Nii palju toimub!

Mul on nii palju kirjutada, et ma ei tea kust alustada. Aga kuskilt peab. Niisiis, ma pole eriti kunagi mõelnud, et tahaks jubedalt siia Ameerikasse jääda, aga nüüd mõtlen. Ma nagu andsin endale aru küll, et ma varsti pean siit ära kobima, aga täna on esimene august ja ma pole valmis. Te ei kujuta ette ka, kui palju lahedaid inimesi ma siin kohanud olen. New Yorki kõige suurem erinevus Havaiiga ongi see, et seal sai põhiliselt hängitud karja eestlastega, sest kohalikud olid(enamuses) ikka täielikud jobud, siis siin on teistmoodi. Ja ma ütleks, et kõige hullem paanika seoses äraminekuga ei ole minul, vaid inimestel minu (ja Hedo) ümber. Näiteks kohtusime paar nädalat tagasi maailma kõige lahedama abielupaariga, kes ostsid omale just US Virgin Islandile baari. Ja siis ütlesid, et mina ja Hedo saaks seal vabalt töötada. Nagu Midaaaa?!

Ja tööga seoses, ma andsin Vapianos LÕPUKS lahkumisavalduse sisse ja ma olen niii nii õnnelik, et ma sealt põrguaugust ära saan. See kõik, mis seal toimub... Ma isegi ei hakka. Kogu see suhtumine ja olek. Fuhh, ma tahaks nutta, kui ma mõtlen selle koha peale. Siin teises restoranis läheb hästi selle eest. Tunde saan korralikult, tipp on korralik ja tööd peab selle kõige eest tegema kordades vähem. Samas, actionit saab ka. Üleeile näiteks üks töötaja flippis ja hakkas asju puruks loopima. See on siin nii tavaline, et inimesed on peast pisut hullud. Mina isiklikult arvan, et väga suure osa sellest määravad narkootikumid. See on täiesti ebanormaalne, kui palju narkotsi siin inimesed teevad. Täiesti igapäevane on olla kanepist pilves ja siis korrutada iseendale ja kõikidele teistele, et kanep ei ole narkootikum. Eee, hallooo. Kui sul on seda igapäevaselt tarvis, et kuskil teises dimensioonis olla või oma "mõte tööle saada", siis armas inimene, mul on sulle üllatus! Sa oled narkomaan. Jaaaa mitte, et ma arvaks, et alkohol parem on, aga noh. Alkohol on parem:D

Ma tahtsin kirjutada natukene sellest tundest siin tänavatel ja miks mulle siin nii väga meeldib.
Niisiis paar päeva tagasi tulin oma pikalt tööpäevalt Vapianost, kus mul aeti närv jälle nii mustaks, et otsustasin haarata õlle või paar. Kuna Hedo lõpetas umbes samal ajal, siis saime oma baaris kokku. Baari ees tänaval käib kogu aeg melu. Tänavale astudes tulevad vastu samad vanad tuttavad näod, kes pakuvad suvalistele möödujatele free comedy show'd. Mulle enam mitte- ju siis juba teavad mu nägu. Samal ajal kostub baaridest ja klubidest erinev muusika, restoranid on pungil rahvast täis ja õhk on suviselt palav isegi kell 12 õhtul. Kuna minu baari kõrval on üks populaarne college baar, siis on seal alati üks hunnik noori tänaval suitsetamas. Tuian neist läbi ja olengi oma baaris. mmm. Tavaliselt ootavad sisse astudes tuttavad näod ja baarimees. Peale seda tuleb üldiselt lause "Hey babe, Sam on Stella?". Seejärel vabandame Hedoga kõigi ees, sest meil on kindel plaan hakata eesti keeles oma päevast pläkutama. Räägime kiirelt ja aktiivselt ära kõik feilid ja lollused, millega hakkama saanud oleme ja siis oleme tagasi seltskonnas. Iga õhtu on mõnusalt ühesugune, aga samas nii erinev. Sel õhtul näiteks oli baari ees tänaval posu noori, kes mängisid jalgpalli. Miks ka mitte? Seda seniks, kuni üks meie baarimeestest selle palli maja katusele lõi. Mängu ajal tuli sinna üks noor kutt suure kaameraga- täpselt minu maitse. Ärge saage valesti aru, mitte kutt pole minu maitse, vaid kaamera. Ja siin on nii lihtne inimestega jutule saada. Astusin juurde, ütlesin tere ja saingi omale uue sõbra. Nimelt elab noormees üleval korrusel ja tuli alla jalgpalli mängivaid noori pildistama. Ise on muidugi fotograaf. Ma muidugi ütlesin kohe, et libistan sees õlle ning tema tulgu nüüd tehku seda minuga koos ja asi lõppes sellega, et augustis saan minna tema assistendiks paarile fotoshuudile. Hurraa.
Ehk siis, New Yorki puhul üllatab mind kõige rohkem see, et ma ei ela siin juba ammu mingit turistielu, ma käin samades kohtades, teen samu asju, aga iga jumala päev juhtub midagi sellist.

