Eee??!?!?!?

Ma isegi ei oska oma juttu kuskilt alustada, sest ma olen pisut segaduses. Nimelt pidi mul täna vaba päev olema, aga kuna ma olen nüüd ainus täiskohaga ettekandja, siis see kahjuks pole võimalik enam. Oma ainsa vaba päeva sain eile juba tööl olles(nagu see enam aitaks), niisiis ei saanud sellega muud teha, kui magada. Kindlasti painab teid nüüd küsimus, et MIS juhtus teise ettekandja Louiega?!?!?! (Ilmselt küll mitte, aga et dramaatiline olla...)
Louie ei tulnud eelmisel esmaspäeval tööle. Eks me kõik aimasime, et ta on ilmselt vanglas, sest muidu ta ei jätaks lihtsalt tulemata. Ja õigus meil oligi. Seekord oli ta kinni ebaseadusliku relva omamises. Mulle ta muidugi rääkis pikad jutud, et ta oli tuttava autos ja temal polnud relvast halli aimu ka. Siis käisime paar korda eelmisel nädalal peale tööd väljas peol töökaaslastega. Järgmistel hommikutel tavaliselt magas Louie jälle sisse. Ja nüüd sel esmaspäeval saatis ta ülemusele sõnumi, et jääb 15 minutit hiljaks ja ei tulnud jälle kohale. Te oleks pidanud mu nägu nägema, kui ma olin AINUS teenindaja, korraga astus sisse mingi 7 lauda, mul juba oli olemas 5 lauda ja mulle tundus, et nad jäävadki tulema. Niisiis seisin seal uksepakul, tõmbasin tõsiselt hinge, kontrollisin, et pastakad töötaksid ja jooksin. Ma ei teinud ühtegi viga ja kõik läks nii ladusalt. WOOHOOO. Õhtul peale tööd küsisin ülemuselt, et kas ma võin klaasi õlut võtta. Selle peale ütles ta, et ei või klaasi võtta. Pean terve kegi võtma, sest ta on nii uhke mu üle:D
Nüüd ma mõtlen hirmuga nädalavahetuse peale, sest pole võimalik, et me kahe päevaga treenime kellegi välja ja samas pole võimalik, et Darlene(meie ainus teine ettekanda, poole kohaga) saab reedel tööle tulla, kuna ta töötab samal ajal haiglas. Ehk siis, EHK SIIS, KES on neljapäeval ja reedel üksi tööl? Ja ilmselt ka laupäeval ja pühapäeval. Minaaaaaaaa. Eelmisel laupäeval oli meil 100 bronni lõpuks muidu:D. Ehk siis ma kujutan ette, et õhtu lõpuks istun ma kuskil WC põrandal ja nutan omaette...

Teist juttu pisut. Mulle on juba mitu korda helistanud mingi tüüp, kes peaks siin seda katust parandama. Esimest korda helistas ta mulle, kui ma olin Upstates. Mitte, et aega kokku leppida, vaid helistas, et "Ma olen nüüd all". Ahah. Väga meeldiv. Ma kahjuks pole kodus järgmised 3 tundi. Seletasin talle siis, et lepime nüüd kokku AJA, mis meile mõlemale sobib. Ta lubas uurida ja tagasi helistada. Helistas mulle siis järgmisel päeval "Ma olen nüüd all". sdgjkhsasksfhksjhgkjh, MA OLEN TÖÖL JOBU. Küsisin siis, et kuidas järgmise päeva hommik sobiks. Tuli vastus "Sobib". Ma isegi helsitasin, aga kõne läks postkasti. Helistas mulle kaks päeva hiljem LAUPÄEVAL, et " ma olen nüüd all". Ma tahtsin noa võtta ja teda pussitada läbi telefoni. Ei ole võimalik nii idioot olla. Loomulikult ma olin tööl.
Täna hommikul vaatasin, et helistab jälle. Ja arvake ära- auto oli maja ees. Ja kuna ma olen üks vihajunn kõigi peale, siis põhimõtte pärast ei võtnud ma seda kõne vastu. Kui ma oleks ta sisse lasknud, siis ma oleks ilmselt küsinud "Are you a TOTAL RETARD??????". Niisiis, kui ta tahab minult saada katuse parandamise eest raha, siis õppigu kõigepealt aega kokku leppima. Jobu.

