin ja paar niisama küsimust veel ja lubasid järgmisel päeval vastata. Kuna siin kõik kogu aeg lubavad maad ja ilmad kokku, siis ma oma lootusi väga üles ei kerinud. Natuke hiljem sain e-maili, kus nad küsisid, et on mul ehk mõni soovitaja olemas. Andsin oma ülemuse numbri. Järmisel päeval sain kõne, et olen saanud töö!! JEEEEE. Ma olin niiii õnnelik, et seda ei oska isegi kirjeldada. Ainuke AGA oli nüüd selles, et selle töö jaoks on autot vaja ja mina muidugi kohe "Jaaaa, MUIDUGI on mul auto". Hahaaheheheehehahghhohoo. Jõuamegi siis otsapidi üleeilsesse õhtusse, kus mina olin hunniku suurepäraseid autosid välja valinud ja näitasin Badenile oma kaunist kollektsiooni. Tal siin üks maailmapäästja sõber Macca, kes töötab mehaanikuna. Baden sorteeris neli normaalsemat varianti välja ja lisas sinna veel ühe BMW otsa minu suure nõudmise peale. Noh, et lähme vaatame ikka üle:D. Eile õhtul sain siis Maccaga kokku, et minna oma kauneid autosid vaatama. Esimeses kohas oli kohe kaks tükki valikus ja minu teadmised piirdusid sellega, et "noh. normaalne auto". Macca haaras kohe taskulambid välja ja läks mootorit ja kõike muud üle vaatama- ühesõnaga asjad millele mina elu sees tähelepanu ei oskaks juhtida. Vaatasime mõned autod üle ja otsustasime kõige esimese kasuks. Nimelt õli lekkis neil kõigil, aga sellel oli kõige väiksem leke ja ainult üks kumm tuli kohe ära vahetada. Eile õhtul kirjutasin omanikule, et tuleks täna lõunal järgi ja panin kohe madalama hinna ka kirja Macca nõudmise peale. Vastuse sain 4 tundi hiljem, et DIIL.
Olemegi jõudnud otsapidi tänasesse päeva ja kell on vaevalt neli ja mitte keegi ei peaks sellist stressi üle elama nagu mina täna elasin. Tagataustaks seletan veel ära, et ühel meie majakaaslasel on uus pruta. Mida ma sellest prutast arvan? Austraalias on väga populaarne öelda kõige kohta cunt, niisiis seda sõna ma siin kasutaks ka. Ta on kõige mõtttttttetum, ebastabiilsem ja lärmakam Cunt keda ma kunagi kohanud olen. Peale selle on ta siin elanud juba pea nädal aega lihtsalt niisama ilma renti maksmata. Nagu WTF? Igatahes, täna hommikul jälle naabrid karjusid omavahel, mis on väga tavaline, sest nad on aboriginalid. Mina võrdleks neid veits  venelastega: tihtipeale nad ei karju üksteise peale, vaid lihtsalt räägivad. Ükspäev me mõtlesime, et jube tüli on kõrvalmajas lahti , aga tegelikult oli neil perekondlik korvpallimäng pooleli. IGATAHES. Jõuame tagasi tänasesse hommikusse, kus too loll cunt helistas politseisse. Ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta mulle toa ukse taha ilmus, et aadressi küsida. Ma lõin ukse ta näo ees kinni ja siis ta otsis selle kuskilt ümbrikutelt välja. Kõige tobedam on see, et majakaaslane oli tööl ja nüüd see tüdruk on nagu ilma temata ka siin. HALLOOOOOO, kes sul lubas sisse kolida idikas?!?!?! Ja tema rõvedad sinised juuksed on Minu kraanikausis ja fuh väkk. Ma jälle kaldun teemast kõrvale, sest ta on lihtsalt nii ebameeldiv inimene. Peale kõnet läksin tema juurde ja küsisin otse : "Kas sa elad siin majas?". Vastuseks tuli ei. Siis küsisin, et "kas sa renti maksad?". Loomulikult vastus jälle ei. Uurisin siis, et mis ta siin teeb ja selle peale vastas ta, et ootab mu majakaaslast ja läks tuppa tagasi. Ta on siin nädal aega olnud ja selle nädala aja jooksul on ta nii palju üritanud ussitada ja appiii, kao välja mu majast! tahaks karjuda. Mina läksin enne ära, kui üldse mingi politsei teema tuli, aga no fak. Kelleks ta end peab, et meie suhteid naabritega rikkuma hakata? Ma kuulsin seda "tüli" täpselt sama palju ja no minu arusaama järgi olid inimesed lihtsalt eraldi tubades ja karjusid, et üksteist kuulda.
Läksin edasi siis raha välja võtma ja võtsin Uberi, et õigeks ajaks õiges kohas olla. Terve tee Uberis veel rääkisin juhile, et kuradi kurat mu mehaanik ei tulnud veel minuga ja pean üksi oma autole järgi minema ja et ma niii jubedalt kardan jnejne. Jõudsime kohale- tema ikka lohutas, et võta rahulikult ja seletas igaks juhuks, et pidur on vasakul ja gaas on paremal:D. Astusin autost välja ja läksin maja uksele koputama, kui avastasin, et mu TELEFON ON KADUNUD. Appi ema Tereesa ja tema lapsed. Ma muidugi kohe lasin sellel müügimehel omale helistada ja keegi vastu ei võtnud. Ja mul pole ju muid numbreid ka peas ja tegime tehingud ära, kirjutasime lepingutele alla ja hakkasin siis päikese järgi sõitma, sest mul polnud halli aimu ka kuhu suunas minna. Suretasin automaatse auto kaks korda maja ees kohe välja, käsi värises nagu haavaleht ja mõtlesin, et telefon ongi nüüd läinud. Ma ekslesin ringi POOLTEIST TUNDI, vahepeal jõudsin ringiga algusesse ja küsisin suuna juhiseid jnejne, ise samal ajal pisar silmis laulsin Bob Marley sõnu, et "don't worry about a thing, cause every little thing is gonna be alright". Ja kõige tipuks oli bensiini näidik punase peal ja ma palusin seal autos jumalat, et see mind kuskile kiirtee äärde seisma ei jätaks, ise endiselt ikka veel pillisin. Lõpuks leidsin sellise koha nagu "Albany Highway" ja no ma tean seda, et see viib mind kodule lähedale ja Badeni töö kohta. Sõitsin sinna, parkisin auto ära, koperdasin värisevate jalgadega autost välja ja astusin tal töö uksest sisse. Ruumi keskel kõndis ta mulle vastu ja ma siis pisarad silmis langesin talle otsa. Ma ei suutnud isegi rääkida, vaid lihtsalt paanitsesin esimese hooga. Tema muidugi rahulikult viis mind arvuti juurde, logis sellesse kuradi iPhone asja sisse ja tuvastas mu telefoni asukoha umbes 30 sekundiga. Netis saab siis telefoni ekraanile saata numbri koos kirjaga, et "helista sellel numbril, telefon on kaotatud". 20 sekundid hiljem tuli kõne ja maailma kõige toredam ja armsam Uberi juht toimetas selle minuni tagasi. Viskasin talle 50 doltsi näppu ja oleks teda ilmselt elu lõpuni tahtnud emmata selle eest. Vahepeal helistasin Maccale ka ja rääkisin kõik oma mured ära ja tema reakstioon oli ka, et "olen kohe seal". No jumal tänatud, et mul siin nii head inimesed on. Käisime vahetasime autol esirehvi ära ja midagi tuleb veel teha, millest ma päris täpselt aru ei saa, aga üldiselt siin ma nüüd olen- oma esimese auto omanik. Ja ma ei tunne üldse, et ma suudaks täna peale kõike seda veel tööle minna, lihtsalt niii palju on juhtunud. Hedi sõitis ka uude töökohta ja Kiks sõitis tagasi Eestisse, mis on veel omaette kammajaa, sest otseloomulikult oli ta Türgi lennujaama pommitamise ajal seal lennujaamas ja siis tuli veel sellepärast paanitseda meil siin kõigil. Kiks on muidu elus ja terve ja ei puutunud selle asjaga õnneks üldse kokku.
Mu point on selles, et ma kolin paari päeva pärast kuskile päraperse võõraste inimeste keskele, ÜKSI, tegema uut tööd, millest ma ei tea mitte midagi. Ma pean sinna sõitma ja APPPIIIII seda kõike on lihtsalt nii palju. Ma ei suuda süüa ja magada ja oma emotsioone kokku võtta. Ma käsi südamel ütlen, et ma ei tarbi siin üldse alkoholi, aga kurat. Täna tahaks töö asemel pudeli viina võtta(öäkkk) ja lihtsalt korraks rahu saada. Nagu üks õhtu, ÜKS AINULT ÕHTU APPIKENE, aga ei.
Ma ei tea, kas kogu see närviline tekst siin üldse kannab mingit informatsiooni edasi, aga lootma peab! Ja palun. Kas täna võiks normaalne õhtu olla.


