Appi, ma tahan magada!!!

Mul on viimased kuu aega tõsine unetus peal olnud ja ma ei oska sellest kuidagi lahti saada. Ärkan igal hommikul üles näiteks kell 5. Vahel pisut enne seda, üldiselt hiljemalt kella 7ks on silmad lahti. Ma ei tea mida sellega peale hakata. Tavaliselt jään kuskil 9 ajal magama tagasi ja siis ärkan 12 paiku uuesti. Siinkohal ei tasu mõelda, et "aga ära maga vahepeal päeval", sest olen ka seda üritanud mitu päeva järjest, aga ärkan ikka kell 5 hommikul üles peale kahte-kolme tundi magamist. Tänu sellele suurepärasele unegraafikule on mul koguaeg tunne nagu ma jääks kohe-kohe haigeks. Ja mitte ainult! Ma olen kõige tujukam ja õelam inimene, keda ma kunagi siin maamunal kohanud olen. Ja emotsionaalne, ohh kui emotsionaalne. Näiteks! Töökaaslane ütles mulle õhtu jooksul paar korda "relax"(ilmselt põhjusega) ja mina tutrsusin vastu, et "Stop telling me to fucking relax, it's annoying and pissing me off" ja jalutasin minema. OI KUI TÄISKASVANULIK käitumine. Või siis näiteks olukord, et üleeile ostsin omale kasti õlut koju üle saja miljoni aasta. Eile õhtul koju tulles oli maja tühi ja läksin oma töölt kaasa võetud kooki külmkappi panema. Üllatus missugune, kui avastasin, et alles oli pool kuuspakki ja ülejäänud kõik ära joodud. Ärge saage nüüd valesti aru- mul polnud mitte mingit kavatsustki eile õlut juua ja ma absoluutselt 100% teadsin, et kui mu majakaaslased need ära jõid, siis ILMSELGELT ostavad nad need mulle tagasi. Läksin siis oma tuppa ja kuskil poole 1 ajal kuulsin, et nad tulid koju. Ise olin väsinud ja paljas voodis, aga hädasti oli vaja end riidesse ajada, et minna mölisema. Muidugi Diego vaatas mulle otsa ja küsis, et kas mul neid kohe vaja, et kapis on ju küll ja veel?! Mina torisesin, et asi on põhimõttes ja tulin häbi silmis tuppa tagasi. Halloo mõistus, kus sa oled? Ja peale selle peab vaene Baden mu identiteedikriisi taluma, mis on ka umbes selline, et kell neli öösel kirjutan mina, kuidas mul on ikka nii raske elu ja tema on ka ikka nii isekas ja jobu. Kella 7 ajal peale paari tundi und mõtlen, et wtf see oli küll kohatu ja vabandan enne kui ta esimest teksti üldse lugeda jõudis... ja siis istun voodiäärel, kõigutan jalgu üle serva ja pisardan selle üle, kui õel ja halb inimene ma olen. Mida ma teen endaga appi ma ei tea??? Ilmselgelt ma ärkan juba selle pärast, et see on mul peas kinni ja ma nii väga kardan seda juba, aga ma ei tea kuidas sellest lahti saada.

