Forever kodutu

Esiteks ma mainin kohe ara, et olen Badeni arvutis ja tal pole tapitahti siin ja siis lahen kohe teema kallale...

Arvake ara kes jalle kohe-kohe kodutu on. Mina! Ma ei jaksa enam kohvris elada toesti ka. Ma ei maleta millal ma viimati sain rahuga oma asjad lahti pakkida ja kuskil elada. See oli vast enne Havail kaiku? Ehk siis aastal 2013! KOLM JA POOL AASTAT TAGASI! Ma ei saa omale mitte kunagi midagi osta- viimasel ajal ma isegi ei osta koju eriti suua enam, sest ma lihtsalt ei ela uhes kohas piisavalt kaua ja toidu ostmine tundub raha raiskamine, sest ma olen enamus ajast tool ka.
Mis juhtus mu Itaalia kuttidega te kusite ehk?! Juhtus see, et nad hakkasid ilma mulle midagi mainimata uut maja otsima ja EELDASID, et ma kolin ka nendega sisse. Minu point oli pigem see, et selliseid asju tuleks minuga ka arutada, mitte lihtsalt et me 'voib-olla' siis kolime, aga kindel ei ole ka, aga ehk ikka ei koli. No perse, ma ei viitsinud seda ootama jaada ja pealegi olid viimased ood nii larmakad, et otsustasin sealt ara kolida. Kuna Hali pidi niikuinii oma viisa asjade parast Taisse minema, siis olen nuud kuni jouludeni tema toas elanud. Ja ohh see tuba on imeline!!! Sel on oma vannituba/wc ja rodu otse minu toas. Ulejaanud korter on labi kahe korruse koos kahe uuratu suure roduga, kus saab grillida ja tsillida. Ulemisel korrusel on piljardi ja pokkeri lauad, majas on bassein ja jousaal. Ja mis koige tahtsam- linn on 10 minuti jalutuskaigu kaugusel ja korval majas on suur baar nimega Queens tavern. Kogu kant on elav ja monus, aga magamistoa aken on hoovi poole, niisiis on tuba monus vaikne. Ma ei tahaks uldse ara kolida, sest mu korterikaaslane on imeline Lara ja tema partner Ryan. Pole ammu nii head klappi saanud mone inimesega. Lara on Uus-Meremaalt ja Ryan on siin kohalik. Nii me siis kaime topeltkohtingutel Badeni, Ryani ja Laraga. Uks ohtu kaisime neljakesi valjas ja siis tulime tagasi ja laksime koik alla korrusele sooja mullivanni ja basseini! No unistuste elu ma utlen, AGA detsembri lopust olen jalle kodutu hahahahohohoho kui kurb, sest Hali tahab ju ka oma unistuste tuba tagasi saada kurat votaks.

Ma tulin lopuks oma restorani too pealt ara umbes kaks nadalat tagasi ja motlesin, et vaba aega tekib rohkem, aga ei. Kus ma sellega... Ikka tootan iga nadalavahetus reede-puhapaev topelt vahetusi. Ukspaev ma raakisin just Badenile, et ma ei joua oma 'joulupuhkust' juba ara oodata ehk siis mul on 25-26 detsember vaba ja see on minu joulupuhkus :D. Tegelikult soidan 24 peale tood Bunburysse ja tagasi ei tule enne aastavahetust. Bunburys tootan Southbound festivalil ja saan koiki imelisi artiste seetottu tasuta kuulata. Eestis ei ole ilmselt keegi kunagi kuulnud sellisest asjast nagu Thundamentals, aga siin nad on minu jaoks nagu kohalik lemmik artist.
Kui kellelgi huvi on, siis see on kull Cover lugu, aga tutvumiseks sobib ka:
Thundamentals-Brother ja originaal on Matt Corby looming Brother ja see on ka taiesti imeline!
1. jaanuaril pean kahjuks kohe hommikul tool olema, niisiis aastavahetuseks pean tagasi tulema... kuskile... pole kuskile tulla, aga noh.
Ja ma tunnen, et peaks ikka ja jalle veel ara mainima, et mul on nii rame kopp ees teenindustoost, et ma ei oska enam oelda, kui vaga ma tahaks midagi muud teha. Kohtusin ukspaev siin uhe pulmafotograafiga. Minu vanune tudruk ja reisib mooda maailma ringi ja pildistab. Homme soidab naiteks New Yorki, peale seda Californiasse, siis Itaalias on tal jargmisel aastal kuus pulma. KUUS PULMA ITAALIAS. Ja koik on kinni makstud. Ma lihtsalt ei saa aru, et kus on minu enesekindlus ja see 'go for it' tunne ja mida ma ootan? Mul on reaalselt selline tunne, et kui ma pean kunagi veel mone kliendiga vaidlema, siis ma lasen omale kuuli nakku(metafoor ilmselgelt), aga no persse. Eelmise nadala puhapaeval jalle nutsin tool, sest inimesed ei motle uldse mida nad oma suust valja ajavad.

 
selline arvustus kirjutati minu kohta ja see on bullshit. See naine oli selline sitapea, et ma tahtsin teda nakku luua. See kogu olukord oli nii jabur ja loomulikult ma ei laiutaks elusees kasi ja ei teinud seda ka siis, aga peale kolme korda kui ma uritasin olukorda lahendada ja tema lihtsalt karjub mulle nakku, siis no mida fakki ma peaks tegema?!

