Appi, ma tahan magada!!!

Mul on viimased kuu aega tõsine unetus peal olnud ja ma ei oska sellest kuidagi lahti saada. Ärkan igal hommikul üles näiteks kell 5. Vahel pisut enne seda, üldiselt hiljemalt kella 7ks on silmad lahti. Ma ei tea mida sellega peale hakata. Tavaliselt jään kuskil 9 ajal magama tagasi ja siis ärkan 12 paiku uuesti. Siinkohal ei tasu mõelda, et "aga ära maga vahepeal päeval", sest olen ka seda üritanud mitu päeva järjest, aga ärkan ikka kell 5 hommikul üles peale kahte-kolme tundi magamist. Tänu sellele suurepärasele unegraafikule on mul koguaeg tunne nagu ma jääks kohe-kohe haigeks. Ja mitte ainult! Ma olen kõige tujukam ja õelam inimene, keda ma kunagi siin maamunal kohanud olen. Ja emotsionaalne, ohh kui emotsionaalne. Näiteks! Töökaaslane ütles mulle õhtu jooksul paar korda "relax"(ilmselt põhjusega) ja mina tutrsusin vastu, et "Stop telling me to fucking relax, it's annoying and pissing me off" ja jalutasin minema. OI KUI TÄISKASVANULIK käitumine. Või siis näiteks olukord, et üleeile ostsin omale kasti õlut koju üle saja miljoni aasta. Eile õhtul koju tulles oli maja tühi ja läksin oma töölt kaasa võetud kooki külmkappi panema. Üllatus missugune, kui avastasin, et alles oli pool kuuspakki ja ülejäänud kõik ära joodud. Ärge saage nüüd valesti aru- mul polnud mitte mingit kavatsustki eile õlut juua ja ma absoluutselt 100% teadsin, et kui mu majakaaslased need ära jõid, siis ILMSELGELT ostavad nad need mulle tagasi. Läksin siis oma tuppa ja kuskil poole 1 ajal kuulsin, et nad tulid koju. Ise olin väsinud ja paljas voodis, aga hädasti oli vaja end riidesse ajada, et minna mölisema. Muidugi Diego vaatas mulle otsa ja küsis, et kas mul neid kohe vaja, et kapis on ju küll ja veel?! Mina torisesin, et asi on põhimõttes ja tulin häbi silmis tuppa tagasi. Halloo mõistus, kus sa oled? Ja peale selle peab vaene Baden mu identiteedikriisi taluma, mis on ka umbes selline, et kell neli öösel kirjutan mina, kuidas mul on ikka nii raske elu ja tema on ka ikka nii isekas ja jobu. Kella 7 ajal peale paari tundi und mõtlen, et wtf see oli küll kohatu ja vabandan enne kui ta esimest teksti üldse lugeda jõudis... ja siis istun voodiäärel, kõigutan jalgu üle serva ja pisardan selle üle, kui õel ja halb inimene ma olen. Mida ma teen endaga appi ma ei tea??? Ilmselgelt ma ärkan juba selle pärast, et see on mul peas kinni ja ma nii väga kardan seda juba, aga ma ei tea kuidas sellest lahti saada.

Mul muid uudiseid kah muidu. Paar päeva tagasi tehti siin Lääne-Austraalias üks suur narkoreid ja tabati mitusada kilo metaamfetamiini... kolm maja edasi minu majast. Tere tulemast kõige turvalisemasse naabruskonda East-Canningtoni. Ma ise ei teadnud, et midagi toimub, aga uudistest vaatasin, et oot-oot, seda kanti ma küll tean. Samal õhtul bussiga koju loksudes seisin keskmise ukse juures ja ootasin peatust, minu ees oli kuskil 20+ aastane noormees. Järsku asetas ta käe suu ette justkui köhatades, keeras end ukse poole ja ropsis terve ukse täis ja kõik ümbritsevad klaasid ka. Ma jooksin kohe esiukse juurde ja jälgisin, kuidas ta paaniliselt üritab seda okset kurgus hoida ja siis see pritsis ta sõrmede vahelt igale poole. Buss peatus suht kiiresti, tema jooksis, riba järgi, puu alla ja mina jooksin kodu poole, ise üritades sellele mitte mõelda, et ma ise oksendama ei hakkaks. Ja ei tasu paanitseda, et ma vaese posi üksi oksendama jätsin peatusesse- teda oli valvamas umbes kolm turvatöötajat, kes talle ilmselt trahvi teha tahtsid ja seetõttu tal turvaliselt silma peal hoidsid. Samal ajal koduteel, kus pole just parim valgustus, sõitis minust rattaga mööda üks nii must mees, et ma lihtsalt tõesti ei näinud teda, enne kui ta mu kõrval oli. Ta ratas oli tume ja ta nahk oli tume ja ta ei naeratanud, ega midagi. Mina sain siis pooliku südamerabanduse, kui ta minust mööda tuhises ja ropendasin seal natuke eesti keeles. Koju jõudes oli selline "MA OLEN ELUS" tunne ja kerisin end oma teki sisse ja vaatasin komöödiaseriaale, et end vähegi turvalisemalt tunda. Aaa ja muuseas. Mulle meenus siit selline asi, et jalgratta kohta ütlevad nad siin "pushbike", mis minu jaoks on nii ajuvaba. Meile ikka õpetati, et kas bicycle või bike, aga nemad siin räägivad, et "when I was going home on my pushbike" ja mina iga kord irvitan, et see on nii jabur sõna hihihi.

