Elu kõige hullem päev

Enamus mu blogi lugejatest ilmselt mäletab paari korda, kus ma olen ringi reisides vedelenud näiteks Kanada piiril kell neli öösel ihuüksi või Hawaiil kell 5 hommikul jumal-teab-kus. See kord ületab need kõik! Mu elu on viimasel ajal nii perses olnud, et ma isegi ei oska oma emotsioone kuskile paigutada ja iga jumala hommik ärkan üles hirmuga selle ees mis universumil mulle veel pakkuda on. Ma alustan päris algusest, ehk siis neli päeva tagasi pakkisin oma kola Perthis kokku ja jätsin kõige hea ja turvalisega hüvasti. Sõit kestis umbes neli tundi üldiselt suurtel teedel-karta polnud midagi. Kohale jõudsin turvaliselt ja öökoha sain Badeni sõbra isa sõbra juures, minu töökohast umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Kuna ma esimesel päeval ei teadnud täpselt milline maja on ja mis olukord on, siis toidupoodi ei hakanud sõitma. Õhtu oli tore. Majakaaslane on 40-aastane mees Craig. Tal on koer, kass ja hunnik lambaid ja ta ise on väga lahe inimene. Tuba on lihtne- voodi ja öökapp, rohkem pole väga vaja. Seletuseks veel, et olen kuskil Margaret Riveri lähedal Perthist 4 tunni kaugusel. Lähim maja minu omast on ilmselt paari kilomeetri kaugusel. Teine õhtu oli juba päris nukker, igatsesin kodu ja lähedasi. Pluss mu selg valutas, sest olin kaheksa tundi tööl olnud poolküürakil.Töö muidu väga raske ei ole, lõigun viinamarjapuid ja seon siis oksad traadi külge ja palka saan tüki hinna eest, mis üldiselt teeb kokku üpris normaalse summa. Seal farmis on ka kari lambaid ja kolm hästi sõbralikku koera ja lemmikloom LEHM. Kui ma kohale sõitsin siis jooksid mu poole konkreetselt kolm koera ja siis too lehmakene. Lehm oli nagu koer, tsillis seal ja lasi pai teha jms.
Kolmas päev, ehk siis eile läks tööl juba päris hästi, aga ma polnud endiselt veel eriti mitte midagi söönud kahe ja poole päeva jooksul( kui väike pakk krõpse välja arvata). Küsisin ülemustelt lähima avatud toidupoe kohta ja nad ütlesid, et lähim on Margaret Riveris, mis on umbes poole tunni sõidu kaugusel. Ma veel muretsesin, et kas ma ikka jõuan valges tagasi, sest siin teede ääres on umbes paarkümmend känguru laipa ja minu auto on pisike junn, mis ei elaks mingi kahemeetrise elaja otsa sõitmist üle. Kuna mul eriti valikut ei olnud, siis sõitsin rõõmsalt poe poole ja kohale jõudes hakkasin parkima ühe kenakese auto kõrvale. Esimese hooga oli päris okei, aga mõtlesin, et kohendaks veel autot veidi ja hakkasin enda meelest tagurdama, aga UPS, vale käik oli sees. Sõitsin siis rõõmuga selle uue auto otsa ja jäin sinna kinni. Kuna see oli juhipoolse uksega, siis pidin kõrvalt välja koperdama, et näha mis olukord on. Ukerdasin seal tükk aega ja üritasin end lahti saada, aga tegin asja ainult hullemaks. Kõik vaatasid ümberringi ja appi kui piinlik. Lõpuks tuli asiaadi perekond poest välja ja ütlesid, et on rendiauto. Tegid 923708580398908 pilti olukorrast, mina ikka ainult vabandasin ja nad olid hästi sõbralikud. Ma juba helistasin vahepeal Badenile, et "mis siis juhtuks, kui ma sõidaks kellegi autole sisse". Siin pole ju kohustuslikku kindlustust, niisiis saan kõik oma taskust kinni maksta hurrraa! Nemad tagurdasid välja, et midagi hullu. Mina ainult mõtlesin, et mu juhipoolne uks enam ei tööta, sest isegi suure peksmise peale see enam ei avanenud. Kuna ma olin siis shokis, siis ei hakanud poodi ka minema ja tahtsin enne pimedat koju sõita. Aku oli suht tühi, niisiis lootsin, et saan ilma Google Mapsita hakkama, aga sõitsin sajaga oma teeotsast mööda. Peale selle oli väljas juba kottpime ja ma ei näinud mitte midagi. Sõitsin rahulikult 90ga 110 alas, räme rong oli taga, aga keegi ei tahtnud mööda ka sõita, sest no esimene auto saab ju kängurult laksu kirja:D. Kui lõpuks juba väga pikale läks, siis mõtlesin, et panen viimases hädas Google Mapsi tööle ja nägin, et sõitsin umbes 30 km mööda. Otseloomulikult ma pillisin jälle terve tee, mis tegi nägemise veel halvemaks. Hakkasin tagasi sõitma kaardi juhiste järgi ja jõudsin juba peaaegu tuttavasse kohta. Ma märkasin küll, et kaart näitab pisut teist koduteed kui tavaliselt, aga ei pööranud suures paanikas sellele tähelepanu. Tee hakkas aina väiksemaks minema ja lõpuks oli ainult muru, kus paar rattajälge peal. Väljas oli ikka kottpime ja ma kartsin nii väga. Peale selle üritasid absoluutselt kõik Austraalia kängurud mu auto ees enesetappu teha, niisiis ma sõitsin ja karjusin. Lõpuks jäin autoga kuskile murumülkasse