Mis veel. Ma olen siin shoppamas üritanud käia vabadel hetkedel, et ma lõpuks terveks saaks ja normaalseid talveriideid kannaks eksole. Nagu ikka on siin kõik NIII ODAV. Ja ma olen üritanud ennast sundida kleite enam mitte osta, aga ma ei suuuuuuudaaaa.

Sellise nunnu mantli ostsin omale 25 dollariga. 

Seda tahtsin ka osta, aga see oli 30 dollarit ja tundus kuidagi kallis:D

Käisin ükspäev Times Squarel...

Tööl tehti verivorsti hapukapsaga. NÄMMAAAA. Mitte küll päris see, mis Eestis, aga close enough

Töökaaslase käsi ja minu oma:D

Meil käib selline nali, et need kaks musta tüüpi kaovad sinna ruumi ära koguaeg. Reaalselt. Kui nad seal pimedas tsillivad, siis sa ei näe midagi.

Töökaaslase katuselt on selline inetu vaade:(

Selle pildi panen siia lihtsalt sellepärast, et ma ostsin omale SAMETIST kleidi. Ma ei uskunud, et see päev enam kunagi tuleb:D. Mis järgmiseks. Velvetist altlaienevad püksid??

Pohmell

Ma ei tea, kas ma olen siin puhta nõrgaks jäänud, aga ma SUREN. Eile oli mul nädala ainus vaba päev. Hommikul käisin Pennsylvanias Sandyga sügist pildistamas, seejärel jõudsin koju, Jooksin poodi, et omale õhtuseks peoks kostüüm leida. Nimelt kutsus ülemus mind enda soolaleiva peole. Peale selle tuli veel kingitus leida ja sõita kohale QUEENSi. Pühade jeesus, kui tore on elada Jerseys. Manhattanile saab kohale nii kiirelt. Jõudsin sinna peole kohale kell tuhat, sest metrooga sõit võttis aega umbes viis aastat. Peale selle istusin seal oma kiisukõrvadega- see tähendab omakorda vestluseid kõikvõimalike huvitavate inimestega. Peol olin muidugi mega awkward. Teadsin sealt täpselt kahte inimest ja ei suutnud kohe üldse sisse sulanduda. Lõpuks läks muidugi läbuks ära ja kõik olid sõbrad. Kostüümid olid sellessuhtes klassikalised, et mehed olid riietunud erinevatesse kostüümidesse nagu supermees, Michael Jackson jnejne. Naised olid kõik litsakad miskid- litsakas kass, litsakas ükssarv, litsakas merineitsi. Klassika ühesõnaga. Ega ma ei kritiseeri, mul oli ka väga lühike seelik seljas... Olin seal peol kuskil kella kolmeni ja siis viskas ülemus mind autoga linna tagasi, Jumal tänatud. Ma poleks elusees viitsinud rongiga loksuda sama kaua. Pealegi oli autos mõnus- muusika põhjas, aknad lahti ja soe tuul juustes, tagataustal imeilus Manhattan. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et Ohhhhh mis elu ma siin ikka elan. Vaatasin ükspäev vanu pilte, mis ma umbes 7 aastat tagasi kogusin arvutisse New Yorkist ja mõtlesin mis tunne võiks see kunagi olla, et ma elan sellises kohas. Tegelikult ma mitte kunagi ei arvanud, et ma siia jõuan. Ja siin ma nüüd olen. Kes oleks arvanud?!?!
Igataahees. Linna jõudes olin parajalt napsine, sest peol peab Ida-Eurooplaste lippu ikka kõrgel hoidma ja ei saa ühelegi shotile ei öelda. Kell 3 midagi öösel tundub ju arukas plaan MINNA KOJU. Eriti, kui järgmisel päeval peab tööle minema. Aga eiiiii. Mida teeb Reelika. Läheb BAARI. Töllerdasin siis seal ringi ja mingi hetk 4-5 ajal liikusin rongi peale. Kõigepealt tuli üks väga must mees minuga juttu rääkima ja palus koguaeg, et ma istuks ta kõrvale. Ma siis seletasin, et mulle meeldib inimeste vastas istuda, kui ma nendega suhtlen, sest siis ma näen neid paremini. Tema siis ikka, et no eiei ja tahtis mu numbrit ka. Lõpuks ma siis seletasin, et mul on boyfriend ja ma üldse ei tohi võõrastega suhelda. Siis mingi suvaline Täiesti kõrvaline mees kaks istet eemal ütles, et "then what the hell are you doing out at 5am looking like THIS".:D Valid point, aga õnneks tuli peatus ja jooksin takso peale.

