Ouuu fak

Lood on nüüd nii, et varsti hakkab siia laekuma jutte tõelisest maailma vallutamisest, sest Ameerika mind kolme nädala pärast enam näha ei taha mõnda aega. On ka muidugi võimalik, et ma tulen tagasi kodumaa pinnale, aga no eks see selgub lähima kolme nädala jooksul.

Ma ise ka veel päris täpselt ei saa aru mis just juhtus, sest ma pole maganud normaalselt neli päeva. Seega ma üritan seda kõike oma peas homme läbi käia ja aru saada, et mis minust nüüd edasi saab. Austraaliasse ma ilmselgelt ei lähe, sest ma olen vaene parm ja ei arvestanud absoluutselt sellega, et kuhugile peab nüüd justkui nagu minema. Niisiis, kuna ma tegelikult näen ka, kui palju inimesi mu blogi loeb, siis nüüd on kõigil lugejatel kohustus mulle kirjutada uus sihtkoht! Eelistaks midagi soojemat vahelduseks, sest Kanadas oli päris freaking külm.

Elu on ikka seiklus! J

Hea uudis on see, et bussijuht üritab mind sebida ja tegi mulle esiistme vabaks, niisiis tagasisõit on vähemalt ilusa vaatega. Hurraaa!

Update Montreali kohta

Jõudsin mina siis rõõmsalt Kanada piirile peale kogu seda eelmist jama. Piiripunktis vaatas töötajahärra mu dokumente ja kõiki viisasid ja ütles, et ei tea kuhu vaadatagi:D. Seletasin siis, et mul uued dokumendid olemas ja need vanad pole üldse olulised. Aga eiiiiii. otseloomulikult saadeti mind ÜLE TEE(see kõlab nagu mind oleks surmanuhtlusele saadetud), kus pidin rääkima palju kurjema naisega. Ta siis vaatas seda ja küsis kümme korda, et WTF põhimõtteliselt. Lõpuks ütles, et tema mind riiki lasta ei julge ilma USAle helistamata, et kas nad ikka võtavad mu tagasi. Helistas siis- mina värisesin nagu haavaleht seal pingi peal ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik:D Telefonis talle siis seletati, et kui mul normaalne põhjus olemas ja tagasisõidu pilet ka olemas, siis nad ilmselt ikka lasevad mind riiki tagasi..ILMSELT!!! Tädike pani siis templi passi ja ütles, et kui täna õhtul tagasi ei lasta, siis pean piirilt pileti otse koju ostma. APPIIIII. Kas te saate aru ka millllline emotsionaalne rollercoaster see kõik on või?!?!?! Eelmine kord oli kõik nii stabiilne ja rahulik ja kedagi ei huvitanud ja juba siis ma kartsin ja nüüd on sellised jamad. Appiiiapppiii. Ma tahaks nutta lihtsalt looteasendis. Ma ei julge siit bussijaamast väljagi minna. Istun siin kohvikus terve päeva ja joon teed...:D Peale selle on siin ju külm. Ma olen harjunud oma stabiilse 15 kraadise soojusega New Yorkis ja siin on jää ja lumi ja välja astudes oli kohe kann jääs. Peale selle räägitakse siin ainult prantsuse keeles, kõik sildid on prantsuse keeles ja üldse. Toronto oli palju ägedam ja sõbralikum ja mõnusam. Ja nüüd ma pean siin end kuradi 8 ja pool tundi praadima. Ja siis see uus piiriületus. Ma tahaks, et ma oskaks oma tunded sõnadesse panna hetkel, aga vist ei õnnestu. Mis minust saab niimoodi???! Mida ma jaman kurat võtaks


BTW, see on sajas postitus. Hurraaa

Kanaadaaa 2

Kätte on jõudnud järjekordselt aeg sõita tuhatnelja Kanada poole. Kuna bussisõit kestab kokku 16 tundi(8 tundi üks ots), siis on mul aega kirjutada kõikidest seiklustest mis vahepeal juhtunud ja jõuda kokkuvõttes meeliülendava hetkeni, mis ma bussijaamas 100 inimese ees piletikontrollija peale karjusin.

Aga ärgem rutakem ajast ette. Viimati kirjutasin vist enne jõule, niisiis nüüd saan rääkida kohe meie kaunist 24. Detsembrist. Hommikul ärkasin üles ja nägin, et ema oli saatnud pildi kodusest jõululauast ja perest. Hedo polnud kodus ja ma olin nii üksi seal ja siis mul tuli vist esimest korda täielk paanikahoog peale. Istusin seal voodis ja lahistasin nutta. Mitte natuke ja viisakalt, vaid ikka häälekalt. Sel hetkel oli küll tunne, et persse kõik ja sõidan tagasi koju. Pisut hiljem rahunesin maha ja pidin minema Hedoga poodi jõuluoste tegema. Väljas oli meil jõululaupäeval 16 kraadi ja ladistas paduvihma. Nagu Eesti suvi!!! Poest ostsin oma makaronisalati kraami(lähedasemad sõbrad ilmselt on seda kraami mekkinud) ja siis ostsime veel lõhe, kartulipüree kraami, juurikaid, mõned pakid mac and cheesi tulevikuks, Hedole shokolaadikoogi materjali jnejne. Igatahes. Lõpuks oli käru kraami täis ja meie mõlemad pisut murelikud, sest ega selle rahaga siin hetkel priisata pole. Olime arvestanud kokku umbes 100 doltsiga, aga seda kärutäit vaadates tundus see kauge unistus. Aga ohoho, saate aru. 109 doltsi. Ehk siis umbes 90 euri?!?! Saate aru, kui odav. Ma olin igatahes meeldivalt üllatunud. Loomulikult tuli kohe plaan takso võtta, sest meil oli suuri raskuseid nende kottide kärust välja saamisegagi. Koju jõudes panime kööki lauale liniku, küünlad põlema ja asusime kokkama. Taustaks mängisid Üksinda kodus 1 ja 2. Vahepeal helistas muidugi ka ülemus, kes teatas, et üks meist peab nüüd kohemaid tööle tulema. NOOOOOOO wayyy. Ma polnud on call ja ma ei kavatsenudki oma jõule tööl veeta. (Loomulikult oli üks tüüp tööl olemas ja ülemus oli lihtsalt pisut dramaatiline). Peale söömist kobisime linna, et minna ja tsekkida üle Rockefeller center(see on see koht, kus too suur jõulupuu on Üksinda kodus 2s, kui Kevin ja ta ema lõpus kokku saavad). Filmis oli see jõuluõhtul täiesti tühi, päriselus ilmselgelt oli seal rahvast ikka roppumoodi. Samas oli äge, sest vastas oleva maja peal oli valgusshow ja jõulumuss mängis ja kõik oli nii ilus üldse. Tegime jõulupuu ees paar pilti ja hakkasime oma baari poole astuma. Mitte, et me ilged parmud oleks, sest me tegelikult Hedoga just arutasime, et meie kummagi peredes jõulude ajal suurt joomingut ei toimu. Läksiem hoopis sellepärast, et kaks meie lemmikut baarimeest Mike ja Rod pidid tööl olema ja meile mingit special eggyolki sheerima ja meie omakorda siis toitu vastu viima. Kohale jõudes ootas meid hoopis baari omanik, kelle nägemine küll väga rõõmu ei pakkunud, sest ta pidi viimasel ajal ilge asshole olema ja üks meie baarimees läks sealt töölt ära. Tegime paar drinki ja kobisime iga roju oma koju ära.

