Sellest, kuidas kõik siin venib

Ma olen seda kirjutamist siin viimased paar päeva edasi lükanud, sest kodus olev internet on nii aeglane. No kohe nii aeglane, et võin panna facebooki laadima ja siis vahepeal minna keeta kohvi, valmistada õhtusöök ja koristada kõik ära ka ning selle ajaga on pool lehte ikka laadimata.

Elu on muidu ikka ilus. Täidan siin koduperenaise rolli samal ajal, kui Paula töötab. Aga ärge muretsege- siinne Vapiano suutis ka asjad sinnamaale viia, et käisin juba lausa dokumente allkirjastamas(väu). Ehk siis lõppkokkuvõttes kõik rämedalt munevad siin. See „wow nii kiire elutempo on siin blabla“ on ikka täielik bullshit. Seis on suhteliselt sama mis Havail- inimesed töllerdavad igal pool ees, turiste on rõvedalt palju(ma olen täiega kohalik muidu) ja kõikvõimalik paberimajandus viibib ka kaua. Ma ei tea kas ma olen kirjutanud, aga tegelikult reeglite kohaselt ei tohi enne tööle hakata, kui sponsoriga on kõik paberid korras. Eelmisel aastal saatis see firma need dokumendid suve lõpus alles. Sel aastal läks pea 2 nädalat?

Igatahes, olen siin paar päeva Jersey Citys ringi tsillinud. Me elame siis Union City linnaosas, ehk siis sellise kalju peal, kust on otsevaade Manhattanile. Ma eile avastasin, et meil on selle kalju ääres suur bassein(jeeeeeeeeeee). Ma täna lähen uurin, kas seal on mingi kuupääse või asi ka. sest siin need suved kipuvad ikka Väga palavad olema, päris hea oleks käia kõrvaltänavas sulistamas. Samas avastasin juba ka odavad alkoholipoed:D. Ma olen ikka õige eestlane, käin uurin kõik tähtsamad asjad tuleviku tarbeks ära. Ma ütleks küll, et alkohol on siin pisut kallim, kui Havail oli. Näiteks suur pudel(1,5l) veini on kõige odavam olnud 10 doltsi, Havail oli 8.

Ahjaa, ma natuke kirjutan inimestest ka. Ma ütlen kohe ära, et ma pole suurem asi rassist, aga no kurat. Ma ei tee nendel India tüüpidel absoluutselt vahet. Kõik valged inimesed jäävad nime ja nägupidi jumala hästi meelde ja siis tumedamad nahatoonid on nagu ühe puuga löödud. Täiesti õudne. Ja nad kõik töötavad siin IT alaselt kuskil suurfirmades. Eile ma kohtusin siis veel ühe sellise tüübiga Indiast, kes tahab mind väga kohtingule viia. Kuna mul rahaga on suht kitsas, siis mõtlesin, et miks mitte saada tasuta (kvaliteetset) toitu. Terve aja muidugi korrutasin talle, kui imepäraselt tore on siin leida uusi Sõpru ja, et lahe on ikka olla Sõbrad ja nii edasi eksole, aga no miks kuradi pärast peaks mingi tüüp tahtma viia ühe suvalise tsiki kallisse restorani, et sealt siis areneks edasi kaunis sõprus...:D Vaevalt küll. See muidugi ei tähenda, et ma kohale ei lähe, sest tegelikult tundus ta väga arukas ja huvitav noormees. 

Peale selle indialasega kohtumist läksin eile edasi Couchsurfingu eventile ja sain kokku oma Brooklyni sõpradega ja hiljem liitus briti tüüp Ryan ning tagatipuks veel Paula ka peale tööd. Istusime natuke seal ja siis hakkasime ühe ajal kodu poole liikuma. Meil oli seal juhuslikult ka sõber Robby, kes meil paar päeva tagasi külas käis. Ta lubas meid autoga koju viia. See oli muidugi omaette kino, sest mida polnud on AUTO. Siis ta jooksis seal edasi tagasi tänavate vahel ringi(kujutage ette selline viks ja viisakas noormees ülikonnaga ja jookseb nagu peata kana:D) ja otsis oma valget unelmat taga. Meiega oli veel mingi suvaline eit ja noormees, kes hädaldasid terrrrve aja. Mina olin jumala kindel, et see auto on minema veetud ja et me veedame oma öö kuskil pargipingi all. Aga lõpuks, pool 3 öösel sai ka auto leitud(see oli põhimõtteliselt kõrvaltänavas sellest peo kohast).