JA siin ma nüüd siis olen. Tellisin koju süüa, laman voodis ja pean kohe-kohe pesema minema. Aga tahaks ainult magada ja teki all olla.
Blah. Panen teile mingeid pilte, aga mul pole eriti aega olnud sorteerida.

Minu kiisukostüüm njäunjäu

Meganunnnuuuu väike õunakohvik Delaware Water Gapi juures.

Ikka veel nunnu

No kamoon, kui ilus sügis ja Halloweeni stuff.

Kollane sügis ja vana sild.

Õudukas

Kohalik kirik. Need külad on tegelikult natukene õudsad. Nad on nii väiksed, seal pole levi ja kõik on nii vaikne ja puhas. Tundub nagu ideaalne koht sarimõrtsukale. MIS tuletab meelde, et selle küla poe ukse peal oli mingi mehe pilt, kes lasi kaks politseiniku maha snaiprist ja elab kuskil siin metsades. Teda pole ikka veel leitud... Hea turvaline oli seal üksinda trippida vahepeal kuskil sildade vahel, kus ilmselt ükski hing pole viimased 6 aastat käinud

Huvitav mitu inimest ümber mõelnud on seda silti lugedes:D.

:)

See on üks pilt Timelapsist. (Harjutasime igasuguseid erinevaid tehnikaid seal)

Teise nurga alt

Sügisene Reelika. Just rääkisin Hedole, et Eestis jääb alati "pusailm" vahele. On soesoe ja siis kohe jope peale. Siin on täpselt selline pusakas. Ülehomme on november ja väljas on 23 kraadi. Jiihaaad

Kojusõit. KUI perfektne...

Veel üks sügisene Rellu

Ma lähen nüüd pesema ja siis tööle! WHYYYYYY?!?!?! Tsau

Tatine ja köhane

Olen siin viimased umbes nädal aega haige olnud ja see tundub nagu terrrveee igavik! Köhin nagu vana hobune ja tatistan veel rohkem. Peale selle olen ravimeid täis topitud ja need ei aita üldse! Samal ajal käin loomulikult tööl ka. Täna oli ainuke vaba päev ja ma magasin põhimõtteliselt terve päeva. Hommikul tellisin omale koju sushit ja nuudleid. Kuna mu maitsemeeled on täpselt nullis, siis võtsin kolm ampsu sushit ja ei tundnud mitte midagi. Sama hästi oleks võinud omale saia näost sisse ajada... Niisiis nüüd ootab mu toit endiselt külmkapis ja mina käisin omale ravimeid juurde shoppamas. Terve päeva olin kodus, sest ilm on väljas suhteliselt ropp. Vedasin end siis apteeki läbi vihmase tormi ja shoppasin igasuguseid toredaid ekstra kangeid tablasid. Kassas aastasinm, et ma jätsin pangakaardi voodi peale peale hommikust söögitellimist. PEKKI KÜLL. Tahtsin seal kassas nutma hakata ja otseloomulikult pandi see koht parasjagu kinni. Niisiis tulin tagasi koju. Samal ajal jäi õnneks vihm järgi ja võtsin pangaakrdi, et minna kaugemasse apteeki. Vihmavarju jätsin koju jaaaaaaa otseloomulikult jäin paduvihma kätte. Nii hea on lõpuks kodus olla SOOJA teki all, juua teed ja ma ei taha siit mitte kunagi lahkuda. Paratamatult on homsest jälle 6 päeva järjest tööd. Whuppiiduuu.

Eile käisin Brooklynis vana töökaaslase Alexi bändi kuulamas lõpuks. See oli sellises tüüpilises hipsterlikus Brooklyni baari tagaruumis. 90% tüdrukutel oli poolpikk hispteritukk ja hipiprillid ja nad nägid välja nagu kaltsarimodellid. Tüübid olid samasugused. Konsad olid väga ägedad, 4 rokibändi ja üks eeee. Ma isegi ei oska seletada. Selline megapeenike tüüp, lavale tulles viskas särgi seljast. Mikrofon oli pea külge kinnitatud nagu Bane mask ja siis ta hüppas seal ringi nagu hull peast. Tegi mingit sellist elektroonilist muusikat. Ma istusin seal suu ammuli ja mõtlesin, et mida see tüüp tarbis ja kust seda saab?!?!

