Pohmell

Ma ei tea, kas ma olen siin puhta nõrgaks jäänud, aga ma SUREN. Eile oli mul nädala ainus vaba päev. Hommikul käisin Pennsylvanias Sandyga sügist pildistamas, seejärel jõudsin koju, Jooksin poodi, et omale õhtuseks peoks kostüüm leida. Nimelt kutsus ülemus mind enda soolaleiva peole. Peale selle tuli veel kingitus leida ja sõita kohale QUEENSi. Pühade jeesus, kui tore on elada Jerseys. Manhattanile saab kohale nii kiirelt. Jõudsin sinna peole kohale kell tuhat, sest metrooga sõit võttis aega umbes viis aastat. Peale selle istusin seal oma kiisukõrvadega- see tähendab omakorda vestluseid kõikvõimalike huvitavate inimestega. Peol olin muidugi mega awkward. Teadsin sealt täpselt kahte inimest ja ei suutnud kohe üldse sisse sulanduda. Lõpuks läks muidugi läbuks ära ja kõik olid sõbrad. Kostüümid olid sellessuhtes klassikalised, et mehed olid riietunud erinevatesse kostüümidesse nagu supermees, Michael Jackson jnejne. Naised olid kõik litsakad miskid- litsakas kass, litsakas ükssarv, litsakas merineitsi. Klassika ühesõnaga. Ega ma ei kritiseeri, mul oli ka väga lühike seelik seljas... Olin seal peol kuskil kella kolmeni ja siis viskas ülemus mind autoga linna tagasi, Jumal tänatud. Ma poleks elusees viitsinud rongiga loksuda sama kaua. Pealegi oli autos mõnus- muusika põhjas, aknad lahti ja soe tuul juustes, tagataustal imeilus Manhattan. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et Ohhhhh mis elu ma siin ikka elan. Vaatasin ükspäev vanu pilte, mis ma umbes 7 aastat tagasi kogusin arvutisse New Yorkist ja mõtlesin mis tunne võiks see kunagi olla, et ma elan sellises kohas. Tegelikult ma mitte kunagi ei arvanud, et ma siia jõuan. Ja siin ma nüüd olen. Kes oleks arvanud?!?!
Igataahees. Linna jõudes olin parajalt napsine, sest peol peab Ida-Eurooplaste lippu ikka kõrgel hoidma ja ei saa ühelegi shotile ei öelda. Kell 3 midagi öösel tundub ju arukas plaan MINNA KOJU. Eriti, kui järgmisel päeval peab tööle minema. Aga eiiiii. Mida teeb Reelika. Läheb BAARI. Töllerdasin siis seal ringi ja mingi hetk 4-5 ajal liikusin rongi peale. Kõigepealt tuli üks väga must mees minuga juttu rääkima ja palus koguaeg, et ma istuks ta kõrvale. Ma siis seletasin, et mulle meeldib inimeste vastas istuda, kui ma nendega suhtlen, sest siis ma näen neid paremini. Tema siis ikka, et no eiei ja tahtis mu numbrit ka. Lõpuks ma siis seletasin, et mul on boyfriend ja ma üldse ei tohi võõrastega suhelda. Siis mingi suvaline Täiesti kõrvaline mees kaks istet eemal ütles, et "then what the hell are you doing out at 5am looking like THIS".:D Valid point, aga õnneks tuli peatus ja jooksin takso peale.

JA siin ma nüüd siis olen. Tellisin koju süüa, laman voodis ja pean kohe-kohe pesema minema. Aga tahaks ainult magada ja teki all olla.
Blah. Panen teile mingeid pilte, aga mul pole eriti aega olnud sorteerida.

Minu kiisukostüüm njäunjäu

Meganunnnuuuu väike õunakohvik Delaware Water Gapi juures.

Ikka veel nunnu

No kamoon, kui ilus sügis ja Halloweeni stuff.

Kollane sügis ja vana sild.

