Kanaadaaa 2

Kätte on jõudnud järjekordselt aeg sõita tuhatnelja Kanada poole. Kuna bussisõit kestab kokku 16 tundi(8 tundi üks ots), siis on mul aega kirjutada kõikidest seiklustest mis vahepeal juhtunud ja jõuda kokkuvõttes meeliülendava hetkeni, mis ma bussijaamas 100 inimese ees piletikontrollija peale karjusin.

Aga ärgem rutakem ajast ette. Viimati kirjutasin vist enne jõule, niisiis nüüd saan rääkida kohe meie kaunist 24. Detsembrist. Hommikul ärkasin üles ja nägin, et ema oli saatnud pildi kodusest jõululauast ja perest. Hedo polnud kodus ja ma olin nii üksi seal ja siis mul tuli vist esimest korda täielk paanikahoog peale. Istusin seal voodis ja lahistasin nutta. Mitte natuke ja viisakalt, vaid ikka häälekalt. Sel hetkel oli küll tunne, et persse kõik ja sõidan tagasi koju. Pisut hiljem rahunesin maha ja pidin minema Hedoga poodi jõuluoste tegema. Väljas oli meil jõululaupäeval 16 kraadi ja ladistas paduvihma. Nagu Eesti suvi!!! Poest ostsin oma makaronisalati kraami(lähedasemad sõbrad ilmselt on seda kraami mekkinud) ja siis ostsime veel lõhe, kartulipüree kraami, juurikaid, mõned pakid mac and cheesi tulevikuks, Hedole shokolaadikoogi materjali jnejne. Igatahes. Lõpuks oli käru kraami täis ja meie mõlemad pisut murelikud, sest ega selle rahaga siin hetkel priisata pole. Olime arvestanud kokku umbes 100 doltsiga, aga seda kärutäit vaadates tundus see kauge unistus. Aga ohoho, saate aru. 109 doltsi. Ehk siis umbes 90 euri?!?! Saate aru, kui odav. Ma olin igatahes meeldivalt üllatunud. Loomulikult tuli kohe plaan takso võtta, sest meil oli suuri raskuseid nende kottide kärust välja saamisegagi. Koju jõudes panime kööki lauale liniku, küünlad põlema ja asusime kokkama. Taustaks mängisid Üksinda kodus 1 ja 2. Vahepeal helistas muidugi ka ülemus, kes teatas, et üks meist peab nüüd kohemaid tööle tulema. NOOOOOOO wayyy. Ma polnud on call ja ma ei kavatsenudki oma jõule tööl veeta. (Loomulikult oli üks tüüp tööl olemas ja ülemus oli lihtsalt pisut dramaatiline). Peale söömist kobisime linna, et minna ja tsekkida üle Rockefeller center(see on see koht, kus too suur jõulupuu on Üksinda kodus 2s, kui Kevin ja ta ema lõpus kokku saavad). Filmis oli see jõuluõhtul täiesti tühi, päriselus ilmselgelt oli seal rahvast ikka roppumoodi. Samas oli äge, sest vastas oleva maja peal oli valgusshow ja jõulumuss mängis ja kõik oli nii ilus üldse. Tegime jõulupuu ees paar pilti ja hakkasime oma baari poole astuma. Mitte, et me ilged parmud oleks, sest me tegelikult Hedoga just arutasime, et meie kummagi peredes jõulude ajal suurt joomingut ei toimu. Läksiem hoopis sellepärast, et kaks meie lemmikut baarimeest Mike ja Rod pidid tööl olema ja meile mingit special eggyolki sheerima ja meie omakorda siis toitu vastu viima. Kohale jõudes ootas meid hoopis baari omanik, kelle nägemine küll väga rõõmu ei pakkunud, sest ta pidi viimasel ajal ilge asshole olema ja üks meie baarimees läks sealt töölt ära. Tegime paar drinki ja kobisime iga roju oma koju ära.

Nüüd kirjutan ühest teisest õhtust vahelduseks. See oli tegelikult pisut enne jõule ja seostub justnimelt selle baarimehega, kes meie baarist töölt ära läks. Asus ta siis tööle ühte teise lähedalasuvasse baari ja meie tahtsime teda siis esimese õhtu puhul toetama minna. Astusime siis suure innuga uksest sisse ja issand JUMAL. MA ütlen kohe ära, et ma olen seal ühe korra varem käinud suvel, aga siis see ei tundunud nii hull. See koht on täielik peldik. Haises igalt poolt ropsi järele, ma reaalselt tundsin muret oma jalatsite taldade pärast, sest ma kartsin, et ma määrin nad ära selle rõveda baari põrandaga. Baaris olevad inimesed olid tõeliselt rõvedad. Sai ära teretatud ja puha, kuid siis vaatasime Hedoga üksteisele otsa ja tahtsime mõlemad sealt kohe kuskurat kaduda. Kahjuks tuli vastu üks tuttav, kes tahtis meile nii palavalt joogi välja teha ja rääkis ikka, et me kõik peaks sõbrale raskel ajal toeks olema. Jäime siis sinna, FAIN. Meie baarimees Jenkiss rääkis siis, et kuna ta on seal manager, siis ta tahab seda baari muuta. Ehk siis eks me muidugi anna talle võimaluse, aga no kurat. See oli ikka püha peldik ja sellises olekus ma sinna küll enam mitte kunagi jalga tõsta ei taha.