Mis siis veel.. Ma ei saanud seda lolli farmitööd, mida ma alguses üldse ei tahtnudki. Aga peale intervjuud mõtlesin ,et võib-olla tahan ka ja jäin kõne ootama, aga seda kõne ei tulnud. Appi, milline enesehinnangu langus! Ja ega unetu Reelika ei mõtle, et "pole hullu, kandideerin järgmisele", vaid mõtleb, et "Nii! Kuna ma seda tööd ei saanud, siis pole üldse enam mõtet kuskile kunagi kandideerida. Enesehaletsus on asja võti!". Mõeldud-tehtud. Rohkem ma tänase seisuga kuskile kandideerinud ei ole.

Eelmisel laupäeval käisime Kristini, Talecia ja Badeni mehkusõpradega klubis. Baden ja Chad olid puldis ja meie siis toetavad sõbrad. Koht ise oli suht vastik, mingid itaalia pedrod ja väljas oli torm, ehk siis klubi oli suht tühi ka. Mingi hetk leidis Badeni noorem õde omale mingid silmarõõmud ja siis ta istus seal ja tegi silmi neile. Ma lõpuks mõtlesin, et olen hea sõbrants ja lähen uurin, et mis neil coolidel kuttidel edasi plaanis on. Nemad kohe sõbralikult, et lähevad edasi sellisesse klubisse nagu Penthouse- joogid on odavad ja sissepääs tasuta! Ma mõtlesin, et hurraa- Baden niikuinii varsti lõpetab ja Talecia on rõõmus, kui sinna lähme. Hakkasingi tagasi Talecia poole minema, Baden oli ka just tagasi tulnud ja teatasin siira rõõmuga, et meil nüüd sellisesse cooli kohta nagu Penthouse minek!!! Baden kohe nähvas, et mis mul viga ja otseloomulikult EI, tema väike õde stripiklubisse ei lähe. No kurat. Ükski heategu ei jää karistuseta. Kas ma teadsin, et see on stripiklubi? Ei teadnud! aga kuna tema oli nii äkiline, siis mina hakkasin ka protestima, et kurat, kui tahan, siis lähen stripiklubisse ja kui tahan siis võtan ta õe ka kaasa!!! Lõpuks, peale 10t minutit minu tujutsemist, istusime kahekesi klubi ees aknalaua äärepeal ja Baden ütles, et kui mina tõesti nii väga tahan minna, siis kes on tema, et mind keelata ja muidugi lähme. Ma ei tahtnud kuskile stripiklubisse minna kell 2 öösel ilmselgelt. Ma tahtsin KOJU TEKI ALLA minna. Eks ma siis pidin murduma ja ütesin, et oh jumal ei palun palun ma tahan koju minna... Kahjuks oli Talecia minu enesekindluse üle võtnud ja ikka kindel plaan minna. Lõpuks töllerdasime mööda linna kambaga ringi, korjasime vahepeal kuskilt mingi tüübi kaasa, Kristin läks koju, ja meie lõpetasime 24h restoranis, kus oli teenindaja nimega Poo.(Ilmselt tegelt Pho või muu Vietnami pärane nimi). Sõime ja jõime ja tulime lõpuks taksoga tagasi Adami juurde koju magama. Oh jumalik tunne ja oi kui väga ma vihkan klubisid ja seda mõtttttetut seltskonda, kes viitsib tund aega järjekorras seista,et klubisse sisse saada, et siis veel pool tundi baari järjekorras seista ja õlut oodata ja siis järgmised pool tundi peldiku järjekorras oodata. Seda kõike selleks, et saaks meeletu lärmi keskel kitsal tantsupõrandal mõtttttetu muusika saatel oma kehasid kokku hõõruda ja end kalli raha eest täis kaanida. Miks?!