Ja Hedo, ma tahtsin kirjutada Hedost! Pühade jumal, kuidas ma elasin selle inimeseta 23 aastat??!?! Mu päev ei ole täiuslik enne, kui ma pole saanud talle ära pläkutada kõiki oma probleeme. Ja mu päev pole täiuslik enne, kui ma pole ära kuulnud kõikidest tema seiklustest. Mina ei tea küll, et kuidas nüüd nii läks, et meie kaks siia imelisse linna koos ära eksisime.
Ja Delvin, minu teine sõber siin! Ja Dennis! Ja meie baari inimesed! Appiii, ma ei kujuta ette ka, et ma ei saa seda rutiini siin enam jätkata ja samal ajal vaikselt oma unistuste poole püüelda. Ja Ryan! Ma skaipisin Ryaniga ja millegipärast oli mul seda ka nii vaja!

Ma ütlen teile kohe ära, et mul ei ole teile mitte ühtegi pilti pakkuda peale lambiste telefonipiltide. Aga teate! Harjuge ära. See on siin nüüd see suurekskasvamise moment, kus sa avastad, et raamatus pole enam pilte(minu jaoks oli see väga kurb moment).

Nii ilus on mu kodulinn väää???? :'( :'(

Ükspäev käisin Victorias Secretsi poes ja ostsin omale hunniku ilusaid truspareid, sest vanad olid kõik mustad. Peale seda läksin Vapianosse, kus Paula meisterdas mulle ühe mõnusa ananassise pitsa. NÄMMMMMMAAA.

Üks õhtu tegime Hedoga naisteka. Ajasime omale juustu, õuna, salatit, jäätist ja šokolaadi näost sisse. Aga sõbrad- ärge muretsege! Ma ei söönud 10(!!!!!!!!) päeva jäätist ja eile õhtul lõpuks lubasin omale ühe pindi. Ma nimelt läksin vahepeal nii paksuks, et jäätiselott tuli lõua alla...

Issand jumal Reelika, kellega sa koos töötad?!?!?! Igatahes. Ükspäev tellis üks klient kõikidele restorani töötajatele jäätist ja see noormees on mu kaastöötaja, kes need meile ära tõi. Miks ka mitte?! Aga natukene veel lahedatest klientidest. Üleeile olin Vapianos tööl, siis oli mul järjekorras 28 inimest ja ma sain süüa teha ainult ühe vokiga, sest teine ei töötanud! Tegin siis ühele mehele pastat, tema parasjagu kulistas veini alla. Vaatas siis härra mulle otsa ja ütles, et ma näen välja nagu mulle kuluks ka üks klaas veini ära. Ma siis vastasin, et "I'm not gonna lie, I could REALLY use one". Selle peale palus ta end vabandada ja ütles, et tuleb kohe tagasi. Saate aru, et ta käis ja ostis mulle klaasi veini või?!?! Kui armas!!!! Ma tahtsin seal samas nutma puhkeda ja talle kaela hüpata, aga noh. Mul oli järjekorras 28 inimest. 

See on meie uus barman restoranis. Ta on päritolult sakslane ja ohh te peaks ta häält kuulma. Madal käre. Iga kord, kui ta minuga räägib, siis ma kihistan pihku nagu väike plika ja punastan. Väga profesionaalne käitumine.. See pilt on tehtud peale tööpäeva muidu, kui ma palusin tal mulle mingi koksi kokku keerata. See asi oli VÄGA tekiilane, aga muidu nämmm.

No tavaliselt lähen ma hommikuti taksoga koju, aga ükspäev otsustasin millegipärast rongiga tulla ja ohhh, kui ilus vaade. See on siis hommikul kell kuus, vaade downtownile. Nii ilus ju?! Palju ilusam, kui mingid lambides palmipuud. Aga samas, mul on alati mingi värk nende suurte majadega olnud:D