Nüüd kirjutan ühest teisest õhtust vahelduseks. See oli tegelikult pisut enne jõule ja seostub justnimelt selle baarimehega, kes meie baarist töölt ära läks. Asus ta siis tööle ühte teise lähedalasuvasse baari ja meie tahtsime teda siis esimese õhtu puhul toetama minna. Astusime siis suure innuga uksest sisse ja issand JUMAL. MA ütlen kohe ära, et ma olen seal ühe korra varem käinud suvel, aga siis see ei tundunud nii hull. See koht on täielik peldik. Haises igalt poolt ropsi järele, ma reaalselt tundsin muret oma jalatsite taldade pärast, sest ma kartsin, et ma määrin nad ära selle rõveda baari põrandaga. Baaris olevad inimesed olid tõeliselt rõvedad. Sai ära teretatud ja puha, kuid siis vaatasime Hedoga üksteisele otsa ja tahtsime mõlemad sealt kohe kuskurat kaduda. Kahjuks tuli vastu üks tuttav, kes tahtis meile nii palavalt joogi välja teha ja rääkis ikka, et me kõik peaks sõbrale raskel ajal toeks olema. Jäime siis sinna, FAIN. Meie baarimees Jenkiss rääkis siis, et kuna ta on seal manager, siis ta tahab seda baari muuta. Ehk siis eks me muidugi anna talle võimaluse, aga no kurat. See oli ikka püha peldik ja sellises olekus ma sinna küll enam mitte kunagi jalga tõsta ei taha.

Nüüd jõuame tagasi jõulupäeva, ehk siis 25. Detsembrisse. Mina pidin sel päeval tegema tööl topeltvahetuse. Hommik oli päris kiire ja stressirohke. Mina ja mu kaastöötaja vaidlesime terve kuradi hommiku, sest tema hädaldab, et ta ei saa üldse häid vahetusi, kuna mina ja Hedo töötame koos aastavahetusel. Pekki küll, ma läksin nii närvi, sest ta arvab, et ta on ilge maailmanaba ja ainult temal vaesekesel on raha vaja. Mina ja Hedo käime seal ju lihtsalt niisama aega surnuks löömas. Näitas mulle kurvalt, et tal kingas peaaegu auk sees ja siis ma karjusin vastu, et Hedo tõi mulle ükspäev superliimi, et ma oma kalossid saaks kokku teipida. Ja tema meelest pole meile üldse kolmandat inimest vaja. Ma üritasin talle jälle seletada, et ta on täielik idioot, kui ta arvab, et ta suudab nädalate kaupa iga päev töötada ja topeltvahetusi teha. Tema ikka, et eiei ma kolin ja mul raha vaja. Noh selge, siis ta on siiani vihane mu peale. Mind ajab närvi, et ma juba praegult näen, et kuidas ta slackib. Igatahes. Kuna tegime mõlemad topeltvahetuse ja pausiaega ei olnud, kuna ülemus lihtsalt lasi kõik lauad sisse, siis andsin mina talle pausi ära ja ütesin, et lähen peale teda. Tuli tema siis pausilt tagasi ja ma ütlesin, et võtan ka 15 minutit ja räägin õues Hedoga juttu ja puhkan jalga(Hedo tuli vahepeal sinna õlle lürpima). Olin siis kuskil 10 minutit väljas olnud, kui ülemus jooksis sinna, et kus ma olen ja mis toimub. Ütlesin, et võtsin pausi. Läksin muidugi kohe sisse ja sees oli KAKS lauda ja tema vana paanikahäire otsis mind. Ütlesin, et Humberto on ju siin, mis toimub ja siis tema vastas selle peale, et „Ok, GO, I’ll find somebody else“. Üritage mu ülemust sellessuhtes mõista, et ta on prantslane ja VÄÄÄÄÄÄGA temperamentne. Mina olin väsinud ja vihane ja ütlesin selge ja võtsin oma asjad. Välja minnes karjus tema, et „I never wanna see your face here again“. Teate ma olen ilge piripill küll, aga siis sain aru, et mulle on ikka täitsa liiga tehtud niisiis ei hakanud isegi nutma. Läksime Hedoga koos välja ja kõndisime kodu poole. Mõtlesin, et noh nüüd on perse majas küll, aga mis seal ikka. Peast käis läbi miljon mõtet ja lõpuks lausus Hedo: „Kuule, aga kolime Virgin Islandile Nanci ja Michaeli juurde elama“. Hurrraaa. Suurepärane idee. Istusime kodumaja ees trepil, jõime õlut ja otsustasime, et nii teemegi. Mulle juba hakkas see mõte meeldima ka. Tuppa minnes otsusime lennupiletite kohta ja kirjutasin tuttavale ja uurisin selle kohta ja oligi plaan valmis, et minna.

Järgmisel hommikul ärkasin ikka kerge ehmatusega, et noh tööd pole ja nüüd selline suur plaan minna kuskile nii ootamatult. Otsustasime korraks aja maha võtta ja minna kohalikku Science keskusesse, mis on siis midagi Ahhaa keskuse taolist. Hedo tegi ned piletid meile jõulukingiks. Olimegi juba seal, kui mul telefon helises. Helistas töökaaslane: „So Serge wanted to know if you would like to work tomorrow“. Eeee. Ma siis mingi, et miks ta ise ei helistanud:D. Töökaaslane ikka selle peale, et ma ei tea ja ma lihtsalt täidan käsku. Ütlesin talle, et tulen hiljem ja ajan ülemusega pisut juttu.

