Väike nali

Üleeile tehti teatavaks too Fergusoni kohtuotsus, millest ilmselt Eestis ka lugesite eksole. Sel õhtul olin mina tööl. Raamatupidaja oli omale just tellinud sööki ja palus mind, et kas ma saaksin talle ehk klaasikese vett tuua. Kuna ta taipas, et mul on suht kiire, siis ütles, et "no worries, take you time"(kiiret pole). Mina siis vastasin naljatades, et "No problem, I'll let my slave do it"(Pole probleemi, lasen oma orjal seda teha, ehk jooksupoisil) ja kalpsasin mööda saali edasi. Umbes 30 sekundit hiljem jõudis mulle öeldu kohale. Nimelt on mu busser süsimust aafrikast pärit noormees. Keerasin otsa ringi ja läksin vabandasin viisakalt. "I didn't mean he's my SLAVE because he's black, just because he's my busser, nothing racist". Hmm, enne ikka ütleme ja siis mõtleme. Siin annab seda Fergusoni pinget ikka tunda, et ei taha justkui valesid asju öelda, aga SAMAS. Ma tunnen teistpidi rassismi. Iga kord, kui mina siin tänavatel kõnnin, siis vaadatakse mind kui maailma imet, vilistatakse, karjutakse ja öeldakse täiesti nilbeid kohatuid asju. Peale selle olen saanud suvaliselt möödujalt slapi tagumiku peale, üks õhtu jälitas mingi tüüp mingi pea kaks tänavat, kuni ma lõpuks peaaegu jooksin. Ons see siis normaalne? See kõlab nagu mingi Mehhiko seebikas või loll film, kus mehed karjuvad naistele "Hey babe, looking HOTTT mmm" ja siis loodavad sellest mingit vastust saada? Ohhhh. Nii rumalad inimesed,,,