Kanada

Ohhh, te ei kujuta ette ka, kuidas ma hirmust värisen. Lugu siis selline, et nagu eelnevalt mainitud- jätan KÕIK alati viimasele hetkele. Istusin siis rõõmsalt hommikul kell 7 Manhattanilt bussi peale(otseloomulikult ei vaadanud ma, et kuidas bussile saab, niisiis tulin kodust välja kell viis hommikul). Bussisõit oli pikk, aga suhteliselt mugav. Istusin kahekordse bussi esireas. Vahepeal oli küll selline tunne, et minestan ära, kui bussijuht kuskil 10000000 meetri kõrgusel silla peal ääres vingerdas. Igatahes, pool teest magasin ja ülejäänud poole vaatasin, et see New Yorki state on ka üks kuradima ilus koht. Vahepeal oli puudel nii palju erinevaid värve, uskumatu! Mingi hetk jõudsime omadega Buffalosse ja siis tuli küll natukene hirm peale. Ma ju üldse ei lugenud, et mida siia tulekuks vaja on ja arvel on mul hädised 40 doltsi(nüüdseks võiks juba öelda, et oli 40 doltsi). Öökohta otsisin küll ja üks couchsurfingu tüüp lubas enda juurde ka võtta, aga otseloomulikult jäin talle vastamisega KA hiljaks.
Niisiis, piiril vaadati passi ja siis küsis härra, et kuidas ma tagasi lähen, kui mul J1 viisa täitsa läbi on. Ja üldse, miks peaks üks neiu minema 12 tunniks Kanadasse? Tundub kahtlane vä? Mulle küll mitte. Nagu te enamus ilmselt teate, siis ma olen maailma kõige hullem valetaja, niisiis ma isegi ei hakanud üritama ja seletasin, et üks viisa sai läbi ja teise saamiseks pean päevaks riigist välja minema. Tolliametnik vaatas kulm kortsus, andis paberid mu kätte ja käskis endaga kaasa minna. APPIII, ma tahtsin seal samas nutma hakata. Taga ruumis õnneks lihtsalt vaadati paberid üle ja küsiti, et ega ma alksi üle piiri ei vea( ei tea, kas mulle on õlle otsaette kirjutatud või). Ja siis veel küsiti, et kus ma ööbida kavatsen. Ütlesin ka selle peale, et ma täpselt aadressi hetkel ei mäleta, aga mul on koht olemas küll:D. Lõpuks pandi tempel passi ja lasti üle piiri. Hurraaa. Esimene kadalipp läbitud.
Kanada on ka lihtsalt uskumatult ilus! Maastikud, sillad, metsad- kohe täitsa kahju on, et homme kell 10 lähen tagasi. Tahaks minna Niagara koskesid kaema ja linnas ringi tsillida. Toronto on nii ilus ja puhas ja väu. Bussi pealt maha tulles oli muidugi teine tore seik. Telefon ju siin ei tööta ja ega ma ju ei vaadanud enne linna kaartigi. New York on ikka hea lihtne numbritega märgistatud ruudustik- võimatu ära eksida. Siin otsisin esimese Starbucksi ja võtsin kohvi(et ikka käed veel rohkem väriseks) ja hakkasin omale öökohta sebima. Leidsin ühe seljakotirändurite hosteli, kus oli segatoas 1 KOHT alles. Jeee. Ja ainult 10 minutit Starbucksist. Ja minu 40 doltsise eelarve sees. Halleluuja! Paar korda eksisin ära, aga siin ma nüüd lõpuks olen. Selllllllllline hirm on homse piiriületuse ees, et tahaks siia kerra keerata ja nutta. Ja kui ma eile kirjutasin ,et tahaks Eestisse, siis praegult tahaks lihtsalt tagasi kodus New Yorkis olla. Kogu see jama on mu närvid nii üles keeranud, et ma isegi pole enam närvihaige mõrd, vaid lihtsalt see psühhopaat, kes istub tänaval ja nutab/naerab omaette.

Niisiis homme hommikul läheb siit kell 10 buss tagasi Ameerika Ühendriikide poole, pöidlad pihku, et kõik läheb hästi ja kui ei lähe, siis ma ei tea mis saab. Mul ei ole plaan B'd. Mul pole plaan A'dki ju tegelikult... Parem oleks, et kunagi tulevikus ma naeran kogu selle jama peale ja räägin oma lastelastele, milline idioot nende vanaema nooruspõlves oli.

No siit peaks natukene näha olema, kui ilusad need puud olid(aga väga ei ole kahjuks), sest bussi aken oli linnusitta otsast ääreni täis:( Peale selle nägin teepeal vähemalt 10 metslooma laipa- kitsekese, metssea, mingite väiksemate näriliste jnejne.

Rotiburgerile on tekkinud konkurent- ROTI SHOP! Kui vahel kiire isu hea rotika aasia toidu järele, siis teate kuhu minna(Torontos muidugi)

Tõestus, et ma tegelt ka olen Torontos.:D

Ja veel üks tõestus

Esimest korda elus ööbin Hostelis. Nagu suvelaagris oleks. Toakaalsased on kaks sakslast ja üks inimene, keda pole veel kohanud.

Usa- Kanada piir. Terve tee siia sõites tsättisin Hedoga. Ta oli mulle nagu kaardilugeja. Iga linna kohta, kust läbi sõitsin kirjutas mulle selle koha rahvaarvu ja muud huvitavat:D

Siit on nats paremini näha neid värvilisi puid. Homme tagasiteel üritan ilusamaid pilte teha.

Aga okei, ma nüüd hakkan rõõmsaid seriaale vaatama, et pisut oma ärevust ära kaotada. Magamise peale pole ilmselgelt mõtet mõeldagi. EDU MULLE ja homme kirjutan LOODETAVASTI teile juba New Yorkist! Kui ei, siis everybody, PANIC!