Science center iseenesest oli päris lahe, aga me ootasime ikka pisut rohkem. Väljast oli ikka jõhkralt suur lahmakas ja sees ootasime kitarrinäitust ja ruubikukuubiku näitust ja Tesla light showd. Kõik muu oli selline nohjah, mehh okei. Kitarrinäitus oli iseenesest lahe, aga ka mitte päris see, mida ma ootasin. Kõige lahedam oligi ilmselt ruubikukuubiku näitus. Seal oli ikka miljon erinevat varainti sellest ja video selle leiutajast ja ajaloost jnejne. Hedol, vanal harakal, läksid muidugi silmad särama, kui ta nägi mingit kalliskividest tehtud ruubikukuubikut. See Tesla light show oli ikka täielik bullshit, me saime sinna tasuta, aga muidu on pilet 14dollarit. Eluseees ka ei maksaks.

Science centerist ära minnes läksimegi töö juurde, kus ülemus haaras must kinni ja vedas laua äärde. Seletas seal siis, et pühad on stressirohke aeg ja et ega tema mind tegelikult ei vallandanud. Ma ütlesin, mis ma kuulsin ja tema ütles, et ta tegelt rääkis üldse omaette:D. Igataaaheees. Rääkisime asjad selgeks, kõik on ilus ja tore.

Sel õhtul läksime töölt linna, et teha väiksed margariiiitaaad. Mina ja tekiila pole just best päls ever, niisiis peale mõnda koksi olin ma juba vana sõbralikkus ise.Käisime ühes baaris veel vene õlut joomas ja siis kobisime koju, sest ma pidin laupäeva hommikul tööl olema. Aga saate aru, see oli mu üks esimesi reedeid siin väljas. MA ei ütleks, et ma väga erutatud oleks olnud, sest üldiselt mulle ei meeldi kohad, kus on palju inimesi, aga Hedoga oli ikka hea tsillida.

Laupäeva hommik oli tööl nii vaikne ja ma olin ainult paar tundi maganud, niisiis uni oli silmas. Hedo oli juba lubanud mu õhtuvahetuse võtta, sest kui ma arvasin, et mind lahti lasti, siis lubasin minna ühele peole Staten Islandile. Ma ei tahtnud ära öelda, sest ma olen seda tüüpi juba vähemalt 12850380 korda alt vedanud. Peale tööd  hakkas siis pihta seiklus New Jerseyst Staten Islandi poole. Esiteks ei tööta nädaalavahetustel Jersey- World trade Centeri rong, niisiis pidin sõitma pea keset Manhattanit. Sealt pidin võtma kaks rongi downtowni poole(ehk siis vahepeal ümber istuma). Ümberistumis kohas oli selline meeldiv silt, et rong 4 ja 5 tegelikult üldse ei tööta ka sel nädalavahetusel. MITTE KUSKIL mujal polnud seda silti. Seal ma siis seiklesin 12pakk õlut näpus. Mingi hetk ma mõtlesin, et istun keset Manhattanit maha ja kukun jooma. Võtsin lõpuks takso ferry peatusesse, sest ma ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Loksusin pisut sellega ja siis võtsin uue rongi ja ekslesin kuskil tänavate vahel kuni LÕPUKS jõudsin kohale.

Pidu oli täiega lahe. Sööki oli nii, et tapab. Mu poolakast sõber Matt oli teinud lasagnet, parti, jänest, täidetud seeni, pastat, mingit riisi mereandidega, kartulisalatit, täidetud mune ja neli erinevat kooki. Inimesi oli kuskil 15 ja kõik kauaaegsed sõbrad. Ja siis noh, mina:D.  Tegelikult mind võeti väga hästi omaks kohe ja mängisime igast mänge ja loomulikult läks lõpuks seal neil omavahel pisut draamaks kätte. Paar naljakat seika oli ka. Sisse astudes istus mu ees lilla rinnahoidjaga kutt. Matt siis seletas et keegi salajõuluvana kinkis selle talle, kuna tal on avatud“naiselik pool“ ja siis see tüüp poolmõnitades kandis seda. Ma olin täiesti kindel et ta on pisut noooo, gei. Küsisin seda siis Mattilt ja vastuseks näitas ta mulle, et diivanil istuv tüdruk on tema tüdruksõber. Ahsooashoo. Tsillisime seal pikalt ja ma rääkisin selle minumeelestgei tüübiga juttu ka ja küsisin ka, et kas talle mehkud ka meeldivad. Ta vastas, et nagu eriti mitte. Igataaahees, ma olin ikka täiesti kindel, et ta on puhta homo(millega mul pole muidu proleemi). Istusin siis mingihetk köögi põrandal maas ja mängisin kassiga, kui too tüüp kööki tuli. Ta oli täiesti purjus ja tuli mind täiesti lambist suudlema. Ma muidugi tõmbusin eemale ja olin ikka päris shokis „what are you doing, your girlfriend is in the next room DUDE“. Leppisime kokku, et see on ikka päris halb otsus ja ma enda meelest küll sellist vibe saata ei üritanud. Goddamit ma kutsusin teda homoks ta oma näkku. Tunnikene hiljem läks ta tüdruksõber minema ja nad läksid lahku. Ma isegi ei osanud midagi arvata sellest:D. Hommikul too noormees muidugi vabandas mu ees ka, et kuidas ta ikka sai sellist asja teha. Hahaha. Sellised seiklused siis siinpool lompi.