Aga tõmbaks siis otsad kokku. Me muidu Paulaga siin päevadläbi mõtleme ikka, kui äge elu meil on ja kui ägedad me oleme:D. Ise ka ei usu. Ja ma üritan teile pilte ka sebida oma igapäeva elust, aga ma ei garanteeri, et need selle meeletu kiirusega üles laevad.

Aaaaa ja ma oleks peaaegu unustanud. Ma ööbisin sügisel siinsamas korteris kaks ööd eks ja ma mäletasin, et ma jätsin oma päikeseprillid siia. Saate aru, need olid ikka siin. Ja miitte ainult. Ma mõtlesin, et ma kaotasin Havail ära Sassi kingitud salli, aga eiii. See oli ka siin. Nii äge leid, ma olin kohe selline rõõmurull:D

Avastasin Paula Iphone ja teen nüüd päevadläbi selfisid.

Kodune pereema kana hakkimas ja foodi preppimas

See on siis see bassein, millest eelpool juttu oli. Tagant paistab Manhattan

Turist Paula Union Square lähistel

Union Square pargis uus sõpsu

Paulaga ootasime maja ees külalist.

Minu uued sõpsud Ryan, Austin ja Marcus

Ja nagu eelpool mainitud, siis avastasin Paula telefoni ja nüüd ma lihtsalt pildistan end päevadläbi!

Draamaklubi

Alustuseks ma sooviks tänada oma investoreid: ema, Tarmo ja isa. Tänks! Ja jätkuks ütleks siis niipalju, et eile olin ma veel Harlemis ja täna olen ma täitsa oma kodus. Ma olen nii õnnelik.
Niisiis, alustame algusest. Eile õhtul saabus noorpaarike koju ja läks tähtsaks jutuajamiseks. Ma mainiks kohe ära, et loomulikult maksin ma oma elamise eest Reeda ja Bobby korteris. Sinna tulle sain aru, et ma võin seal vabalt mai lõpuni elada. Igatahes, eile ütlesid siis Reet ja Bobby, et mis jutt see veel on ja, et Paula pole neile midagi sellist öelnudki. Niisiis oli kõva mees Bobby oma toolis ja tegi toas suitsu nagu vanamees ja mõlemad ütlesid, et mis kasu nemad sellest saavad, et ma seal elan(Ma maksin siis osa Paula rendist kinni, kuna ööbisin temaga ühes toas). Ehk siis ütleme, et rent oli 1500- Paula maksis 750 ja nemad siis omakorda 325 ja 325. Aga ei, see polnud lahendus, sest neile oli rohkem pappi vaja. Ühesõnaga, nad seal seletasid, et me siis võime kas ära minna või mina peaksin maksma KAKSSADA dollarit selleks, et seal veel viis õhtut olla. Pühade jeesus, see Bobby on ikka täielik töötu luuser, et raha pole mujalt saada. kui töötu eestlanna paljaks röövida. Ma tahaks öelda ,et ma olin jube tubli ja ei hakanud nutma, aga te eksite. Nimelt oli mul eile juba niigi Väga halb päev ja siis tuli veel see otsa. Tulime siis otse Paulaga õue ja ma istusin Harlemis trepi peal ja nutsin, sest teoreetiliselt ei olnud mul ei raha, ega ka mitte elukohta kuhu minna. Saime siis oma briti sõbraga kokku ja läksime Central Parki. Kurtsime oma muret, haudusime õelaid plaane ja hädaldasime Paulaga niisama. Õhtu kujunes kuidagi nii, et koju jõudis Paula kell 6 hommikul ja mina kell 8. Lihtsalt sellepärast, et ma tõesti ei tahtnud sinna rõvedasse korterisse minna.
Hommikul kirjutasin kohe Evanile oma murest ja palusin, et ehk oleks meil võimalik varem sisse kolida. Tema oli muidugi kohe nõus. Niisiis pakkisime oma kohvrid kokku ja asusime siiapoole teele. Kohale jõudes olin ka mina üllatunud. Me küll koristasime terve päeva ja pesime pesumajas pesu(see on mul täitsa esimene kord). See korter on NIIIIIIIIIIII mõnus. Suur, avar, nüüd puhas ja ma saan voodis magada. Ma olen nädal aega põrandal maganud põhimõtteliselt. Pühade jeesus. Ja meil on siin nii hea. Muusika mängib, küünal põleb, pakkisime kõik asjad lahti. Ideaalne noh! Jumal tänatud, et need jobud meid välja viskasid, ma ei tahaks mitte kunagi sellist rõvedat elu, nagu neil seal.
Peale koristamist tuli meile nüüd Robby külla. Me kohtusime temaga Couchsurfingu eventil. Hetkel tsillimegi päris oma kodus, Paula ja Robby läksid autost kitarri tooma ja mina heidan kohe-kohe magama, et homme olla hästi tubli ja aktiivne tööotsija!
Panen teile siis pilte siia uuest korterist(võrrelge selle vana urkaga).