Nüüd jõuame tagasi jõulupäeva, ehk siis 25. Detsembrisse. Mina pidin sel päeval tegema tööl topeltvahetuse. Hommik oli päris kiire ja stressirohke. Mina ja mu kaastöötaja vaidlesime terve kuradi hommiku, sest tema hädaldab, et ta ei saa üldse häid vahetusi, kuna mina ja Hedo töötame koos aastavahetusel. Pekki küll, ma läksin nii närvi, sest ta arvab, et ta on ilge maailmanaba ja ainult temal vaesekesel on raha vaja. Mina ja Hedo käime seal ju lihtsalt niisama aega surnuks löömas. Näitas mulle kurvalt, et tal kingas peaaegu auk sees ja siis ma karjusin vastu, et Hedo tõi mulle ükspäev superliimi, et ma oma kalossid saaks kokku teipida. Ja tema meelest pole meile üldse kolmandat inimest vaja. Ma üritasin talle jälle seletada, et ta on täielik idioot, kui ta arvab, et ta suudab nädalate kaupa iga päev töötada ja topeltvahetusi teha. Tema ikka, et eiei ma kolin ja mul raha vaja. Noh selge, siis ta on siiani vihane mu peale. Mind ajab närvi, et ma juba praegult näen, et kuidas ta slackib. Igatahes. Kuna tegime mõlemad topeltvahetuse ja pausiaega ei olnud, kuna ülemus lihtsalt lasi kõik lauad sisse, siis andsin mina talle pausi ära ja ütesin, et lähen peale teda. Tuli tema siis pausilt tagasi ja ma ütlesin, et võtan ka 15 minutit ja räägin õues Hedoga juttu ja puhkan jalga(Hedo tuli vahepeal sinna õlle lürpima). Olin siis kuskil 10 minutit väljas olnud, kui ülemus jooksis sinna, et kus ma olen ja mis toimub. Ütlesin, et võtsin pausi. Läksin muidugi kohe sisse ja sees oli KAKS lauda ja tema vana paanikahäire otsis mind. Ütlesin, et Humberto on ju siin, mis toimub ja siis tema vastas selle peale, et „Ok, GO, I’ll find somebody else“. Üritage mu ülemust sellessuhtes mõista, et ta on prantslane ja VÄÄÄÄÄÄGA temperamentne. Mina olin väsinud ja vihane ja ütlesin selge ja võtsin oma asjad. Välja minnes karjus tema, et „I never wanna see your face here again“. Teate ma olen ilge piripill küll, aga siis sain aru, et mulle on ikka täitsa liiga tehtud niisiis ei hakanud isegi nutma. Läksime Hedoga koos välja ja kõndisime kodu poole. Mõtlesin, et noh nüüd on perse majas küll, aga mis seal ikka. Peast käis läbi miljon mõtet ja lõpuks lausus Hedo: „Kuule, aga kolime Virgin Islandile Nanci ja Michaeli juurde elama“. Hurrraaa. Suurepärane idee. Istusime kodumaja ees trepil, jõime õlut ja otsustasime, et nii teemegi. Mulle juba hakkas see mõte meeldima ka. Tuppa minnes otsusime lennupiletite kohta ja kirjutasin tuttavale ja uurisin selle kohta ja oligi plaan valmis, et minna.

Järgmisel hommikul ärkasin ikka kerge ehmatusega, et noh tööd pole ja nüüd selline suur plaan minna kuskile nii ootamatult. Otsustasime korraks aja maha võtta ja minna kohalikku Science keskusesse, mis on siis midagi Ahhaa keskuse taolist. Hedo tegi ned piletid meile jõulukingiks. Olimegi juba seal, kui mul telefon helises. Helistas töökaaslane: „So Serge wanted to know if you would like to work tomorrow“. Eeee. Ma siis mingi, et miks ta ise ei helistanud:D. Töökaaslane ikka selle peale, et ma ei tea ja ma lihtsalt täidan käsku. Ütlesin talle, et tulen hiljem ja ajan ülemusega pisut juttu.