Täna käisin korra töölt läbi, sõin ja siis tulime Hedoga koju, et hakata mulle bussipiletit muretsema, kuna ma tahan nii väga korra Kanadasse minna. Otseloomulikult tuli kõik jätta viimasele hetkele.. Appiikene. Lõpuks saime piletid ostetud ja siis pidi pesema JOOKSMA ja siis bussi peale jooksma. Jõudime bussijaama kenasti ja sain oma piletid kätte. Nüüd jõuab kätte see põnev hetk. Bussijärjekorras oli tund ennem vähemalt 60 inimesi. Lõpuks oli meid kokku seal kena paarsada. Järjekorras seistes kõndis meist kõigist mööda kollases vestis vend, kes küsis kõigilt passi ja pileteid. Minule on eluaeg õpetatud, et pass on isiklik asi ja kui just piiriametnik või politseinik seda ei küsi, siis seda käest ära ei anna mingile suvalisele bussijaama vennale. Ma siis ütlesin, et ega ma eriti ei taha anda ja küsisin, et kas see on isegi legaalne. Tüüp läks juba siis pisut närviliseks ja ütles, et kui mul sellega probleem on, siis võin temaga kaasa minna ja siis järjekorra lõppu minna. Seal oli PAARSADA inimest ja ma olin tund aega seisnud, niisiis andsin passi ära. Järjekord liikus vaikdselt edasi ja hakkasin jälle temani jõudma. Ta veel tegi nalja, et kaotas mu passi ära ja siis vaatas tõsiselt otsa ja ütles, et ta peab minema kellegi otsima, sest mul olevat viisat vaja. Ma siis seletasin vastu, et no käisin Kanadas kolm kuud tagasi ka, tempel on passis ja viisat vaja pole, sest Eesti on Euroopa Liidus. Tema ei teadnud misasi Eesti ongi ja ma olen päris kindel, et ega ta Euroopa liidust ka kuulnud polnud. Mõtlesin, et mis seal ikka. Palus mul kõrvale seista ja läks oma ülemust otsima. Natukese aja pärast tuli tagasi ja ütles, et ei leidnud teda ja ma pean ootama. Seisin siis seal, kuni minuni tuli teine töötaja, kes ütles, et pean minema järjekorra lõppu. Oi pühade jeesus ma läksin närvi. Järjekorras olevad inimesed hakkasid mind ka kõik kaitsma, et ta oli järjekorras ja MIS TOIMUB. Tüüp siis vabandas ja küsis, et miks ma bussile ei lähe, kui järjekorras olin. Siis ma ütlesin, et ta idioodist kaastöötaja ei oska oma tööd teha(see teine tüüp oli seal kõrval). Ja siis tema vihastas , et ma teda idioodiks kutsusin ja siis mina hakkasin ropendama ja järsku oli paanika lahti. No persse küll. Too teine tüüp siis vaatas mu templit ja seletas oma kaastöötajale, et näe tempel on 30 september, et see kehtib kuus kuud ja kõik on hästi. Ehk siis targutas seal mingi asja kohta millest tal ka ilmselgelt aimugi polnud. Aga mul oli suva juba, tahtsin lihtsalt bussile saada. Kõik muidugi vabandasid ette ja taha. Ja siin ma nüüd olen. Kirjutan teile blogi. Vastik kitsas kallis täis buss on. Fuhh. Ja kaheksa tundi sõitu ees ja siis piiriületus ja siis pisut vaba aega Kanadas ja siis piiriületus tagasi. Ohhh nii hirmus. Homme samal ajal olen võib-olla Mehhikos juba, kui mind tagasi ei lasta:D Hahahahha. Niisiis toetagem ikka mind rasketel hetkedel ja loodame, et kõik läheb hästi.  Ma nüüd lõpetan oma raamatu kirjutamise ja hoian kõiki kursis ja luban, et kirjutan teile varsti juba Montrealist!!!!

Nii hirmus ikka apppiiiiapppiii! Pilte panen teine Kanadas kõigest, sest see bussi Wifi on sama aeglane, kui internet Eesti aja alguses.

Kiire ja ülevaatlik

Ma tahtsin teha postituse sellest kõigest heast paremast, mis mulle Eestist saadeti, aga kahjuks olen ma suutnud ära kaotada selle juhtme, millega saaks telefoni ja arvuti omavahel ühendada. Niisiis ma ei saa teile pilte näidata, aga kirjutada saan siiski. Näiteks saatis ema mulle nii palju kommi, et nendega saaks ilmselt Aafrika nälginud lapsed ära toita. Seejärel saatis ta mulle ka shokolaadi ja koduseid kaeraküpsiseid. Ja teed. Head Eesti puruteed!!! Õde saatis mulle enda tehtud heegeldatud jänese, mis on niiiii armas!! Väike venna saatis mulle jõulukaardi ja sõbrants Kertu saatis kaks purki Alexandri õlle! Hedo isiklikult tõi mulle kohukesi, musta leiba ja iseenda. (ja muud salajast kraami)
 Peale selle on mul teile kõigile veel üks hea uudis. Mul on uus töökaaslane Hedo! Eile oli tal viimane treeningpäev, juhheeiiii. Nädalavahetus venis üldse kuidagi väääääga pikaks mul jälle. Neljapäeval käisin töökaaslastega tsillimas peale tööd. Reedel olin tööl kella 12ni Hedoga ja siis läksime baari, et juua ära "üks õlu". Arvake ära kas me sulgesime baari või jaa??? Laupäeval pidin mina kell 8 midagi ärkama ja tööle minema. No ei olnud väga värske olla. Tööpäev oli 14 tundi pikk ja peale seda olin lubanud minna töökaaslase juurde Ugly Sweater partyle. Sinna me ka suundusime. Sisse astudes olid kõik Chrisi sõbrad juba parajalt konditsioonis ja hunnik nilbetes kampsunites inimesi lõõritasid Aerosmithi- I don't wanna miss a thing'i. Pidu peoks, väga tore oli, aga koju jõudsin kuskil 5 ajal ja hommikul pidi ju jälle varakult kargu alla saama, et tööle jõuda. Appiii. Ja nii kiire hommik oli ka veel. Peale tööd tulime Hedoga koju ja otsustasime korra silma kinni panna. Ärkasime 14 tundi hiljem järgmisel hommikul:D UPS.Nüüd on mul veel täna tööpäev ja siis on jõulud!!! Kaks vaba päeva. Juhheiii.

Nali, tegelt panen veits pilte ka!'

Philadelphia bussijaam

See on see pilt Hedo kaugest sugulasest Ülost. Kas pole mitte "gangsta rap made me do it" tüüp`??