Meie nunnu vannitoakene

Kohalikus pesumajas. Paula joob kuskilt Mehhikost pärit kokakoolat

Meie Megaromantiline magamistuba

Minu trusparid ja muu kraam mõnusa suure diivani peal

Veel üks suur voodikene(saate kõik külla tulla ja magada mõnusalt)

Meie köök(meil on isegi jäämasin)

Köök pisut teise nurga alt

Eile õhtul metroos coole pilte tegemas ja Paula uued püksid!

Ja jalle metroos

Halvad uudised ja muud uudised

Alustame siis kohe sellest, et ma ei ole Vapianos graafikus. Jätkaks kohe sellest, et täna pidid nad mulle sealt helistama ja nad Ei teinud seda. Jätkaks veeeeel sellega, et Bobby tahtis meiega täna VÄGA tõsiselt rääkida sellest elamisest ja no ilmselt tahab ta pappi juurde või meid välja visata. Hurrraaa. Aaa, et head uudised vä. Eee. No ma käisin täna ühel tööintervjuul, kus mul enda meelest läks päris kenasti, aga ma juba kardan hõisata, sest äkki ma kujutan ette. Need inimesed on siin nii kuradi munad. Vapianos see juhataja räägib kogu aeg, et Reelika liitub meie tiimiga, aga kurat noh. Võta end siis kokku ja teeme asja ära tsiiisas.
Ühesõnaga, täna olen ma üks suur viharull, käin siin ringi ja tusatsen. Tahtsin näiteks minna Central parki peale intekat ja haarasin poest kaasa ajakirja ja pudeli vett, aga see kuradi park oli no OTSAST ÄÄRENI rahvast täis. Mida?? Minge koju.
Anyways, kuna Bobby palus meil kohe peale Paula tööd koju tulla, siis no siin me oleme ja OHHH, keda ei ole on need kaks. Grillivad kuskil Long Islandil. Nagu HALLLOOO, kui tropp saab üks vend olla. Ma pole väga vägivalde inimene, aga praegult tahaks küll võtta panni ja virutada vastu pead. Äkki tuleb mõistus koju. Kes veel ei tea, siis väga otseselt öeldes on Bobby Reeda kihlatu, kes on kõige suurem töötu luuser, keda mu silmad on kunagi näinud. MIKS?!??!
Ühesõnaga, täna on käes see päev, kus ma tahaks nutta ja minna sinna Vapianosse kõigi peale karjuma ja siis minna Bobby peale karjuma ja tahaks koju Eestisse oma teki alla oma turvalist lihtsat elu elama. Kas ma olen maininud, et kuna mu madrats läks katki, siis ma viimased 4 ööd olen maganud põrandal? Ei ole? Nüüd siis teate:D
Ühesõnaga, ma olen täna maailmas pettunud ja inimestes pettunud ja ma olen ise Paula peale vihane, et tal on töö ja mul ei ole ja nüüd ma matan selle Vapiano mõtte maha ja otsin omale midagi uut. See teine restoran oli muidugi väga tore a teisipäev-neljapäev peaksid nad minuga ühendust võtma. Niisiis, teie seal Eestis-Pöidlad pihku!
Ja tagatipuks. Mu uus britist sõber ei taha minuga ka enam hängida. Ma isegi ei tea miks. Ma kardan, et ma jäin metroos norsates magama ja tuduill hakkas voolama ja siis ta mõtles ,et iuuuu.

