Kuidas ma 2016 aastal maailma vallutan: Hea on kodus olla

Kuulge esimene trauma on möödas ja nüüd on süda pisut rahulikum. Tore on kodus olla! Hea on perekonda näha ja süüa Eesti toitu(võtsin juba ühe hessi juustuburksi ka, good stuff). Esimesel päeval käis Kertu pere siin söömas ja siis läksime edasi Tomile tünksi tegema. Ta nimelt ei teadnud, et ma Eestisse tulen. Mina ja Siim panime salaplaani kokku ja kohtusime Ossmanis. Ikka on tore inimesi üllatada!
Teisel päeval käisin maal ja Keilas õe juures. Nägin vanaema ja sugulased ära ja õepere ka. Reede hommikul oli kell kuus äratus, sest majas on ju kaks last kes, noh, äratavad ikka teised ka üles, kui ise ärkavad. Nii ma siis olin zombie ja kobisin koju, et pisutki sõba silmale saada enne pikka õhtut.
Reede õhtul läksingi kõigepealt Havaikate kokkutulekule Mariliisi uude koju. Mina, Gunilla ja Mariliis irvitasime nagu alati terve õhtu nii, et kõhulihased valutasid veel kaks päeva hiljemgi. Sealt edasi läksin Pööningule Chalice kuulama. Teate kohati oli ikka päris piinlik lugu seal olla, sest eestlased on ühed rämedad parmud ja ei oska üldse piiri pidada. Mingi vend surus oma seebikarpi terve aeg Chalicele näkku ja fuhh. Me Kertuga tundsime end vanainimestena, et kritiseerisime seal oma pilguga kõiki. Konsa oli muidu nunnu.
Laupäeval oli siis plaanitud see mõnus grill Kertu juures. Mul oli niiiniiiiiiii tore ja õhtu sujus suurepäraselt. Sai tehtud süüa ikka tervele armeele ja söödud ka viie mehe eest. Nii hea oli näha kõiki ja koos tsillida ja lollitada. Seda kõike ma olengi niiiii väga igatsenud! Mul on nii lamedad sõbrad. Love you guys!