Aga jõudkem nüüd seikluste juure. Ma alustan siis oma heast õnnest ja räägin sellest, kuidas üks Prantsuse bossidest mu eest hoolitses. Nimelt olin ma tööl teisipäeva õhtul ja siis nägin esimest korda oma ühte ülemust. Ma ütlen kohe ära, et ta vaatas mind esimest korda sellise pilguga nagu mingi nälginud Aafrika laps toitu vaatab. Õhtul tuli ta oma neljateistkümne sõbraga sinna sööma. Nagu mu manager mulle selgeks tegi, siis ta on rõvedalt kurguauguni rikas ja pidi paras jobu ka olema. Igatahes. Kui ma talle läksin lauda vett valama, siis ta patsutas mulle selja peale ja sosistas kõrva, et "I'm gonna take care of you tonight". Ma natuke ehmatasin ära, aga kohati oli päris naljakas ka. Mingi hetk ta siis saabus kööki ja andis kõikidele töötajatele 20 doltsi näppu ja mulle ei andnud MITTE MIDAGI. Ma siis omaette ropendasin seal pisut ja teised pakkusid lahkelt, et jagame ikka ära. Ma olin kuri ja kangekaelne ja keeldusin. Mingi hetk ta siis tuli minust mööda ja patsutas mind kõhu peale. Pärast töölt ära minnes avastasin, et ta pani mulle sada doltsi põlle taskusse:D. Ohohoohoho no tore. Ma muidugi jätsin selle kõik ahnelt endale ja ei maininud teistele midagi... Olen ikka isekas jobu küll. Aa ja nad ostsid mingi 130 doltsise pudeli shampat, millest nad jõid reaalselt ära ühe klaasi. Kuna mina selle valasin ja keegi teine seda pudelit katsunud polnud, siis valasin peale tööd selle rõõmsalt topsi ja nautisin kallist vahuveini. Minu meelest maitses see nagu suvaline kolme eurtsine sovetskaje, aga mida mina ka tean.
Nüüd kirjutan natukene teiste mitte nii heast õnneks. Ma alustan Paulaga.
Eile hommikul kobis Paula siis tööle Air trainiga, millele tuleb osta pilet ja see siis läbi lüüa. Tavaliselt me seda piletit läbi ei löö, sest muidu läheks see reisimine Manhattanile jube kulukaks, aga eile hommikul Paula lõi selle läbi. Kuna õiget rongi ei tulnud, siis ta otsustas sõita kaks peatust edasi ja siis ümber istuda. Sel puhul uut piletit ostma ei pea, võib vabalt vana kasutada. Aga ohoho, Paula ju ausalt ei unustanud seda sinna kahe peatuse vahele pingi peale... Sai kohe kenasti 74 doltsi trahvi. Nagu MILLINE ebaõnn.Ta oli mulle veel sõnumi saatnud, et ma läheks tooks selle pileti ära, sest siis ta oleks oma trahvist lahti saanud, aga õnneks oli mul arve maksmata ja siis on nii, et siis ei saa sulle ka keegi helistada ega sõnumeid saata. Niisiis ma ei saanud seda kätte.
Peale tööd läksime siis Hedo, Paula ja mina iganädalasele Couchsurfingu miitingule. Ma isegi ei hakka rääkima nendest inimestest, sest tegelikult suhtleme sealt enamus ajast ainult baaridaami Erikaga, kes meile tasuta jooke teeb ja on niisama maailma ägedaim naine. Aga siiski. Ma üks õhtu Brooklynis seal kontserdil kohtusin Sandyga, kes tegeleb pisut fotograafiaga ja tal on niiiii hea kaamera ja minu lemmik objekas ka. Ta lubas seda mulle laenata ja ta võttis selle eile kaasa. Nagu midaaa. Siis ma pool õhtut jooksin seal selle kaameraga ringi nagu väike laps. Igatahes. Peale Solase baaris tsillimist läks Paula kodu poole ja Hedo kuskile Brooklynisse ja Els oli The Nationali kontserdil. Minul polnud veel tuju koju minna, niisiis läksin Ryani ja ta sõbra Thomasega edasi mingile peole kuskile baari. Ja nüüd jõuame Paula suurepärase õhtu lõppu! Ta jättis oma pangakaardi sinna baarileti taha koos ID-kaardiga, sest tal oli open tab. Ja otseloomulikult andis baaridaam selle kogematta vist valele inimesele. Igatahes seal baaris seda enam ei ole:D Jeee. Kaunis lõpp kaunile päevale.
Jätkame nüüd veel parema päevaga.
Täna olin siis tööl jälle magamata ja suremas, kui järsku ilmus leti taha Ryan. Ta nägi täiesti kohutav välja ja alkohais ületas pisut isegi selle pastahaisu. Vaatas mulle oma kutsikasilmadega otsa ja ütles midagi sellist "Mulle vist pandi eile midagi joogi sisse, mu telefon ja rahakott koos kõikide dokumentidega on läinud ja ma ei mäleta mitte midagi". Minu esimene reaktsioon oli muidugi räme naer. Siis hakkas nagu natuke kahju ka. Ehk siis jõuame tagasi eilse õhtu juurde.
