Õnneks ei jätnud kõike viimasele hetkele

Valetan. Tegelt jätsin. Täna on 29. september ja ma pean riigist välja minema 30. septembril. Arvake ära, millal ma ESTA taotluse sisse andsin? Eile öösel. Arvake ära millal ma busspiletid ostsin? Täna kaks tundi tagasi. Aaaga millal ma omale Kanadas öökohta otsima hakkasin? Täna poolteist tundi tagasi. Buss läheb homme kell 7 hommikul Kanada poole, mul on veel KÕIK tegemata. Ma isegi ei tea Kanadasse mineku tingimusi, ma ei tea mitte midagi Torontost, mitte midagi selle tüübi juurest, kes mind loodetavasti Torontos kuskil hostib. Ilmselt ei tööta seal mu telefon ka veel.
Hetkel käisin korra linnas ja sain kokku oma (loodetavasti) tulevase toakaaslase Dwaynega. Tundus väga tore noormees, kirjanik ja puha. Tema annab mulle homseks teada, et kas kolib sisse või ei.
Siin need otsingud on ikka väga meeldivad olnud. Näiteks on mulle kirjutanud paar neljakümne aastast meest, et nad otsivad toakaaslast. Töötavad mustalt nõudepesijatena, aga on nõus korra nädalas prügi välja viima. Ahah, selge. Aitäh.
Ja siis eile, kui ma pidin sada asja tegema ja kõigega tegelema, suutsin ma mingitpidi vist haigeks jääda. Ma päris kindel ei ole, sest mul ei ole ei nohu, köha ega ka palavikku, aga ropsisin ikka päris kenasti. Täna on ka veel ikka päris halb olla olnud. See on tore uudis, sest homme on mul ees 12-tunnine bussisõit. Ikka hea ju vahepeal peldikus käia mingis loksuvas bussis. Peale selle palun ma jumalat, et ma oma asju koju ei jätaks. Näiteks passi või midagi. See oleks ka ju meeldiv, kui jõuaksin Kanada piirile ja seal öeldaks, et ega ikka ei tule küll Kanadasse. Siis ma pean lihtsalt elu lõpuni siia New Yorki jääma, sest muidu saan sisenemiskeelu.
Ohhhhh, kõik on hetkel niii ebastabiilne ja raske. Tundub, et peale iga takistust ootab mindees  uus, veel suurem takistus. Mulle nii väga meeldib siin olla ja elada ja ise hakkama saada, aga ma tõesti kohati tahaks tagasi koju. Ma ei hädaldaks enam kunagi selle üle, et külmkapis pole süüa. Ma koristaks hea meelega maja. Ja ennekõike tahaks praegult seda tunnet, et lebotan terve päeva oma toas voodis ja vaatan oma seriaale.  Seejärel kuulen kuidas ema tuleb koju ja tean, et varsti saab õhtusööki. Siis sööks ära, räägiks kõik jutud laua taga ära ja läheks Kertuga välja jalutama. Või siis sõidaks maale ja sööks vanaema kartulisalatist end üle. Aga EIIII. Selle asemel sõidan ma homme jumal teab kuhu Torontosse, IHUÜKSINDA ja tulen tagasi siia 20 miljoni elanikuga linna, et siin olla jälle täiesti üksi. Ja seda ainult juhul, kui mind lastakse üle piiri. Kui ei, siis issand jumal, mis minust saab? Ma ei saa aru, et no kuidas see suvi nii kiirelt mööda läks... Ja ma ei saa aru, et mis mind siin nii väga paelub või miks ma nii väga kardan seda, et ma pean siit ära minema.
Oehh.
Pole vist pikalt nii väga hädaldanud siin.