Väike nali

Üleeile tehti teatavaks too Fergusoni kohtuotsus, millest ilmselt Eestis ka lugesite eksole. Sel õhtul olin mina tööl. Raamatupidaja oli omale just tellinud sööki ja palus mind, et kas ma saaksin talle ehk klaasikese vett tuua. Kuna ta taipas, et mul on suht kiire, siis ütles, et "no worries, take you time"(kiiret pole). Mina siis vastasin naljatades, et "No problem, I'll let my slave do it"(Pole probleemi, lasen oma orjal seda teha, ehk jooksupoisil) ja kalpsasin mööda saali edasi. Umbes 30 sekundit hiljem jõudis mulle öeldu kohale. Nimelt on mu busser süsimust aafrikast pärit noormees. Keerasin otsa ringi ja läksin vabandasin viisakalt. "I didn't mean he's my SLAVE because he's black, just because he's my busser, nothing racist". Hmm, enne ikka ütleme ja siis mõtleme. Siin annab seda Fergusoni pinget ikka tunda, et ei taha justkui valesid asju öelda, aga SAMAS. Ma tunnen teistpidi rassismi. Iga kord, kui mina siin tänavatel kõnnin, siis vaadatakse mind kui maailma imet, vilistatakse, karjutakse ja öeldakse täiesti nilbeid kohatuid asju. Peale selle olen saanud suvaliselt möödujalt slapi tagumiku peale, üks õhtu jälitas mingi tüüp mingi pea kaks tänavat, kuni ma lõpuks peaaegu jooksin. Ons see siis normaalne? See kõlab nagu mingi Mehhiko seebikas või loll film, kus mehed karjuvad naistele "Hey babe, looking HOTTT mmm" ja siis loodavad sellest mingit vastust saada? Ohhhh. Nii rumalad inimesed,,,

Selfid ja lollid piffid

Ma ilmselt olen moka otsast poetanud siinsetest neiudest, aga nüüd tahaks sellest pisut pikemalt rääkida. Eile oli tööl seik, kus mu töökaaslane Maria(muidu väga tore preili) pidi minema kullerit mängima ja toidu kliendini toimetama. Tema siis ütles, et tema üksi ei tea küll kus selline aadress on ja et tema peab ikka teise töökaaslase kaasa võtma. Mina olin väga üllatunud.Armas inimene, Sa istud päevläbi telefonis ja sa ei oska kaarti kasutada??? Nagu reaalselt. Ta istub telefonis ja teeb selfisid terve päeva ja skrollib erinevate suhtlusportaalide erkaane. Noh siin on Snapchat ja Instagram ja Facebook ja Twitter ja veel MILJON saiti, mida ma ei tea. Ja iga kord, kui ma ütlen millegi kohta, et ma ei tea mis see on, siis tehakse see "whaaattt, kus sa elanud oled pensionär" nägu. Niisiis ma olen siin teinud avalikkuse survel omale kõik need kontot ja ma ei kasuta neist mitte ühtegi. Sest ma ei saa aru, et kuidas viitsivad inimesed iga hetk iga päev teha selfisid? Selfid, videod ja ja appi. Miks? Milleks? Ma ei saa aru. Eks ma isegi teen vahel Hedole paar lolli pilti ja saadan sõnumiga, aga iga päev toppida üles neli pilti oma lõustast. Mmm ???? Jah, me kõik teame, et sa oled ilus. Endiselt oled väga ilus ja ikka veel väga ilus. Ja see musisuu on ka väga kaunis.
Teiseks. Eilsest ilmast. Eile oli väljas kohati 27 kraadi ja päike. Ülehomseks lubab lund. Istusin eile pargis lühikeste varrukatega, lürpisin jääkohvi, sest väljas oli niiiii palav. Ja täna, kui mul on vaba päev, siis pean leppima kõigest 15 kraadiga. Otsustasin täna minna Brighton Beachile. See on Brooklynis, ehk siis paaritunnine seiklus mulle. Seal pidi olema palju venelasi ja venelaste poode, aga mina lähen sinna hoopis lootuses leida kohukesi. Olen kuulnud legende, et New Yorkis tõepoolest saab osta pesuehtsat Eesti kohukest. Niisiis lähen tsekin järgi ja kui jutt vastab tõele, siis ostan kümme kohukest, istun kõnniteeservale maha ja ajan neid omale järjest näost sisse. Ma isegi ei söö enne seda hommikusööki, et saaks võimalikult palju mugida. Seal pidi ka Kalevi shokolaadi olema. Mu lootused on nii üles krutitud, et kui ma ei saa oma Eesti kraami, siis ma ilmselt hakkan seal keset tänavat üksi nutma.
Kirjutan veel oma suurest saavutusest, mille üle ma nii uhke olen. Nimelt ostsin omale mõned nädalad tagasi paki küpsiseid. Ja sellest pakist on üle poole alles... Tavaliselt, kui ma midagi magusat ostan, siis ma mugin sellle kohe alla, isegi kui endal juba klimp kurgus on.