Õudukas

Kohalik kirik. Need külad on tegelikult natukene õudsad. Nad on nii väiksed, seal pole levi ja kõik on nii vaikne ja puhas. Tundub nagu ideaalne koht sarimõrtsukale. MIS tuletab meelde, et selle küla poe ukse peal oli mingi mehe pilt, kes lasi kaks politseiniku maha snaiprist ja elab kuskil siin metsades. Teda pole ikka veel leitud... Hea turvaline oli seal üksinda trippida vahepeal kuskil sildade vahel, kus ilmselt ükski hing pole viimased 6 aastat käinud

Huvitav mitu inimest ümber mõelnud on seda silti lugedes:D.

:)

See on üks pilt Timelapsist. (Harjutasime igasuguseid erinevaid tehnikaid seal)

Teise nurga alt

Sügisene Reelika. Just rääkisin Hedole, et Eestis jääb alati "pusailm" vahele. On soesoe ja siis kohe jope peale. Siin on täpselt selline pusakas. Ülehomme on november ja väljas on 23 kraadi. Jiihaaad

Kojusõit. KUI perfektne...

Veel üks sügisene Rellu

Ma lähen nüüd pesema ja siis tööle! WHYYYYYY?!?!?! Tsau

Tatine ja köhane

Olen siin viimased umbes nädal aega haige olnud ja see tundub nagu terrrveee igavik! Köhin nagu vana hobune ja tatistan veel rohkem. Peale selle olen ravimeid täis topitud ja need ei aita üldse! Samal ajal käin loomulikult tööl ka. Täna oli ainuke vaba päev ja ma magasin põhimõtteliselt terve päeva. Hommikul tellisin omale koju sushit ja nuudleid. Kuna mu maitsemeeled on täpselt nullis, siis võtsin kolm ampsu sushit ja ei tundnud mitte midagi. Sama hästi oleks võinud omale saia näost sisse ajada... Niisiis nüüd ootab mu toit endiselt külmkapis ja mina käisin omale ravimeid juurde shoppamas. Terve päeva olin kodus, sest ilm on väljas suhteliselt ropp. Vedasin end siis apteeki läbi vihmase tormi ja shoppasin igasuguseid toredaid ekstra kangeid tablasid. Kassas aastasinm, et ma jätsin pangakaardi voodi peale peale hommikust söögitellimist. PEKKI KÜLL. Tahtsin seal kassas nutma hakata ja otseloomulikult pandi see koht parasjagu kinni. Niisiis tulin tagasi koju. Samal ajal jäi õnneks vihm järgi ja võtsin pangaakrdi, et minna kaugemasse apteeki. Vihmavarju jätsin koju jaaaaaaa otseloomulikult jäin paduvihma kätte. Nii hea on lõpuks kodus olla SOOJA teki all, juua teed ja ma ei taha siit mitte kunagi lahkuda. Paratamatult on homsest jälle 6 päeva järjest tööd. Whuppiiduuu.

Eile käisin Brooklynis vana töökaaslase Alexi bändi kuulamas lõpuks. See oli sellises tüüpilises hipsterlikus Brooklyni baari tagaruumis. 90% tüdrukutel oli poolpikk hispteritukk ja hipiprillid ja nad nägid välja nagu kaltsarimodellid. Tüübid olid samasugused. Konsad olid väga ägedad, 4 rokibändi ja üks eeee. Ma isegi ei oska seletada. Selline megapeenike tüüp, lavale tulles viskas särgi seljast. Mikrofon oli pea külge kinnitatud nagu Bane mask ja siis ta hüppas seal ringi nagu hull peast. Tegi mingit sellist elektroonilist muusikat. Ma istusin seal suu ammuli ja mõtlesin, et mida see tüüp tarbis ja kust seda saab?!?!

