Niisiis. Esmaspäeval jõudis New Yorki HEDO HELL SINIJÄRV. Mina jooksin talle muidugi lennujaama vastu. Kõigepealt seisin umbes 20 minutit kohvrite ootamise kohas- Ilmselgelt vales kohas. Seejärel avastasin, et tegelikult peaks ju rohkem inimesi ootama ja läksin õigesse kohta. Jalg tõeliselt värsises. Värises umbes 50 minutit, sest Hedo pidi ju passikontrollis käima ja igal pool mujal kontrollis. Niisiis lõpuks ta tuli ja mina kimasin läbi turvaväravate teda embama. Õnneks turvanaine halvasti ei reageerinud. Seejärel sõitsime kodu poole. Hedol muidugi selline naeratus näos, sest nii hea on ju kodus olla!!! Kodus sain igast head paremat, millest ma kirjutan teile homme!
Peale seda sõitsime linna päris meie oma baari. Hüppasime läbi 1 dollari pitsakohast ja kohal me olimegi. Hedo käis vahepeal oma sõbraga sigaribaari uudistamas ja siis sai omamoodi läkerdatud tol õhtul. Plaan oli muidugi, et lähme koju HILJEMALT kell 12, sest järgmisel hommikul ju vaja vara ärgata. Läksime me jeee. Koju jõudes olin mina enamvähem olks, Hedo oli suht kännuämblik(arvestage, et tal oli jetlag ka).
Järgmisel hommikul ärkasime siis, et jõuda bussile. Kõigepealt oli meil mõlemal suhteliselt halb olla, uni silmas ja ei jaganud maad ega mütsi. Koperdasime kuidagi kodust välja, jõudsime bussile, mis pidi meid viima bussijaama. Sealt edasi pidime jõudma järgmisele bussile. Ostsime omale võiku teele kaasa ja hakkasime jalutama bussi poole. Järsku avastasime, et meil on 7 minutit aega ja me pole veel ligilähedalgi bussile. Hakkasime jooksma ja jõudsime saate aru no nii napilt. Sõit Philadelphiasse läks magades ja süües. Kohale jõudes läksime Philly rongijaama, et seal oodata Hedo kauget sugulast Ülo. Me kumbki ei teadnud milline ta välja näeb, niisiis ootasime 71-aastast vanameest. Lõpuks leidsime üksteist ja no saate aru- ta oli nii lahe. Me Hedoga panime talle hüüdnime, et Gangsta rap grandpa. Käis ringi, tegi kohatuid nalju ja oli üldse ilgelt lahe. Tal oli meile terve kava valmis tehtud. Esimene märk sellest, et ta on lahe vana oli see, et ta viis meid esimese asjana Rocky statued vaatama! Halleluuja. Nii tore. Tegime seal paar lamedat pilti, jooksime Rocky treppidest üles ja laulsime kõva häälega Rocky tunnusmuusikat.
Peale seda kimasime veidi ringi, vaatasime lippude alleed(Eesti lipp hurraa) ja läksime kesklinna sellisele ehete tänavale. Ohh Hedol läks kohe silm särama, jooksis ühe fancy vaateakna juurest teise juurde. Mina suur kullakarra fänn ei ole, niisiis mul oli lihtsalt tore jalutada. Peale seda läksime Liberty Belli pragu vaatama ise samal ajal koguaeg hüsteeriliselt naerdes meie lamedate naljade üle ja Ülo meeldiva huumori peale. Plaan oli ka kella lakkuda(nagu How I Met Your Motheris), aga no see oli ümber piiratud. Neetud!
Edasi suundusime mündivabrikusse, mis on pooleldi muuseum. Uksel kontrolliti kotid ja asjad läbi ja küsiti dokumenti, mille Hedo otseloomulikult autosse jättis. Oh well, õnneks oli turvamees megalahe ja lasi meid ikka sisse. Vabrikus vaatasin kuidas miljoneid münte mu silme alt läbi läks a ma mõtlesin, et miks küll mina ikka veel nii vaene olen, kui nii lihtne on raha teha. See oli sellessuhtes väga cool vabrik, et kogu töö käis normaalselt, aga vabriku üleval on klaasist tunnel turistidele, kes tegevust pealt saavad vaadata. Ma oleks pilte teinud, aga no seal ei tohtinud...
Peale sellist kappamist olid mu jalad täiesti surnud, niisiis pikk autosõit kõlas jumalikult. Hüppasime veel läbi italian marketist, mis oli niii lahe. Käisime sellises ehtsas poes, kus oli miljon erinevat pastat, sinki, juuste, täidetud oliive ja kõike muud itaalia kraami, mida ette oskate kujutada.