Ja seesuur veel, et 20 päeva pärast on Hedo New Yorkis. Niisiis, kui keegi tahab mulle midagi väikest ja kerget Eestist saata, siis nüüd on teie võimalus. Aga arvestage, et kes ees see mees, sest kõigele Hedo kohvris ruumi ei jagu:D

Pisut parem päev

Kui eile(üleeile) oli selline nutune päev ilmselt poole maailma jaoks, siis täna sain ma küll esialgselt närvivaputsuse. Need uued inimesed, keda meile palgatakse. No jumal tule appi! Tänane staar oli natuke homo(Mitte, et see siinkohal asja muudaks, jõuan gei mehkudeni pisut hiljem siin postituses) uus ettekandja, kes lihtsalt üritas niiiiiii väga, et ma pool ajast seisin ja tahtsin nutta. Paar näidet: Inimesed istusid maha, tema kimas nende juurde, haaras laualt salfakad ja asetas need inimestele sülle. Teiseks viis lauale kahele inimesele mõeldud singitardliku(jah tardlik, mitte taldrik) ja hakkas seda seal siis rõõmsalt poolitama. Iga kord, kui ta mult midagi küsis, siis lõikas poole lause pealt ära ja ütles, et " I know". MIKS SA KÜSID, KUI SA TEAD. Ülemus muidugi vaatas, et ohoo, nii tubli mehku kohe esimesel päeval. Mina aga pidin surema. Jooksis iga laua juurde, võttis omale mingi kuus lauda korraga ja siis ma pidin käima tema riismeid koristamas. Lõpuks ütlesin ülemusele, et HELLLLLLLL NO. Ülemus haaras mul siis käest kinni, viis mind selle uue kuti juurde ja ütles talle :" If you're not gonna listen to her, you will be fired"(Kui sa teda ei kuula, siis sa oled vallandatud). Siis tabas mind suur armastus, sest no. Minu arvamus loeb!!! Ta siis tuhlas seal veel veits ringi, pani vale võõra krediitkaardi peale jnejne. Õhtu lõpus vaatasin talle otsa ja ütlesin " You know I'm not gonna tip you tongiht right?!", mille peale ta pakkis pillid kokku ja ütles, et peab tänaseks lõpetama. Ülemus luges mulle veel kiidusõnu peale ja rääkis, kuidas ta mind ikka usaldab. Ohhhhh. Nii hea oli seda kuulda. Ja siis, astusid sisse mu kõige lemmikumad kliendid- maailma kõige ägedam homopaar(meil on siin neid kaks paari püsiklientide näol). Kui ma vaid oskaks kirjeldada, kui ägedad inimesed nad on ja kui kuradi hea meel mul neid alati näha on. Mingi hetk istusin nendega ühes lauas ja siis kallistasime seal, sest nad ka ikka ei saa üle, kui lahe inimene ma olen. Kogemata tegin oma huulepulgaga ühel neist pluusikrae punaseks ja siis teine hõiskab rõõmust "First time in 20 years you have red lipstick on your collar, I never thought I'd see it coming"(esimest korda 20 aasta jooksul on sul punane huulepulk krael, ma ei arvanud kunagi, et seda näen)., Kõik olid nii rahul minuga järsku. Niiiiii tore, sest see eilne jama ehmatas mind küll päris ära.
Peale selle on siin Ameerikas selline suur asi nagu Yelp, kus on restoranide hinnangud üleval. See on siin kõige tähtsam asi üldse, sest põhimõtteliselt kõik kasutavad seda lehekülge. Ja minu kohta pole seal ühtegi halba kommentaari, aga nüüd on seal kirjas, et "The service was friendly and prompt, and the server, a lovely Estonian woman, was very knowledgeable about all of the menu items, and in assisting one of our guests with a special dietary request." NIII nunnu ju! Meil on sellised paberid, kuhu saab kirjutada, mis sa arvasid ja seal on ALATI jumalikud arvustused mu kohta, aga nüüd on päris onlines ka:D

Ja peale kõige arvasin mina, et pean Thanksgivingul üksi kodus nutma ja end pudelist veinist täis jooma, aga täna ütles ülemus, et tema ja ta naine ootavad mind hea meelega enda juurde, sest ma olen talle nagu tütar. Mina ei tea, et kuidas mul nii hästi läinud on siinsete töökaaslastega(kui me need uued jobud proovipäevalised välja jätame).

Ja siis tahtsin veel kirjutada, et eile õhtul jalutasin Manhattanil ringi klapid peas. Ja mind tabas see imeline jõulutunne. Siin on tänavatel juba jõulutuled ja puud on kaunistatud ja siis varsti tuleb lumi ja jõuluturud. Ma tahan nii väga istuda kuskil Broadwayl restoranis akna ääres, süüa baguetti hommikul ja vaadata, kuidas lumi Manhattani tänavatele langeb samal ajal Frank Sinatra jõulumussi kuulates. Peale seda tulla koju ja panna Üksinda kodus 2 mängima, oma päris esimest omakodu kuusepuud ehtima hakata ja sinna alla ülepakitud kingipakke toppida.