Pildimaterjali

Brooklyn Bridge ja downtown Manhattan

Sellised nunnud pargid on igal pool New Yorkis

Central Park tsill

Tuule ja ma

Manhattan

Jouuu

Jersey päikeseloojangus

Majad jõe ääres

Päikeseloojang 2

Ise

Jõulud, suvi ja Halloween 3in1

Jalutasin just töölt koju. Kell on pool 11 õhtul ja väljas on 22 kraadi. Ja meil on siin siis oktoobri keskpaik. Samal ajal töölt koju jalutades nägin juba esimest ülekaunistatud maja. Ja ei, mitte Halloweeni asjadega, vaid hoopis jõuluvanad ja jõulutuled. Miks ka mitte?! Samas kõrvalmaja on täis kõrvitsaid ja kummitusi. eeee?? Siin on selline megaüüber suur kaubanduskeskus nimega Macy's, kus olid jõulukaunistused üleval septembri keskpaigast.
Tahtsin veel kirjutada ülepakkimisest. Nimelt tellisin omale ebayst koju fööni, mis tuli kohale 20 tunniga(tasuta transport btw). Jumalikud Ameerikas elamise rõõmud, kõike saab koju tellida tasuta ja tuleb kohale ülikiiresti. Me siin terve suve tellisime omale toitu, sest päris viitsid hommikul kuskile sööma minna, kui toit tuleb 40 mintsaga tasuta koju. Igataaahees, föön oli siis kenasti trepi peale asetatud sellises tavalises pruunis karbis. Karpi avades vaatas vastu teine pruun karp. Kuna ma olin koju tellinud omale 3 doltsiga käekella ka, siis mõtlesin, et äkki on nagu Matroška, et suured karbid ja lõpuks on tilluke käekell seal keskel. Aga ei. Kolmas karp oli juba originaalkarp. Selle sees oli muidu veel omakorda mingi 100 plastikkarpi, sest jumala eest, kõik fööniotsikud tuleb ju eraldi karbikesse asetada... Overkill või mis? Toitu koju tellides tuleb ka igakord kotitäis prügi kaasa. Flayerid, plastkahvleid, nuge, salfakaid, kõrsi ja muud staffi..
Tööjutte ka vahelduseks. Üks päev oli tööl suur kaklus. Kaks töökaaslast läksid üksteisele kätega kallale, verd lendas. Ma seal paanitsesin, STOP IT STOP IT, YOU'RE BOTH GONNA GET FIRED. Kas see neid takistas? Eiii. Ronisin siis kättpidi vahele ja pidin peaaegu ise tou kirja saama. Kogu kaklus sai alguse sellest, et meie jootrahasüsteem sakkis sajaga. Nimelt on väga normaalne, et ettekandja saab kuskil 70% oma tippidest, aga meil restos muutus see jooksvalt. Vahel saime isegi 30%. Meie uus manager siis vaatas ükspäev seda raamatut ja küsis meilt, et kuidas kurat me selliste summade eest nõus töötama oleme? Järgmiseks päevaks oli uus leht valmis. 13% jooksupoistele, 19% toidu etteviijatele, 5% baari ja meile siis 63%. Loomulikult ei olnud teised sellega nõus ja läks vaidluseks lahti. Igal pool mujal ka sama süsteem, aga meie omad on oma ilusa eluga nii ära harjunud. Naljakas on veel see, et ülemus tänagi veel küsis mult, et ilge jama ikka, et teeme 10%, 15% ja 5% äkki, aga ma olen nii hea inimene(!!!!), et ütlesin ,et uus süsteem on sobib juba niigi. Peale selle on meie vaiksed ajad läbi saanud. Reeded-laupäevad ilma bronnita enam kohta ei saagi, kui väga head õnne pole.
Tahtsin veel narkootikumidest ka rääkida. Mis mind kõige enam siin shokeerib on ehk see, et Eestis on narkar kuskil kopli liinidel elav jörpa, lapsed lohisevad järgi ja abikaasal on triibuga adidase dress seljas, aga siin on narkar keskmisest rikkam edukas ILUS inimene. Appi, mulle ei mahu see pähe. Te seal teiselpool ekraani nüüd kindlasti loete ja kritiseerite mind, et ma kuskile ei helista ja midagi ette ei võta, aga väike lugu nüüd siitpoolt. Nimelt käib meil restoranis üks selline umbes 30 aastane naine oma pisitütrega. Tavaliselt istub küll baari poolel, klaasike(või 10) veini näpus ja toidab oma lapsele pitsat näost sisse. Peale vaadates kena naisterahvas, sõbralik ja puha. Eks ma algusest peale olen pisut kriitiline ta suhtes olnud, et ta nii keset päeva oma lapsega joob ja laps veedab oma lapsepõlve siis baaris. Aga see selleks. Endal mul ju lapsi pole, mida mina ka tean. Paar korda oli ta palunud mul ka lapsel baari ääres silma peal hoida mõned minutid, sest tal olla vaja kuskil kiirelt ära käia. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et "kiire ära käimine" oli koka ostmine. Ohoho. Kui ma teada sain, siis mõtlesin oma peas välja kurva loo, et enda süümekaid vähegi vähendada. Kus ma ikka helistan politseisse, endal pole tõendeid ja olgem ausad- ega ma väga ei julge ka ennast selle jama sisse mässida. Anywaayyss. Ükspäev tuli ta oma pere ja sõpradega sööma. Mida kuradit, ta abikaasa on jurist ja sõbrad sellised viisakad meeldivad inimesed- tundus ideaalne perekond. Kahjuks oli proual vahepeal vaja vetsus käia ja seal oma tegemisi teha. Nad seal kõik arutasid veel laua taga, et kuidas Mitte keegi sealt lauast pole proovinud ühtegi narkootikumi... Õhtu tipphetk minu jaoks oli see, kui mul paluti pilti teha ja pereemal voolas ninast mingit tatilaadset asja välja... Nii ilus!
Kokkuvõttes, kui ma peaks siin üles lugema kõik inimesed, kelle kohta ma võin käsi südamel öelda, et nad ei tarbi regulaarselt narkootikume, siis piisaks ilmselt ühe käe sõrmedest... Kanepist ma ei hakka rääkimagi. See on nagu vesi siin.