Lõpetuseks paar ilusat pilti Central Parkist ja siis ma nutan end ilmselt magama siin kell 8 õhtul.
Tsauki

Politsei 

Udune Empire

Panoraam mu LOODETAVASTI uuest töökohast

Central Park

Central Park 2

Kunstnikud pargis

Vaade New Jerseyst

Soovituslikest valgusfooridest, orienteerumisest ja ilmast

Eile oli meil siin Paula sünnipäev. Enne seda thtsat päeva käis Paula tööl ja mina jälle üksi linna avastamas. Kuna mul sai üksinda ringi luuserdamisest kopp suhteliselt ette, siis vedasin Paula õhtul endaga Couchsurfing kokkusaamisele kaasa(couchsurfinguga saab siis üle maailma reisides uute inimestega tuttavaks ja nende kodudes ööbida jne). Selline kohtumine toimub siin igal neljapäeval ühes baaris. Ja nagu arvata oli, siis kujunes sellest väga tore õhtu. Kohtusime igasuguste toredate (ja pisut kummaliste) inimestega. Minu nimi valmistab siin ikka ka suurt üllatust kõigile. See on omaette isegi tore vestluse alustamiseks. Anyways, seal saime ühe Robbyga tuttavaks, kes lubas meile New Jerseys ägedaid kohti näidata, siis paari tüübiga, kelle nime ma isegi ei mäleta(veel vähem midagi meie vestlustest), siis ühe poolakaga sain tuttavaks. Temaga arutasime pikalt poliitika üle. Meil ikka poolakatega suhteliselt sama seis selle Venemaaga:D. Jaa siis veel ka ühe briti noormehega, kellega ma käisin eile ka väljas, aga sellest siis pisut hiljem. Couchsurfingu asjal kaua ei olnudki, kell 10 olime kodus.
Eile käisin Brooklynis meie võtmetel järgi. Niiiiiiii tore oli Evaniga kokku saada, nagu tõsiselt (Evan on siis see tüüp, kelle juures me kaks ööd eelmisel aastal olime ja kes meile nüüd võiku hinnaga korteri rendib). Anyways, niiapalju ikka peale maksma, et esimese ja viimase kuu rendi. Niisiis, kõik sponsorid Eestis, prepare yourself, mul on mingi 70 doltsi kolmeks nädalaks. Ma muidugi üritan omale tipiga töö ka saada enne seda, aga see on PISUT RASKE, kui Vapiano annab graafikuid päev enne tööle asumist. Anyways, Brooklyn oli täiega lahe! Selline hipsteripealinn, nagu filmidest tundub. Tänavatel käis mõnus elu ja sagimine. Evan soovitas mul minna ühte chocolate factorysse ka. Ja kuna ma polnud veel kella kaheks päeval midagi söönud(Mul oli lihtsalt kiire, sest ma olen selline muna, mitte ma ei näljuta end), siis haarasin sealt ühe väikese brownie ja peab tõdema, et see oli lihtsalt maaaaailma parim.
Otsustasin metroopileti pealt jälle raha kokku hoida, ning tulla jala üle Williamsburgi silla tagasi Manhattanile. Ma olin juba silla peal, kui ma avastasin, et olen ratturite rajal. Kõik tuututasid mulle... Jooksin siis kiirelt tagasi ja otsisin mingi megasuure ringiga uue koha, kust sillale saada. Vaade oli megamõnus, aga ma ei teinud ühtegi pilti, sest ma ei tahtnud turistina tunduda:D. Sillalt maha tulles mõtlesingi, et mis ma ikka seda kaarti välja otsin, et World Trade Centeri järgi ju enamvähem näha, kuhu suunda liikuda. VALE. ma kõndisin tund aega enda meelest otse ja järsult tundus, et olen lõpuks tuttavas kohas. Olingi-tagasi selle kuradi silla juures. Ja siis juba väljas sadas ja ma pidin oma selle sõbraga kokku saama ja Paula tööpäev hakkas läbi saama ja mu jalad olid väsinud järjekordsest neljatunnisest rännakust. Nagu reaalselt, Havai matkad ei võtnud ka nii palju aega.
Lõpuks oli mul 15 minutit aega Paula tööpäeva lõpuni ja otsustasin meie Happy houri baari minna Paulat ootama. Seal kohtusin ühe India mehega, kellelt sain maailma parima komplimendi. No ühesõnaga ma ütlesin, et meil Eestis ei käida niimoodi "kohtingutel" ja siis ta pakkus, et tal on üks paks, töötu sõber, kes elab oma vanemate kulul ja kes pole ilmselt kümme aastat kohtingul käinud. Küsis, et äkki ta korraldab meile pimekohtingu. Oversell or what? Ma mõtlesin, et ma olen pisut atraktiivsem ja skoorin parema mehe, kui paksu, töötu luuseri, aga noh. Ilmselt siis mitte. Kuna tüüp ise tundus lahe ja mul väga sõpru siin veel ei ole, siis andsin talle oma numbri. Ta pärast sõnumis pakkus, et ta võiks mu siiski ise ka kohtingule viia:D. Ma keeldusin viisakalt.
Tulime sealt baarist suht kohe peale Paula tööpäeva lõppu kodu poole. Väljas juba müristas ja pilved seljataga tundusid väga mustad. Jõudsimegi täpselt koju, kui sadama hakkas rämedalt. Paula siis pidi tööriideid pesema ja mina tahtsin jubedalt oma uue briti sõbraga kokku saada. Mõeldud-tehtud.:D Panin mingil põhjusel meigi näkku(et see saaks mööda nagu laiali voolata) ja pidin temaga metroo peatuses kokku saama. Nooo ma olin 1 minutiga ligumärg, nagu keegi oleks ämbriga vett taevast alla valanud. Õnneks ta oli samasugune ja kumbagi eriti nagu ei häirinud. Sõitsime tagasi linna ja nägime baari ees päris kaklust. Mingid tüübid läksid eemal pisut rüselema ja siis kahe sekundiga lendasid kolmekesi meie ette maha ja peksid üksteist nii, et verd lendas. Ja pole küll väga naljakas, aga see turvamees pani ka ühe löögi kirja ja alles siis hakkas kaklust lahutama:D. Nagu what?!?! Aga muidu oli väga tore õhtu ja õhtul koju tulles oleks PEAAEGU metroopeatuse maha maganud.
Nüüd täna ma olen täiesti mitte midagi tegev ja joon teed ja peaks poest muna tooma, aga üldse ei viiiitsiiii. Tahaks juba jubedalt tööle hakata, ma loodan, et nad seal Vapianos mingit  jama ei korralda ja ma ikka alustan uuest nädalast. Muidu ma pean vist pankroti välja kuulutama.
Igataheeesss, varsti kolime oma uude koju,kus ma saan lõpuks magada ja kohekohe hakkan tööl käima ja järgmisel pühapäeval lähen oma esimesele katusegrillile ja ma ikka täiega armastan New Yorki!