Igatahes, ma kobin nüüd magama, sest homme-ülehomme peab jälle topeltvahetusi tegema ja oleks ju normaalne väljapuhanud ja asjalik olla. Kuigi noh, hetkel kella vaadates avastasin, et pean viie tunni pärast ärkama. Tahaks teile juba midagi muud ka kirjutada, kui ainult tööst. Varsti. Hoidke oma hobuseid, kui Hedo jõuab, sest siis peate lugema meie kõikidest jõulukäikudest!! Ja järgmisel nädalal saan kaamera laenu jälle, siis teen teile maailma kõige ilusamaid jõulupilte!
Headööd!

Ilus jope ja kole päev

Kuna meil on siin ilmad jahedaks läinud ja varsti on ilmselt lumematerjali oodata, siis läksin eile linna omale mütsi ostma. Sihtkohaks oli SOHO linnaosa, kus on ülipalju ägedaid poode. Astusin ma siis sisse Burtoni poodi ja uksel küsitakse dokumenti. Ma olin suhteliselt segaduses, taval

iselt ei küsita mütsi ostes dokumenti. Aga ei. Olin sattunud sinna sellisele asjale nagu „Girls night out!“, ehk siis söök, tasuta alks ja rinnavähi värk. Mis peamine, mulle pisteti pihku 25% sooduka kupong. Leidsin siis omale mütsi ja olin juba väljumas, kui järsku mõtlesin, et WOOUUU, mul pole jopet. Ja esimene jope, mida vaatasin. Perfekktttt. Niisiis ostsin omale jope. Kassas kutsuti mind jälle lumelauatama, sest ilmselgelt kui sa oled pärit Põhja-Euroopast, siis muud seal ju ei tehtagi. Ja võtsin osa lumelaua loosist, mille peal on mingi fäänci autogramm. Ja sain tasuta kinkekoti igast kraamiga. AWWWJEEEAHHH, ma armastan New Yorkis shoppamist. Ja mis peamine. Burtoni jope 140 dollarit!!!!!! 140. See on nagu sada eurtsi. Burton! Awwwjeaah.

Vaadake, kui ilus jope. Ja tegelt on hästi roosa(veronts ilmselt armastakas seda jopet nagu oma lapsi):D

Ja siis üks teine kiri, mille ma sain siin oma kohalikult sõbralt. Kui keegi veel ei teadnud, kui halb inimene ma olen, siis nüüd teate:

"You are completely unbelievable. It’s one thing if you can’t find it in your heart to help me out, cuz fuck it, I have family- But to completely shit on Paula? For what? For wanting to be around you? For wanting to be your friend? For falling for a guy a little too fast or too hard? News flash! At least she tried to have a relationship with this guy. You just met some guy, hung out some, and got physical a few times. Then he leaves the country and you feel like crap! But hey, that’s different than Paula because for some reason she’s not allowed to be happy huh? We are all people and we are all learning. I guess none of that really means anything to you though since you know everything.

It’s true whatever that person said! You are mean! You are very mean! You have quite frankly proven everything that you hoped you wouldn’t. By not apologizing or even responding to me you’ve proven your inability to deal with important matters like an adult and just how much you only care about your own issues. By completely shunning an innocent girl just for wanting to spend a holiday around you, you have proven to be a very bad person. I’m not going to berate you with foul language, because that’s below me. But I’m going to make it damn well known that at any point in her life Paula may choose to forgive you and look passed it, but I sure as hell won’t. 

I’m so disgusted with how you’ve been towards me (and paula) that I really don’t even care anymore. You talked to Dennis about my personal issues… so you must have cared enough to mention them. But you didn’t care enough to help me back on my feet. Why didnt you mention that to him? Well I am on my feet, no thanks to you. I’m actually a little shocked at your behavior considering your struggle when you first got to America. It’s not like I (or paula for that matter) were demanding money like Reet and her boyfriend. Just a friend. But it’s clear that we do not value each other the same. So best of luck. Try not to chase anymore people away with your meanness."

Niisiis Paula tahtis jõuludeks siia tulla ja mina vana t***pea ütlesin talle, et see pole väga hea plaan ja Delvinile kohe tööd ka ei leidnud. 

20. november läheb ajalukku ilmselt selle aasta kõige halvema päevana! JESS

AGA ma üritan tulevikus inimesi oma õelusega mitte eemale peletada.

Kena päeva pällid!!