Igatahes, Adami majast tahtsin ka rääkida. Ta elab koos oma soomlasest isaga ja neil on maailma kõige ägedam maja EVER. See on suur suur maalapp, kus on nii palju asju, mida teha. Neil on helikopter, bassein, saun, väike viburing siis, stuudio tuba, kus mina klaverit klimberdasin, kitarrid ja kõik muud võimalikud asjad. Hommikul käisime vibu laskmas ja siis poisid teevad mingit oma firma laadset asja ja siis nad arutasid seal seda. Mina käisin nagu laps kommipoes ringi, üks hetk klaverit mängimas, siis kitarri, siis mängisin koeraga ja neil on oma PART. Päriselt ka, nii lahe sell.

Nii, kell on märkamatult pool 7 hommikul saanud, ma olen kaks tundu maganud ja täna on lõpuks vaba päev! Panen paar pilti ka ja siis peaks vist üritama magada veits veel. Järgmise korrani! Ja kui kellelgi on hüva nõu jagada mu unetuse koha pealt, siis palun! Kui ei, siis ma olen üpris kindel, et ma olen varsti töötu, kodutu ja mehetu.




 
Meie tiimifoto klubiõhtust


 
Kõige kaunim peika!
 
Üks õhtu töötasin ühe telekanali avamispeol ka ja õhtu lõpus sain mootorrattaga koju. See oli veel omaette seiklus, sest muidugi ma eksitasin oma juhi täiesti valesse kohta ja siis politsei võttis meid rajalt maha ja aitas koju. Google maps ütles, et koju sõit võtab aega 20 minutit, kokkuvõttes jõudsin koju 50 minutit hiljem ja ei, väljas ei olnud liiklust:D
 
Kodused melonid(?), ma pole kindel ,kuidas Eesti keeles kutsutakse seda kraami aga võtsin hea hunniku neid ja sidruineid ja laime koju kaasa. Apelsisin polnud veel päris valmis kahjuks...

 
Kodune Part. Erki(Adami soomlasest isa) rääkis, et see on parim loom ever- sööb kõik halvad putukad ära, aga taimi ja midagi muud ei puutu

 
Hommikul kell neli mitte enam nii värsked näod ja see tüüp kes keskmist sõrme näitab oli kuskilt tänavalt kaasa korjatud, keda keegi kuskilt võib-olla teadis...

Farmi-Reelika

Ma olen siin viimased kuud üpris kindel olnud, et farmi mina minna ei kavatse ja peale 1. aasta viisa lõppemist lähen kooli ehk siis Student viisa peale. Hiljuti pidi Kristini boyfriend Tom peaaegu Austraaliast lahkuma, sest viimasel hetkel sai ta töölt uudise, et ta ei saa ikka sponsorviisat ja siit tuli kiirelt viimastel päevadel hakata uusi võimalusi otsima. Uue võimaluse ta leidiski õpilasviisa näol ja sel hetkel ma avastasin, et ma ei taha oktoobris samas seisus olla, kus ma pean maksma miljon dollarit, et riiki edasi jääda ja siis ka ilmselt õpin asja, mis mind üldse ei huvitagi, sest see mida ma tegelikult õppida tahan maksab kaks miljonit. Seletuseks siis, et kui tahad teiseks aastaks veel Austraaliasse jääda, siis tuleb kolm kuud farmis töötada.
Siin ma nüüd siis olen vaikselt uurinud neid farme ja no kurat võtaks. Kui ma kandideerin kuskile restorani tööle, siis ma juba kandideerimise ajal olen suhteliselt kindel, et ma saan selle töö. Farmi kandideerimisel, eeee, no mida ma kirjutan oma CVsse? Et kui ma laps olin, siis ikka korjasin vanaema juures marju, vahel sai kardulaid maast võetud ja paar korda sattusin isegi lauta ja nägin lehma oma silmaga? Või et olen ehitusel töötanud jumal teab kui mitu suve ja talve ja üldse ma olen tugev Ida-euroopa naine?! Loll olukord. Muidugi saaks ma siin tutvuste kaudu kuskil Austraalias selle ikka ära teha, aga mul on siin Perthis oma hea kodu ja elu, okei palgaga töö, mida ma isegi oskan teha, sõbrad ja ilus mehku. Miks kurat ma pean kuskile päraperse minema peenraid rohima, et oma normaalset elu edasi elada?!?! Üks ühele meenub New York, kui kuradi Kanada viisajobu teatas mulle, et mul on kolm nädalat aega riigist lahkumiseks. Miks?! Ma elatan end , maksan makse, käin tööl, ei küsi mitte midagi ja ikka on tunne nagu elaks kiviajas, kus on valikus A ja B .Ehk A, kas käia läbi rämeda kadalipu, maksta roppe summasid, istuda ööd ja päevad täites paberimajandust, sisimas lootes, et ehk valitsusametnikud on heas tujus ja annavad sulle mingi viisa või B, viia läbi tunduvalt lihtsam petuskeem, abielluda kohaliku aborigeeni (New Yorkis mõne India kutiga) ja siis riiki jääda.
Ahhhhhhh, nii närvi ajab kogu see teema mind, tahaks ainult ropendada.