Aaa, ja et te kõik teaks, siis ma olen ajakirja esimesel leheküljel siin. Nii kuulus, et ise ka ei usu

Päris Okay tripp

Appiii, mul on teile nii paljust kirjutada, et ma ei oska alustadagi. Teeme nii, et kõigepealt ma kirjutan sellest, kuidas me Philadelphias ja Washington DCs käisime ja siis homme kirjutan teile sellest kõigest, mis mulle Eestist saadeti. Diil?!?!
Niisiis. Esmaspäeval jõudis New Yorki HEDO HELL SINIJÄRV. Mina jooksin talle muidugi lennujaama vastu. Kõigepealt seisin umbes 20 minutit kohvrite ootamise kohas- Ilmselgelt vales kohas. Seejärel avastasin, et tegelikult peaks ju rohkem inimesi ootama ja läksin õigesse kohta. Jalg tõeliselt värsises. Värises umbes 50 minutit, sest Hedo pidi ju passikontrollis käima ja igal pool mujal kontrollis. Niisiis lõpuks ta tuli ja mina kimasin läbi turvaväravate teda embama. Õnneks turvanaine halvasti ei reageerinud. Seejärel sõitsime kodu poole. Hedol muidugi selline naeratus näos, sest nii hea on ju kodus olla!!! Kodus sain igast head paremat, millest ma kirjutan teile homme!
Peale seda sõitsime linna päris meie oma baari. Hüppasime läbi 1 dollari pitsakohast ja kohal me olimegi. Hedo käis vahepeal oma sõbraga sigaribaari uudistamas ja siis sai omamoodi läkerdatud tol õhtul. Plaan oli muidugi, et lähme koju HILJEMALT kell 12, sest järgmisel hommikul ju vaja vara ärgata. Läksime me jeee. Koju jõudes olin mina enamvähem olks, Hedo oli suht kännuämblik(arvestage, et tal oli jetlag ka).
Järgmisel hommikul ärkasime siis, et jõuda bussile. Kõigepealt oli meil mõlemal suhteliselt halb olla, uni silmas ja ei jaganud maad ega mütsi. Koperdasime kuidagi kodust välja, jõudsime bussile, mis pidi meid viima bussijaama. Sealt edasi pidime jõudma järgmisele bussile. Ostsime omale võiku teele kaasa ja hakkasime jalutama bussi poole. Järsku avastasime, et meil on 7 minutit aega ja me pole veel ligilähedalgi bussile. Hakkasime jooksma ja jõudsime saate aru no nii napilt. Sõit Philadelphiasse läks magades ja süües. Kohale jõudes läksime Philly rongijaama, et seal oodata Hedo kauget sugulast Ülo. Me kumbki ei teadnud milline ta välja näeb, niisiis ootasime 71-aastast vanameest. Lõpuks leidsime üksteist ja no saate aru- ta oli nii lahe. Me Hedoga panime talle hüüdnime, et Gangsta rap grandpa. Käis ringi, tegi kohatuid nalju ja oli üldse ilgelt lahe. Tal oli meile terve kava valmis tehtud. Esimene märk sellest, et ta on lahe vana oli see, et ta viis meid esimese asjana Rocky statued vaatama! Halleluuja. Nii tore. Tegime seal paar lamedat pilti, jooksime Rocky treppidest üles ja laulsime kõva häälega Rocky tunnusmuusikat.
Peale seda kimasime veidi ringi, vaatasime lippude alleed(Eesti lipp hurraa) ja läksime kesklinna sellisele ehete tänavale. Ohh Hedol läks kohe silm särama, jooksis ühe fancy vaateakna juurest teise juurde. Mina suur kullakarra fänn ei ole, niisiis mul oli lihtsalt tore jalutada. Peale seda läksime Liberty Belli pragu vaatama ise samal ajal koguaeg hüsteeriliselt naerdes meie lamedate naljade üle ja Ülo meeldiva huumori peale. Plaan oli ka kella lakkuda(nagu How I Met Your Motheris), aga no see oli ümber piiratud. Neetud!
Edasi suundusime mündivabrikusse, mis on pooleldi muuseum. Uksel kontrolliti kotid ja asjad läbi ja küsiti dokumenti, mille Hedo otseloomulikult autosse jättis. Oh well, õnneks oli turvamees megalahe ja lasi meid ikka sisse. Vabrikus vaatasin kuidas miljoneid münte mu silme alt läbi läks a ma mõtlesin, et miks küll mina ikka veel nii vaene olen, kui nii lihtne on raha teha. See oli sellessuhtes väga cool vabrik, et kogu töö käis normaalselt, aga vabriku üleval on klaasist tunnel turistidele, kes tegevust pealt saavad vaadata. Ma oleks pilte teinud, aga no seal ei tohtinud...
Peale sellist kappamist olid mu jalad täiesti surnud, niisiis pikk autosõit kõlas jumalikult. Hüppasime veel läbi italian marketist, mis oli niii lahe. Käisime sellises ehtsas poes, kus oli miljon erinevat pastat, sinki, juuste, täidetud oliive ja kõike muud itaalia kraami, mida ette oskate kujutada.
Lõppppude lõpuks jõudsime tagasi autosse, et siis Ülo juurde sõitma hakata. Tema kodu on Bellcampis ehk siis Baltimore lähedal. See tähendas omakorda umbes pooleteisttunnist sõitu. Sõitsime ta töökohast ka läbi. Ta on nimelt neuroloog ja töötab siin mingis suuures kompleksis. Aga seal oli nii pime ja udune, et vahepeal ei leidnud teeotsagi üles.
Ülo koju jõudes ootas meid seal tema abikaasa Aira, kes on megalahe naine. Ta oli meile valmistanud kodust seenelasanjet(Ülo kutsus seda koguaeg Losanjaks). See oli täiesti jumalik. Jõime veini ja rääkisime terve õhtu mõnusalt juttu. Teemaks tuli üle väga pika aja poliitika ja ohh mul pole nii kaua seda põlevat mõnu sees olnud, kus arutada päevakohalisi poliitikaküsimusi. Niiiiii mõnus! Korraks tekkis tunne, et äkki ikka oleks pidanud maailma parandama ja selle kooliasja ära tegema, aga kurat siis jõudsime kõik järeldusele, et ega see bullshit ei muutu Eestis niipea ja kõik kes üritavad muuta, need tambitakse süsteemi poolt maatasa.