Kui Paula läks koju, siis mina, Ryan, Thomas ja mingid kaks tsikki läksime kohta nimega The 13th Step. Seal oli ikka räigelt rahvast ja hull pidu. No ja siis Ryanil on mingi loll komme inimeste jooke ära rottida. Aga kuna ta oli kella kolmest saati jalgpalli vaadanud ja õlut kaaninud, siis ta ilmselgelt ei olnud kõige teravam kriit karbis. No näiteks, kui ma läksin vetsu ja palusin oma jooki vaadata, siis tagasi tulles oli see läinud. No ilmselt ta unustas selle kahe sekundiga ära ja vaatas, et hurraa, tasuta jook! Igatahes. Mingi hetk läks Ryan ühte pisut trullakat tsikki sebima ja mina jäin Thomasega hängima. Hull prantslane on ta ikka. Seal oli mingi dance battle ja siis kõik seisid ringis ja mingid vennad käisid kordamööda seal keskel fancysid trikke tegemas. Vahepeal hüppas see Thomas sinna keskele ja vehkis kätega, nagu mingi idioot. Mul oli niiiiii naljakas, et ma ei saanud hingata ka ja kõhulihased ikka veel valutavad. Kuskil nelja ajal otsustasin mina kodu poole astuma hakata ja vaatasin, et Ryan oli nagu enamvähem(ilmselt mulle ainult tundus).
Täna rääkis Ryan, et ta eriti üldse ei mäleta seal baaris olemist ja veel vähem, et milliste inimestega ta suhtles ja mida ta tegi. Esimene pilt peale Solas baari oli tal üksinda kuskil tänaval juba ilma rahakoti ja telefonita. Seejärel ta sai mingi ime läbi metroo peale ilma rahata(seda ta ei mäleta), aga mäletab, et sõitis selle metrooga ikka väga kaua, ehk siis ilmselt magas seal. Koju jõudis kell kaheksa hommikul...
Ta oli täna lihtsalt nii hale omadega ja mul oli nii naljakas. Kujutage ette, et oled kodust kaugel ÜKSI ja ilma rahata ja telefonita. Päris õudne. Ma veel küsisin, et kas ta tahab süüa, siis algul ütles, et ei ja pärast ütles, et ta pole mitte midagi söönud:D. Aga kuna ma saan ju tasuta süüa jou, siis saime tal ikka ilusti kõhu täis. Aitasin tal veel oma pangaga asjad korda saada peale tööd, käisime eilsetes baarides ja ümberkaudsetes poodides uurimas, et kas keegi mäletab midagi, aga nope.
Ühesõnaga, Ryan läheb esmaspäeval koju ja siis ma ei kirjuta enam siia ainult joomajutte, vaid hakkan normaalset elu elama. Senikauaks aga lugege või mitte, mul on kunagi hea mäletada vähemalt!
Ahjaa, hetkel otsin omale netist Saksamaa jalka särki, sest varsti on USA- Saksa mäng ja ma sebin end töölt vabaks ja lähen kõige USAmasse bari ever oma Saksamaa särgiga.:D Höhöhöhöh
Aaaaa, eile kohtusin veel ühe interneti sõbra Alexiga. Vaatasin couchsurfingust, et ohhhhh nii ilus ja lahe vend tundub, VÄU. Ma olin jumala elevil temaga kohtumisest. Ja siis ta tuli sinna baari sisse ja no pühade müristus. Rohkem homo ei saa olla!! WHAT A WASTE?!?! Ma olin pärast pisut joogine ja siis ma ütlesin ka talle, et "Miks sa homo oled? Sa oled nii ilus ju!" :D hahaha, väga classy Reelika...
Minu Väga-väga lahe ülemus Malissa töölt. Ja jah, me saame seal töö ajal jalkat vaadata!:)
Lihtsalt pilt Hedost ja Elsist keset ööd!
Washington Square parkis toimub ikka väga kummalisi asju.
Näiteks saab end kuumal suvepäeval jahutamas käia purskaevus
Ja siis sellised tegelased on üsna tavaliselt. Ja kogu see trall toimub laiv muusika taustal. Ja mitte mingi niisama tinistamine, vaid ikka korralik orkester seal kohal
Marcusel on komme välja minnes kodust toodud toitu kaasa võtta. Mul pole muidugi midagi selle vastu, et niisama vahepeal üks kiire amps teha õlle vahel:D
Väga labane müts. Aga muidu Ryan ja Thomas veel dokumentide ja rahakotiga.
AHJAA, ma unustasingi rääkida, et Thomas ärkas Washington Square parkis üles ja KA ilma rahakotita:D.
No comments:
Post a Comment