Pisut helgematel teemadel peatudes, siis eelmine nädal möödus rahulikult ja mõnusalt, kolmapäeval tegime poistega fotoshuudi, et neile mingi promopildi moodi asi leiutada laupäevaseks ürituseks. Avastasin, et mehi on palju raskem pildistada, kui naisi. Kristiniga on ikka nii, et poos ja pilt, poos ja pilt. Pärast filmi läbi vaadates on 90% kaadritest suurepärased ja 10% on head. Badeni ja Chadiga oli selline lasteaiakasvataja tunne, et pool ajast mina krääksun "Hallooooo, kaamera on siinpool!!!", "valgus on siin", "Baden ära räägi samal ajal kui ma üritan pilte teha", "Kui sa oled seljaga kaamera poole, siis su nägu ei jää paratamatult pildile". Ehk siis, tegin ikka hea posu kaadreid, aga no 10% on kasutatavad... Ma ise ka alles nii algaja ja kardan, et ei oska piisavalt või, et kõik pildid on fookusest väljas jne ja siis takkaotsa muretse veel modellide üle ka.
Järgmine vaba päev oli pühapäeval ja siis käisime Badeni ja ta sõpradega vibu laskmas. Alguses panime kohe panused, et kaotaja ostab teistele õlle ja mina juba arvutasin oma kopikaid peas kokku, sest kõik teised olid varem mänginud. Baden ja Chad rebisid kohe ette ära, niisiis oli võistlus minu ja Adami vahel viimasele kohale. Mul kohe ikka üldse ei sujunud ja takkatippu sain katkise vibu ka veel, aga eelviimases ringis sain asja kätte ja viimases ringis tulistasin noole täpselt keskpunkti ehk siis sain tagaltpoolt teise koha WOOHOOO ja ei pidanud õlut ostma. Peale seda läksime kõige mõnusamasse pubisse maakohas, kus mängis selline ehtne rokk-kantri bänd laval ja väljas ladistas vihma, kõrval olid kohe lambad ja emud ja terrassil tehti kiviahjus pitsat. mmm, suurepärane päev!

Nüüd on jälle kolmapäev ja vaba päev ja ma ei oska endaga midagi peale hakata. Kell on pool neli ja mu päeva saavutus on see, et ma suutsin pesemas käia... Laupäeval lähme klubisse, sest Baden ja sõbrad on laval ja meie tahame end lihtsalt ilusateks teha üle pika aja. Et ikka korralikult krohv näkku ja ja. noh, ega ma rohkem naiselikum ei oskagi olla, sest kontsasid ma ei kanna ja push up rinnahoidjat ei ole ka mõtet selga panna, sest pole midagi push uppida hahahahhahoohohoh. Mõned pildid siis ja kena päeva jätku! Ja kui keegi teab kedagi, kes oli head farmis ja tahab mulle soovitada( ei pea Perthis olema), siis nagu varem mainitud, ma olen peenraid rohinud küll!!!


 
Professionaalid

 

Backstreet boys põhimõtteliselt


Lõpptulemuseks valiti see pilt ja ürituse korraldaja leiutas sellest siis maailma halvima kvaliteediga variandi