kinni. Esimene mõte oli muidugi paanika! Helistasin suures hirmus Badenile ja nuuksusin telefoni otsas. Tema käskis kohe vett juua ja hingata ja oma asjukoha talle sõnumiga saata. Leidsin autost akupanga(wiuh) ja sain telefoni laadima. Helistasin kohe peale seda oma majakaaslasele ja nuuksusin temaga telefoni otsas. Ta kõigepealt naeris ja ütles ka, et rahuneksin ja, et ta hakkab kohe minu poole sõitma. Saatsin talle ka kaardist pildi ja ta oli väga segaduses, sest tema teada pole seal üldse mingit teed ja ta ei saa üldse aru, et miks Google maps inimesi sinna juhatab. Ta siis seal otsis ja ma olin kordamööda tema ja Badeniga telefoni otsas. Baden ikka seletas, et mine autost välja ja ta on ju minuga telefoni otsas. Et ma otsiks oksi või muud sellist mida ratase alla panna. No pühade jeesus, see oli ehtne stseen õudusfilmist. Autotuled paistid ainult ette ja metsatukast paistid ainult kängurute silmad ja siis veel see toss, mis autost välja tuli. APPPIII! Ma olin nii suures paanikas ja reaalselt kartsin, et mu süda annab otsad kohe. Telefonist kostusid nii mõnusad kodused hääled ehk Badeni majakaaslased ja see hea tunne. Ma siis nutsin seal ja mõtlesin, et kui hea oleks kodus olla ja Baden rääkis ka, et varsti olen seal ja vaatame koos filmi ja sööme shokolaadi ja elu on ilus. Ja ma olin kuskil kuradi metsas autoga kinni ja IHUÜKSI. Niii väga tahtsin koju saada ja lihtsalt olla oma lihtsas elus ilma probleemideta. Vahepeal veel üritasin oma auto ust lahti lüüa jalaga, kui avastasin, et tegelikult oli uks terve aeg lihtsalt lukus olnud. No pühade jeesus, kui loll saab üks inimene olla. Korraks saime mõlemad naerda. Paarkümmend minutit hiljem paistsid auto tagant tuled- LÕPUKS OMETI oli Craig seal. Hüppasin autost välja ja kallistasin teda. Ta mainis kohe, et ta pole siiani näinud, et ma kordagi söönud oleks. Ta oli vahepeal helistanud kohalikku pubisse ja paar pitsat tellinud, sest ta arvas, et ma olen ilmselt täiesti näljas. no niiiiiiiiiii armas. Jätsime auto ööseks sinna ja läksime võtsime pitsad ja tulime koju. Ma olen niiiiii tänulik Badenile, et mul on nii hea inimene olemas ja ma üldse ei saa aru, et kuidas ma ta ära teeninud olen ja jesss! Öösel nägin unes muidugi õudukad, kuidas kõikvõimalikud loomad mind ründavad ja ärkasin üles vähemalt kaks korda ja pidin arvutist How I Met Your Motheri tööle panema, et maha rahuneda ja uuesti magama jääda. Emaga rääkisin ka- ta ütles, et peaksin vist raamatu oma seiklustest kirjutama ja ma tean, et kunagi ma vaatan tagasi ja mul on nii palju häid lugusid mida rääkida. Aga praegult tahaks turvaliselt tagasi koju.
Hommikul käisime autol järgi. Polnud üldse muret, panime köie taha ja viie minutiga oli auto käes. Läksin tööle ja seal oli hea rahulik. Ülemus veel naeris ja ütles ,et ma ei peaks üldse muretsema, et vähemalt on nüüd üks korralik Austraalia kogemus käes. Nüüd tean ainult seda, et täis laetud akupank oleks alati kaasas ja pimedas ma lihtsalt ei kavatse enam sõita mitte kunagi. AAAAA ja veel seda, et kui majakaaslane mulle järgi tuli, siis hüppas üks suur känguru ta auto külge sisse nii, et kõrvaluks enam ei avane ja suur mölk on sees. Ma üritan pildi ka panna, aga siin on see internet nii junn, et ma ei tea kas pilte saab laadida. Lõpp kokkuvõttes ma lihtsalt ei suuda enamkogu seda stressi taluda ja ma tahaks, et kogu see jama oleks läbi. Ainult kolm kuud veel ja loodetaasti saan ma Hedile siin töö, siis oleks ka vähe turvalisem ja rahulikum olla. Homme peale tööd kavatsen ma majakaaslasega pubisse minna ja ülehomme hommikul toidupoodi ja kõige selle raames ma veel loodan, et mu kaunis auto toetab mind veel natuke aega. Ta sureb iga hommik paar korda välja ja ma ei ole veel valmis uut autot soetama.

Ohhh elu
 
Selline nägi Craigi auto välja pärast seda, kui känguru sellele otsa hüppas.
 
Need on minu koduloomad. Kutsa on Ziva ja kiisu on Booboo. Kass tsillib praegult minu toas ja kutsa on elutoas oma voodil
 
See on mul tööl tehtud pilt. Põhimõtteliselt selline näeb välja mu igapäeva elu nüüd

 
See oli see auto millele otsa sõitsin. See oli ainuke pilt mida ma teha tabasin, sest ma olin niii närvis. Tule all on veits paar kriimu näha ja muud häda polnudki, aga pange tähele mu auto asukohta. Ma olin end siis kuskile kõnniteele ukerdanud, et selle auto küljest ära saada- see ilmselgelt ei õnnestunud, Ma oleks pidanud kohe kohale jääma ja nemad oleks saanud lihtsalt välja tagurdada:D