Pole pikka aega kirjutanud, sest elu on selline junn olnud ja pole väga tuju. Kuid ühel kaunil päeval teatas mu armas õde Veronika, et tegelikult ikka võiks ju kirjutada, sest talle meeldis lugeda mu ebaõnnestunud elust. Ja et üleüldse, kes see ikka õnneliku inimese blogi lugeda viitsib.
Niisiis, siit see tuleb! Alustuseks ütlen kohe ära, et minu kurbusel ja õnnetusel pole Austraaliaga midagi pistmist- õnnetu ja depressioonis oleks ma igas maailma otsas ja Eestis elades ilmselt veel kaks korda hullemini. Asi on selles, et ma ei viitsi enam ettekandja olla ja tahaks jubedalt elus läbi lüüa ja midagi teha, aga ma ei tea mida ja see ajab mind hulluks. Tegelikult ma tean, et ma võiks teha absoluutselt ükskõik mida ja sealjuures õnnelik olla, sest ma juba kord olen selline "üle excited" kõige suhtes mida ma alustan, aga viimasel ajal kuidagi pole tulnud sellist asja, mis tunduks jõukohane minu väiksele ajule. Ja viimasel ajal tundub üldse kõik kuidagi väga raske ja eneseusk on täiesti kadunud. Ma isegi ei oska seda olukorda väga hästi kirjeldada...
Kui nüüd ausalt kõigile mu reisiaastatele tagasi vaadata, siis ega ma pole kunagi väga õnnelik inimene traditsioonilises mõttes olnud, aga tavaliselt ma lihtsalt vaatan asju teise pilguga. Näiteks varem võis minu jaoks päevas kõik maa ja ilm halvasti minna, aga kui ma päeva lõpus maast 1 dollari leidsin, siis mõtlesin enda ette, et SKOOOR, täna oli hea päev. Nüüd keskendun rohkem sellele, et kogu aeg juhtub sitta ja siis vastutasuks viskas universum mulle mingi sitase dollari. Ja raha, ohhh raha!!! Olgem jällegi ausad- mul pole ju kunagi rahaga ringi käimine eriti hästi õnnestunud, aga tavaliselt pole see mind hirmutanud, kui arvel on miinus 12 dollarit. Nüüd on mul pidev hirm raha pärast. Kogu aeg mõtlen, et peaks justkui mingi tagavara raha olema jumal teab mille jaoks. Ma isegi ei taha ju midagi eriti osta... Okei. Tegelikult ostaks omale võib-olla mingi auto ja igavese hunniku objektiive kaamerale ja muud tehnikat ka, aga samas kui neid asju pole, siis hullult puudust ka ei tunne. Terveid riideid ostaks ka, aga samas nende jaoks sain sünnipäevaks veits raha, aga poest ikka midagi ei leia. Üks häda, rist ja viletsus ma ütlen!
Üldiselt ma ei teagi, mille kohta ma viimati üldse mingis blogis kirjutasin, aga alustuseks mainin siis ära, et elan ikka veel oma kaunis majakeses Canningtoni linnaosas, Perthis. Minuga koos elavad endiselt kaks brasiillast- Diego ja Marcela, üks Austraalia kutt ja siis poole kohaga Diego girlfriend Juliana. Seltskond on kirju! Sünnipäeval emaga rääkides ja oma seltskonda tutvustades üritasin seletada, mis toimub, aga ema kaotas ka vist järje ära... Tuleviku huvides peaks selle tutvustuse ära tegema muidugi, sest muidu on raske lugeda ja järge pidada.
Niisiis, saagem tuttavaks!!!
