Täna pidin ma minema oma unistuste tööd üle tsekkima. See oleks siis olnud fotograaf/produtsent vist eesti keeles? Igatahes. Kohtumine oli kell neli, ma olen nädal aega oodanud seda nagu väike laps, aga õnneks universumil olid muud plaanid. Nimelt kodust minema hakates ei tulnud lihtsalt mitte ühtegi rongi. Ma sain aru, et inimesed olid tund aega oodanud, peatus oli puupüsti rahvast täis. Lõpuks see muidugi tuli, aga peale seda jäi teine rong hiljaks. Taksoga poleks ka jõudnud, sest sel ajal tunnel autosid täis. Niisiis jäin ma oma kohtumisele 15 minutit hiljaks ja see härra polnud enam seal. Saatsin kohe emaili, et olen ikka seal ja läks nii, et äkki ikka saaksin veel ühe võimaluse. Vastuseks tuli "It's ok. We're done".
Ma ütlen kohe ära, et ma hakkasin pillima, nagu täiskasvanud inimesele ikka kohane. Kuidas nii?!?!?!? Nagu tõsiselt ka, nii õel vastus. Peale seda emaili istusin Vapianos ja kurtsin töökaaslasele. Väljas hakkas just parasjagu vihma sadama ja tundus üldse, et maailma lõpp on käes.
Peale seda supsasin oma baarist läbi, et saada üks lohutusõlle ja seejärel kimasin Brooklynisse ja sain Paula ja Sandyga kokku. Sandy oli just kuu aega Greenlandis. Vaatasime pilte ja VÄOO, väga väga ilus koht ikka. Ja need jäämäed, no uskumatu. Aga teine keiss on see, et Sandyl on minu unistuste kaamera, niisiis suundusime Brooklynisse välja, minul kaamera ja statiiv näpus. See tegi ikka tuju väga heaks ja sain üle pika aja selle kaameraga tsillida. Ma muidugi pole nii osav, kui oma kaameraga, sest no pool ajast kulub nuppude otsimisele, aga midagi ilusat ikka saime.
Sellega võin vabalt selfisid teha peeglis elu lõpuni.
Paar tähte on ka taevas näha, kuigi no linnavalgus tapab need kõik suht ära. Williamsburg Bridge
Parem pool linnast.
No üks veel
Sandy ja Paula
Mingi lambine restoran
:)
Võiksid proovida tekstide kirjutamisega raha teenida, see tuleb sul siin blogis igatahes väga hästi välja :)
ReplyDelete