Brr, külm

Meil on siin ka nüüd lõpuks külmaks läinud. Eile oli -1 kraadi, aga megasuur tuul, niisiis tundus nagu -7. Pühade jeesus, ma külmusin. Eestis käisin kogu talve seeliku ja sukapükstega, aga eile mõtlesin küll, et mul kukub kann kohe küljest ära. See selleks. Halb ilm mind väga ei heiduta, sest mul on KOLM vaba päeva järjest. MIDA? KUIDAS? WOW REELIKA?! Niiisiis. Eile käisingi fotosid printimas ja täna lähen otsin omale ühe mõnusa sooja tutimütsi. Homme lähen loomaaeda ja muuseumitesse(tahtsin täna minna, aga ärkasin kell pool 1 alles?!).
Aga eile juhtus huvitav lugu Staplesis printimas käies. Niisiis seisin kassajärjekorras oma fotopaberitega ja järsku kuulen eesti keelt. Kõrval seisavad ema ja poeg ja arutavad kooliasju. Natuke aega kuulasin ja muigasin ja siis ütlesin mingi kohatu kommentaari "Eks ta nii ole jah". Selle peale ema võpatas kergelt ja mõlemad vaatasid mind nagu kummitust. Peale seda saime rõõmsalt jutule ja tegelt oli täitsa tore eestlaseid näha. Aga ma hakkasin mõtlema, et eesti keel ei ole sõbralik keel. Kui see naine müüjaga rääkis, siis ta oli nii rõõmus ja reibas ja sõbralik. Minuga rääkides tundus kuidagi külm, kuigi tegelikult ta ei muutunud üldse. Äkki asi ongi selles, et eesti keel on selline tuim keel. Inglise keeles kõlab nii loogiliselt, et poest väljudes hüüad "Have a nice day!!!", kui ma sellele naisele "kena päeva" ütlesin, siis ma tundsin end nagu mingi tropp. Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et Eestis poodi minnes on kuidagi kummaline küsida "kuidas läheb?", sest see kõlab nagu mingi Õnne 13 episood. Ameerikas on normaalne, et küsitakse "How are you today?". Ma tean, et sellele ilmselt sisukat vastust ei oodata, aga ma siiski vahel kasutan olukorda ära, et oma kurvast olukorrast rääkida suvalisele müüjale:D.
Ohh jaaa. Ja siis eile pilte printides veel. Ma ei taha olla kuidagi rassist ega midagi, aga pühade jeesus, asiaadid on sellised ülbikud. Nimelt otseloomulikult läksid pooled printerid eile katki seal ja siis me pidime seal teiste inimestega hulle süsteeme tegema, et printer uuesti tööle saada. Kõik olid sõbralikud ja olukord oli kohati isegi koomiline, kui ühel hetkel astus sisse asiaadist tsikk. Natuke jälgis mida me teeme ja kuulis selgelt kuidas mees hõikas mulle, et "ok, your turn to print, everybody hold on, she's gonna put photopaper in"(hei, sinu kord printida. Kõik oodake natuke, ta paneb pildipaberi masinasse). Selle peale istus piff arvutisse ja tuli umbes minut hiljem kassa juurde, et tema asjad ei tulnud printerist välja. MA ütlesin, et ega ei tule jah, sest ma hetkel prindin, äkki ootad minuti. Ta läks arvutisse ja vajutas kolm kord veel printimist, mis tähendab, et tal läks kogu see jama krediitkaardi pealt maha ja kassa pidi hakkama tagastust tegema. APPIII. Ma tahtsin teda näkku lüüa ja kõik teised ka. Miks sa pead selline (tahaks täiega ropendada...) ee jobu olema?! Ütlesin talle eesti keeles paar kohatut väga roppu sõna näkku, lihtsalt sellepärast, et enda närve rahustada. Sain oma kraami kätte, ütlesin oma uutele sõpradele tsau ja tulin tulema.
Ja see pole üldse ainus kord, kui asiaadid on mul närvi mustaks ajanud. Paar päeva tagasi palus üks, et ma ütleksin oma kokale, et kastmel pole "õiget maitset". Ahsoo. AHNII, jeps. juba jooksen jobu.