Järgmisel päeval pidime võtma ette teekonna Ühendriikide pealinna WAshington DC poole. Mina olin nii sitasti maganud, niisiis põõnasin terve tee autos sinna. Vahepeal kuulsin muidugi head laused Ülo poolt Hedole:"Kas su sõbranna teeb narkootikume või miks ta koguaeg magab?". Pealinna jõudes panime auto parklasse ja võtsime takso, et minna kiirelt põhi turistikatesse. Kõigepealt läksime kongressi maja juurde, mille põhiline vaatamisväärsus kuppel oli remondis. Majad ise Washingtonis on kõik madalad, sest ükski neist ei tohi olla kõrgem, kui nende armastatud Washington monument. Jalutasime edasi kunstimuuseumi poole. Sissepääs oli täitsa tasuta ja nägime ära kogu selle staffi, mis kunstiajaloo õpikutes piltidel on. Samas oli nii kiire, et pidi justkui läbi jooksma. Edasi läksime Lincolni monumenti vaatama. Teepeal nägime Vietmani mälestusmärki, kus on 55 000 sõduri nimed. Seal pidi paar Eesti poissi ka olema kuskil... Lincolni statue ja kogu see maja olid sellised võimsad. Masiivsed, suured, uhked. Väga äge asi mida näha. Samal ajal paistis taamal ka Washingtoni monument. Edasiiii võtsime takso ja läksime Eesti konsulisse, et anda üle Karoline saadetud kommid ja teha kiire tiir. Selleks ajaks olid mul jalad juba nii surnud ja kõht tühi. Ja tühja kõhuga olen ma parahalt tusane. Käisime ühes kohalikus kanarestonaris. Tahtsin sel hetkel juba koju saada, sest no lugege ise mida mu aju pidi sisse võtma vähem, kui 48 tunniga. Selline tamp oli lõpus peal, et tahtsin juba nii väga bussi peale saada. Enne bussi oli siiski veel aega ja käisime vaatasime ka selle valge maja ära. Pfft. ilus küll, aga no ma mõtlesin, et PALLLLJJJUUUU suurem ja uhkem. Ja lõpuks ometi saime tagasi bussijaama. Hurraa. Ees ootas viie tunnine sõit New Yorki. Mina vahepeal magasin nagu ikka ja niiiiii hea oli jälle kodu näha. Olime Hedoga mõlemad niiii rahul. Bussist maha tulles oli see mõnus rahulik tunne. Kõndisime Hedo vana töökoha poole, sõime seal pisut ja jõime pisut ta vana ülemuse kulul ja seejärel läksime Grislysse, et Hedo näeks Peterit üle mitme kuu. Tsillisime seal, nelja ajal jõudsime koju. Nüüd oleme oma kodu voodis ja tellisime süüa. Elu on niii mõnus ja nii lahedad kolm päeva on olnud. Appiiii ma olen nii õnnelik. Nüüd tuleb muidugi 7 päeva tööd jutti...

No vaadake seda harakat

Seal Itaalia külas

Igast seriaalist ja filmist tuntud J Edgar Hoover FBI building. Nägime seal vahepeal neid mustasid autosid ka vilkuritega. Mõtlesin, et huvitav kas käsil on maailma päästmine. 

No kuppel on remondis ju?

Kunstimuuseumis Chicagos. Viimne õhtusöök

See on see, kus too Lincolni monument sees on

Valge maja. Pole ju nii uhke ja suur? Kadrioru loss on kordades fääncim

Paksmaost kriminaal

Noooo mida ma viimasel ajal teinud olen? Ma vaatan, et ma viimasel ajal üldse ei kirjuta millestki muust, kui tööst. Niisiis. Tegelt ma vabal ajal käin väljas ka... Mõnda aega mulle tundus, et ma kirjutan ainult sellest, kuidas ma hommikust õhtuni joon ja siis ma ei julgenud rohkem pidudest kirjutada. Niisiis.
Eelmisel nädalal oli mul paar vaba päeva. Väljas sadas loomulikult vihma ja lörtsi ja kõike muud, mida vabal päeval tahta võiks. Otsustasin siiski oma ainsaid vabu päevi kodus teki all mitte veeta ja ennast linna vedada. Nagu teada, siis on mulle siin Ameerikas paar lisakilo juurde tulnud(või paarkümmend), niisiis peab tõdema, et mul ei ole pükse jalga panna. Eestist võtsin neli paari kaasa, aga need ei mahu ümber mu tagumendi eriti hästi ja üks paar, mis ma siit ostsin rebenes ühe kojutuleku käigus katki. Pole hullu. Otsustasin ühe Eesti paari omale siiski ümber kanni pressida, seejärel kiirelt linna jõuda ja poodi minna, et endale uus paar parajaid pükse soetada. Otseloomulikult ei arvestanud ma sellega, et on pühapäeva õhtu. Poodi jõudsin ma küll ja Forever 21s on selline diil, et paar teksaseid on 7.9 doltsi. Muidu on ülihea paar, sellised mõnusad venivad ja lihtsad püksid, aga neid tehakse ainult lühikestele inimestele. Minule on need püksid no ikka väga kukekad. Jooksin seal siis ringi ja küsisin müüate käest, et kust kuradi kohast saaks kallimaid teksapükse, mis näeks ka tavalised ja normaalsed välja. Noooo eiii ollee. Vähe närvi ajas, sest kõht oli tühi ja jalas olevad püksid pressisid nii kõvasti mu õllekõhu peale, et vahepeal mõtlesin, et äkki võin jope all salaja püksinööbi lahti teha... Igatahes, sealt ma pükse ei saanud. Hüppasin kiirelt Vapianosse, et omale pisut toitu hamba alla saada. Peale seda pressisid püksid veel rohkem. Ja siiis. SIIS ma avastasin, et kõik teised poed olid juba kinni. No täiesti masendav. Selles kohalikus kallis "kaltsukas" mingi Urban blabla käisin ka, aga no ega ma ikka ei maksa küll 100 dollarit mingite odavate hipipükste eest.
Suures masenduses läksin oma baari, et oma kurbus alkoholipudelisse ära uputada. Õhtu lõppes sellega, et püksid ei rebenenud kuskilt katki(Skoooor!!), aga püksilukk ei pidanud küll pingele vastu. Õnneks peale mõnda õlle ja shotti on mul suhteliselt suva milline ma välja näen.
Esmaspäeval käisin ka peale tööd linnas. Seekord nägin pisut naiselikum välja, kleidi ja mantliga lausa ja nüüd saan oma listist ühe asja ära kusututada. Mina hüppasin üle turvatõkke metroojaamas!! JEEE. Pliis kujutakse ette nüüd minikleidi ja mantliga tsikki üle värava hüppamas. Ehk siis kell oli juba pool kolm öösel ja rong oli ees ja ma teadsin, et kui ma sellest maha jään, siis ma pean mingi pool tundi ootama. OOOO HEELLL NOOO mõtlesin mina ja mõeldud tehtud. Rongi jõudes oli selline ärevus sees:D. Naersin seal omaette ja mõtlesin, et olen ikka ilge badass.

Okei, ja ega mul rohkem ei olegi midagi kirjutada. Täna lähen linna ja üritan pildistada tee peal olevaid MEGA ÜLEKAUNISTATUD maju ja linnas teha ka midagi huvitavat, et oleks millestki kirjutada.

Üks päev olin tööl jälle üksi, sest kaastöötaja ei saanud tulla. Oli hästi kiire päev ja siis läksin köögiga kaklema nats(sest nad keerasid kõik pekki) ja siis mu ülemus tõi mulle Mimosa ja kokk tõi friikaid. Mõtlesin, et peaks tihedamini inimeste peale karjuma:D

Näide number üks pisut kaunistatud majast..