Ehin end võõra perekonna sulgedega

Ma lubasin eelmises postituses, et ma räägin oma kurvast ja depresiivsest elust ja otseloomulikult järgnes sellele kõige ideaalsem nädal maailmas. Niisiis, vabandused ette ära, aga siit tuleb üks õnnelik postitus!
Eelmine nädal toimus nii palju, et ma kohe ei oskagi kuskilt alustada. Töötasin esmaspäeval ja teisipäeval, ehk siis neist kahest päevast pole midagi rääkida. Kolmapäeva alustasin jope otsimisega, sest hohoho, meil siin algab talv. See tähendab, et öösiti on 10 kraadi, mis tundub umbes nagu -2974787987987 kraadi külma. Sain omale kaltsukast 15 dollariga ühe mõnusa parka ja viie dollariga mütsi. Eestis vast kaltsukas nii palju ei maksaks, aga siin tundub see nagu tasuta saadud. Peale seda läksin Kristiniga fotoshuuti tegema. Kunagi räägin sellest ehk pikemalt, aga õhtu möödus veini taustal ja pildid tulid niiiiiiii lahedad. Neljapäeval ärgates pidin asju pakkima, end pesema ja sada muud vajalikku asja tegema ja selle asemel pidin ma kohe pilte sorteerima. Asju pakkima siis selleks, et sõita Bunburysse Badeniga. Pisut peale kella 12t sain sõnumi, et ta on kohe varsti minu juures, et kas ma ikka valmis liikuma. Alles siis hüppasin voodist välja dushi alla, sealt poolpaljalt oma tuppa ise paaniliselt asju kotti viskamas. Suures tuhinas pakkisin viieks päevaks kaasa näiteks viis sooki. Mitte viis paari sokke, vaid VIIS sokki... Peale selle teatas Baden enne uksest välja astumist ,et meil on klubisse minek. Pühade jeesus! Mul tõesti ei ole klubi riideid...

Igatahes, kott pakitud, asusime teele. Minu päris esimene kord Perthist väljas(kui lennukiga lendamine välja arvata), Baden võttis pisut pikema teekonna ette ja sõitsime läbi sellise linna, mis jaanuaris pea täielikult maha põles. Väga kurb lugu muidugi, aga samas see nägi niiiiiiiiiiii lahe välja. Kujutage ette põlenud mustad puud, must maa, maha põlenud majad ja siis värsked rohelised lehed kogu selle musta taustal kasvamas. Nägi välja nagu kõige coolim arvutimäng või õudusfilm. Ma vabandan kohe ära, et pilte siis ei teinud, sest oli kõva plaan tagasiteel sellega tegeleda, aga kahjuks plaanid muutusid.
Kolm tundi hiljem olime Bunburys, mis on Badeni sünnilinn. Mul oli selline hirm, sest see oli selline klassikaline vanematega kohtumine ja Baden on selline asshole, et ta pool teed rääkis mulle välja mõeldud õudusjutte oma perest. Peale selle oli ju veel emadepäev ja Talecia 18s sünnipäev(Badeni noorem õde) ja üldse selline perekondlik nädalavahetus ja siis tuleb töllerdab mingi suvaline Reelika seal. Ohhh, nii ebamugav tunne.
Kohale jõudes oli muidugi lugu hoopis teine, kõik olid väga sõbralikud, avatud ja lahedad. Taleciaga olin varem ka kohtunud, aga ema-isa nägin esimest korda. Ja loomulikult kõige nunnum väike koer nimega Brandy!!! Rääkisin paar sõna juttu ja siis Badeni isa teatas, et tuleb voodi valmis teha. No inglise keeles on see "make a bed" mida ma mõtlesin ,et linad peale panna, aga tegelikult hakkasime kahekesi IKEA puslet kokku panema. Asjatasime seal ja iga kord, kui keegi tuppa sisse astus, olin mina käpuli maas ehitamas ja Baden juhuslikult püsti. Vanemad naljatasid terve aeg, et mina vaeseke teen tööd ja Baden lihtsalt passib kõrval. See juhtus 5 korda vähemalt. Voodi valmis, tee joodud, jutud räägitud. Point on see, et ma meeldisin ta vanematele woohoooooooooo jeeee ja nemad meeldivad mulle ka!

