Hea on kodus olla

Kuulge esimene trauma on möödas ja nüüd on süda pisut rahulikum. Tore on kodus olla! Hea on perekonda näha ja süüa Eesti toitu(võtsin juba ühe hessi juustuburksi ka, good stuff). Esimesel päeval käis Kertu pere siin söömas ja siis läksime edasi Tomile tünksi tegema. Ta nimelt ei teadnud, et ma Eestisse tulen. Mina ja Siim panime salaplaani kokku ja kohtusime Ossmanis. Ikka on tore inimesi üllatada!
Teisel päeval käisin maal ja Keilas õe juures. Nägin vanaema ja sugulased ära ja õepere ka. Reede hommikul oli kell kuus äratus, sest majas on ju kaks last kes, noh, äratavad ikka teised ka üles, kui ise ärkavad. Nii ma siis olin zombie ja kobisin koju, et pisutki sõba silmale saada enne pikka õhtut.
Reede õhtul läksingi kõigepealt Havaikate kokkutulekule Mariliisi uude koju. Mina, Gunilla ja Mariliis irvitasime nagu alati terve õhtu nii, et kõhulihased valutasid veel kaks päeva hiljemgi. Sealt edasi läksin Pööningule Chalice kuulama. Teate kohati oli ikka päris piinlik lugu seal olla, sest eestlased on ühed rämedad parmud ja ei oska üldse piiri pidada. Mingi vend surus oma seebikarpi terve aeg Chalicele näkku ja fuhh. Me Kertuga tundsime end vanainimestena, et kritiseerisime seal oma pilguga kõiki. Konsa oli muidu nunnu.
Laupäeval oli siis plaanitud see mõnus grill Kertu juures. Mul oli niiiniiiiiiii tore ja õhtu sujus suurepäraselt. Sai tehtud süüa ikka tervele armeele ja söödud ka viie mehe eest. Nii hea oli näha kõiki ja koos tsillida ja lollitada. Seda kõike ma olengi niiiii väga igatsenud! Mul on nii lamedad sõbrad. Love you guys!

Poisid tõid mulle eile "vana juustu" nagu palutud:D Lootsin siis, et ehk kellelgi on mõni vana telefon kodus üle...

No mõni asi ei muutu ka ikka mitte kunagi. Mina ja mu bestikad sõbranjed lollitamas.

No Tõnu kurat küll! Kõik panevad nüüd silmad kinni:D

Ikka jaburdame

Havaikad!

Chalice selfi ju!

Mina, mu boss Serge ja Hedo juba tükk aega tagasi. Pildi leidsin alles nüüd kuskilt fotokast:D

Kokku kuivanud täitsa... Ei ole enam see paks valge särgiga tüüp

Ameerikamaal käisime Hedoga science centeris. Pole vist neid pilte ka näidanud?!

Päris täpselt ei tea, kus me olime või mis tegime, aga selline pilt siis

Harakas ja vääriskividest tehtud ruubikukuubik

Ruubikukuubiku näitus

No tere Eesti!

Ma pole väga ammu kirjutanud ja ma kohe ei oskagi kuskilt alustada. Viimane kuu on olnud VÄGA stressirohke ja ilmselt emotsionaalselt üks raskemaid kuid mu elus. Enamus ajast olen ikka tööl veetnud ja vahepeal käinud väljas ja tsillinud kodus. Hedoga ajaviitmine jäi kuidagi tahaplaanile, sest temal oma see poifrend ja tööl olime ka erinevatel aegadel. Jaanuari alguses oli Paula siin külas, siis saime temaga kokku ja veetsime pisut aega.  Nüüd 15 jaanuar tulid kaks eestlast Mihkel ja Mart meile külla. Tähendab, tegelikult nad tulid New Yorki ja otsisid öökohta ja siis ühiste tuttavate kaudu leidsid tee meieni. Ma olen täiega õnnelik, et nad tulid. Väga lahedad inimesed ja siis sain siin mõtteid mujale pisut. Esimesel õhtul, kui nad jõudsid, siis oli mul linnas veidi aega surnuks lüüa. Tahtsin minna restorani või kohvikusse raamatut lugema, aga igalpool oli niiiiiiiiii pime. Niisiis otsustasin neid oodata oma baaris.:D Nagu alati joodeti mind selle poole tunniga täiesti purju ja bussijaama vastu minnes ootas neid mingi purjus Eesti tsikk. Mul oli nii piinlik, aga neil oli suva õnneks. Nemad läksid kodus vara magama, mina ja Hedo tsillisime edasi kodus kella viieni hommikul. Mart on fotograaf ja siis tal oli kaamera kaasas ja ma olen räme jobu ikka. Paar õlle sees, siis vedasime selle katusele, et pilte teha. Kui keegi minu asju nii võtaks, siis ma oleks ikka suht pissed off:D. Järgmisel päeval läksin nendega linna, niiiiiiiiii halb oli olla. Tööle õnneks ei pidanud minema, niisiis käisime terve Manhattani ristipidi läbi. Shoppasime ka ja tegime igast turistiasju. Panen allapoole pilte ka. Laupäeval olin tööl ja pühapäeval peale tööd läksin veel Mardiga linna ja ütlesin headaega kohalikele. Polnud eriti tuju linnas olla, kuna ma olen niiiii magamata. Ma olen nii tuim olnud.