Science center iseenesest oli päris lahe, aga me ootasime ikka pisut rohkem. Väljast oli ikka jõhkralt suur lahmakas ja sees ootasime kitarrinäitust ja ruubikukuubiku näitust ja Tesla light showd. Kõik muu oli selline nohjah, mehh okei. Kitarrinäitus oli iseenesest lahe, aga ka mitte päris see, mida ma ootasin. Kõige lahedam oligi ilmselt ruubikukuubiku näitus. Seal oli ikka miljon erinevat varainti sellest ja video selle leiutajast ja ajaloost jnejne. Hedol, vanal harakal, läksid muidugi silmad särama, kui ta nägi mingit kalliskividest tehtud ruubikukuubikut. See Tesla light show oli ikka täielik bullshit, me saime sinna tasuta, aga muidu on pilet 14dollarit. Eluseees ka ei maksaks.

Science centerist ära minnes läksimegi töö juurde, kus ülemus haaras must kinni ja vedas laua äärde. Seletas seal siis, et pühad on stressirohke aeg ja et ega tema mind tegelikult ei vallandanud. Ma ütlesin, mis ma kuulsin ja tema ütles, et ta tegelt rääkis üldse omaette:D. Igataaaheees. Rääkisime asjad selgeks, kõik on ilus ja tore.

Sel õhtul läksime töölt linna, et teha väiksed margariiiitaaad. Mina ja tekiila pole just best päls ever, niisiis peale mõnda koksi olin ma juba vana sõbralikkus ise.Käisime ühes baaris veel vene õlut joomas ja siis kobisime koju, sest ma pidin laupäeva hommikul tööl olema. Aga saate aru, see oli mu üks esimesi reedeid siin väljas. MA ei ütleks, et ma väga erutatud oleks olnud, sest üldiselt mulle ei meeldi kohad, kus on palju inimesi, aga Hedoga oli ikka hea tsillida.

Laupäeva hommik oli tööl nii vaikne ja ma olin ainult paar tundi maganud, niisiis uni oli silmas. Hedo oli juba lubanud mu õhtuvahetuse võtta, sest kui ma arvasin, et mind lahti lasti, siis lubasin minna ühele peole Staten Islandile. Ma ei tahtnud ära öelda, sest ma olen seda tüüpi juba vähemalt 12850380 korda alt vedanud. Peale tööd  hakkas siis pihta seiklus New Jerseyst Staten Islandi poole. Esiteks ei tööta nädaalavahetustel Jersey- World trade Centeri rong, niisiis pidin sõitma pea keset Manhattanit. Sealt pidin võtma kaks rongi downtowni poole(ehk siis vahepeal ümber istuma). Ümberistumis kohas oli selline meeldiv silt, et rong 4 ja 5 tegelikult üldse ei tööta ka sel nädalavahetusel. MITTE KUSKIL mujal polnud seda silti. Seal ma siis seiklesin 12pakk õlut näpus. Mingi hetk ma mõtlesin, et istun keset Manhattanit maha ja kukun jooma. Võtsin lõpuks takso ferry peatusesse, sest ma ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Loksusin pisut sellega ja siis võtsin uue rongi ja ekslesin kuskil tänavate vahel kuni LÕPUKS jõudsin kohale.

Pidu oli täiega lahe. Sööki oli nii, et tapab. Mu poolakast sõber Matt oli teinud lasagnet, parti, jänest, täidetud seeni, pastat, mingit riisi mereandidega, kartulisalatit, täidetud mune ja neli erinevat kooki. Inimesi oli kuskil 15 ja kõik kauaaegsed sõbrad. Ja siis noh, mina:D.  Tegelikult mind võeti väga hästi omaks kohe ja mängisime igast mänge ja loomulikult läks lõpuks seal neil omavahel pisut draamaks kätte. Paar naljakat seika oli ka. Sisse astudes istus mu ees lilla rinnahoidjaga kutt. Matt siis seletas et keegi salajõuluvana kinkis selle talle, kuna tal on avatud“naiselik pool“ ja siis see tüüp poolmõnitades kandis seda. Ma olin täiesti kindel et ta on pisut noooo, gei. Küsisin seda siis Mattilt ja vastuseks näitas ta mulle, et diivanil istuv tüdruk on tema tüdruksõber. Ahsooashoo. Tsillisime seal pikalt ja ma rääkisin selle minumeelestgei tüübiga juttu ka ja küsisin ka, et kas talle mehkud ka meeldivad. Ta vastas, et nagu eriti mitte. Igataaahees, ma olin ikka täiesti kindel, et ta on puhta homo(millega mul pole muidu proleemi). Istusin siis mingihetk köögi põrandal maas ja mängisin kassiga, kui too tüüp kööki tuli. Ta oli täiesti purjus ja tuli mind täiesti lambist suudlema. Ma muidugi tõmbusin eemale ja olin ikka päris shokis „what are you doing, your girlfriend is in the next room DUDE“. Leppisime kokku, et see on ikka päris halb otsus ja ma enda meelest küll sellist vibe saata ei üritanud. Goddamit ma kutsusin teda homoks ta oma näkku. Tunnikene hiljem läks ta tüdruksõber minema ja nad läksid lahku. Ma isegi ei osanud midagi arvata sellest:D. Hommikul too noormees muidugi vabandas mu ees ka, et kuidas ta ikka sai sellist asja teha. Hahaha. Sellised seiklused siis siinpool lompi.