Minu pool ööd valminud sein

Nagu ikka, räpane voodikapp ja perepildid

Oma tehtud pildid

Aknast vaade ja Hedoga pilt

Tubaa

Topin enda tehtud pilte mujale kortersse ka:D

Normaalselt odav

Ma olen nii kaua tahtnud shoppamisest rääkida, aga ma koguaeg unustan. Niisiis, kõik meessoost isikud, keda ei huvita- võite selle postituse vahele jätta.
Ma paar sissekannet tagasi näitasin pilti oma mantlist. Sellega oli selline lugu, et ma ükskord nägin seda ja proovisin, aga varrukad tundusid jube lühikesed, niisiis jätsin ostmata. Tol hetkel see maksis vast mingi 40 dollarit. See jäi mul siiski hingele kripeldama ja otsustasin tagasi minna. Kassas oh üllatust- 25 dollarit hoopis.
Sama lugu saabastega. Läksin paar päeva tagasi ostma, leidsin ühed ilusad saapad. Panin jalga ja nagu valatud. Hind oli 69.99. Järsku vaatasin talla alla. JESS, allahindlus 49.99. Jõudsin kassasse ja arve on 19.99. Mida?! Siin on koguaeg nii, et kõige pealt saab kuidagipidi alet. Ostad ühe, saad teise 1 dollariga. Ostad ühe saab teise 50% soodsamalt jne.
Ajuvaba on see, et siin on miinimumpalk 8 kopikatega eksole. Eestis on vist 3 midagi?! Tuues näiteks H&Mi, siis hinnad on kõik samad, aga lihtsalt siin on dollari märk ees, Eestis euro. Mis tähendab, et siin on siiski kõik 25% soodsam. Vähemalt.
Peale selle saab siin palka iga nädal. Ma ei kujutaks enam ette ka, et mu arvele laekuks raha kord KUUS. ühe korra kuus. ÜKS KORD. Kuidas?!?!?!Ehk siis oletame, et lähed  Eestis oktoobri alguses tööle, siis saab esimese palga alles novembris?! Appiii. Ma oleks juba 50 korda nälga surnud, kui ma oleks Ameerikast Eestisse kolinud.
Üleeile tegin omale elu esimese krediitkaardi ka. Mitte, et mind see krediidifunktioon väga huvitaks, aga siin on lihtsalt osades kohtades vajalik selle olemasolu. Pluss rääkis tark panganaine mulle, et hea krediidiskoor aitab siin odavamalt kortereid saada ja autot rentida jne. Minu eesmärk oli tegelikult lihtsalt omale normaalne telefon soetada, mis ei jookse iga viie sekundi tagant kokku. Ja kuna ma elan nüüd Ameerikas, siis peaks omale ju Iphone soetama?! Ja see on nii ajuvaba, et hetkel maksan ma 60 dollarit kuus telefoniarvet ja kui ma võtan omale paketi peale kõige uuema Iphone, siis maksaksin 77 dollarit kuus... See vahe on ju täiesti mitte midagi?! Mu esialgne plaan oli tahvelarvuti osta, sest a) mu läpakas on nii suur, et seda kaasas tassida on tõeline piin. b) selle aku peab täpselt 1,5 tundi, aga seda ainult siis, kui sa sellega mitte midagi ei tee. Pluss viimasel ajal pildistamas käies olen täiega puudust tundnud normaalsest ekraansit, kust kohe pildid üle vaadata. Samas maksta 500 dollarit lihtsalt mingi ekraani eest tundub jaburduse tipp. AGA samas oleks nii hea kõikidega skaipida. AAAAtrrrgrggghhhh. Ja siit tuleb nüüd kindlasti küsimus, et miks ma mingit odavamat mudelit ei vaata ja miks ma peaks Apple iPadi tahtma. Aga vot sellepärast, et kui ma Elisas töötasin, siis sain ma kõiki tahvleid näppida ja Appli oma oli ainuke, mis kokku ei jooksnud ja töötas loogiliselt. Niisiis, kui ma juba soetan omale sellise asja, siis ma ei taha mingit risu, mis mind endast välja ajab. Kui keegi teab mingit teist suurepärast tahvlit, siis andke teada...

Niisiis pisut teist juttu ka. Nanci ja Michael tulid nädalaks tagasi New Yorki. Nad on see abielupaar, kes omale Virgin Islandil baari ostsid. Sain nendega kolmapäeval kokku ja käisime vanas heas restoranis head ja paremat nosimas. Ma tunnen end viimasel ajal nagu ma ei tea mis, sest ma söön ainult fääncit meretoitu ja erinevaid juuste. Mu kehakaal väga ei kurda selle üle õnneks, aga pisut pirts olen küll sellevõrra.

Klassikaline söök tööl. Vasaskul brussel sprouts peekoniga ja paremal Brie juust viinamarjade ja walnutsidega. (Ma eestikeelseid nimetusi kõigele ei tea)

Mul on selline hipsterikästi juba. Vasakult poolt tulles on konks ja esimene kilpkonn päris Virgin Islandilt Nanci ja Michaeli poolt. Teine kilpkonn on päris Hawaii Big Islandilt, mille tõi mulle Tuule. Siis on mu maailmaränduri käekell, mille taha jääb peitu Kertu kingitud liblikas. 

Kiire õhtusöök juba tuttavas restos. Tellisime pudeli Pinot Grigiot, kausitäie valge veini Musselseid(merekarbid äkki?), kalmaarid ja jumaliku kaheksajala. See kaheksajalg on reaalselt üks parimaid asju, mida ma viimasel ajal söönud olen. 

Kõige selle peale teeb mind kurvaks, et mul siin boyfriendi pole. Tahaks täiega käia restoranides igast asju proovimas, mida mulle siin soovitatud on. Üksi seda teha on pisut kurb ja tegelikult ma ju töötan ka peaaegu iga õhtu. ja minu kohalikel sõpradel on siin pisut teised huvid...

