Eelmine nädal toimus nii palju, et ma kohe ei oskagi kuskilt alustada. Töötasin esmaspäeval ja teisipäeval, ehk siis neist kahest päevast pole midagi rääkida. Kolmapäeva alustasin jope otsimisega, sest hohoho, meil siin algab talv. See tähendab, et öösiti on 10 kraadi, mis tundub umbes nagu -2974787987987 kraadi külma. Sain omale kaltsukast 15 dollariga ühe mõnusa parka ja viie dollariga mütsi. Eestis vast kaltsukas nii palju ei maksaks, aga siin tundub see nagu tasuta saadud. Peale seda läksin Kristiniga fotoshuuti tegema. Kunagi räägin sellest ehk pikemalt, aga õhtu möödus veini taustal ja pildid tulid niiiiiiii lahedad. Neljapäeval ärgates pidin asju pakkima, end pesema ja sada muud vajalikku asja tegema ja selle asemel pidin ma kohe pilte sorteerima. Asju pakkima siis selleks, et sõita Bunburysse Badeniga. Pisut peale kella 12t sain sõnumi, et ta on kohe varsti minu juures, et kas ma ikka valmis liikuma. Alles siis hüppasin voodist välja dushi alla, sealt poolpaljalt oma tuppa ise paaniliselt asju kotti viskamas. Suures tuhinas pakkisin viieks päevaks kaasa näiteks viis sooki. Mitte viis paari sokke, vaid VIIS sokki... Peale selle teatas Baden enne uksest välja astumist ,et meil on klubisse minek. Pühade jeesus! Mul tõesti ei ole klubi riideid...
Igatahes, kott pakitud, asusime teele. Minu päris esimene kord Perthist väljas(kui lennukiga lendamine välja arvata), Baden võttis pisut pikema teekonna ette ja sõitsime läbi sellise linna, mis jaanuaris pea täielikult maha põles. Väga kurb lugu muidugi, aga samas see nägi niiiiiiiiiiii lahe välja. Kujutage ette põlenud mustad puud, must maa, maha põlenud majad ja siis värsked rohelised lehed kogu selle musta taustal kasvamas. Nägi välja nagu kõige coolim arvutimäng või õudusfilm. Ma vabandan kohe ära, et pilte siis ei teinud, sest oli kõva plaan tagasiteel sellega tegeleda, aga kahjuks plaanid muutusid.
Kolm tundi hiljem olime Bunburys, mis on Badeni sünnilinn. Mul oli selline hirm, sest see oli selline klassikaline vanematega kohtumine ja Baden on selline asshole, et ta pool teed rääkis mulle välja mõeldud õudusjutte oma perest. Peale selle oli ju veel emadepäev ja Talecia 18s sünnipäev(Badeni noorem õde) ja üldse selline perekondlik nädalavahetus ja siis tuleb töllerdab mingi suvaline Reelika seal. Ohhh, nii ebamugav tunne.
Kohale jõudes oli muidugi lugu hoopis teine, kõik olid väga sõbralikud, avatud ja lahedad. Taleciaga olin varem ka kohtunud, aga ema-isa nägin esimest korda. Ja loomulikult kõige nunnum väike koer nimega Brandy!!! Rääkisin paar sõna juttu ja siis Badeni isa teatas, et tuleb voodi valmis teha. No inglise keeles on see "make a bed" mida ma mõtlesin ,et linad peale panna, aga tegelikult hakkasime kahekesi IKEA puslet kokku panema. Asjatasime seal ja iga kord, kui keegi tuppa sisse astus, olin mina käpuli maas ehitamas ja Baden juhuslikult püsti. Vanemad naljatasid terve aeg, et mina vaeseke teen tööd ja Baden lihtsalt passib kõrval. See juhtus 5 korda vähemalt. Voodi valmis, tee joodud, jutud räägitud. Point on see, et ma meeldisin ta vanematele woohoooooooooo jeeee ja nemad meeldivad mulle ka!
Reedel oli Talecia sünnipäeva pidu. Ma sellel kõigel pikemalt ei peatu, sest see lugu hõlmaks juba seda, kuidas ta vanaisa küsis, et millal siis Reelikast aus naine tehakse ja Baden laskus ühele põlvele ja küsis "would you...... like a beer" ja teine vanaisa tegi minuga koos selfit ja ahhhhhh nii lahe pere. Õhtu lõppes igatahes klubides, kus mina, MINA, tantsisin ja suhtlesin inimestega. Üritasime Badeni vanema õega kosjamoore mängida, et noored 18-aastased piffid jooke saaks. Sain isegi ühe telefoninumbri, sest ilmselgelt purjus Reelika arvas, et on jube hea idee mingite suvaliste tüüpidega järgmisel päeval enne festivali soojendusjooke teha. Naljakas lugu see. Noormees siis andis oma telefoni, et ma oma numbri sinna sisse paneksin, aga samal ajal helistas talle keegi Molly. Jällegist, purjus Reelika, võtsin vastu ja mängisin vene prostituuti. Vaene tüüp arvas, et ma teen nalja ja lasi mul südamerahus telefoni otsas lollitada, seda kuni hetkeni, kui ma teatasin, et "Molly hung up". Natuke aega hiljem näitas ta mulle vihast sõnumit Mollylt küsimusega, et kes too loll "vene prostituut" oli. Ma jälle haarasin telefoni (selleks hetkeks oli sellel kutil suhteliselt suva juba) ja lubasin talle oma rindadest pildi saata. Mõeldud-tehtud jooksin Badeni juurde, kerisin pluusi üles ja saatsin Mollyle pildi tema karvasest rinnast. Too võõras tüüp arvas ikka, et me oleme jube humoorikad ja üritas Badeni nibu hammustada, mille peale mu armas peiks vaatas sellele noormehele otsa, tegi silma ja teatas, et ta on päris erutunud. Rohkem me seda tüüpi ei näinud ja järgmisel päeval kõne ka ei saanud. Ei tea küll miks... Kunagi peale seda lohistas Baden oma õed, kõik sõbrannad ja minu(ilge hunniku naisi) takso peale ja sõitsime koju.