Ma ei tea, et miks ma siin pildil nagu elevant välja näen(Ma tegelt ei ole nii elevant- loll pusa), aga see on minu baaris meie ainukese naisbaarinaise Biancaga ja tagataustal photobombib Rob. Robiga on selline lugu, et kui ta esimest korda sinna tööle tuli, siis ma vaatasin teda suht suu ammuli(Ta on hästi ilus ja vormis mees tegelt, mitte nagu siin pildid) ja siis peale seda on ta jube õnnelik koguaeg, sest ta teab, et ma olen temast nii sisse võetud. Ja siis baaris on põhinali, et ma käin seal nüüd ainult Robi vaatamas koguaeg...:(

Tööl oli võistlus, et kes müüb rohkem Special juusstukooki saab endale tüki. Noo ja kuna ma juba terve postituse olen rääkinud sellest, kuidas ma olen pisut töntsakas, siis loomulikult kui auhinnaks on toit, siis tulevad kõik minu super müügioskused välja:D

Töökoha ees on selline ilus:)

Ja teine vaade töökoha eest

Meeleheitel

Ma paar postitust tagasi mainisin, et töökaaslased ikka tutvustavad mind siin uute saitidega ja kuidas neid kasutada. Viimane kuum sõna on Badoo ja Tinder. Mõlemad on siis kohtungiapid telefoni. Kuna minu armuelu(hahahah) on suhteliselt liiva jooksnud, siis mõtlesin ka, et annan asjale võimaluse. Badoo töötab siis nii: logid feisbuuki kaudu sisse, valid kolm pilti mida endast näidata ja siis inimesed põhimõtteliselt kas Like’vad sind või dislikevad. Ehk siis programm osib sinu lähedalt inimesi, viskab sulle järjest nende pilte ette ja sina siis annad rohelise tule või punase. Samas on sul võimalus ka inimeste huvisid lugeda ja nendega tsättida. Eriti äge on siis, kui annad rohelise kellelegi ja tema on sinu pilti ka laikinud ja siis programm annab sulle teada, et jee te meeldite üksteisele!

Kuna minu jaoks on see kõik uus, siis ma loomulikult olin ikka kahe käpaga sees. Iga ettetulevat noorhärrat vaatasin oma viis minutit, lugesin huvisid, mõtlesin meie tuleviku laste üle jnejne. Kuni töökaaslased lõpuks ära surema pidid igavusse. „Reeeeeeelikkaaa, just click yes or no and stop being so picky“. Nähh. Ehk siis nende variant on suured tissid ja ilus perse või mitte. Kogu romantika on ikka maailmast kadunud.

Igatahes. Sain mina nii mõnegi matchi ja siis igasugused inimesed ikka kirjutavad mulle. Ma mõtlesin juba, et Aamen Reelika, Sa ei olegi elu lõpuni üksik kassipidaja. Ma eksisin sügavalt. Mida sa räägid täiesti suvalise inimesega onlines???!?!?!?!?! Midaaa???Apppiiii, mul pole halli aimu ka. Mu erakordselt halb sarkastiline huumor ei tööta ju nii. Kui võõras inimene onlines küsib, et kellena ma töötan, siis ma ei saa vastata, et „Russian spy by night and prostitute by day“, sest noh, see poleks väga naljakas ilma mu lolli aksendita. Peale selle on mu pildid täiesti ebaseksikad ja nagu mu ülemusele meeldib öelda, siis pole ime, et keegi mind kohtingule ei vii, sest ma käin riides nagu vanainimene ja kannan kleidi asemel kardinaid.

Aga, et te ärevusse ära ei sureks, siis siin on paar näidet kirjadest, mis mulle saadeti:

• Princemichael:“hi reelika u look beautiful“ – APPIII, kui sa esimest korda inimesele kirjutad, siis kas õigekeelsus ja suured algustähed on tõesti ajalugu?“?!??! MA saan aru, et see on släng, aga ma ei suuda niimooodi kirjutada ju.
• Andy: „wassup ma“ – Oh jeah, ma tahaks teile ta pildi siia kõrvale panna. Selline jõukas tehtud selfi peegli ees, ära näljutatud sixpäkk kõhul, musi huultel ja allarid kolm korda kõrgemal, kui püksid.
• Elmer: „Hi you so attractive lol nice pictures also“ – kutt on selline poolpedro, pildil hammustab oma alahuult ja pilgutab silma
• Gentlemanpapix: „god bless you (südame märk) :*“ -??? Miks arvavad inimesed, et nii on okei vestlust alustada. MIKS?

Ohhhh ja neid on veel niii palju. Algul muidugi kilkasin, et jeee keegi vähemalt kirjutab mulle, aga lõpuks oli mingi APPIIIIII. Nagu ma ütlesin, siis on normaalseid inimesi ka, aga no ma ei oska mitte kuidagi vestlust üleval hoida. Mida sa KIRJUTAD võõra inimesega? Ma kujutan ette, et see programm saab töötada ainult siis, kui Hedo on mu kõrval ja me oleme pudeli veini kahekesi ära joonud ja ajame inimestele lihtlabast jama.

Ühesõnaga, mu töökaaslased ütlesid, et sa tegelikult ei saa kunagi nende inimestega kokku ja et eks see olegi poolenisti selline enesehinnangu upitamise ja jama ajamise koht. Töökaaslase sõber alustab vestlust näiteks alati nii:“So, let’s agree right away, are we gonna tell our kids we met on Tinder or not“. :D Mind ajas naerma näiteks ja sellele ma isegi vastaksin võib-olla:D.

Lõpetuseks üks suure ringi küsimus,

Stripiklubi või kirik????