Lõppppude lõpuks jõudsime tagasi autosse, et siis Ülo juurde sõitma hakata. Tema kodu on Bellcampis ehk siis Baltimore lähedal. See tähendas omakorda umbes pooleteisttunnist sõitu. Sõitsime ta töökohast ka läbi. Ta on nimelt neuroloog ja töötab siin mingis suuures kompleksis. Aga seal oli nii pime ja udune, et vahepeal ei leidnud teeotsagi üles.
Ülo koju jõudes ootas meid seal tema abikaasa Aira, kes on megalahe naine. Ta oli meile valmistanud kodust seenelasanjet(Ülo kutsus seda koguaeg Losanjaks). See oli täiesti jumalik. Jõime veini ja rääkisime terve õhtu mõnusalt juttu. Teemaks tuli üle väga pika aja poliitika ja ohh mul pole nii kaua seda põlevat mõnu sees olnud, kus arutada päevakohalisi poliitikaküsimusi. Niiiiii mõnus! Korraks tekkis tunne, et äkki ikka oleks pidanud maailma parandama ja selle kooliasja ära tegema, aga kurat siis jõudsime kõik järeldusele, et ega see bullshit ei muutu Eestis niipea ja kõik kes üritavad muuta, need tambitakse süsteemi poolt maatasa.
Järgmisel päeval pidime võtma ette teekonna Ühendriikide pealinna WAshington DC poole. Mina olin nii sitasti maganud, niisiis põõnasin terve tee autos sinna. Vahepeal kuulsin muidugi head laused Ülo poolt Hedole:"Kas su sõbranna teeb narkootikume või miks ta koguaeg magab?". Pealinna jõudes panime auto parklasse ja võtsime takso, et minna kiirelt põhi turistikatesse. Kõigepealt läksime kongressi maja juurde, mille põhiline vaatamisväärsus kuppel oli remondis. Majad ise Washingtonis on kõik madalad, sest ükski neist ei tohi olla kõrgem, kui nende armastatud Washington monument. Jalutasime edasi kunstimuuseumi poole. Sissepääs oli täitsa tasuta ja nägime ära kogu selle staffi, mis kunstiajaloo õpikutes piltidel on. Samas oli nii kiire, et pidi justkui läbi jooksma. Edasi läksime Lincolni monumenti vaatama. Teepeal nägime Vietmani mälestusmärki, kus on 55 000 sõduri nimed. Seal pidi paar Eesti poissi ka olema kuskil... Lincolni statue ja kogu see maja olid sellised võimsad. Masiivsed, suured, uhked. Väga äge asi mida näha. Samal ajal paistis taamal ka Washingtoni monument. Edasiiii võtsime takso ja läksime Eesti konsulisse, et anda üle Karoline saadetud kommid ja teha kiire tiir. Selleks ajaks olid mul jalad juba nii surnud ja kõht tühi. Ja tühja kõhuga olen ma parahalt tusane. Käisime ühes kohalikus kanarestonaris. Tahtsin sel hetkel juba koju saada, sest no lugege ise mida mu aju pidi sisse võtma vähem, kui 48 tunniga. Selline tamp oli lõpus peal, et tahtsin juba nii väga bussi peale saada. Enne bussi oli siiski veel aega ja käisime vaatasime ka selle valge maja ära. Pfft. ilus küll, aga no ma mõtlesin, et PALLLLJJJUUUU suurem ja uhkem. Ja lõpuks ometi saime tagasi bussijaama. Hurraa. Ees ootas viie tunnine sõit New Yorki. Mina vahepeal magasin nagu ikka ja niiiiii hea oli jälle kodu näha. Olime Hedoga mõlemad niiii rahul. Bussist maha tulles oli see mõnus rahulik tunne. Kõndisime Hedo vana töökoha poole, sõime seal pisut ja jõime pisut ta vana ülemuse kulul ja seejärel läksime Grislysse, et Hedo näeks Peterit üle mitme kuu. Tsillisime seal, nelja ajal jõudsime koju. Nüüd oleme oma kodu voodis ja tellisime süüa. Elu on niii mõnus ja nii lahedad kolm päeva on olnud. Appiiii ma olen nii õnnelik. Nüüd tuleb muidugi 7 päeva tööd jutti...
No vaadake seda harakat
Seal Itaalia külas
Igast seriaalist ja filmist tuntud J Edgar Hoover FBI building. Nägime seal vahepeal neid mustasid autosid ka vilkuritega. Mõtlesin, et huvitav kas käsil on maailma päästmine.
No kuppel on remondis ju?
Kunstimuuseumis Chicagos. Viimne õhtusöök
See on see, kus too Lincolni monument sees on
Valge maja. Pole ju nii uhke ja suur? Kadrioru loss on kordades fääncim
No comments:
Post a Comment