Pildimaterjali

Brooklyn Bridge ja downtown Manhattan

Sellised nunnud pargid on igal pool New Yorkis

Central Park tsill

Tuule ja ma

Manhattan

Jouuu

Jersey päikeseloojangus

Majad jõe ääres

Päikeseloojang 2

Ise

Jõulud, suvi ja Halloween 3in1

Jalutasin just töölt koju. Kell on pool 11 õhtul ja väljas on 22 kraadi. Ja meil on siin siis oktoobri keskpaik. Samal ajal töölt koju jalutades nägin juba esimest ülekaunistatud maja. Ja ei, mitte Halloweeni asjadega, vaid hoopis jõuluvanad ja jõulutuled. Miks ka mitte?! Samas kõrvalmaja on täis kõrvitsaid ja kummitusi. eeee?? Siin on selline megaüüber suur kaubanduskeskus nimega Macy's, kus olid jõulukaunistused üleval septembri keskpaigast.
Tahtsin veel kirjutada ülepakkimisest. Nimelt tellisin omale ebayst koju fööni, mis tuli kohale 20 tunniga(tasuta transport btw). Jumalikud Ameerikas elamise rõõmud, kõike saab koju tellida tasuta ja tuleb kohale ülikiiresti. Me siin terve suve tellisime omale toitu, sest päris viitsid hommikul kuskile sööma minna, kui toit tuleb 40 mintsaga tasuta koju. Igataaahees, föön oli siis kenasti trepi peale asetatud sellises tavalises pruunis karbis. Karpi avades vaatas vastu teine pruun karp. Kuna ma olin koju tellinud omale 3 doltsiga käekella ka, siis mõtlesin, et äkki on nagu Matroška, et suured karbid ja lõpuks on tilluke käekell seal keskel. Aga ei. Kolmas karp oli juba originaalkarp. Selle sees oli muidu veel omakorda mingi 100 plastikkarpi, sest jumala eest, kõik fööniotsikud tuleb ju eraldi karbikesse asetada... Overkill või mis? Toitu koju tellides tuleb ka igakord kotitäis prügi kaasa. Flayerid, plastkahvleid, nuge, salfakaid, kõrsi ja muud staffi..
Tööjutte ka vahelduseks. Üks päev oli tööl suur kaklus. Kaks töökaaslast läksid üksteisele kätega kallale, verd lendas. Ma seal paanitsesin, STOP IT STOP IT, YOU'RE BOTH GONNA GET FIRED. Kas see neid takistas? Eiii. Ronisin siis kättpidi vahele ja pidin peaaegu ise tou kirja saama. Kogu kaklus sai alguse sellest, et meie jootrahasüsteem sakkis sajaga. Nimelt on väga normaalne, et ettekandja saab kuskil 70% oma tippidest, aga meil restos muutus see jooksvalt. Vahel saime isegi 30%. Meie uus manager siis vaatas ükspäev seda raamatut ja küsis meilt, et kuidas kurat me selliste summade eest nõus töötama oleme? Järgmiseks päevaks oli uus leht valmis. 13% jooksupoistele, 19% toidu etteviijatele, 5% baari ja meile siis 63%. Loomulikult ei olnud teised sellega nõus ja läks vaidluseks lahti. Igal pool mujal ka sama süsteem, aga meie omad on oma ilusa eluga nii ära harjunud. Naljakas on veel see, et ülemus tänagi veel küsis mult, et ilge jama ikka, et teeme 10%, 15% ja 5% äkki, aga ma olen nii hea inimene(!!!!), et ütlesin ,et uus süsteem on sobib juba niigi. Peale selle on meie vaiksed ajad läbi saanud. Reeded-laupäevad ilma bronnita enam kohta ei saagi, kui väga head õnne pole.
Tahtsin veel narkootikumidest ka rääkida. Mis mind kõige enam siin shokeerib on ehk see, et Eestis on narkar kuskil kopli liinidel elav jörpa, lapsed lohisevad järgi ja abikaasal on triibuga adidase dress seljas, aga siin on narkar keskmisest rikkam edukas ILUS inimene. Appi, mulle ei mahu see pähe. Te seal teiselpool ekraani nüüd kindlasti loete ja kritiseerite mind, et ma kuskile ei helista ja midagi ette ei võta, aga väike lugu nüüd siitpoolt. Nimelt käib meil restoranis üks selline umbes 30 aastane naine oma pisitütrega. Tavaliselt istub küll baari poolel, klaasike(või 10) veini näpus ja toidab oma lapsele pitsat näost sisse. Peale vaadates kena naisterahvas, sõbralik ja puha. Eks ma algusest peale olen pisut kriitiline ta suhtes olnud, et ta nii keset päeva oma lapsega joob ja laps veedab oma lapsepõlve siis baaris. Aga see selleks. Endal mul ju lapsi pole, mida mina ka tean. Paar korda oli ta palunud mul ka lapsel baari ääres silma peal hoida mõned minutid, sest tal olla vaja kuskil kiirelt ära käia. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et "kiire ära käimine" oli koka ostmine. Ohoho. Kui ma teada sain, siis mõtlesin oma peas välja kurva loo, et enda süümekaid vähegi vähendada. Kus ma ikka helistan politseisse, endal pole tõendeid ja olgem ausad- ega ma väga ei julge ka ennast selle jama sisse mässida. Anywaayyss. Ükspäev tuli ta oma pere ja sõpradega sööma. Mida kuradit, ta abikaasa on jurist ja sõbrad sellised viisakad meeldivad inimesed- tundus ideaalne perekond. Kahjuks oli proual vahepeal vaja vetsus käia ja seal oma tegemisi teha. Nad seal kõik arutasid veel laua taga, et kuidas Mitte keegi sealt lauast pole proovinud ühtegi narkootikumi... Õhtu tipphetk minu jaoks oli see, kui mul paluti pilti teha ja pereemal voolas ninast mingit tatilaadset asja välja... Nii ilus!
Kokkuvõttes, kui ma peaks siin üles lugema kõik inimesed, kelle kohta ma võin käsi südamel öelda, et nad ei tarbi regulaarselt narkootikume, siis piisaks ilmselt ühe käe sõrmedest... Kanepist ma ei hakka rääkimagi. See on nagu vesi siin.