Täna käisin korra töölt läbi, sõin ja siis tulime Hedoga koju, et hakata mulle bussipiletit muretsema, kuna ma tahan nii väga korra Kanadasse minna. Otseloomulikult tuli kõik jätta viimasele hetkele.. Appiikene. Lõpuks saime piletid ostetud ja siis pidi pesema JOOKSMA ja siis bussi peale jooksma. Jõudime bussijaama kenasti ja sain oma piletid kätte. Nüüd jõuab kätte see põnev hetk. Bussijärjekorras oli tund ennem vähemalt 60 inimesi. Lõpuks oli meid kokku seal kena paarsada. Järjekorras seistes kõndis meist kõigist mööda kollases vestis vend, kes küsis kõigilt passi ja pileteid. Minule on eluaeg õpetatud, et pass on isiklik asi ja kui just piiriametnik või politseinik seda ei küsi, siis seda käest ära ei anna mingile suvalisele bussijaama vennale. Ma siis ütlesin, et ega ma eriti ei taha anda ja küsisin, et kas see on isegi legaalne. Tüüp läks juba siis pisut närviliseks ja ütles, et kui mul sellega probleem on, siis võin temaga kaasa minna ja siis järjekorra lõppu minna. Seal oli PAARSADA inimest ja ma olin tund aega seisnud, niisiis andsin passi ära. Järjekord liikus vaikdselt edasi ja hakkasin jälle temani jõudma. Ta veel tegi nalja, et kaotas mu passi ära ja siis vaatas tõsiselt otsa ja ütles, et ta peab minema kellegi otsima, sest mul olevat viisat vaja. Ma siis seletasin vastu, et no käisin Kanadas kolm kuud tagasi ka, tempel on passis ja viisat vaja pole, sest Eesti on Euroopa Liidus. Tema ei teadnud misasi Eesti ongi ja ma olen päris kindel, et ega ta Euroopa liidust ka kuulnud polnud. Mõtlesin, et mis seal ikka. Palus mul kõrvale seista ja läks oma ülemust otsima. Natukese aja pärast tuli tagasi ja ütles, et ei leidnud teda ja ma pean ootama. Seisin siis seal, kuni minuni tuli teine töötaja, kes ütles, et pean minema järjekorra lõppu. Oi pühade jeesus ma läksin närvi. Järjekorras olevad inimesed hakkasid mind ka kõik kaitsma, et ta oli järjekorras ja MIS TOIMUB. Tüüp siis vabandas ja küsis, et miks ma bussile ei lähe, kui järjekorras olin. Siis ma ütlesin, et ta idioodist kaastöötaja ei oska oma tööd teha(see teine tüüp oli seal kõrval). Ja siis tema vihastas , et ma teda idioodiks kutsusin ja siis mina hakkasin ropendama ja järsku oli paanika lahti. No persse küll. Too teine tüüp siis vaatas mu templit ja seletas oma kaastöötajale, et näe tempel on 30 september, et see kehtib kuus kuud ja kõik on hästi. Ehk siis targutas seal mingi asja kohta millest tal ka ilmselgelt aimugi polnud. Aga mul oli suva juba, tahtsin lihtsalt bussile saada. Kõik muidugi vabandasid ette ja taha. Ja siin ma nüüd olen. Kirjutan teile blogi. Vastik kitsas kallis täis buss on. Fuhh. Ja kaheksa tundi sõitu ees ja siis piiriületus ja siis pisut vaba aega Kanadas ja siis piiriületus tagasi. Ohhh nii hirmus. Homme samal ajal olen võib-olla Mehhikos juba, kui mind tagasi ei lasta:D Hahahahha. Niisiis toetagem ikka mind rasketel hetkedel ja loodame, et kõik läheb hästi.  Ma nüüd lõpetan oma raamatu kirjutamise ja hoian kõiki kursis ja luban, et kirjutan teile varsti juba Montrealist!!!!

Nii hirmus ikka apppiiiiapppiii! Pilte panen teine Kanadas kõigest, sest see bussi Wifi on sama aeglane, kui internet Eesti aja alguses.