 Minu kallis kohalik perekond ja nende sugulased!



Mingi suvakas pidu kus ma vahepeal käisin oma armsa Daniloga!

 
Ühe transa hiigelsuured tissid!

 
Viimane tsill Kristini ja majakaaslasega. Käisime kohalikul tammil ja looduspargis känguruid vaatamas..
 
Unustasin ära, et vahepeal käisime Badeni ja tema perega loomaaias ka. Üli mõnus päev oli ja nägin esimest korda elus kaelkirjakut. Tähistasime tegelikult Badeni õepoja viiendat sünnipäeva. Halb pilt on sellepärast, et mina võtsin kogu kaameravarustuse kaasa ja unustasin kaamera kaardi koju:D. Ta õde oli nii pettunud ja naljatas, et "me ainult piltide pärast su kaasa kutsusimegi". Mina ajasin terve päeva nende küige nunnumat pisikest tüdrukut taga, et teda kallistada. Lõpuks lubas ta mul end sülle võtta ja sain teda viis minutit tassida. Hurraaa!
Peale selle tegin ma ühe VÄGA kohatu nalja ka(Nagu mul ikka kombeks). Badeni emal oli seljas hästi armas pluus, kus oli peal Dory pilt sellest Nemo multikast. Kõik väiksed lapsed tulid seda kogu aeg vaatama ja ta oli nii rõõmus, et tal nii lahe särk on. Mina muidugi pidin kohe mainima, et jube hea särk pedofiilile- lapsed tulevad ise juurde. Ise panin enda arust ilge killu maha, aga tema nägu vajus küll kurvaks ja ütles, et "issand, ma üldse ei mõelnudki selle peale". Appppiii Reelika, miks sa vahel oma suud lihtsalt kinni ei hoia. MIKS?!
 
Ja siin pildil näeb harukordset asja: mina kannan retuuse ja neid imelikke saapaid. Ma ostsin need tegelikult Hedi soovitusel farmi minekuks, sest seal pidid Badeni jutu järgi maod ja ämblikud olema. Lõppkokkuvõttes näen ma välja nagu pesuehtne "basic white bi***".