Muidu need pildid ei kõlba mitte kuskile, aga õnneks mu blogi lugejad on mind palju koledamana näinud:D

Baaridaam couchsurfingu üritusel

Jaa mina kahe tüübiga, kellega rääkimisest ma ei mäleta mitte midagi(ma jõin vist kaks väikest õlut sel õhtul:D)

Mul pole teile rohkem pilte hetkel, sorri.

AAA jaaa. Valgusfooridest. Need on siin rohkem nagu jalakäijale soovituslikud :D. See on kummaline, sest ma pole harjunud punasega üle minema, aga siin ei tohi teistele ette koperdama jääda. Nii, kui autot ei tule, siis tuleb üle minna. Sama teevad politseinikud ja kedagi ei huvita.

Järgmine postitus tuleb kas paanikahäirega või rõõmusõnumiga. Pöidlad pihku ja loodame, et olen ikka graafikus

Sleepless in New York

Eile hommikul ärkasin jälle kell 7 ja otsisin välja omale teekonna, kuidas saada Queensi töövestlusele. Paulal oli just parasjagu esimene tööpäev Vapianos, niisiis sõitsime koos kesklinna ja mina istusin ümber metroole, et Queensi sõita. Leidsin koha kenasti üles ja seal oli jälle teema, et“oops, we only have bartender spot available“. Mõtlesin juba, et sama teema, mis eelmises kohas, kuidagi kahtlane. Rääkis ta siis mulle, et kohe-kohe algab treening, mis kestab kaks päeva ja selleks on vaja muidugi 199 doltsi, et saada Bartenders licence. Ma ütlesin, et mõtlen asja peale ja siis annan teda. Koju tulles muidugi googledasin, et selle Bartendersi loa saamiseks peab käima tükk aega koolis ja praktikal, EHK Siis see töökoht on ka mingi tobe petuskeem. Hurraa-hurra(ma oleks need mõlemad tööd muidugi peaaegu võtnud ja siis ma kujutan ette, kuidas emme ütleb praegult, et Reelika sa oled niiiii naiivne). Pole hullu. Jalutasin sealt ära ja kõndisin peaaegu neli tundi järjest läbi Queensi ja jõudsin lõpuks otsaga Brooklynisse. Queensis on ka sellised huudid, et üks hetk oled sellises armas perelinnakus, kus ainult valged inimesed ja siis kaks sammu hiljem ümbritsevad sind ainult latiinod ja inglise keelt väga kuulda ei ole. Vahepeal käisin veel mingis pargis, kus oli prügist tehtud näitus ja muud asjad.