Reedel oli Talecia sünnipäeva pidu. Ma sellel kõigel pikemalt ei peatu, sest see lugu hõlmaks juba seda, kuidas ta vanaisa küsis, et millal siis Reelikast aus naine tehakse ja Baden laskus ühele põlvele ja küsis "would you...... like a beer" ja teine vanaisa tegi minuga koos selfit ja ahhhhhh nii lahe pere. Õhtu lõppes igatahes klubides, kus mina, MINA, tantsisin ja suhtlesin inimestega. Üritasime Badeni vanema õega kosjamoore mängida, et noored 18-aastased piffid jooke saaks. Sain isegi ühe telefoninumbri, sest ilmselgelt purjus Reelika arvas, et on jube hea idee mingite suvaliste tüüpidega järgmisel päeval enne festivali soojendusjooke teha. Naljakas lugu see. Noormees siis andis oma telefoni, et ma oma numbri sinna sisse paneksin, aga samal ajal helistas talle keegi Molly. Jällegist, purjus Reelika, võtsin vastu ja mängisin vene prostituuti. Vaene tüüp arvas, et ma teen nalja ja lasi mul südamerahus telefoni otsas lollitada, seda kuni hetkeni, kui ma teatasin, et "Molly hung up". Natuke aega hiljem näitas ta mulle vihast sõnumit Mollylt küsimusega, et kes too loll "vene prostituut" oli. Ma jälle haarasin telefoni (selleks hetkeks oli sellel kutil suhteliselt suva juba) ja lubasin talle oma rindadest pildi saata. Mõeldud-tehtud jooksin Badeni juurde, kerisin pluusi üles ja saatsin Mollyle pildi tema karvasest rinnast. Too võõras tüüp arvas ikka, et me oleme jube humoorikad ja üritas Badeni nibu hammustada, mille peale mu armas peiks vaatas sellele noormehele otsa, tegi silma ja teatas, et ta on päris erutunud. Rohkem me seda tüüpi ei näinud ja järgmisel päeval kõne ka ei saanud. Ei tea küll miks... Kunagi peale seda lohistas Baden oma õed, kõik sõbrannad ja minu(ilge hunniku naisi) takso peale ja sõitsime koju.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 7, sest oli käes päev minna Groovin the Moo festivalile. Tähendab, mina sain edasi magada, aga Baden pidi tööle minema. Ta oli seal nimelt üks stage manager ja sõbrad olid DJd ja ühesõnaga äge värk. Mina magasin südamerahus 12ni ja ärgates oli Talecia ja ta sõbranna veel täiesti mitte liikumisvalmis. Ühesõnaga, kuna nemad tahtsid omale veel festivalimeiki teha ja nii edasi, siis otsustasin jala minna sinna. Google mapsi õnneks vaja polnud, sest terve linn oli täis poolpaljaid hipipiffe, ehk sain lihtsalt neid jälitada. Paluks nüüd tähele panna, et selle päeva kõige soojem hetk oli väljas 15 kraadi. Ilm oli küll ilus ja päikeseline, aga rämedalt külm ja tuuline. Ja kujutage pilti, tuhanded noored RINNAHOIDJATE väel ja lühikeste pükstega ja appikene pühade jeesus maria, palun pange end riide!!!! See selleks kohale jõudes läksin kohe Mootowni lava juurde, kus Baden töötas ja andsin oma viis ekstra pusa talle sinna lava taha. Kui ta neid ära läks viima, siis avastasin, et hohoo, olen suutnud esimese kahe minutiga oma telefoni kuskile ära kaotada. Kuna ma eriline paanikakunn ei ole, siis olin suht rahulik ja mütlesin, et mis seal siis ikka- läinud ta on. Aga ei, minut aega hiljem kõndis üks neiu mööda ja tundsin kohe oma kauni telefonikorpuse ära. Jooksin tema poole, õnnepisarad silmist voolamas, samal ajal karjudes "THAT'S MY PHONE". Tema hakkas seda just turvameeskonnale viima, sest leidis selle kuskilt prügikasti kõrvalt. Kujutage pilti, tuhanded inimesed ja mina olen selline õnnejunn!!
Igatahes, Talecia ja ta sõbranna nimega Russian(tegelikult ilmselt Roshian vms, aga kõlab minu jaoks nagu Russian) jõudsid ka kohale ja läksime päikese kätte istuma ja muusikat nautima. Suurepärane päev, hea odav õlu ja hea muusika. Alkoholiga oli muuseas selline süsteem, et iga purk on väärt 1 dollar. Ehk siis kui taara tagasi viid, saad uue õlle odavamalt ja kui taarat korjad, siis saad üldse tasuta juua, sest 8 purki on 8 dollarit ehk siis 1 õlu (OUMAIGAAD, ma olen nii kaua Austraalias elanud, et 8 dollarit õlle eest tundub vähe). Ma muidu enamus artiste ei teadnud, aga 21 Pilots oli hea ja siis oli keegi Chad vend hea ja õhtu lõpus esines Of Monsters And Men. Seal läks ikka nii külmaks, et isegi mul oli jopega külm ja siis kujutage ette neid paljaid piffe ja kutte, no mul süda valutas, kui ma neid vaatasin. Meie saime õnneks lava taga soojas istuda koos kõikide ägedate artistidega, sest noh, käpp oli sees eksole.

Siin kogu see jutt ei hõlma muidugi pooltki seda mis terve nädalavahetus toimus ja mul on emotsioonid hetkel nii laes, et ma üritasin kasvõi osa sellest kirja saada. Pühapäeval oli emadepäeva hommikusöök, kus ma sain erinevaid puuvilju kuuma shokolaadi sisse dippida. mmmmmmmmm!!! Käisime veel igalpool sõprade juures ja mina sain palju ilusaid pilte teha ja õhtul sõitsime tagasi Perthi ja nüüd täna sain lõpuks üle pika aja koju! Huh, ma panen paar pilti ka, et kogu see asi siin kokku võtta.