Järgmisel hommikul oli äratus kell 7, sest oli käes päev minna Groovin the Moo festivalile. Tähendab, mina sain edasi magada, aga Baden pidi tööle minema. Ta oli seal nimelt üks stage manager ja sõbrad olid DJd ja ühesõnaga äge värk. Mina magasin südamerahus 12ni ja ärgates oli Talecia ja ta sõbranna veel täiesti mitte liikumisvalmis. Ühesõnaga, kuna nemad tahtsid omale veel festivalimeiki teha ja nii edasi, siis otsustasin jala minna sinna. Google mapsi õnneks vaja polnud, sest terve linn oli täis poolpaljaid hipipiffe, ehk sain lihtsalt neid jälitada. Paluks nüüd tähele panna, et selle päeva kõige soojem hetk oli väljas 15 kraadi. Ilm oli küll ilus ja päikeseline, aga rämedalt külm ja tuuline. Ja kujutage pilti, tuhanded noored RINNAHOIDJATE väel ja lühikeste pükstega ja appikene pühade jeesus maria, palun pange end riide!!!! See selleks kohale jõudes läksin kohe Mootowni lava juurde, kus Baden töötas ja andsin oma viis ekstra pusa talle sinna lava taha. Kui ta neid ära läks viima, siis avastasin, et hohoo, olen suutnud esimese kahe minutiga oma telefoni kuskile ära kaotada. Kuna ma eriline paanikakunn ei ole, siis olin suht rahulik ja mütlesin, et mis seal siis ikka- läinud ta on. Aga ei, minut aega hiljem kõndis üks neiu mööda ja tundsin kohe oma kauni telefonikorpuse ära. Jooksin tema poole, õnnepisarad silmist voolamas, samal ajal karjudes "THAT'S MY PHONE". Tema hakkas seda just turvameeskonnale viima, sest leidis selle kuskilt prügikasti kõrvalt. Kujutage pilti, tuhanded inimesed ja mina olen selline õnnejunn!!
Igatahes, Talecia ja ta sõbranna nimega Russian(tegelikult ilmselt Roshian vms, aga kõlab minu jaoks nagu Russian) jõudsid ka kohale ja läksime päikese kätte istuma ja muusikat nautima. Suurepärane päev, hea odav õlu ja hea muusika. Alkoholiga oli muuseas selline süsteem, et iga purk on väärt 1 dollar. Ehk siis kui taara tagasi viid, saad uue õlle odavamalt ja kui taarat korjad, siis saad üldse tasuta juua, sest 8 purki on 8 dollarit ehk siis 1 õlu (OUMAIGAAD, ma olen nii kaua Austraalias elanud, et 8 dollarit õlle eest tundub vähe). Ma muidu enamus artiste ei teadnud, aga 21 Pilots oli hea ja siis oli keegi Chad vend hea ja õhtu lõpus esines Of Monsters And Men. Seal läks ikka nii külmaks, et isegi mul oli jopega külm ja siis kujutage ette neid paljaid piffe ja kutte, no mul süda valutas, kui ma neid vaatasin. Meie saime õnneks lava taga soojas istuda koos kõikide ägedate artistidega, sest noh, käpp oli sees eksole.
Siin kogu see jutt ei hõlma muidugi pooltki seda mis terve nädalavahetus toimus ja mul on emotsioonid hetkel nii laes, et ma üritasin kasvõi osa sellest kirja saada. Pühapäeval oli emadepäeva hommikusöök, kus ma sain erinevaid puuvilju kuuma shokolaadi sisse dippida. mmmmmmmmm!!! Käisime veel igalpool sõprade juures ja mina sain palju ilusaid pilte teha ja õhtul sõitsime tagasi Perthi ja nüüd täna sain lõpuks üle pika aja koju! Huh, ma panen paar pilti ka, et kogu see asi siin kokku võtta.
Sellega on selline lugu, et läksin pissile ja siis avastasin selle põrandalt. Ise veel mõtlesin ,et fuhh selline haisev peldik, kes siin ee armatseda tahaks. haha. ja siis järgmisel õhtul Taleciaga vaatasime, et keegi oli festivali facebooki lehele üles pannud video noorest armast paarist siin vetsus seksimas(filmitud siis kabiini ukse pealt). Teinekord on ehk targemad...
See oli Talecia esimene kord viina Red Bulliga proovida. Ta on reaalselt kõige siiram, süütum, targem ja armsam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Ja mina olen kohutav eeskuju...
Pealava esine päeva ajal, siit on natuke näha, kui riided kõik olid. Ja ma veel mainiks ära, et kõik inimesed siin Bunburys on jube pikka kasvu. Mina olen meeter 70 kopikatega pikk ja pidin kogu aeg kõigile alt üles vaatama. Väga tüütu...
Ma siia kõiki perepilte üles ei pane, aga see pilt tundub asjakohane, sest vaadake kui ilus peiks mul on!!!!!!!!!
Ja vaadake kui nunnu koer Brandy seal oli!
Ühesõnaga, ma ei tea, kas keegi üldse jaksab kogu seda ila läbi lugeda, aga ma nüüd kobin tööle!
No comments:
Post a Comment