Thanksgiving

Oma elu esimeste Ameerika tänupühade puhul sõitsin ülemusele külla. Mu ülemus on 59 aastane prantslane Serge, kes elab linnast umbes tunni kaugusel väljas. Peale selle on ta suurepärane kokk, kes omas Manhattanil mitut restorani. Kohale jõudsime sinna neljapäeva hommikul. Minuga tulid kaasa veel kaks töökaaslast ja kohal oli veel Serge naine ja tema sõbrantsid. Mul oli täega tore seal, Serge ikka räägib, et ta lapsedab mu ära ja et ma olen nagu tütar, niisiis ma tundsin end üpris koduselt.
Süüa sai loomulikult kalkunit. Peale selle veel "layered potatoes", mis on siis selline kreemine kartulivorm. Samuti pakuti mingit seahakklihast tehtud "täidist". Kalkuni sisse seda ei topitud, sest üks töökaaslane Mamadou ei söö oma usu pärast siga. Teised kaanisid end seal suhteliselt purju, aga mina mitte. Ma ei tea mis värk see on, muidu olen jube parm küll, aga pühade ajal ma ei taha kunagi juua. Ilmselt kodust kaasa tulnud, sest meil pole küll kunagi peres näiteks jõulu ajal erilist joomingut toimunud. Healjuhul pudel veini toidu kõrvale. Kuna me eelmisel õhtul olime töökaaslase juures, siis olin ma üpris väsinud ja peale esimest toidukorda läksin keerasin end oma mõnusas külalistoas kerra ja magasin tunnike paar. Selle ajaga olid teised umbes 6 pudelit veini omale sisse valanud ja üles ärgates ootas mind juba tavapärane vestlusteema- USUJUTT. Mul on niiii niii kopp ees sellest teemast. Eks me eestlased ilmselt oleme ühed kitsarinnalised jobud, aga ma ausõna ka ei viitsi kuulata seda, kuidas jumal su teed juhatab iga jumala päev. Ja kuidas jumal lõi Aadama ja Eeva. Ja kuidas jumal päästab elusid. Ja kuidas jumal selle toidu meile lauale paneb. Oh pühade jeesus, olge vait. Nii ma seal siis pidin natuke seda kannatama ka, aga õnneks põhiusklik Mamadou läks pisut peale seda magama:D
Sergel on ka omajagu hunnik loomi- kaks vana koera ja kolm lindu. Minu lemmik oli valge Kakaduu, kel nimeks Sushi. Peale selle, et see lind oli rohkem nagu koer, oli ta ka rassist. Nimelt oli ta väga vabalt nõus minuga tsillima, lasi mul end paitada, hüppas mu õlale, tahtis mulle musi teha jne, aga kui Mamadou või Roberto tema lähedusse üritasid tulla, siis läks lind täiesti paanikasse. Peale selle rääkis ülemus, et see lind on räme asshole. Käib ja kiusab teisi lindusid, nokib riietelt nööpe eest ära ja kui piisavalt tähelepanu ei saa, siis kisab. Ma olin küll nii vaimustuses, sest pole sellist tüüpi kunagi näinud. Ma eluaeg mõelnud, et linnud on mingid mõtttetud iluasjad ja et mingit kontakti nendega küll luua ei saa, aga see tüüp oli tõsiselt üks kõige lahedamaid loomi, keda kunagi näinud olen.
Öösel magasin mina oma mõnusas suures voodis ja hommikul käisime natuke linna peal tsillimas ka. See koht oli selline ehtne Ameerika äärelinn mitmete tupiktänavate ja ridaelamutega. Ma kujutasin seal jalutades ette täpselt Meeleheitel Koduperenaiste seriaali. Meenutas kõik seda. Peale seda sõitsime tagasi linna, et tulla tööle. Tagasiteel maanteel sõites nägime, et kõrvalautos juht magas. Minul käis juba elu silme eest läbi, sest tee polnud tühi ja midagi. Läksime kõik paanikasse, ülemus tuututas ja lõpuks tüüp ärkas. Tore on see, et tüüp ei teinud teist nägugi ja tiksus edasi. Niisiis helistasime politseisse(Loodetavasti võeti ta rajalt maha),

Nüüd olen paar päeva tööl jälle olnud. Eile tegin topeltvahetuse ja täna pidin ka hommikul tööl olema. Loomulikult oli vaja eile õhtul veel välja minna, sest töökaaslasel oli sünnipäev(kuhu me tegelikult teiste töökaaslastega ei jõudnud). Käisime hoopis vana töökaaslase baar-klubis tsillimas. Jällekord hea stoori. Olin siis Bradi ja Humbertoga ja esimese ringi jooke ostsin mina, sest baar oli täis ja baarimees oli tuttav. Ostsin kaks Coronat, Johnny Blacki topeltviski ja ühe shoti. Maksin kokku 23 dollarit. Töökaaslane võttis omale pärast veel ühe Johnny topeltviski ja maksis 22 dollarit ainult selle eest. Brad võttis omale kaks õlut ja maksis 20 dollarit:D. Niisiis pandi alksi ostmine ülejäänud õhtuks jälle minu kaela. Uskumatu ikka, et millised hinnavahed on naistele ja meestele. Ei saa siin tegu olla isegi sellega ainult, et Norman baaris oli, sest ühe ringi ostsin teise töötaja käest. Pidu venis igatahes pikale jälle ja magama sain kuskil kuus hommikul. Baar pandi kinni kell pool 3, aga peale seda oli ju vaja minna töökaaslase juurde tsillima ja siis tulime veel siia minu juurde edasi. Loomulikult olen ma aasta parim toakaaslane ja selleasemel, et vaikselt koju tulla, sajan mina kell 5 hommikul sõpradega uksest sisse ja lendan toakaaslase tuppa, ajan ta üles lihtsalt selleks, et kurta milline jobu ma olen. Hommikul olime kõik zombied. Kokal oli sünnipäev, niisiis ta nägi välja paistes ja surnud. Mina, Brad, Humberto olime kõik kolm täiesti paistes, pesemata ja surnud. Roberto oli ka kuskilt peolt tulnud. Niisiis seisime kõik rivis, kui ülemus meid lihtsalt vaatas ja pead vangutas...

Sellele kõigele jumalikule lisandub veel kalkun. Nämmmm

Käisime metsas jalutamas. Mind üllatasid need kummalised puud, sest lehed olid pruunid, aga ikka puu peal ja nii kõvasti kinni. Võtsin ühe koju kaasa ka.

ALKOHOL JA SÖÖK JEAH

Minu ülemus Serge koos Sushiga

Tagasi sõites jäi tee peale selline tööstuslik piirkond. Tahtsin paremat pilti saada, aga polnud kahjuks võimalik. 

Cookie ja Maxie. Ehk kaks papagoid, kes käivad käsikäes ja mölisevad käsikäes. Nagu gängsterid:D

Minu lemmik rassist Sushi:D

Ülemus on muidu veel ka kunsti koguja, niisiis olid kõik seinad erinevaid lahedaid maale täis

Minu mugav külalistetuba

Lõpetuseks teile video rassist Sushist ja minust ja töökaaslastest:
http://instagram.com/p/v86V6zQKIE/

TSAOO