Ohjah. Selle kuhugile helistamise koha pealt veel nii palju, et kohalikud teavad rääkida, et pool politseist on siin narkoäriga väga tihedalt seotud ja "anonüümsuse tagamine" on aasta nali...

Lõpetuseks natuke positiivsemat juttu ka. Mu uus lahe toakaaslane hiir on nagu koduloom juba. Käib ikka öösiti kilekotiga krõbistamas. Naljakas on see, et seal pole mitte ühtegi toidujäänustki sees, niisiis ma eeldan, et ta on nagu kass, kellele lihtsalt meeldib kilekotiga mängida... Tahaks tast teile pildi teha, aga iga kord, kui ma tule põlema panen, siis ta kimab mu riidekappi asjade alla peitu..:(

Loomapiinaja

Lõpuks on mu otsingud vilja kandnud ja sain omale uue korterikaaslase. Nimelt mõned päevad tagasi kolis sisse väike, meeldiv ja üldse mitte hirmus HIIR!!! Esimest korda kohtasin teda öösel, kui kuulsin, et keegi krõbistab ukse kõrval oleva kilekotiga. Jumal tänatud, et laelamp käib puldist põlema, muidu ma oleks ilmselt  voodis nutnud hommikuni ja arvanud, et mõni murdvaras mu prügikoti kallal on. Nii ma siis siin seisin voodi peal, põrandahari näpus, üritasin hiirekest uksest välja suunata. Ma pole kunagi eriti arvanud, et ma oleks seda tüüpi inimene, kes kardaks hiiri, aga võta näpust. Igatahes, uksest ma ta tol ööl välja sain ja panin siis ukse ääre alla rätiku, et ta enam sisse ei saaks(see on selline ekstra välisuks, mida keegi ei kasuta). Täna õhtul tabas mind jällekord üllatus, kui sama sell oli samas kilekotis. Võtsin rätiku ukse alt ära, et ta jälle harjaga sinna suunata, kuid EI. Ta jooksis hoopis kappi. No appi. Seisin siis jälle pool tundi voodi peal, hari käes, koputasin vastu kapiuksi, et ta välja jookses. Ja jooksis ka, otse teise kappi, kus on mu riided ja kohver. Ma reaalselt nägin, kuidas ta kurvi peal libastus ja siis edasi kimas. Appiiii! Ma ei tea mida teha. Meile toodi paar kuud tagasi sellised kleepuvad lõksud, aga ma ei tahtnud neid kasutada, sest muidu ta jääb sinna kinni ja siis põhimõtteliselt ju piinleb ja nälgib end surnuks. Otsisin poest rotimürki, aga ei suutnud seda ka leida.
Niisiis jõudsin järeldusele, et terve oma ülejäänud elu ma elan hirmus ja mängin "põrand on laava" mängu. Õnneks on mul suur voodi ja saan kõiki oma asju siin peal hoida ning voodist maha minnes pean ainult korra põrandale astuma ja siis saan juba joosta tuhatnelja köögi poole.
Teiste uudiste koha pealt otsin ma tegelikult ikka veel toakaaslast, kes tahaks renti ka maksta. Leidsin juba suure hurraaga ühe kuti Dwayne, kes polnudki täielik CREEP, aga ta lasti üleeile töölt lahti. Niisiis mu otsingud jätkuvad, sest  tegelikult on siin korteris päris õudne hiirega kahekesti elada.
