Ma ilmselt olen moka otsast poetanud siinsetest neiudest, aga nüüd tahaks sellest pisut pikemalt rääkida. Eile oli tööl seik, kus mu töökaaslane Maria(muidu väga tore preili) pidi minema kullerit mängima ja toidu kliendini toimetama. Tema siis ütles, et tema üksi ei tea küll kus selline aadress on ja et tema peab ikka teise töökaaslase kaasa võtma. Mina olin väga üllatunud.Armas inimene, Sa istud päevläbi telefonis ja sa ei oska kaarti kasutada??? Nagu reaalselt. Ta istub telefonis ja teeb selfisid terve päeva ja skrollib erinevate suhtlusportaalide erkaane. Noh siin on Snapchat ja Instagram ja Facebook ja Twitter ja veel MILJON saiti, mida ma ei tea. Ja iga kord, kui ma ütlen millegi kohta, et ma ei tea mis see on, siis tehakse see "whaaattt, kus sa elanud oled pensionär" nägu. Niisiis ma olen siin teinud avalikkuse survel omale kõik need kontot ja ma ei kasuta neist mitte ühtegi. Sest ma ei saa aru, et kuidas viitsivad inimesed iga hetk iga päev teha selfisid? Selfid, videod ja ja appi. Miks? Milleks? Ma ei saa aru. Eks ma isegi teen vahel Hedole paar lolli pilti ja saadan sõnumiga, aga iga päev toppida üles neli pilti oma lõustast. Mmm ???? Jah, me kõik teame, et sa oled ilus. Endiselt oled väga ilus ja ikka veel väga ilus. Ja see musisuu on ka väga kaunis.
Teiseks. Eilsest ilmast. Eile oli väljas kohati 27 kraadi ja päike. Ülehomseks lubab lund. Istusin eile pargis lühikeste varrukatega, lürpisin jääkohvi, sest väljas oli niiiii palav. Ja täna, kui mul on vaba päev, siis pean leppima kõigest 15 kraadiga. Otsustasin täna minna Brighton Beachile. See on Brooklynis, ehk siis paaritunnine seiklus mulle. Seal pidi olema palju venelasi ja venelaste poode, aga mina lähen sinna hoopis lootuses leida kohukesi. Olen kuulnud legende, et New Yorkis tõepoolest saab osta pesuehtsat Eesti kohukest. Niisiis lähen tsekin järgi ja kui jutt vastab tõele, siis ostan kümme kohukest, istun kõnniteeservale maha ja ajan neid omale järjest näost sisse. Ma isegi ei söö enne seda hommikusööki, et saaks võimalikult palju mugida. Seal pidi ka Kalevi shokolaadi olema. Mu lootused on nii üles krutitud, et kui ma ei saa oma Eesti kraami, siis ma ilmselt hakkan seal keset tänavat üksi nutma.
Kirjutan veel oma suurest saavutusest, mille üle ma nii uhke olen. Nimelt ostsin omale mõned nädalad tagasi paki küpsiseid. Ja sellest pakist on üle poole alles... Tavaliselt, kui ma midagi magusat ostan, siis ma mugin sellle kohe alla, isegi kui endal juba klimp kurgus on.
Ja seesuur veel, et 20 päeva pärast on Hedo New Yorkis. Niisiis, kui keegi tahab mulle midagi väikest ja kerget Eestist saata, siis nüüd on teie võimalus. Aga arvestage, et kes ees see mees, sest kõigele Hedo kohvris ruumi ei jagu:D
No comments:
Post a Comment