Kui ma lõpuks Brooklynist metrooga Manhattanile tagasi sain, siis ma reaalselt tahtsin oma jalad otsast ära lõigata. Supsasin kiirelt Vapianost läbi, Paula oli seal tööl. See koht on ikka nii räpane võrreldes Eesti Vapianoga. Siin see koristamine ja pindade puhastamine ei ole väga teemas:D. Peab end siis algul tagasi hoidma, et ei haara lappi kätte, sest muidu kaastöötajad hakkavad kohe vihkama.

Kuna Paulal oli veel paar tundi tööl olla, siis otsustasin minna täiesti ihuüksinda baari ja leti äärde maha istuda. Läksin oma lemmikhuudi, aga lemmikbaar oli kahjuks täis. Niisiis pidin minema kohta nimega Grisly Pear. Seal oli parasjagu happy hour, niisiis võtsin omale kolme doltsiga ühe õlle. Mul seal kõrval istus sama baari töötaja, kel oli vaba päev. Sain siis temaga hädavaevu jutule. Mees nimega Ernesto, päris Costa Ricalt. Mul sellega vedas, sest no ma ei osanud enam suurt midagi üksi linnas teha, niisiis kuulasin tema juttu kohalikust elust, libistasin tasuta õlle ja vaatasin ta mingeid maale, mida ta müüb. Lõpuks tuli Paula ka sinna ja siis saime seal juba koos jutule baarimeestega. Seal algas parasjagu mingi comedy night, niisiis jäime veel seda ka vaatama. Päris lahe oli isegi, kuigi lõpuks venis pikale ja tulime koitsa ära. Aaaaa ja vahepeal kohtusime mingi vanema mehega, kes töötab AMCs ja pakkus meile sügisest mingit internshippi, kui tahame viisat pikendada. No ma muidugi ei usu igast jama, aga eks me googleda, et kellega tegu on. Midagi kaotada meil niikuinii pole, et eks näis mis sellest saab.

Täna hommikul olin JÄLLE kell 7 üleval, magan juba põhimõtteliselt põrandal, sest see madrats läheb kuus korda öö jooksul tühjaks. Ehk siis ma ei jaksa juba enam ära oodata, et millal päris oma VOODIGA koju saab. Mm. Ja oma köögi ja kõigega. Kõlab nagu paradiis. Täna saan Evaniga kokku ja ma loodan, et ta ütleb mulle „ Hei Reelika, kuna sa oled nii awesome ja see korter on tühi, siis võite sinna kohe sisse kolida ja üüri hakake maksma siis alles juunist. Ja üldse makske ainult esimene kuu, sest sul on ilmselt raha vähe ja värki“. Nii läheb, nii ta ütleb. Ma tunnen seda:D Paar pilti siis eilsest ka ja siis ongi aeg asjalik olla ja end oma põrandvoodist välja ajada.

Tsau!