Ohjah. Selle kuhugile helistamise koha pealt veel nii palju, et kohalikud teavad rääkida, et pool politseist on siin narkoäriga väga tihedalt seotud ja "anonüümsuse tagamine" on aasta nali...

Lõpetuseks natuke positiivsemat juttu ka. Mu uus lahe toakaaslane hiir on nagu koduloom juba. Käib ikka öösiti kilekotiga krõbistamas. Naljakas on see, et seal pole mitte ühtegi toidujäänustki sees, niisiis ma eeldan, et ta on nagu kass, kellele lihtsalt meeldib kilekotiga mängida... Tahaks tast teile pildi teha, aga iga kord, kui ma tule põlema panen, siis ta kimab mu riidekappi asjade alla peitu..:(

Loomapiinaja

Lõpuks on mu otsingud vilja kandnud ja sain omale uue korterikaaslase. Nimelt mõned päevad tagasi kolis sisse väike, meeldiv ja üldse mitte hirmus HIIR!!! Esimest korda kohtasin teda öösel, kui kuulsin, et keegi krõbistab ukse kõrval oleva kilekotiga. Jumal tänatud, et laelamp käib puldist põlema, muidu ma oleks ilmselt  voodis nutnud hommikuni ja arvanud, et mõni murdvaras mu prügikoti kallal on. Nii ma siis siin seisin voodi peal, põrandahari näpus, üritasin hiirekest uksest välja suunata. Ma pole kunagi eriti arvanud, et ma oleks seda tüüpi inimene, kes kardaks hiiri, aga võta näpust. Igatahes, uksest ma ta tol ööl välja sain ja panin siis ukse ääre alla rätiku, et ta enam sisse ei saaks(see on selline ekstra välisuks, mida keegi ei kasuta). Täna õhtul tabas mind jällekord üllatus, kui sama sell oli samas kilekotis. Võtsin rätiku ukse alt ära, et ta jälle harjaga sinna suunata, kuid EI. Ta jooksis hoopis kappi. No appi. Seisin siis jälle pool tundi voodi peal, hari käes, koputasin vastu kapiuksi, et ta välja jookses. Ja jooksis ka, otse teise kappi, kus on mu riided ja kohver. Ma reaalselt nägin, kuidas ta kurvi peal libastus ja siis edasi kimas. Appiiii! Ma ei tea mida teha. Meile toodi paar kuud tagasi sellised kleepuvad lõksud, aga ma ei tahtnud neid kasutada, sest muidu ta jääb sinna kinni ja siis põhimõtteliselt ju piinleb ja nälgib end surnuks. Otsisin poest rotimürki, aga ei suutnud seda ka leida.
Niisiis jõudsin järeldusele, et terve oma ülejäänud elu ma elan hirmus ja mängin "põrand on laava" mängu. Õnneks on mul suur voodi ja saan kõiki oma asju siin peal hoida ning voodist maha minnes pean ainult korra põrandale astuma ja siis saan juba joosta tuhatnelja köögi poole.
Teiste uudiste koha pealt otsin ma tegelikult ikka veel toakaaslast, kes tahaks renti ka maksta. Leidsin juba suure hurraaga ühe kuti Dwayne, kes polnudki täielik CREEP, aga ta lasti üleeile töölt lahti. Niisiis mu otsingud jätkuvad, sest  tegelikult on siin korteris päris õudne hiirega kahekesti elada.