Nüüd uuel nädalal lähen pildistama ühte tüdrukut, kui Sandylt kaamera saan. On jälle midagi oodata. Ja kuu aja ja ühe päeva pärast on Hedo tagasi. juhheeiii

Tuleviku Reelika probleem

No selles postituses tahan lihtsalt kiruda ja üles märkida paar jaburat seika. Nimelt reedel algasid mu elu kõige pikemad kolm päeva. Ja kiruda tahan ma ühte oma lollakat töökaaslast.
Meil töötab baaris üks piff nimega Natalja, kes ise peab end jube suureks venelaseks. Tegelikult räägin mina(!!!!) rohkem vene keelt, kui tema. Ja ta on üleüldse üks ilgelt loll eit. Eks meil ole temaga varem ka pisemaid sõnavahetusi olnud, aga reedel läks asi ikka päris käest. Mind ajab oksele see tema värdjas temperament ja kuidas ta arvab, et ta on maailma naba. Kuna ta üritab koguaeg oma seksikat kõnnakut teha, siis see tähendab, et ta liigub aegluubis. Ja kui mul on laud, kes on oodanud 10 minutit, et saada klaasi veini, siis ma ausõna ei viitsi vaadata ta seksikat flirtimist 60-aastaste rikaste vanameestega. Hüüdsin siis viisakalt, et "hehei, Natalja, 2 glasses of Cotes du Rhone please", mille peale tema pööritab silmi ja vastab " I can read". OHHH HELLL NOOOO. Vaidlesime ja solvasime seal siis üksteist järgmised viis minutit ja minu suust tuli ka ikka selliseid lauseid, et ise mõtlesin ka, et ohoo. Lõpuks ta teatas mulle, et "nobody f_cks with the bartender" ja et nüüdsest teeb ta minu joogid viimasena. Oh well, mis seal ikka.
Peale reedest tööpäeva tahtsime töökaaslastega välja minna. Kuna kell oli niiiii palju, siis osustasime minna töökaaslase sõbra juurde. Tsillisime seal ja mingil kuratteab mis põhjusel otsustasin ma viinashotte võtta.No täielik ajukääbik. Ise pidin järgmisel päeval kell 10 tööl olema ja topeltvahetuse tegema.Sel hetkel oli mu peas ilmselt mõte, et "pohmell on homse Reelika probleem". Igatahes, ma mäletan, et väga lahe õhtu oli ja sellel kutil on maailma kõige nunnum väike kutsikas. Järgmine hetk ärkasin diivani peal, päike näkku säramas. Vaatasin kella ja 9.56. Ohhh kurja. Õnneks olin ma täesti riides, niisiis viskasin mantli peale ja kimasin välja. Jäin tööle kuskil kümme minutit hiljaks. Ma polnud peeglissegi vaadanud ja kujutasin ette, et mul on meik mööda nägu laiali, soeng nagu prostituudil jne. Aga esimene asi, mis kokk mulle ütles oli "You look so good today". eee, MIDA?  Anyways, rääkisin oma kurva loo ära ja ülemus läks poodi mulle hambapastat ja hambaharja ostma. Ja siis algasid maailma pikimad 14 tundi mu elus. Ma olin nii õnnelik, kui need lõpuks läbi said, aga koju mineku asemel läksin laupäeval uuesti töökaaslastega tsillima. Apppi, mis mul viga on?! Pühapäev möödus õnneks pisut kiiremini. Meil oli läbi aegade kõige kiirem Brunch ja ma töötasin üksi koos õpilasega. Oh hullumaja...
Hea uudis on, et uuest nädalast lubati mulle kahte vaba päeva. Halb uudis on, et nad ilmselt helistavad mulle kolmapäeval ja ma pean siiski tööle minema. Lootus sureb viimasena...Aga kui ongi nii, siis kavatsen ma küll ühe mõnusa roadtripi kolmapäeval ette võtta ja lõpuks Atlantic Citys ära käia.

Tahtsin tegelikult natuke oma teistest töökaaslastest ka rääkida. Nad on nii lahedad. Meil on selline mõnus gäng tekkinud, kellega me põhimõtteliselt iga päev peale tööd hängime. Ja ma pole väga ammu saanud öelda, et ma olen väga rahul mõne töökohaga, aga ma tõesti olen praegusega. Mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et ma tõesti ei taha tööl olla. Absoluutselt mitte. Pigem ootan kohati sinna jõudmist. Pildil on vasakul Darlene, kes on täielik sweetheart. Paremal on Roodbertho, kellega ma olen hetke seltskonnast kõige kauem koos töötanud. Pildilt paistab siis meie köök, mis on mõnus ja PUHAS. Muidu on meil gängis veel Maria, kes on umbes sama pisike, kui Darlene ja sööb nagu VIIE mehe eest. Mul jääb iga kord karp lahti, et kuidas ta juba 303990390 kilo ei kaalu. Siis on veel Brad- üliõpilane Kanadast. Mamadou- kuskilt jumal teab kust Aafrikast. Arvake ära, kui palju Ebola nalju me veel temaga teeme:D Mul tegelt on meist kõigist pilt ka, aga ma ei suuda seda hetkel leida...:(

