Loomapiinaja

Lõpuks on mu otsingud vilja kandnud ja sain omale uue korterikaaslase. Nimelt mõned päevad tagasi kolis sisse väike, meeldiv ja üldse mitte hirmus HIIR!!! Esimest korda kohtasin teda öösel, kui kuulsin, et keegi krõbistab ukse kõrval oleva kilekotiga. Jumal tänatud, et laelamp käib puldist põlema, muidu ma oleks ilmselt  voodis nutnud hommikuni ja arvanud, et mõni murdvaras mu prügikoti kallal on. Nii ma siis siin seisin voodi peal, põrandahari näpus, üritasin hiirekest uksest välja suunata. Ma pole kunagi eriti arvanud, et ma oleks seda tüüpi inimene, kes kardaks hiiri, aga võta näpust. Igatahes, uksest ma ta tol ööl välja sain ja panin siis ukse ääre alla rätiku, et ta enam sisse ei saaks(see on selline ekstra välisuks, mida keegi ei kasuta). Täna õhtul tabas mind jällekord üllatus, kui sama sell oli samas kilekotis. Võtsin rätiku ukse alt ära, et ta jälle harjaga sinna suunata, kuid EI. Ta jooksis hoopis kappi. No appi. Seisin siis jälle pool tundi voodi peal, hari käes, koputasin vastu kapiuksi, et ta välja jookses. Ja jooksis ka, otse teise kappi, kus on mu riided ja kohver. Ma reaalselt nägin, kuidas ta kurvi peal libastus ja siis edasi kimas. Appiiii! Ma ei tea mida teha. Meile toodi paar kuud tagasi sellised kleepuvad lõksud, aga ma ei tahtnud neid kasutada, sest muidu ta jääb sinna kinni ja siis põhimõtteliselt ju piinleb ja nälgib end surnuks. Otsisin poest rotimürki, aga ei suutnud seda ka leida.
Niisiis jõudsin järeldusele, et terve oma ülejäänud elu ma elan hirmus ja mängin "põrand on laava" mängu. Õnneks on mul suur voodi ja saan kõiki oma asju siin peal hoida ning voodist maha minnes pean ainult korra põrandale astuma ja siis saan juba joosta tuhatnelja köögi poole.
Teiste uudiste koha pealt otsin ma tegelikult ikka veel toakaaslast, kes tahaks renti ka maksta. Leidsin juba suure hurraaga ühe kuti Dwayne, kes polnudki täielik CREEP, aga ta lasti üleeile töölt lahti. Niisiis mu otsingud jätkuvad, sest  tegelikult on siin korteris päris õudne hiirega kahekesti elada.
Eile käisin esimest korda Eesti majas. Tuli selline koduigatsus peale ja mõtlesin, et tahaks pisut Eesti keelt rääkida. Sinna jõudes oli niii imelik. Nii palju eestlasi ja kõik olid nii sõbralikud. Jõudsin vaevalt omale kartulid hakklihakastmega osta, kui juba tulid kõik rääkima.Toit oli hea, Saku Originaal oli rõve nagu alati ja lihapirukas oli ka hea. Juhuslikult sattusin sinna täpselt enne koori algust ja siis mind värvati kohe laulma ka. Kuna mul muid plaane polnud, siis olin rõõmsasti nõus. Õllepudel näpus läksin jõululaule laulma ja hakkan seal nüüd käima igal kolmapäeval. Niisiis, sõbrad ja perekond, olete oodatud 7. detsembril New Yorki kuskile kirikusse jõulukontserti kuulama!

Hurraaa, Eesti lipp, Ameerika oma ja taustal Empire State:D

NÄMMMAAAA, ma võtsin pool portsi hakklihakastmest ja kartulitest ja see oli niiiiiii suur ports

Vastik vahutav orikas, aga hea toit

Leidsin poest PELMEENID, ostsin kohe hapukoort ka. Juhhei