Eile käisin esimest korda Eesti majas. Tuli selline koduigatsus peale ja mõtlesin, et tahaks pisut Eesti keelt rääkida. Sinna jõudes oli niii imelik. Nii palju eestlasi ja kõik olid nii sõbralikud. Jõudsin vaevalt omale kartulid hakklihakastmega osta, kui juba tulid kõik rääkima.Toit oli hea, Saku Originaal oli rõve nagu alati ja lihapirukas oli ka hea. Juhuslikult sattusin sinna täpselt enne koori algust ja siis mind värvati kohe laulma ka. Kuna mul muid plaane polnud, siis olin rõõmsasti nõus. Õllepudel näpus läksin jõululaule laulma ja hakkan seal nüüd käima igal kolmapäeval. Niisiis, sõbrad ja perekond, olete oodatud 7. detsembril New Yorki kuskile kirikusse jõulukontserti kuulama!

Hurraaa, Eesti lipp, Ameerika oma ja taustal Empire State:D

NÄMMMAAAA, ma võtsin pool portsi hakklihakastmest ja kartulitest ja see oli niiiiiii suur ports

Vastik vahutav orikas, aga hea toit

Leidsin poest PELMEENID, ostsin kohe hapukoort ka. Juhhei

Nimetu postitus

Ma olen täiesti ära unustanud, et mul blogi ka on, sest ma olen kogu aeg tööl. Ja mitte niisama, vaid mõnusad topeltvahetused. Ja väga kiireks on ka läinud(selle üle ma kohe üldse ei kurda). Kuna mul muust kirjutada pole, siis kirjutangi tööst. Meil palgatakse siin ikka kogu aeg uusi inimesi ja kohati on mul tunne, et ma peaks pipragaasi tööl kaasas kandma, et nende hullude vahel ellu jääda. Üks proovipäevaline oli selline 30+ aastates mees, pärit Saksamaalt ja kõige hullemad silmad, mida kunagi nähtud(ilmselt võib selle põhjustajaks olla ka kokaiin). Selline ebastabiilne kreisi tüüp. Ma tõesti kartsin, et kui teda tööle ei võeta, siis ta tuleb kirvega meid kõiki tapma. Õnneks teda tööle ei võetud ja olen veel siiani elus ka...
Teine tüüp kes meil juba tegelikult töötas mõnda aega lasti lahti, sest ta kutsus ühte klienti printsessiks. Noormees nimelt pärit kuskilt jumal-teab-kust hispaaniakeelsest riigist, elanud siin 10(!!!!!!!!!!!!!) aastat ja räägib nii lonkavat inglise keelt, nagu osad pikaajalised venelased Eestis meie keelt( no offence sõbrad, kes te keele kenasi ära olete õppinud või vähemalt üritate:D). Iga kord, kui ta minu või kellegi teisega rääkida üritas, siis järgnes selle minu poolt kuus korda sõna 'WHAT?'.
ma mudu tarka nagu ei oskagi lisada ja pilte ka eriti ei ole. Mul nüüd kaks vaba päeva(VÄU), eks ma siis lähen täna raamatut lugema värvilisse central parki ja teen paar pilti ka :).