Mina laupäeva hommikul tööl:D

Ahjaa, kuna ma olen siin jube gurmaan viimasel ajal, sis tahtsin sellest ka pildi teha. MINA söön toorest liha. Pildil on siis Steak Tartar, mis on üks mu lemmmmmikuid asju siin. Teine absoluutne lemmik on Brie juust ja seda söön ma meega. (Ma kujutan ette, et inimesed, kes mind hästi teavad on suhteliselt üllatunud). Kolmandaks joon ma viimasel ajal kohvi. Cappucinot tegelt. Kohvi ja espressot suudan ikka ainult ühe lonksu juua, fuhh. Peale selle ajan omale pidevalt toorest kala näost sisse, aga selle harjumuse sain juba Havail olles. Ja lihast veel. Eestis olles poleks ma elusees tellinud pooltoorest liha. Siin ma ei telliks liha mitte kunagi "well done". Ma olen ikka medium või medium raw piff nüüd.

Käisin oma baaris üle saja aasta. Suutsin seal jälle kolm jooki juua ja siis koju tagasi koperdada. 

Sala-manager

Mul on tööl viimasel ajal kohustusi juurde tekkinud. Nimelt juba teist korda pidin oma kaastöötaja lahti laskma, vabal ajal koostan graafikuid ja otsustan keda tööle võtta ja keda mitte... Mul üldiselt pole midagi selle vastu, et mulle pisut kohustusi juurde antakse, aga samas see võiks siis mu palgatsekil ka kajastuda. Eilne oli muidugi julm, sest ülemus palus mul Louiele teatada, et tema päevad meie firmas on loetud. Mu esimene reaktsioon oli muidugi "ME??? WHY ME?! It's your job". Ja siis tegi ülemus mulle jälle oma kutsikasilmad, mille peale kostus mu häälest ilmselt väike turtsumine ja tehtud see saigi. Ise imestasin ka, kuidas ma telefonis suutsin nii kaastundlik olla(või kaasatundlik? Ma isegi ei tea, et kuidas seda sõna kirjutada), aga Louie võttis uudist suhteliselt mõistlikult.
Ma viimasel ajal olen mõelnud selle peale, et miks kuradi pärast ma üldse siin New Yorkis elan, kui ma hommikust õhtuni ainult tööl olen. Vabalt võiks ju elada üksküik kus, sest mu ainuke nauding sellest linnast on ilus vaade õhtuti. See ajab natuke masendusse, sest hetkel on siin näiteks New Yorki valgusfestival, kuhu tahaks TÄIEGA minna. Umbes nädala aja pärast on ALT-J konsa, kuhu tahaks TÄIEGA minna, aga vot ei ole kindel, sest ilmselt pean töötama. Ma pole oma baari jõudnud normaalselt juba kaua aega. Täna hommikul kirjutas just üks murelik baari töötaja, et mis toimub, kamoooon. Ja kinodesse jõuab kohe imeline Chrisopher Nolani INTERSTELLAR (wohoo), millega seoses on siin nii palju üritusi ja mina ei saa kuskile minna nohikut mängima:(.
Peale selle on siin Broadwayl selline asi nüüd nagu the Elephant Man. Ma nägin seda postrit ja mul tuli kohe meelde, kuidas Maarek mulle kunagi mingeid jutte sellest rääkis ja nüüd ma mõtlen, et hurra hurra juhei, BRADLEY COOPER peaosas, aga ei. Ma olen siiski tööl...
Aga ma väga ei muretse, sest esiteks. Ma olen lõpuks terve enamvähem(pisike nohu veel on) ja teiseks, võtan rohkem vaba aega, kui Hedo lõpuks siia jõuab!
Ja lõpetuseks, Hedo saatis mulle ühe väikese meeldetuletuse tema kirjutistest suvel:

Monday, June 30, 2014 Kell on üks esmaspäeva päeval kui kõrvaltoast kostub Reelika vihane hüüatus : "Miks ma ikka veel kaine olen?!" millele järgnevad vihased sammud kööki alkoholi poole.

Oh jumalik suvi...

Eee??!?!?!?