Sellega on selline lugu, et läksin pissile ja siis avastasin selle põrandalt. Ise veel mõtlesin ,et fuhh selline haisev peldik, kes siin ee armatseda tahaks. haha. ja siis järgmisel õhtul Taleciaga vaatasime, et keegi oli festivali facebooki lehele üles pannud video noorest armast paarist siin vetsus seksimas(filmitud siis kabiini ukse pealt). Teinekord on ehk targemad...
 
See oli Talecia esimene kord viina Red Bulliga proovida. Ta on reaalselt kõige siiram, süütum, targem ja armsam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Ja mina olen kohutav eeskuju...
 
Pealava esine päeva ajal, siit on natuke näha, kui riided kõik olid. Ja ma veel mainiks ära, et kõik inimesed siin Bunburys on jube pikka kasvu. Mina olen meeter 70 kopikatega pikk ja pidin kogu aeg kõigile alt üles vaatama. Väga tüütu...
 
Ma siia kõiki perepilte üles ei pane, aga see pilt tundub asjakohane, sest vaadake kui ilus peiks mul on!!!!!!!!!

 
Ja vaadake kui nunnu koer Brandy seal oli!

Ühesõnaga, ma ei tea, kas keegi üldse jaksab kogu seda ila läbi lugeda, aga ma nüüd kobin tööle!

Kesse ikka su heast elust kuulda tahab

No tervist!
Pole pikka aega kirjutanud, sest elu on selline junn olnud ja pole väga tuju. Kuid ühel kaunil päeval teatas mu armas õde Veronika, et tegelikult ikka võiks ju kirjutada, sest talle meeldis lugeda mu ebaõnnestunud elust. Ja et üleüldse, kes see ikka õnneliku inimese blogi lugeda viitsib.
Niisiis, siit see tuleb! Alustuseks ütlen kohe ära, et minu kurbusel ja õnnetusel pole Austraaliaga midagi pistmist- õnnetu ja depressioonis oleks ma igas maailma otsas ja Eestis elades ilmselt veel kaks korda hullemini. Asi on selles, et ma ei viitsi enam ettekandja olla ja tahaks jubedalt elus läbi lüüa ja midagi teha, aga ma ei tea mida ja see ajab mind hulluks. Tegelikult ma tean, et ma võiks teha absoluutselt ükskõik mida ja sealjuures õnnelik olla, sest ma juba kord olen selline "üle excited" kõige suhtes mida ma alustan, aga viimasel ajal kuidagi pole tulnud sellist asja, mis tunduks jõukohane minu väiksele ajule. Ja viimasel ajal tundub üldse kõik kuidagi väga raske ja eneseusk on täiesti kadunud. Ma isegi ei oska seda olukorda väga hästi kirjeldada...
Kui nüüd ausalt kõigile mu reisiaastatele tagasi vaadata, siis ega ma pole kunagi väga õnnelik inimene traditsioonilises mõttes olnud, aga tavaliselt ma lihtsalt vaatan asju teise pilguga. Näiteks varem võis minu jaoks päevas kõik maa ja ilm halvasti minna, aga kui ma päeva lõpus maast 1 dollari leidsin, siis mõtlesin enda ette, et SKOOOR, täna oli hea päev. Nüüd keskendun rohkem sellele, et kogu aeg juhtub sitta ja siis vastutasuks viskas universum mulle mingi sitase dollari. Ja raha, ohhh raha!!! Olgem jällegi ausad- mul pole ju kunagi rahaga ringi käimine eriti hästi õnnestunud, aga tavaliselt pole see mind hirmutanud, kui arvel on miinus 12 dollarit. Nüüd on mul pidev hirm raha pärast. Kogu aeg mõtlen, et peaks justkui mingi tagavara raha olema jumal teab mille jaoks. Ma isegi ei taha ju midagi eriti osta... Okei. Tegelikult ostaks omale võib-olla mingi auto ja igavese hunniku objektiive kaamerale ja muud tehnikat ka, aga samas kui neid asju pole, siis hullult puudust ka ei tunne. Terveid riideid ostaks ka, aga samas nende jaoks sain sünnipäevaks veits raha, aga poest ikka midagi ei leia. Üks häda, rist ja viletsus ma ütlen!

