Jalutasin just töölt koju. Kell on pool 11 õhtul ja väljas on 22 kraadi. Ja meil on siin siis oktoobri keskpaik. Samal ajal töölt koju jalutades nägin juba esimest ülekaunistatud maja. Ja ei, mitte Halloweeni asjadega, vaid hoopis jõuluvanad ja jõulutuled. Miks ka mitte?! Samas kõrvalmaja on täis kõrvitsaid ja kummitusi. eeee?? Siin on selline megaüüber suur kaubanduskeskus nimega Macy's, kus olid jõulukaunistused üleval septembri keskpaigast.
Tahtsin veel kirjutada ülepakkimisest. Nimelt tellisin omale ebayst koju fööni, mis tuli kohale 20 tunniga(tasuta transport btw). Jumalikud Ameerikas elamise rõõmud, kõike saab koju tellida tasuta ja tuleb kohale ülikiiresti. Me siin terve suve tellisime omale toitu, sest päris viitsid hommikul kuskile sööma minna, kui toit tuleb 40 mintsaga tasuta koju. Igataaahees, föön oli siis kenasti trepi peale asetatud sellises tavalises pruunis karbis. Karpi avades vaatas vastu teine pruun karp. Kuna ma olin koju tellinud omale 3 doltsiga käekella ka, siis mõtlesin, et äkki on nagu Matroška, et suured karbid ja lõpuks on tilluke käekell seal keskel. Aga ei. Kolmas karp oli juba originaalkarp. Selle sees oli muidu veel omakorda mingi 100 plastikkarpi, sest jumala eest, kõik fööniotsikud tuleb ju eraldi karbikesse asetada... Overkill või mis? Toitu koju tellides tuleb ka igakord kotitäis prügi kaasa. Flayerid, plastkahvleid, nuge, salfakaid, kõrsi ja muud staffi..
Tööjutte ka vahelduseks. Üks päev oli tööl suur kaklus. Kaks töökaaslast läksid üksteisele kätega kallale, verd lendas. Ma seal paanitsesin, STOP IT STOP IT, YOU'RE BOTH GONNA GET FIRED. Kas see neid takistas? Eiii. Ronisin siis kättpidi vahele ja pidin peaaegu ise tou kirja saama. Kogu kaklus sai alguse sellest, et meie jootrahasüsteem sakkis sajaga. Nimelt on väga normaalne, et ettekandja saab kuskil 70% oma tippidest, aga meil restos muutus see jooksvalt. Vahel saime isegi 30%. Meie uus manager siis vaatas ükspäev seda raamatut ja küsis meilt, et kuidas kurat me selliste summade eest nõus töötama oleme? Järgmiseks päevaks oli uus leht valmis. 13% jooksupoistele, 19% toidu etteviijatele, 5% baari ja meile siis 63%. Loomulikult ei olnud teised sellega nõus ja läks vaidluseks lahti. Igal pool mujal ka sama süsteem, aga meie omad on oma ilusa eluga nii ära harjunud. Naljakas on veel see, et ülemus tänagi veel küsis mult, et ilge jama ikka, et teeme 10%, 15% ja 5% äkki, aga ma olen nii hea inimene(!!!!), et ütlesin ,et uus süsteem on sobib juba niigi. Peale selle on meie vaiksed ajad läbi saanud. Reeded-laupäevad ilma bronnita enam kohta ei saagi, kui väga head õnne pole.
Tahtsin veel narkootikumidest ka rääkida. Mis mind kõige enam siin shokeerib on ehk see, et Eestis on narkar kuskil kopli liinidel elav jörpa, lapsed lohisevad järgi ja abikaasal on triibuga adidase dress seljas, aga siin on narkar keskmisest rikkam edukas ILUS inimene. Appi, mulle ei mahu see pähe. Te seal teiselpool ekraani nüüd kindlasti loete ja kritiseerite mind, et ma kuskile ei helista ja midagi ette ei võta, aga väike lugu nüüd siitpoolt. Nimelt käib meil restoranis üks selline umbes 30 aastane naine oma pisitütrega. Tavaliselt istub küll baari poolel, klaasike(või 10) veini näpus ja toidab oma lapsele pitsat näost sisse. Peale vaadates kena naisterahvas, sõbralik ja puha. Eks ma algusest peale olen pisut kriitiline ta suhtes olnud, et ta nii keset päeva oma lapsega joob ja laps veedab oma lapsepõlve siis baaris. Aga see selleks. Endal mul ju lapsi pole, mida mina ka tean. Paar korda oli ta palunud mul ka lapsel baari ääres silma peal hoida mõned minutid, sest tal olla vaja kuskil kiirelt ära käia. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et "kiire ära käimine" oli koka ostmine. Ohoho. Kui ma teada sain, siis mõtlesin oma peas välja kurva loo, et enda süümekaid vähegi vähendada. Kus ma ikka helistan politseisse, endal pole tõendeid ja olgem ausad- ega ma väga ei julge ka ennast selle jama sisse mässida. Anywaayyss. Ükspäev tuli ta oma pere ja sõpradega sööma. Mida kuradit, ta abikaasa on jurist ja sõbrad sellised viisakad meeldivad inimesed- tundus ideaalne perekond. Kahjuks oli proual vahepeal vaja vetsus käia ja seal oma tegemisi teha. Nad seal kõik arutasid veel laua taga, et kuidas Mitte keegi sealt lauast pole proovinud ühtegi narkootikumi... Õhtu tipphetk minu jaoks oli see, kui mul paluti pilti teha ja pereemal voolas ninast mingit tatilaadset asja välja... Nii ilus!
Kokkuvõttes, kui ma peaks siin üles lugema kõik inimesed, kelle kohta ma võin käsi südamel öelda, et nad ei tarbi regulaarselt narkootikume, siis piisaks ilmselt ühe käe sõrmedest... Kanepist ma ei hakka rääkimagi. See on nagu vesi siin.
Ohjah. Selle kuhugile helistamise koha pealt veel nii palju, et kohalikud teavad rääkida, et pool politseist on siin narkoäriga väga tihedalt seotud ja "anonüümsuse tagamine" on aasta nali...
Lõpetuseks natuke positiivsemat juttu ka. Mu uus lahe toakaaslane hiir on nagu koduloom juba. Käib ikka öösiti kilekotiga krõbistamas. Naljakas on see, et seal pole mitte ühtegi toidujäänustki sees, niisiis ma eeldan, et ta on nagu kass, kellele lihtsalt meeldib kilekotiga mängida... Tahaks tast teile pildi teha, aga iga kord, kui ma tule põlema panen, siis ta kimab mu riidekappi asjade alla peitu..:(
No comments:
Post a Comment