Sunday, July 20, 2014

I hate fridays!

Ma ei tea, et kuhu see aeg siin kaob, aga nädalake on mööda läinud ilma blogimiseta. Täna on mul vaba päev, mis algas VÄGA meeldivalt. Nimelt olen ma jälle ilma huuleneedita, sest viimase kahe päevaga läks see täiesti halvaks. Ma ei hakka kirjeldama, et milline see välja näeb, sest paljud teist ilmselt minestaks, aga Hedo arvates näen ma välja näiteks selline:
Polegi kõige hullem ju?! Igatahes, ma loodan, et see asi paraneb nüüd ära. Ja mida ma sellest kõigest õppisin? I'm too old for this s***!

Teistest uudistest, olen vahepeal nagu ikka kuus päeva järjest tööl käinud. Eelmisel pühapäeval vaatasime jalka finaali. Bayern Munich tuleb meile siia mängima mingi suvalise Mehhiko tiimiga. Ilmselt lähme vaatama mängu, tahaks veel oma Saksamaa särki kanda...

Räägin siis veel ka sellest, et kui väga ma vihkan reede õhtuid. Niisiis, reedel lõpetasin töö kella ühe ajal öösel ja otsustasin Hedo ära oodata(kuna ta lõpetas kell neli). Läksin siis rõõmsalt oma baari, et haarata peale pikka tööpäeva üks kosutav kesvamärjuke ja mida näevad mu silmad??? See baaritänav oli täiesti õudne. Nädala sees on siin ka palju rahvast, aga sellise vaatepilti ei ole minu silmad varem näinud. Kell pool 2 öösel olid inimesed niiiiii täis. Ja mitte nagu hästi täis, vaid nii täis, et tüdrukutel olid kleidid pea kaenla all, alparid näha, koperdasid oma kõrgetel kontsadel. Ühest teisest baarist astus välja kena näitsik, ilusalt riides, ja blööaaaa- pani otse seal baari ees ropsi. Tsiki taga mingi silmnähtavalt võõras noormees, kes ikka veel loodab keppi saada ja patsutab tüdrukut seljale. Kaks tänavat eemal haarasin omale 1 dollari pitsalõigu ja nägin vilkureid. Igavusest ja uudishimust seadsin pitsat nosides sammud sinnapoole. Seal seisis kaheksa politseikut ja kiirabibrigaad, tänav oli konkreetselt täis ropsitud, maja vastas lösutas kuskil 35-aastane korralikus ülikonnas mees, kes oli reaalselt ennast ja kogu tänava täis oksendanud. Ma läksin nende politseikutega juttu ajama, vaatasime kuidas kiirabitöötajad seda tüüpi üritasid kanderaamile panna, aga kuna ta samal ajal IKKA VEEL oksendas, siis see oli pisut raskendatud. Kuidas nii palju okset ühe inimese sisse isegi ära mahub? 
Lõpuks istusin nõutult oma baarileti taga, rääkisin oma baarimehega juttu. Ta ütles, et vihkab reede õhtuid sama palju, kui mina. 
Ma ütlen kohe, et ma olen enda arvates ise ka ikka igas joobestaadiumis olnud, aga sellist jama eiei, mitte selline. Fuh. 
Samas, eile ma jälgisin pisut, et mida need inimesed omale sisse ajavad. Minu kõrval üks tsikk lasi viskit toonikuga, tekiila shot, viski shot, mingi lambine kokteil ja siis üks siider ka pliis peale. Ja need shotid maksavad 8 doltsi tükk. Ma ei ole aru saanud kunagi, miks inimesed neid reaalselt ostavad. Ma olen neid joonud siin küll ja küll, aga ma pole kunagi ühegi eest maksnud. Nagu, üks lonks 8 dollarit ja seda ei saa ju isegi nautida?!?! Ei, aitäh.

Anyways, kuna ma ei oska absoluutselt mitte millestki kirjutada, siis lisan siia postitusse lihtsalt lambiseid pilte ja üritan mingi stoori juurde rääkida.
Niisiis, rongi ja metroojuttu. See tore sõber tsillis minuga New Yorgi subway peal. Neid seal vahel ikka kohtab(õnneks mitte liiga tihti) ja prussakaid on ka vahel, väga harva.
Aga, väike magamisstoori ka juurde. Eile öösel koju sõites vaatasin rongis ringi ja jõudsin järeldusele, et Pathi rongi peal magama jäädes minuga küll midagi juhtuda ei saa. Esiteks sellepärast, et ma ei ole kohanud ühtegi sellist "gängi" või asja, kes tunduksid kuidagi ohtlikud ja üksiküritajatel ei ole võimalustki. Siin on öösiti täpselt piisavalt palju inimesi rongis, et kõigil oleks turvaline. Eile näiteks teadsin KOHE, et jään magama. Panin omale rõõmsalt äratuskella helisema ja jäin tukkuma. Minu vastas istusid lahedad tsikk ja kutt, kellega ma unesegaselt vahepeal paar nalja viskasin. Nimelt kuna mul on nohu, siis ma vahepeal võin veits norsata. Ja ma magasin klapid peas ja tegin korraks silmad lahti, siis nägin neid minu poole vaatamas ja naermas. Võtsin klapid ära ja küsisin, et "did I snore?". Selle peale nad hakkasid veel rohkem naerma ja ütlesid, et ei. Nad olid omavahel ka just kohtunud rongis ja ütlesid, et ma tundun äge ja, et nad ootasid millal ma üles ärkan, et nad saaks minuga tsättida. KUI ÄGE??

Ma pole siin mitte ühtegi Reelikat näinud veel, väga masendav. Aga mu nimi, enamus inimesed otseloomulikult ei suuda seda hääldada, ega ära õppida. Niisiis kutsutakse mingi näiteks Reeliks, Rayrayks, Reeks, Reliika, Relic. Üks õhtu üks tüüp ütles mingi Elrika või midagi taolist Mul on isegi endal juba raskusi oma nime hääldamisega, niisiis mida ma veel teistelt ootan?!

Käisin ükspäev jalksi vaatamas

Kui Saksamaa võitis Brasiilia, siis oli Empire saksa värvides ja kui täitsa ära võitsid, siis oli ka. Nii lahe!!!

Üks hommik astusin Vapianosse sisse a toimus selline söögiorgia. Ehk siis käimas olid testid ja kõik inimesed tegid rõvedalt sööki, mida keegi ei söönud ja mina seal mugisin rõõmsalt.
Väsinud fänn koduteel...

Ja ma tahtsin veel öelda, et mulle nii väga meeldib, kui te mulle kirjutate facebookis, et ma pole ammu blogi kirjutanud. See on nii armas, et te mu parmuelu ikka veel jälgida viitsite!
Kalli-kalli ja ma täna teen midagi ägedat oma allesjäänud vaba päevaga, et saaks JUBA HOMME uue postituse teha!


No comments:

Post a Comment