Üldiselt ma ei teagi, mille kohta ma viimati üldse mingis blogis kirjutasin, aga alustuseks mainin siis ära, et elan ikka veel oma kaunis majakeses Canningtoni linnaosas, Perthis. Minuga koos elavad endiselt kaks brasiillast- Diego ja Marcela, üks Austraalia kutt ja siis poole kohaga Diego girlfriend Juliana. Seltskond on kirju! Sünnipäeval emaga rääkides ja oma seltskonda tutvustades üritasin seletada, mis toimub, aga ema kaotas ka vist järje ära... Tuleviku huvides peaks selle tutvustuse ära tegema muidugi, sest muidu on raske lugeda ja järge pidada.
Niisiis, saagem tuttavaks!!!

Diego- 30-aastane noormees Brasiilia metsikute mägede vahelt, ära eksinud siia kaunisse Perthi linnakesse. Diego on meie maja isa- kõige normaalsem, tavalisem, siiram ja armsam inimene, keda ma üldse oma lühikese elu jooksel kohanud olen. Ma mäletan, et esimesel õhtul siia kolides küsis ta mult, et kas tahan küüti poodi ja mina, siis nagu ikka, et "ei, ei ole vaja- mina kõnnin!" ja siis tund aega hiljem olin oma 15ne poe kotiga keset kõnniteed ja palusin endale järgi tulla- tema muidugi kohe tuli ka. Peale selle pakub ta kogu aeg mulle õlut, kui ma koju tulen ja iga õhtu on meil taga aias sellised mõnusad istumised, kus räägime elust ja päevast. Diego on üks suurepärane leid siit Austraaliast!











Marcela- Marcela on pildil too parempoolne neiu. Minuga ühevanune, enamus ajast on tööl või õpib. Ka tema on meie õhtustel istumistel meie mõnusas tagaaias osaline. Ma väga palju ei oska teda kirjeldada- me suhtleme küll palju, aga meil pole otseselt mingeid seikluseid koos... Ahhjaaa, Marcelale meeldivad naised!

Juliana- Pildi peal keskmine tütarlaps. Juliana on Diego pruta, ka Brasiiliast pärit, nagu nad kõik siin eksole. Juliana on taimetoitlane (see on minu jaoks nagu eraldi sugu hahahaha), aga muidu väga lahe inimene. Temaga on sellesmõttes lihtne, et ta kunagi ei hädalda, kui tal midagi süüa pole, aga samas me enamus ajast grillime liha, niisiis tema närib kõrval oma tofu salatit, mis paneb mind nii halvasti tundma.

Danilo- vasakpoolne. Danilo on Diego vend. Ta ei ela siin, aga käib aegajalt oma boyfriendiga meil külas. Ta on see pesuehtne geipoiss, kelle kehakeel reedab ta umbes esimesel sekundil.
 











Rory- Ilmselgelt vasakpoolne pildil, meie maja uusim elanik. Kolis Kristini tuppa paar nädalat tagasi. Rory on 21 aastane noorMEES, võinoh, peaaegu. Ta on poolel teel saamas naiseks- just nii. Meie uus majakaaslane on transvestiit. Tere tulemast meie kirjusse koju hehe. Ühesõnaga, mina tegin muidugi kohe suure ülekuulamise, kui ma teada sain. Tal on tissid ja peenis! Ja kas saate aru. Ta oli nii ilus mees enne!!!!! Nagu kurat võtaks, milline raiskamine

Kristin- Parempoolne neiu on Kristin(kes veel ei teadnud). Kauaaegne sõbranna Eestist. Ma ütlen kohe ära, et kui ma saaks selle blogi kirjutada tema elust, siis oleks see palju huvitavam lugeda. Tal ikka on pudru ja kapsad ja Mehhiko seebikas ja nii huvitav elu!



Baden- Parim leid Austraaliast! Päris täpselt ei oska kirjeldada, aga ta on veel labasem kui mina(skoor) ja tark, ilus, lahe ja üldse räme skoor. Ma ei teagi, kuidas mul nii hästi temaga nüüd läks.

Ega mul rohkem suurt lähedasi inimesi ei olegi siin. Töökaaslased ja tuttavad ka, kes siit majast läbi käivad, aga ei midagi mainimist väärt.
 Ma homme sõidan Perthist välja väikesele minipuhkusele. Lähme Badeni sünnikohta Bunburysse, mis on umbes kolm tundi siit lõuna poole. Laupäeval on seal üks festival nimega Groovin the Moo, kus esineb Of Monsters and Men! WOOHOOOOO ja reedel on Badeni õe sünnipäev. Tal see ka muideks 1. mail.  Niisiis tagasi tulles kirjtan sellest, kuidas ma esimest korda ta perega tutvusin. NII ÕUDNE, ma juba kardan ette ära:D!

Cheers,
Kalli-kalli ja tervitused Eestisse!