Rudimental

Mõtlesin siin tükk aega, et polegi nagu millestki blogis kirjutada ja siis meenus, et pole ju sellest imelisest kontserdistki rääkinud. Igatahes, kohale jõudsin kuskil 7 paiku ja eeldasin meeletuid rahvamasse, aga ohhooo, koht oli täiesti tühi. Kuna ma läksin üksi(forever alone), siis võtsin ette seisukoha lava ees, kus oli veel umbes 20 inimest. Hakkasin seal kohe inimestega rääkima ja kõik olid üllatunud, et nii tühi. Haarasin omale ühe õltsi näppu ja ootama pidi kena KOLM TUNDI. Võrreldes eelmise aasta Macklemorega on kolm tundi muidugi mitte midagi, kuid läbi ligunenud jalgadega oli see siiski pisut ropp. Vahepeal tuli lavale mingi lambine DJ, sai veits tantsitud ja lõpuks tuli lavale Rudimental!!! Kogu konsa oli väga hea, tantsisin nii, et juuksed olid higist läbimärjad(wow, nii naiselik ja kaunis), aga mul oli sel hetkel niii suva. Aga mitte Rudimentalist otse ei tahtnud ma rääkida, vaid Alex Clare'ist. See tüüp käib siis Rudimentaliga kaasas ja laulab meesosapoolt lauludest. See tüüp on no täiesti uskumatult andekas. Ma lihtsalt vahepeal seisin seal lava ees, suu ammuli, mõtlesin ,et kuidas saab üks inimene niiii andekas olla. Ja kõige imelikum on see, et ta enda muusika ei liiguta mul ühtegi karva kehal, aga Rudimentali lauludega on nii hea.
Kui kontsert oli läbi, siis need bändi liikmed viskasid pisut staffi rahva sekka. Ja siis üks neist andis mingitele piffidele lugude listi koos kahe medikaga. Kuna nad hakkasid seal omavahel kaklema, siis nad pillasid selle lava ette fotograafide alale maha:D. Üritasid seal siis upitada, aga ma koputasin ühe fotograafi õlale ja küsisin, et kas ta saaks selle mulle anda. Oh te oleks pidanud nende tsikkide nägusid nägema. Priceless. Kui paberi kätte sain, siis ütlesin "Sorry ladies" ja jooksin minema, endal käed värisesid. Nii uhke olin enda üle kuidagi ja niiiiiii hea oli olla.

Kui keegi teist mingil põhjusel ei tea, et kes või mis on Rudimental, siis siin on üks lauluke, mis peaks kõigile tuttav olema!

Vahepeal on siin tööl mul veel sõjad olnud. Ma oleks peaaegu ühele oma Prantsuse bossile lõuksi andnud, AGA ma ei teinud seda. Võiks öelda, et ma olen uhke enda üle. Mind pole ikka ammu nii endast välja aetud ja siis ma olin seal käed rusikas, näost punane. Teine ülemus jooksis mu poole ja rahustas mind maha. Nimelt see jobu ülemus kakles mu manageriga ja siis mu manager lahkus päevapealt. Prantsuse meestel on mingi arusaam, et naised on justkui mingi suvaline rämps ja siis nad vallandavad kõiki siin oma tujude järgi. Enamus inimesi muidugi ei lähe kuskile, sest õnneks teine ülemus on ajudega. Ma olen vist ainuke inimene, keda pole veel "lahti lastud".:D

Teistest uudistest, et meil on siin igasuguseid lahedaid eestlasi käinud. Viimasel ajal pole ajudeta eitesid isegi olnud. Ja varsti tulevad Tuuled ja Krissud jeee. Muidugi varsti läheb Paula ära ja kõik teised ka ja siis ma olen siin niimoodi üksinda. Samas, täna on mul ju New Yorki aastapäev. Täpselt 1 aasta tagasi astusin ma esimest korda siin lennukist maha ja kohtasin seda imelist linna. Kuna on 9/11, siis pannakse ju tuled ka põlema, niisiis laenan täna Sandy käest kaamera(OUUUJEEEEAAAA) ja lähen linna tulesid pildistama! Niisiis hiljemalt siis, kui ma viitsin jälle blogi kirjutada, näete imelisi pilte New Yorkist!

mina ja Jenkis tegime Hedole pildikese. Suur igatsus on peal

Tööl on pisike krabipoeg, kelle me leidsime kuskilt merekarpide vahelt. Üritame ta ellu jätta

Kui tööl on vaikne, siis on käimas Reelika juuksurisalong

Eile õhtul jalutasin WTC juurde lootes, et tuled pannakse põlema, aga eii

Eile õhtul teiselt kaldalt vaade

Need samused allkirjastatud medikad(mul kodus juba Muse konsalt toodud ka olemas, tänks Kalev) ja playlist

Eelmisel aastal tehtud pilt 9/11