Ma isegi ei oska oma juttu kuskilt alustada, sest ma olen pisut segaduses. Nimelt pidi mul täna vaba päev olema, aga kuna ma olen nüüd ainus täiskohaga ettekandja, siis see kahjuks pole võimalik enam. Oma ainsa vaba päeva sain eile juba tööl olles(nagu see enam aitaks), niisiis ei saanud sellega muud teha, kui magada. Kindlasti painab teid nüüd küsimus, et MIS juhtus teise ettekandja Louiega?!?!?! (Ilmselt küll mitte, aga et dramaatiline olla...)
Louie ei tulnud eelmisel esmaspäeval tööle. Eks me kõik aimasime, et ta on ilmselt vanglas, sest muidu ta ei jätaks lihtsalt tulemata. Ja õigus meil oligi. Seekord oli ta kinni ebaseadusliku relva omamises. Mulle ta muidugi rääkis pikad jutud, et ta oli tuttava autos ja temal polnud relvast halli aimu ka. Siis käisime paar korda eelmisel nädalal peale tööd väljas peol töökaaslastega. Järgmistel hommikutel tavaliselt magas Louie jälle sisse. Ja nüüd sel esmaspäeval saatis ta ülemusele sõnumi, et jääb 15 minutit hiljaks ja ei tulnud jälle kohale. Te oleks pidanud mu nägu nägema, kui ma olin AINUS teenindaja, korraga astus sisse mingi 7 lauda, mul juba oli olemas 5 lauda ja mulle tundus, et nad jäävadki tulema. Niisiis seisin seal uksepakul, tõmbasin tõsiselt hinge, kontrollisin, et pastakad töötaksid ja jooksin. Ma ei teinud ühtegi viga ja kõik läks nii ladusalt. WOOHOOO. Õhtul peale tööd küsisin ülemuselt, et kas ma võin klaasi õlut võtta. Selle peale ütles ta, et ei või klaasi võtta. Pean terve kegi võtma, sest ta on nii uhke mu üle:D
Nüüd ma mõtlen hirmuga nädalavahetuse peale, sest pole võimalik, et me kahe päevaga treenime kellegi välja ja samas pole võimalik, et Darlene(meie ainus teine ettekanda, poole kohaga) saab reedel tööle tulla, kuna ta töötab samal ajal haiglas. Ehk siis, EHK SIIS, KES on neljapäeval ja reedel üksi tööl? Ja ilmselt ka laupäeval ja pühapäeval. Minaaaaaaaa. Eelmisel laupäeval oli meil 100 bronni lõpuks muidu:D. Ehk siis ma kujutan ette, et õhtu lõpuks istun ma kuskil WC põrandal ja nutan omaette...

Teist juttu pisut. Mulle on juba mitu korda helistanud mingi tüüp, kes peaks siin seda katust parandama. Esimest korda helistas ta mulle, kui ma olin Upstates. Mitte, et aega kokku leppida, vaid helistas, et "Ma olen nüüd all". Ahah. Väga meeldiv. Ma kahjuks pole kodus järgmised 3 tundi. Seletasin talle siis, et lepime nüüd kokku AJA, mis meile mõlemale sobib. Ta lubas uurida ja tagasi helistada. Helistas mulle siis järgmisel päeval "Ma olen nüüd all". sdgjkhsasksfhksjhgkjh, MA OLEN TÖÖL JOBU. Küsisin siis, et kuidas järgmise päeva hommik sobiks. Tuli vastus "Sobib". Ma isegi helsitasin, aga kõne läks postkasti. Helistas mulle kaks päeva hiljem LAUPÄEVAL, et " ma olen nüüd all". Ma tahtsin noa võtta ja teda pussitada läbi telefoni. Ei ole võimalik nii idioot olla. Loomulikult ma olin tööl.
Täna hommikul vaatasin, et helistab jälle. Ja arvake ära- auto oli maja ees. Ja kuna ma olen üks vihajunn kõigi peale, siis põhimõtte pärast ei võtnud ma seda kõne vastu. Kui ma oleks ta sisse lasknud, siis ma oleks ilmselt küsinud "Are you a TOTAL RETARD??????". Niisiis, kui ta tahab minult saada katuse parandamise eest raha, siis õppigu kõigepealt aega kokku leppima. Jobu.

Mis veel. Ma olen siin shoppamas üritanud käia vabadel hetkedel, et ma lõpuks terveks saaks ja normaalseid talveriideid kannaks eksole. Nagu ikka on siin kõik NIII ODAV. Ja ma olen üritanud ennast sundida kleite enam mitte osta, aga ma ei suuuuuuudaaaa.

Sellise nunnu mantli ostsin omale 25 dollariga. 

Seda tahtsin ka osta, aga see oli 30 dollarit ja tundus kuidagi kallis:D

Käisin ükspäev Times Squarel...

Tööl tehti verivorsti hapukapsaga. NÄMMAAAA. Mitte küll päris see, mis Eestis, aga close enough

Töökaaslase käsi ja minu oma:D

Meil käib selline nali, et need kaks musta tüüpi kaovad sinna ruumi ära koguaeg. Reaalselt. Kui nad seal pimedas tsillivad, siis sa ei näe midagi.

Töökaaslase katuselt on selline inetu vaade:(

Selle pildi panen siia lihtsalt sellepärast, et ma ostsin omale SAMETIST kleidi. Ma ei uskunud, et see päev enam kunagi tuleb:D. Mis järgmiseks. Velvetist altlaienevad püksid??