Jõudsin mina siis rõõmsalt Kanada piirile peale kogu seda eelmist jama. Piiripunktis vaatas töötajahärra mu dokumente ja kõiki viisasid ja ütles, et ei tea kuhu vaadatagi:D. Seletasin siis, et mul uued dokumendid olemas ja need vanad pole üldse olulised. Aga eiiiiii. otseloomulikult saadeti mind ÜLE TEE(see kõlab nagu mind oleks surmanuhtlusele saadetud), kus pidin rääkima palju kurjema naisega. Ta siis vaatas seda ja küsis kümme korda, et WTF põhimõtteliselt. Lõpuks ütles, et tema mind riiki lasta ei julge ilma USAle helistamata, et kas nad ikka võtavad mu tagasi. Helistas siis- mina värisesin nagu haavaleht seal pingi peal ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik:D Telefonis talle siis seletati, et kui mul normaalne põhjus olemas ja tagasisõidu pilet ka olemas, siis nad ilmselt ikka lasevad mind riiki tagasi..ILMSELT!!! Tädike pani siis templi passi ja ütles, et kui täna õhtul tagasi ei lasta, siis pean piirilt pileti otse koju ostma. APPIIIII. Kas te saate aru ka millllline emotsionaalne rollercoaster see kõik on või?!?!?! Eelmine kord oli kõik nii stabiilne ja rahulik ja kedagi ei huvitanud ja juba siis ma kartsin ja nüüd on sellised jamad. Appiiiapppiii. Ma tahaks nutta lihtsalt looteasendis. Ma ei julge siit bussijaamast väljagi minna. Istun siin kohvikus terve päeva ja joon teed...:D Peale selle on siin ju külm. Ma olen harjunud oma stabiilse 15 kraadise soojusega New Yorkis ja siin on jää ja lumi ja välja astudes oli kohe kann jääs. Peale selle räägitakse siin ainult prantsuse keeles, kõik sildid on prantsuse keeles ja üldse. Toronto oli palju ägedam ja sõbralikum ja mõnusam. Ja nüüd ma pean siin end kuradi 8 ja pool tundi praadima. Ja siis see uus piiriületus. Ma tahaks, et ma oskaks oma tunded sõnadesse panna hetkel, aga vist ei õnnestu. Mis minust saab niimoodi???! Mida ma jaman kurat võtaks
BTW, see on sajas postitus. Hurraaa
No comments:
Post a Comment