Ma jätkan siis sealt, kus eile pooleli jäin. Olin õhtul oma hostelis nii väsinud, aga samas nii närvis, et ei saanud normaalselt hingatagi. Toakaaslased tulid ka tuppa ja kõik oli nii vaikne. Ja otseloomulikult hakkas mu kõht korisema täiesti ebanormaalselt valjult. Siin suvel Paulaga ühes toas olles oli mul sellest suhteliselt suva, aga eile ma lihtsalt üritasin igat pidi nihverdada, et kõik seda ei kuuleks. Mulle kohati tundus, et toakaaslased ärkasid üles selle korina peale ja see läks aina hullemaks. Niisiis, järjekordne pooleldi magamata öö. Ja kuna ma olin nii närvis, siis ma ei söönud kolm päeva põhimõtteliselt mitte midagi. Ja ma haisen nagu vana parm.
Hommikul sõin kaks ampsu tasuta pannkooki(see hostel oli supermõnus) ja jalutasin oma kompsudega bussijaama poole. Minuni jõudis lõpuks see YOLO tunne kus mõtlesin, et saagu mis saab. Piiril läksin ka bussist välja, pass ja dokumendid näpus, mis seal siis ikka. Ja oh imet! Piirivalvur ei olnudki tuim ülekuulaja, vaid nii tore mees. Sõbralik ja naeratas ja ei küsitlenud mind nagu mingit kriminaali. Vaatas mu viisat ja küsis, et millal ma riigist välja läksin. Ma siis ütlesin, et eile jõudsin Kanadasse nagu kord ja kohus! Vaatas mulle siis otsa ja ütles "smart move". Natuke rääkisime veel elust ja maast ja ilmast, paberid passis ja head teed! Missaasssjaa. Miks ma nii väga põdesin?! Ma pole otseselt midagi eriti valesti teinud:D.
Bussisõit oli pikk ja väsitav, aga kui ma lõpuks New Yorki nägin, siis tuli ausaltöelda pisar silma. Ma olin ära vähem kui 48 undi ja bussist maha astudes tabasid mind kõik asjad, mida ma nii väga igatsesin. Toronto oli nii vaikne, meeldiv ja puhas. Fuhh! New Yorkis oli kohe lärm, linnatuled, oksele ajav prügihais. Toronto tänavad on nagu kausitäis spagette, siin bussist maha tulles teadsin KOHE kuhu minna, sest kõik on looogiline. Torontos muretsesin ma sellepärast, et kott kergitas kogu aeg kleiti üles. New Yorkis on mul sellest suva, sest ma olen ikka ilmselt kõige normaalsem preili tänaval ja kõik mustanahalised kodutud arvavad ikka, et ma näen täiesti erakordne välja. Ja jääkohvi Starbucksis on jälle täpselt 2.89 doltsi, mitte 3.60!! Ja tagasi saab jälle räpaseid ameerika münte, mitte erakordselt puhtaid ja säravaid Kanada omi. Ohhhhhh, Ameerrriiikkkaaa. Nii hea on kodus olla!!!
No comments:
Post a Comment