Ma paar sissekannet tagasi näitasin pilti oma mantlist. Sellega oli selline lugu, et ma ükskord nägin seda ja proovisin, aga varrukad tundusid jube lühikesed, niisiis jätsin ostmata. Tol hetkel see maksis vast mingi 40 dollarit. See jäi mul siiski hingele kripeldama ja otsustasin tagasi minna. Kassas oh üllatust- 25 dollarit hoopis.
Sama lugu saabastega. Läksin paar päeva tagasi ostma, leidsin ühed ilusad saapad. Panin jalga ja nagu valatud. Hind oli 69.99. Järsku vaatasin talla alla. JESS, allahindlus 49.99. Jõudsin kassasse ja arve on 19.99. Mida?! Siin on koguaeg nii, et kõige pealt saab kuidagipidi alet. Ostad ühe, saad teise 1 dollariga. Ostad ühe saab teise 50% soodsamalt jne.
Ajuvaba on see, et siin on miinimumpalk 8 kopikatega eksole. Eestis on vist 3 midagi?! Tuues näiteks H&Mi, siis hinnad on kõik samad, aga lihtsalt siin on dollari märk ees, Eestis euro. Mis tähendab, et siin on siiski kõik 25% soodsam. Vähemalt.
Peale selle saab siin palka iga nädal. Ma ei kujutaks enam ette ka, et mu arvele laekuks raha kord KUUS. ühe korra kuus. ÜKS KORD. Kuidas?!?!?!Ehk siis oletame, et lähed Eestis oktoobri alguses tööle, siis saab esimese palga alles novembris?! Appiii. Ma oleks juba 50 korda nälga surnud, kui ma oleks Ameerikast Eestisse kolinud.
Üleeile tegin omale elu esimese krediitkaardi ka. Mitte, et mind see krediidifunktioon väga huvitaks, aga siin on lihtsalt osades kohtades vajalik selle olemasolu. Pluss rääkis tark panganaine mulle, et hea krediidiskoor aitab siin odavamalt kortereid saada ja autot rentida jne. Minu eesmärk oli tegelikult lihtsalt omale normaalne telefon soetada, mis ei jookse iga viie sekundi tagant kokku. Ja kuna ma elan nüüd Ameerikas, siis peaks omale ju Iphone soetama?! Ja see on nii ajuvaba, et hetkel maksan ma 60 dollarit kuus telefoniarvet ja kui ma võtan omale paketi peale kõige uuema Iphone, siis maksaksin 77 dollarit kuus... See vahe on ju täiesti mitte midagi?! Mu esialgne plaan oli tahvelarvuti osta, sest a) mu läpakas on nii suur, et seda kaasas tassida on tõeline piin. b) selle aku peab täpselt 1,5 tundi, aga seda ainult siis, kui sa sellega mitte midagi ei tee. Pluss viimasel ajal pildistamas käies olen täiega puudust tundnud normaalsest ekraansit, kust kohe pildid üle vaadata. Samas maksta 500 dollarit lihtsalt mingi ekraani eest tundub jaburduse tipp. AGA samas oleks nii hea kõikidega skaipida. AAAAtrrrgrggghhhh. Ja siit tuleb nüüd kindlasti küsimus, et miks ma mingit odavamat mudelit ei vaata ja miks ma peaks Apple iPadi tahtma. Aga vot sellepärast, et kui ma Elisas töötasin, siis sain ma kõiki tahvleid näppida ja Appli oma oli ainuke, mis kokku ei jooksnud ja töötas loogiliselt. Niisiis, kui ma juba soetan omale sellise asja, siis ma ei taha mingit risu, mis mind endast välja ajab. Kui keegi teab mingit teist suurepärast tahvlit, siis andke teada...
Niisiis pisut teist juttu ka. Nanci ja Michael tulid nädalaks tagasi New Yorki. Nad on see abielupaar, kes omale Virgin Islandil baari ostsid. Sain nendega kolmapäeval kokku ja käisime vanas heas restoranis head ja paremat nosimas. Ma tunnen end viimasel ajal nagu ma ei tea mis, sest ma söön ainult fääncit meretoitu ja erinevaid juuste. Mu kehakaal väga ei kurda selle üle õnneks, aga pisut pirts olen küll sellevõrra.
Klassikaline söök tööl. Vasaskul brussel sprouts peekoniga ja paremal Brie juust viinamarjade ja walnutsidega. (Ma eestikeelseid nimetusi kõigele ei tea)
Mul on selline hipsterikästi juba. Vasakult poolt tulles on konks ja esimene kilpkonn päris Virgin Islandilt Nanci ja Michaeli poolt. Teine kilpkonn on päris Hawaii Big Islandilt, mille tõi mulle Tuule. Siis on mu maailmaränduri käekell, mille taha jääb peitu Kertu kingitud liblikas.
Kiire õhtusöök juba tuttavas restos. Tellisime pudeli Pinot Grigiot, kausitäie valge veini Musselseid(merekarbid äkki?), kalmaarid ja jumaliku kaheksajala. See kaheksajalg on reaalselt üks parimaid asju, mida ma viimasel ajal söönud olen.
Kõige selle peale teeb mind kurvaks, et mul siin boyfriendi pole. Tahaks täiega käia restoranides igast asju proovimas, mida mulle siin soovitatud on. Üksi seda teha on pisut kurb ja tegelikult ma ju töötan ka peaaegu iga õhtu. ja minu kohalikel sõpradel on siin pisut teised huvid...
Nüüd uuel nädalal lähen pildistama ühte tüdrukut, kui Sandylt kaamera saan. On jälle midagi oodata. Ja kuu aja ja ühe päeva pärast on Hedo tagasi. juhheeiii
No comments:
Post a Comment