Mul muid uudiseid kah muidu. Paar päeva tagasi tehti siin Lääne-Austraalias üks suur narkoreid ja tabati mitusada kilo metaamfetamiini... kolm maja edasi minu majast. Tere tulemast kõige turvalisemasse naabruskonda East-Canningtoni. Ma ise ei teadnud, et midagi toimub, aga uudistest vaatasin, et oot-oot, seda kanti ma küll tean. Samal õhtul bussiga koju loksudes seisin keskmise ukse juures ja ootasin peatust, minu ees oli kuskil 20+ aastane noormees. Järsku asetas ta käe suu ette justkui köhatades, keeras end ukse poole ja ropsis terve ukse täis ja kõik ümbritsevad klaasid ka. Ma jooksin kohe esiukse juurde ja jälgisin, kuidas ta paaniliselt üritab seda okset kurgus hoida ja siis see pritsis ta sõrmede vahelt igale poole. Buss peatus suht kiiresti, tema jooksis, riba järgi, puu alla ja mina jooksin kodu poole, ise üritades sellele mitte mõelda, et ma ise oksendama ei hakkaks. Ja ei tasu paanitseda, et ma vaese posi üksi oksendama jätsin peatusesse- teda oli valvamas umbes kolm turvatöötajat, kes talle ilmselt trahvi teha tahtsid ja seetõttu tal turvaliselt silma peal hoidsid. Samal ajal koduteel, kus pole just parim valgustus, sõitis minust rattaga mööda üks nii must mees, et ma lihtsalt tõesti ei näinud teda, enne kui ta mu kõrval oli. Ta ratas oli tume ja ta nahk oli tume ja ta ei naeratanud, ega midagi. Mina sain siis pooliku südamerabanduse, kui ta minust mööda tuhises ja ropendasin seal natuke eesti keeles. Koju jõudes oli selline "MA OLEN ELUS" tunne ja kerisin end oma teki sisse ja vaatasin komöödiaseriaale, et end vähegi turvalisemalt tunda. Aaa ja muuseas. Mulle meenus siit selline asi, et jalgratta kohta ütlevad nad siin "pushbike", mis minu jaoks on nii ajuvaba. Meile ikka õpetati, et kas bicycle või bike, aga nemad siin räägivad, et "when I was going home on my pushbike" ja mina iga kord irvitan, et see on nii jabur sõna hihihi.

Mis siis veel.. Ma ei saanud seda lolli farmitööd, mida ma alguses üldse ei tahtnudki. Aga peale intervjuud mõtlesin ,et võib-olla tahan ka ja jäin kõne ootama, aga seda kõne ei tulnud. Appi, milline enesehinnangu langus! Ja ega unetu Reelika ei mõtle, et "pole hullu, kandideerin järgmisele", vaid mõtleb, et "Nii! Kuna ma seda tööd ei saanud, siis pole üldse enam mõtet kuskile kunagi kandideerida. Enesehaletsus on asja võti!". Mõeldud-tehtud. Rohkem ma tänase seisuga kuskile kandideerinud ei ole.

Eelmisel laupäeval käisime Kristini, Talecia ja Badeni mehkusõpradega klubis. Baden ja Chad olid puldis ja meie siis toetavad sõbrad. Koht ise oli suht vastik, mingid itaalia pedrod ja väljas oli torm, ehk siis klubi oli suht tühi ka. Mingi hetk leidis Badeni noorem õde omale mingid silmarõõmud ja siis ta istus seal ja tegi silmi neile. Ma lõpuks mõtlesin, et olen hea sõbrants ja lähen uurin, et mis neil coolidel kuttidel edasi plaanis on. Nemad kohe sõbralikult, et lähevad edasi sellisesse klubisse nagu Penthouse- joogid on odavad ja sissepääs tasuta! Ma mõtlesin, et hurraa- Baden niikuinii varsti lõpetab ja Talecia on rõõmus, kui sinna lähme. Hakkasingi tagasi Talecia poole minema, Baden oli ka just tagasi tulnud ja teatasin siira rõõmuga, et meil nüüd sellisesse cooli kohta nagu Penthouse minek!!! Baden kohe nähvas, et mis mul viga ja otseloomulikult EI, tema väike õde stripiklubisse ei lähe. No kurat. Ükski heategu ei jää karistuseta. Kas ma teadsin, et see on stripiklubi? Ei teadnud! aga kuna tema oli nii äkiline, siis mina hakkasin ka protestima, et kurat, kui tahan, siis lähen stripiklubisse ja kui tahan siis võtan ta õe ka kaasa!!! Lõpuks, peale 10t minutit minu tujutsemist, istusime kahekesi klubi ees aknalaua äärepeal ja Baden ütles, et kui mina tõesti nii väga tahan minna, siis kes on tema, et mind keelata ja muidugi lähme. Ma ei tahtnud kuskile stripiklubisse minna kell 2 öösel ilmselgelt. Ma tahtsin KOJU TEKI ALLA minna. Eks ma siis pidin murduma ja ütesin, et oh jumal ei palun palun ma tahan koju minna... Kahjuks oli Talecia minu enesekindluse üle võtnud ja ikka kindel plaan minna. Lõpuks töllerdasime mööda linna kambaga ringi, korjasime vahepeal kuskilt mingi tüübi kaasa, Kristin läks koju, ja meie lõpetasime 24h restoranis, kus oli teenindaja nimega Poo.(Ilmselt tegelt Pho või muu Vietnami pärane nimi). Sõime ja jõime ja tulime lõpuks taksoga tagasi Adami juurde koju magama. Oh jumalik tunne ja oi kui väga ma vihkan klubisid ja seda mõtttttetut seltskonda, kes viitsib tund aega järjekorras seista,et klubisse sisse saada, et siis veel pool tundi baari järjekorras seista ja õlut oodata ja siis järgmised pool tundi peldiku järjekorras oodata. Seda kõike selleks, et saaks meeletu lärmi keskel kitsal tantsupõrandal mõtttttetu muusika saatel oma kehasid kokku hõõruda ja end kalli raha eest täis kaanida. Miks?!