Vaade Queensist Manhattanile

Mingi prügikuju

Metallist pesunöörid:D

Ma pole varsti enam "päris" New Yorklane

Ma olen kaks päeva New Yorkis olnud ja ma ei oska kirjeldada, kui hästi saab ühel inimesel minna. New York sel aastal tõesti armastab mind. Ma siis räägin lähemalt eilsest õhtust ja tänasest päevast.
Eile käisime õhtul East Villages(Maailma kõige lahedam kant) väljas ja tähistasime Kristini viimast õhtut. See on omaette traditsioon, sest me käisime sügisel seal sama moodi Krissu viimast õhtut tähistamas. Kuna ma olen hetkel nagu vanainimene, siis kuskil 9 ajal väsisin ära ja kobisime koju ära. Krissu ja Paula ütlesid, et ma läksin voodisse pikali ja magasin sekundipealt:D. Nemad veel pisut hängisid.
Täna siis ärkasin selle võrra kell pool 7 üles ja hakkasin tööd ja uut elukohta otsima. Mul oli 100% kindel plaan, et see elukoht PEAB olema kuskil East Village kandis. Leidsin ühe stuudiokorteri, mis maksab 2000 dollarit kuus. Käisime seda vaatamas ka. See oli siis selline 20 ruutmeetrit, kõver põrand(nagu reaalselt, silmnähtavalt). Ehk siis põhimõtteliselt voodi, wcpott ja köök. Mina suure hurraaga mõtlesin, et noh. Mahume küll neljakesi ära:D. Paula pisut krimpsutas nina, aga minu suurepärase elukirjeldusega oli siis ka lõpuks enamvähem nõus sinna kolima. Peale sealt äratulekut avastasin, et mu eelmisest aastast saadud hea tuttav pakkus mulle huvitavat varianti. Küsisin ta käest, et ehk ta teab, kust ma saaks hea korteri ja et äkki tema eelmise aasta suurepärane kolmetoaline ilus korter on juhuslikult vaba. Selle peale ta vastas, et on küll vaba ja, et kuna ma üksi kolin, siis ta võtab mult ainult 1000 dollarit kuus(muidu tavaliselt võtab 2000). Ja nüüd jõuan ma SUUREPÄRASE osani. Ma ütlesin kohe ära, et einoh, meid on 4. Ja siis ta kirjutas, et "no siis ma pean utilityd juurde panema, et tuleb kokku 1250. PÜHADE JEESUS. Kolmetoalise korteri eest. Ja me ei pea valetama, et meid on tegelikult kaks. Ja seal on mööbel sees. Ja ilus köök. Ja see on turvalises kandis. AGA see on New Jerseys:D. Mis on tegelikult küll sama kaugel, kui Brooklyn, AGA SIISKI. Niisiis:D Me kolime imelisse korterisse, kus on ruumi ja päikest ja KÕIKE. Ma olen nii õnnelik. Kuid oodake vaid, sellega veel kõik ei piirdu!!
Jõuame tööde juurde. Eks ta oli suhteliselt teada, et lõppude lõpuks ma ju pean sinna Vapianosse ka tööle saama. Mõtlesin siis, et täna lähen supsan sealt ka läbi. Paula oli üksjagu rääkinud ,et seal on suhteliselt raske õigete inimeste otsa koperdada ja tema pidi seal ikka mitu korda käima. Mina läksin siis sisse ja uksel muidugi tervitati mind ja küsiti, et kas ma olen seal esimest korda. Selle kassa neiu kõrval seisis ka üks "erariietes" noormees. Ma siis ütlesin, et ma tegelikult tulin siia tööd saama. Siis tüdruk hakkas mulle applicationit otsima ja mees hakkas kõrval naerma ja ütles, et "perfect timing". EHK SIIIS ma koperdasin mingi omaniku otsa:D. See kutsus mind kohe edasi, palus kaks minutit oodata ja kutsus kohale teise ülemuse. Seal ma siis seisin, tutvustasin end, ütlesin, et olin Eestis pastakokk. Naisülemus ütles, et ta isegi ei hakka minuga mingit intervjuud tegema, et millal ma alustada saan. Siis ma ütlesin, et ega mul tegevust ei ole. Ja siis too "bossideboss" mees ütles, et "Good, monday it is then". Ehk siis daamid ja härrad. Niimoodi saadakse New Yorgis tööd!!!
Peale selle kõige lähen homme veel ühele intervjuule, mis oleks siis nagu selline "tipiga" töö, ehk siis mingitel üritustel oleksin coctail waitress ja samal õhtul palk kätte. Sobib ka mulle ideaalselt.
Ühesõnaga. Kas te saate aru. Ma olen KAKS PÄEVA siin olnud ja kõik lihtsalt kukub kätte. Ma ei õpi ju niimoodi midagi välja teenima.
Ja ärge arvake, et ma arvangi, et kõik nii hästi edasi läheb( see oleks ju puhta igav, aga ma muidugi ei kurdaks), aga siiamaani ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, et ma olen nii õnnelik inimene.
Panen teile siia natukene pilte ka, sest peale nende tegemiste tsillisime siin veel nii palju ringi ja oleme igasuguseid asju teinud ja lahedaid inimesi kohanud ja kõndinud. Ma tunnen end siin juba nagu sportlane, päevläbi ainult jooksen ringi.