New Yorkist lahkumine ei olnudki nii raske, kui ma arvasin. Mart ja Mihkel viisid mind kohvritega tööjuurde. Sõin seal veits, rääkisin töökaaslastega juttu, kallistasime ja nagu oligi kõik. Ära minnes hakkas Hedo paaniliselt nutma, mul oli sees täiesti tühi tunne. Null emotsiooni. Töölt rongijaama sõit võttis aega kuskil 50 minutit, sest taksojuht hakkas vales suunas sõitma ja ei kuulanud mind absoluutselt(tavaliselt võtab see sõit aega kuskil 4 minutit). Linna jõudes seisin veel metroojaama ees, tegin suitsu ja kuulasin lemmikmuusikat ja ka siis polnud emotsiooni. Lennureis oli suhteliselt ebamugav ja lühike. Rootsi jõudes olin täiesti üleväsinud, sest ma pole suutnud magada normaalselt viimased nädal aega. Rõõmurull, nagu ma tavaliselt olen, jooksin esimese klienditeenindaja juurde juhiseid küsima. Ikka, et „Heyy, How are you“, vastuseks tuli tuim „Hello“. Noh, okei. Mis ma ikka lootsin. Ma ju teadsin, et mind siin see ees ootab. Minu paanikahoog jõudis kohale Rootsis laeva oodates. Kohtasin juba esimesi eestlasi, vastikud matsid ja ossid. Fuhh. Mul läks süda pahaks. Tahtsin juba kiirelt kajutisse joosta ja nüüd siia lõpuks jõudes loodan, et siia ei tule enam mite kedagi. Sisse astudes lihtsalt vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et PERSSE KÜLL ja pillisin siin umbes pool tundi järjest. Nüüd siis hakkab kohale jõudma, et ma ei taha tulla Eestisse. Ma juba tunnen seda depressiooni ja ma pole veel kohalgi. Vastik fuh öäk.

Tahan tagasi! :(((((((((((((((((

Update: Nüüd olen kohal ja kirjutan varsti Eestist ka veits(nagu keegi ei teaks:D)

Keidra oli mul seal assistant manager ja pisut kohmakas teine vahel:D

Siis, kui Paula külas käis ja me kõik Ryanile pildi saatsime meie päris oma baarist

Ükskord oli baar täidetud kuumade vormis meestega, sest üleval korrusel oli pisut suitsu olnud. 

Chris on see kokk, kellel pole kehal ühtegi karva ja siis ükspäev sai ta lõpuks omale juuksed pähe

Rootsis kukkusin kohe jooma

Laevaselfi(see tundus seal kõik nii depressiivne, kuigi siin pildi peal on jumala normaalne:D)

Starbucksis nimed

Olime ka suurel ekraanil Times Squarel

Kaunid noorhärrad Mihkel ja Mart

Neil oli mingi diil, et ostavad üksteisele ühe rõveda asja. Mart leidis Mihklile sellise kauni pusa koos draakonite ja blingbling dollaaa märkidega. 

Postitus sellest, kuidas ma magan

Ma kirjutaks natukene oma stressirohkest elust ka. Kuna ma olen täiesti ebastabiilne ja ei tea üldse mis minust saab, siis ma olen kogu aeg väsinud ja tahaks ainult magada. Ma peaks siin hetkel viimast võtma ja elu täiega nautima, selle asemel olen kodus teki all voodis oma vabal päeval ja vaatan the O.Cd. Väga okei Reelika.
Viimasel ajal olen põhiliselt tööl olnud, eelmise vaba päeva magasin ka maha. Pühapäeval tuleb tööl firmapidu, äkki on siin kirjutada millestki muust, kui oma voodist ja sellest söögist mida ma siin söön(Mac&Cheese ja krõbuskid). Varsti lähen teen omale teed ja magan ilmselt veel kaks tundi ja siis üritan midagi teha.
Meie baarist lasti meie lemmikud baarimehed lahti, niisiis ma olen suhteliselt pettunud ja kuri. Nad kolivad üle ühte teise baari enamus kõik. Seal haiseb veits okse järele, muidu on okei:D
Tööl pole ma veel öelnud ,et ära lähen. No ma ei suuda. Ma armastan seda töökohta ja oma ülemust ja inimesi ja kõike. Pekki küll

Kuidas ma üks õhtu full on ameeriklaseks läksin

Läksin mina siis 30. detsembri õhtul linna, et omale üks kleit aastavahetuseks muretseda. Jalutasin Forever 21 poole mööda neljateistkümnendat tänavat, kui järsku märkasin midagi imelist. Ühes mu lemmmikpoes EVERYTHING -80% Ouuu maiii gaad. Pood oli avatud kella 9ni ja kell oli 8.50. Mida teeb Reelika? Jooksin poodi, haarasin kõik, mis minu suuruses oli ja vähegi meeldis. Mida ma omale siis soetasin: paari imeilusaid saapaid, mõnusa kampsiku, püksid, 6 paari allareid ja hunniku ehteid. Arve oli 24 doltsi ja soodukat sain umbes 100 doltsi. Poljeee pahhaaa või mis