Igatahes, Adami majast tahtsin ka rääkida. Ta elab koos oma soomlasest isaga ja neil on maailma kõige ägedam maja EVER. See on suur suur maalapp, kus on nii palju asju, mida teha. Neil on helikopter, bassein, saun, väike viburing siis, stuudio tuba, kus mina klaverit klimberdasin, kitarrid ja kõik muud võimalikud asjad. Hommikul käisime vibu laskmas ja siis poisid teevad mingit oma firma laadset asja ja siis nad arutasid seal seda. Mina käisin nagu laps kommipoes ringi, üks hetk klaverit mängimas, siis kitarri, siis mängisin koeraga ja neil on oma PART. Päriselt ka, nii lahe sell.

Nii, kell on märkamatult pool 7 hommikul saanud, ma olen kaks tundu maganud ja täna on lõpuks vaba päev! Panen paar pilti ka ja siis peaks vist üritama magada veits veel. Järgmise korrani! Ja kui kellelgi on hüva nõu jagada mu unetuse koha pealt, siis palun! Kui ei, siis ma olen üpris kindel, et ma olen varsti töötu, kodutu ja mehetu.




 
Meie tiimifoto klubiõhtust


 
Kõige kaunim peika!
 
Üks õhtu töötasin ühe telekanali avamispeol ka ja õhtu lõpus sain mootorrattaga koju. See oli veel omaette seiklus, sest muidugi ma eksitasin oma juhi täiesti valesse kohta ja siis politsei võttis meid rajalt maha ja aitas koju. Google maps ütles, et koju sõit võtab aega 20 minutit, kokkuvõttes jõudsin koju 50 minutit hiljem ja ei, väljas ei olnud liiklust:D
 
Kodused melonid(?), ma pole kindel ,kuidas Eesti keeles kutsutakse seda kraami aga võtsin hea hunniku neid ja sidruineid ja laime koju kaasa. Apelsisin polnud veel päris valmis kahjuks...

 
Kodune Part. Erki(Adami soomlasest isa) rääkis, et see on parim loom ever- sööb kõik halvad putukad ära, aga taimi ja midagi muud ei puutu

 
Hommikul kell neli mitte enam nii värsked näod ja see tüüp kes keskmist sõrme näitab oli kuskilt tänavalt kaasa korjatud, keda keegi kuskilt võib-olla teadis...