Maiustame Central parkis esimesel päeval

Harlemis mingi suvalise graffity taustal, aga seljas on minu ema tehtud kleit!(Sain komplimendi ka juba selle kohta suvaliselt möödujalt)

Minu kõige suurem lemmik Empire State building ja 5th Avenue

Ma mõtlesin, et mu vennadele kindlasti meeldiks selline pood ja lähen sinna sisse ka, kui see avatud on!

Väike välja teenitud jäätis peale pikka päeva

See on see tuba, kus me hetkel ööbime

Kristini lemmik banaanipudingu koht

HIMYM baari kokteilid

Times Square

Viltune Krissu ja Times Square

Daddy's home!

Olen tagasi New Yorkis.JEEEEEEEe. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis olen siiani magamata, haige ja minuga juhtub üldse kogu aeg igast jama. Aga see pole eriti midagi uut. Alustuseks oli see maailma pikim lennureis(tegelikult oli suhteliselt lühike), aga ma nihelesin terve aja ja Krissu tahtis mind ilmselt lüüa. Magada eriti ei suutnud ja kohale jõudes olime räigelt pikalt kuskil järjekorras lennujaamades ja olime viimased, kes kohvrite juurde jõudsid. Sealt ära tulek läks väga libedalt, saime kenasti Air traini ja rongi peale, mis maksid kokku 9 dollarit. Kuradi röövlid. Sealt edasi tuli meile Penn Stationisse vastu Paula. Kuna ma olin juba täiesti mitu ööd magamata ja täielik idioot, siis minust esimesel õhtul mingit kasu ei olnud. Krissu ja Paula tegid väiksed õlled, mina norskasin oma nohuga kõrval.
Meie tuba on Harlemis. Kõlab ilmselt õudsalt, aga tegelikult ei ole ma mitte kordagi veel selle pika aja jooksul(hahaha) kohanud ühtegi jubedat või ebameeldivat inimest. Oleme ühes korteris Paula, Reeda ja Bobbyga. Reet ja Bobby on siis kihlatud ja ööbivad kõrval toas. Esimesel õhtul neid muidugi kodus ei olnud.
Mina siis jäin magama kuskil 12 paiku ja ärkasin kell VIIS hommikul, sest pererahvas Reet, Bobby ja mingi rokistaar saabusid. Ja ei, nad ei saabunud vaikselt, vaid läkerdasid ikka täiega. Me siis siin kolmekesi Krissu ja Paulaga olime kõik üleval ja itsitasime. Lõpuks oli päris tüütu kuulda, kuidas kõrval toas proovitakse UUSI NARKOOTIKUME. Hmm, väga huvitav. Siis läks asi juba väga käest ära ja Paula läks palus pisut vaikust. Selle peale öeldi, et "pane uks kinni, kui ei meeldi" Kell POOL SEITSE hommikul. Ja siis tehti toas niimoodi pläru, et kõik kohad haisevad koni järgi. Apppiiiiiiiii. Kella 7 ajal otsustasime, et ega siin enam pikka pidu pole ja läksime linna ära. Linnas käisime kõigepealt asju ajamas ja seejärel suundusime Starbucksi internetti, sest kodus on nett katki. Seal hakkasime juba kortereid otsima ja muidu asju ajama. Edasi läksime Krissu lemmik Cupcake kohvikusse, kust nad ostsid New Yorki parimat banaanipudingut. Ma pole suurem asi sööja siin hetkel selle köha pärast. Joon seda ameerikapärast roosat köhasiirupit ja laksin nohutablette sisse.
Aaaaaa ja me käisime veel How I Mew Your Motheri baari üle tsekkamas. McGee's on selle nimi siis. Väga lahe koht oli. Selline ehtne Iiri baar(muidugi HIMYMga oli sel väga vähe pistmist). Veel käisime Central Parkis, kus sõime pisut ja nüüd oleme tagasi kodus. Pererahvas on ka pidu lõpetamas vaikselt(aga veel mitte täitsa). Kell on NELI päeval...
Ühesõnaga. Meil on kodu vaja, aga homme vist juba lähme ühte korterit vaatama. Panen paar pildikest ka siis ja üritan siin ikka asju üles kirjutada ja järge pidada. Nii, kui köha pisut taandub, siis lähen otsin omale töö ka. Vapianosse esialgu ja siis edasi tahaks mingit tipiga kohta ka leida, aga eks siis elu näitab.


Kuulge, ma ei saa hetkel pilte üles laadida, homme või millalgi panen!
Aga helistage ja kirjutage mulle +1 917 254 1331

Relsu!