Eile käisin esimest korda Eesti majas. Tuli selline koduigatsus peale ja mõtlesin, et tahaks pisut Eesti keelt rääkida. Sinna jõudes oli niii imelik. Nii palju eestlasi ja kõik olid nii sõbralikud. Jõudsin vaevalt omale kartulid hakklihakastmega osta, kui juba tulid kõik rääkima.Toit oli hea, Saku Originaal oli rõve nagu alati ja lihapirukas oli ka hea. Juhuslikult sattusin sinna täpselt enne koori algust ja siis mind värvati kohe laulma ka. Kuna mul muid plaane polnud, siis olin rõõmsasti nõus. Õllepudel näpus läksin jõululaule laulma ja hakkan seal nüüd käima igal kolmapäeval. Niisiis, sõbrad ja perekond, olete oodatud 7. detsembril New Yorki kuskile kirikusse jõulukontserti kuulama!

Hurraaa, Eesti lipp, Ameerika oma ja taustal Empire State:D

NÄMMMAAAA, ma võtsin pool portsi hakklihakastmest ja kartulitest ja see oli niiiiiii suur ports

Vastik vahutav orikas, aga hea toit

Leidsin poest PELMEENID, ostsin kohe hapukoort ka. Juhhei

Nimetu postitus

Ma olen täiesti ära unustanud, et mul blogi ka on, sest ma olen kogu aeg tööl. Ja mitte niisama, vaid mõnusad topeltvahetused. Ja väga kiireks on ka läinud(selle üle ma kohe üldse ei kurda). Kuna mul muust kirjutada pole, siis kirjutangi tööst. Meil palgatakse siin ikka kogu aeg uusi inimesi ja kohati on mul tunne, et ma peaks pipragaasi tööl kaasas kandma, et nende hullude vahel ellu jääda. Üks proovipäevaline oli selline 30+ aastates mees, pärit Saksamaalt ja kõige hullemad silmad, mida kunagi nähtud(ilmselt võib selle põhjustajaks olla ka kokaiin). Selline ebastabiilne kreisi tüüp. Ma tõesti kartsin, et kui teda tööle ei võeta, siis ta tuleb kirvega meid kõiki tapma. Õnneks teda tööle ei võetud ja olen veel siiani elus ka...
Teine tüüp kes meil juba tegelikult töötas mõnda aega lasti lahti, sest ta kutsus ühte klienti printsessiks. Noormees nimelt pärit kuskilt jumal-teab-kust hispaaniakeelsest riigist, elanud siin 10(!!!!!!!!!!!!!) aastat ja räägib nii lonkavat inglise keelt, nagu osad pikaajalised venelased Eestis meie keelt( no offence sõbrad, kes te keele kenasi ära olete õppinud või vähemalt üritate:D). Iga kord, kui ta minu või kellegi teisega rääkida üritas, siis järgnes selle minu poolt kuus korda sõna 'WHAT?'.
ma mudu tarka nagu ei oskagi lisada ja pilte ka eriti ei ole. Mul nüüd kaks vaba päeva(VÄU), eks ma siis lähen täna raamatut lugema värvilisse central parki ja teen paar pilti ka :).