Diego- 30-aastane noormees Brasiilia metsikute mägede vahelt, ära eksinud siia kaunisse Perthi linnakesse. Diego on meie maja isa- kõige normaalsem, tavalisem, siiram ja armsam inimene, keda ma üldse oma lühikese elu jooksel kohanud olen. Ma mäletan, et esimesel õhtul siia kolides küsis ta mult, et kas tahan küüti poodi ja mina, siis nagu ikka, et "ei, ei ole vaja- mina kõnnin!" ja siis tund aega hiljem olin oma 15ne poe kotiga keset kõnniteed ja palusin endale järgi tulla- tema muidugi kohe tuli ka. Peale selle pakub ta kogu aeg mulle õlut, kui ma koju tulen ja iga õhtu on meil taga aias sellised mõnusad istumised, kus räägime elust ja päevast. Diego on üks suurepärane leid siit Austraaliast!
Marcela- Marcela on pildil too parempoolne neiu. Minuga ühevanune, enamus ajast on tööl või õpib. Ka tema on meie õhtustel istumistel meie mõnusas tagaaias osaline. Ma väga palju ei oska teda kirjeldada- me suhtleme küll palju, aga meil pole otseselt mingeid seikluseid koos... Ahhjaaa, Marcelale meeldivad naised!
Juliana- Pildi peal keskmine tütarlaps. Juliana on Diego pruta, ka Brasiiliast pärit, nagu nad kõik siin eksole. Juliana on taimetoitlane (see on minu jaoks nagu eraldi sugu hahahaha), aga muidu väga lahe inimene. Temaga on sellesmõttes lihtne, et ta kunagi ei hädalda, kui tal midagi süüa pole, aga samas me enamus ajast grillime liha, niisiis tema närib kõrval oma tofu salatit, mis paneb mind nii halvasti tundma.
Danilo- vasakpoolne. Danilo on Diego vend. Ta ei ela siin, aga käib aegajalt oma boyfriendiga meil külas. Ta on see pesuehtne geipoiss, kelle kehakeel reedab ta umbes esimesel sekundil.
Rory- Ilmselgelt vasakpoolne pildil, meie maja uusim elanik. Kolis Kristini tuppa paar nädalat tagasi. Rory on 21 aastane noorMEES, võinoh, peaaegu. Ta on poolel teel saamas naiseks- just nii. Meie uus majakaaslane on transvestiit. Tere tulemast meie kirjusse koju hehe. Ühesõnaga, mina tegin muidugi kohe suure ülekuulamise, kui ma teada sain. Tal on tissid ja peenis! Ja kas saate aru. Ta oli nii ilus mees enne!!!!! Nagu kurat võtaks, milline raiskamine
Kristin- Parempoolne neiu on Kristin(kes veel ei teadnud). Kauaaegne sõbranna Eestist. Ma ütlen kohe ära, et kui ma saaks selle blogi kirjutada tema elust, siis oleks see palju huvitavam lugeda. Tal ikka on pudru ja kapsad ja Mehhiko seebikas ja nii huvitav elu!
Baden- Parim leid Austraaliast! Päris täpselt ei oska kirjeldada, aga ta on veel labasem kui mina(skoor) ja tark, ilus, lahe ja üldse räme skoor. Ma ei teagi, kuidas mul nii hästi temaga nüüd läks.
Ega mul rohkem suurt lähedasi inimesi ei olegi siin. Töökaaslased ja tuttavad ka, kes siit majast läbi käivad, aga ei midagi mainimist väärt.
Ma homme sõidan Perthist välja väikesele minipuhkusele. Lähme Badeni sünnikohta Bunburysse, mis on umbes kolm tundi siit lõuna poole. Laupäeval on seal üks festival nimega Groovin the Moo, kus esineb Of Monsters and Men! WOOHOOOOO ja reedel on Badeni õe sünnipäev. Tal see ka muideks 1. mail. Niisiis tagasi tulles kirjtan sellest, kuidas ma esimest korda ta perega tutvusin. NII ÕUDNE, ma juba kardan ette ära:D!
Cheers,
Kalli-kalli ja tervitused Eestisse!
No comments:
Post a Comment