Räpane, haisev, lärmakas ja jumalik kodu!

Ma jätkan siis sealt, kus eile pooleli jäin. Olin õhtul oma hostelis nii väsinud, aga samas nii närvis, et ei saanud normaalselt hingatagi. Toakaaslased tulid ka tuppa ja kõik oli nii vaikne. Ja otseloomulikult hakkas mu kõht korisema täiesti ebanormaalselt valjult. Siin suvel Paulaga ühes toas olles oli mul sellest suhteliselt suva, aga eile ma lihtsalt üritasin igat pidi nihverdada, et kõik seda ei kuuleks. Mulle kohati tundus, et toakaaslased ärkasid üles selle korina peale ja see läks aina hullemaks. Niisiis, järjekordne pooleldi magamata öö. Ja kuna ma olin nii närvis, siis ma ei söönud kolm päeva põhimõtteliselt mitte midagi. Ja ma haisen nagu vana parm.
Hommikul sõin kaks ampsu tasuta pannkooki(see hostel oli supermõnus) ja jalutasin oma kompsudega bussijaama poole. Minuni jõudis lõpuks see YOLO tunne kus mõtlesin, et saagu mis saab. Piiril läksin ka bussist välja, pass ja dokumendid näpus, mis seal siis ikka. Ja oh imet! Piirivalvur ei olnudki tuim ülekuulaja, vaid nii tore mees. Sõbralik ja naeratas ja ei küsitlenud mind nagu mingit kriminaali. Vaatas mu viisat ja küsis, et millal ma riigist välja läksin. Ma siis ütlesin, et eile jõudsin Kanadasse nagu kord ja kohus! Vaatas mulle siis otsa ja ütles "smart move". Natuke rääkisime veel elust ja maast ja ilmast, paberid passis ja head teed! Missaasssjaa. Miks ma nii väga põdesin?! Ma pole otseselt midagi eriti valesti teinud:D.
Bussisõit oli pikk ja väsitav, aga kui ma lõpuks New Yorki nägin, siis tuli ausaltöelda pisar silma. Ma olin ära vähem kui 48 undi ja bussist maha astudes tabasid mind kõik asjad, mida ma nii väga igatsesin. Toronto oli nii vaikne, meeldiv ja puhas. Fuhh! New Yorkis oli kohe lärm, linnatuled, oksele ajav prügihais. Toronto tänavad on nagu kausitäis spagette, siin bussist maha tulles teadsin KOHE kuhu minna, sest kõik on looogiline. Torontos muretsesin ma sellepärast, et kott kergitas kogu aeg kleiti üles. New Yorkis on mul sellest suva, sest ma olen ikka ilmselt kõige normaalsem preili tänaval ja kõik mustanahalised kodutud arvavad ikka, et ma näen täiesti erakordne välja. Ja jääkohvi Starbucksis on jälle täpselt 2.89 doltsi, mitte 3.60!! Ja tagasi saab jälle räpaseid ameerika münte, mitte erakordselt puhtaid ja säravaid Kanada omi. Ohhhhhh, Ameerrriiikkkaaa. Nii hea on kodus olla!!!