No tere Eesti!

Ma pole väga ammu kirjutanud ja ma kohe ei oskagi kuskilt alustada. Viimane kuu on olnud VÄGA stressirohke ja ilmselt emotsionaalselt üks raskemaid kuid mu elus. Enamus ajast olen ikka tööl veetnud ja vahepeal käinud väljas ja tsillinud kodus. Hedoga ajaviitmine jäi kuidagi tahaplaanile, sest temal oma see poifrend ja tööl olime ka erinevatel aegadel. Jaanuari alguses oli Paula siin külas, siis saime temaga kokku ja veetsime pisut aega.  Nüüd 15 jaanuar tulid kaks eestlast Mihkel ja Mart meile külla. Tähendab, tegelikult nad tulid New Yorki ja otsisid öökohta ja siis ühiste tuttavate kaudu leidsid tee meieni. Ma olen täiega õnnelik, et nad tulid. Väga lahedad inimesed ja siis sain siin mõtteid mujale pisut. Esimesel õhtul, kui nad jõudsid, siis oli mul linnas veidi aega surnuks lüüa. Tahtsin minna restorani või kohvikusse raamatut lugema, aga igalpool oli niiiiiiiiii pime. Niisiis otsustasin neid oodata oma baaris.:D Nagu alati joodeti mind selle poole tunniga täiesti purju ja bussijaama vastu minnes ootas neid mingi purjus Eesti tsikk. Mul oli nii piinlik, aga neil oli suva õnneks. Nemad läksid kodus vara magama, mina ja Hedo tsillisime edasi kodus kella viieni hommikul. Mart on fotograaf ja siis tal oli kaamera kaasas ja ma olen räme jobu ikka. Paar õlle sees, siis vedasime selle katusele, et pilte teha. Kui keegi minu asju nii võtaks, siis ma oleks ikka suht pissed off:D. Järgmisel päeval läksin nendega linna, niiiiiiiiii halb oli olla. Tööle õnneks ei pidanud minema, niisiis käisime terve Manhattani ristipidi läbi. Shoppasime ka ja tegime igast turistiasju. Panen allapoole pilte ka. Laupäeval olin tööl ja pühapäeval peale tööd läksin veel Mardiga linna ja ütlesin headaega kohalikele. Polnud eriti tuju linnas olla, kuna ma olen niiiii magamata. Ma olen nii tuim olnud.

New Yorkist lahkumine ei olnudki nii raske, kui ma arvasin. Mart ja Mihkel viisid mind kohvritega tööjuurde. Sõin seal veits, rääkisin töökaaslastega juttu, kallistasime ja nagu oligi kõik. Ära minnes hakkas Hedo paaniliselt nutma, mul oli sees täiesti tühi tunne. Null emotsiooni. Töölt rongijaama sõit võttis aega kuskil 50 minutit, sest taksojuht hakkas vales suunas sõitma ja ei kuulanud mind absoluutselt(tavaliselt võtab see sõit aega kuskil 4 minutit). Linna jõudes seisin veel metroojaama ees, tegin suitsu ja kuulasin lemmikmuusikat ja ka siis polnud emotsiooni. Lennureis oli suhteliselt ebamugav ja lühike. Rootsi jõudes olin täiesti üleväsinud, sest ma pole suutnud magada normaalselt viimased nädal aega. Rõõmurull, nagu ma tavaliselt olen, jooksin esimese klienditeenindaja juurde juhiseid küsima. Ikka, et „Heyy, How are you“, vastuseks tuli tuim „Hello“. Noh, okei. Mis ma ikka lootsin. Ma ju teadsin, et mind siin see ees ootab. Minu paanikahoog jõudis kohale Rootsis laeva oodates. Kohtasin juba esimesi eestlasi, vastikud matsid ja ossid. Fuhh. Mul läks süda pahaks. Tahtsin juba kiirelt kajutisse joosta ja nüüd siia lõpuks jõudes loodan, et siia ei tule enam mite kedagi. Sisse astudes lihtsalt vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et PERSSE KÜLL ja pillisin siin umbes pool tundi järjest. Nüüd siis hakkab kohale jõudma, et ma ei taha tulla Eestisse. Ma juba tunnen seda depressiooni ja ma pole veel kohalgi. Vastik fuh öäk.

Tahan tagasi! :(((((((((((((((((

Update: Nüüd olen kohal ja kirjutan varsti Eestist ka veits(nagu keegi ei teaks:D)

Keidra oli mul seal assistant manager ja pisut kohmakas teine vahel:D

Siis, kui Paula külas käis ja me kõik Ryanile pildi saatsime meie päris oma baarist

Ükskord oli baar täidetud kuumade vormis meestega, sest üleval korrusel oli pisut suitsu olnud. 

Chris on see kokk, kellel pole kehal ühtegi karva ja siis ükspäev sai ta lõpuks omale juuksed pähe

Rootsis kukkusin kohe jooma

Laevaselfi(see tundus seal kõik nii depressiivne, kuigi siin pildi peal on jumala normaalne:D)

Starbucksis nimed

Olime ka suurel ekraanil Times Squarel

Kaunid noorhärrad Mihkel ja Mart

Neil oli mingi diil, et ostavad üksteisele ühe rõveda asja. Mart leidis Mihklile sellise kauni pusa koos draakonite ja blingbling dollaaa märkidega.