Ja praegu, mu teine ulemus. Kirjutab mulle kell 10 ohtul, et ma pean homme mingeid kuradi kaunistusi ostma minema... Mul ei ole homme seal toopaeva ja ma tootan teises tookohas. Kas ei saaks varem selliseid asju kirjutada?! Ma ei jaksa enam tootada inimeste jaoks, kes ei taha mitte midagi muuta ja on kinni ainult oma ideedes ja isegi ei kuula kedagi teist. Naiteks! Meil ei ole gruppidele eraldi menuud kohvikus. Idiootsus. 24 inimest grupp astub sisse ja koik tellivad erinevat asja menuust, kus on niigi mingi 20 valikut. HALLLOO! Loomulikult votab see kaua aega ja on ilge pudru ja kapsad ja koik ei saa asju koos. Kui ma mainisin kokale, siis ta kohe, et 'ei,ei'. Iga asi on alati ei. Kedagi ei huvita ja keegi ei kuula ja see tekitab masendust. Aetakse oma igivana susteemi edasi, sest jumal hoidku selle eest, et midagi uut proovida voi jeesus hoia veel selle eest, et kellegi teise ideid vahel kuulata! Ja kes kannatab ja kogu sita omale kaela saab? Loomulikult see teenindaja. See ajab mind nii vihale lihtsalt, et ei teagi kas enam nutta voi naerda.

 
Ma muidugi ei taha ainult hadaldada ja kurta, sest naiteks ilmad on taiesti jumalikud viimasel ajal. Rannas kaisime ukspaev taispuhutavate diivanite ja kulma olle kastiga. Mida elult veel tahta? Samal ohtul kaisime tanavafestivalil ja istusime kell 10 ohtul valiterrassil ja soime terviseburksi. Suvi on kohal!!
 
Hommikud on sellised, et hommikusooki soome rodul. Vahel teeme ise, vahel kaime ostame alt korruselt kohvikust. Tana hommikul ma arkasin varem ja tegin Badenile lounasoogi toole kaasa, aga kohvi toin alt. See oli see 'palun-vabandust-et-ma-purjus-jobu-olin' kohvi. Me majakaaslase ja Haliga eile tegime paar pudelit odavat veintsi basseini aares ja siis Baden tuli peale tood minu juurde ja ma juba kell 5 olin suht laua all. Nagu viisakas neiu ikka. Mul ikka see alkoholi taluvus on nii nulli lainud. Vahel ikka teeme ohtul uhe olle, aga pigem ei joo uldse enam ja siis Lara on selline kurja juur, et temaga on nuud paar korda juhtunud. Aga ma juba peale kahte kolme jooki tunnen, et piir on kaes.

Igatahes!
Mis ma ikka patran siin. Ootan Badenit koju. Ta laks tanklasse tampoone ja jaatist tooma mulle! Hurra ja jargmise korrani!

Parim Tinderi date ever!

Nüüdsest peale kirjutan blogi bussis ehk siis elan endiselt ilma autota. Hea uudis on see, et kirjutamiseks on aega maa ja ilm, sest buss sõidab tööle number 1 kuskil tund aega ja teiste tööde vahel veel kauem. Halb uudis on see, et kirjutan telefonis ehk siis on oodata kirjavigu. Bussi/rongi elu on nagu ikka- kodutud, õpilased ja asiaadid. Keegi teine Austraalias ühistransporti ei kasuta, kui ainult siis, kui joove on liiga suur või auto on katki. Nädalavahetus möödus töiselt jälle, neljapäev- laupäev tegin kolme erineva koha vahetusi. Hommikul alustan ühes kohas ja õhtul töötan teises kohas ja siis järgmisel päeval teise kahe koha kombinatsioon ja kolmandal päeval esimese ja kolmanda töö kombinatsioon. Baden pakkus mulle laupäeva öösel tööle järgi tulla, ma kohe et ja jeee, muidugi tule, et lõpetan kell 11. Ta igaks juhuks kontrollis, et kas Joondalupi ikka, et ta ei jaksa enam järge pidada kus ma millal olen ja hea on, et küsis- ma olin hoopis teises linna otsas. Pühapäev oli vaba ja magasin   küll hästi, aga terve päev oli selline laip olla. Käisime päeval linnas maailma toidu festivalil ja ma sain Eesti limonaadi ja kartulisalatit. Baden proovis ka esimest korda ja see oli hea salat kull, aga no ilmselget väga, VÄGA kaugel vanaema tehtud kartulisalatist. Baden veel kommenteeris, et Eesti lihapirukad ei ole õiged lihapirukad, vaid hoopis "meat donuts", sest need nii pisikesed ja neil ikka mahutatakse terve lehm sinna pirukasse. Õhtu poole tulime kuskil kella nelja ajal minu juurde, et riided kuivama panna. Kuna ma olen autotu, siis käib pidev arvutamine et kuidas mis ja mida. Pidime tukk aega kava kokku panema, et kelle juurde ööseks jääda nii, et mõlemad saaks hommikul tööle õigeks ajaks. Otsustasime minna Badeni juurde, tuua asjad, käia poes ja tulla siia tagasi, teha süüa ja siis keerata põhku. Juhin korra veel tähelepanu asjaolule, et kell oli umbes 4 sel ajal kui me hakkasime minu juurest Badeni juurde sõitma. See on oluline jutu edasisele jätkule... 

Ma ei ole kindel, et kas ma olen oma majakaaslastest rääkinud või isegi oma majast kirjutanud, aga kiire kokkuvõte- elan koos kahe Itaalia kutiga, kes töötavad mõlemad kokkadena kodu lahedal uues Itaalia restoranis. Nendega on mul suhted väga head. Vahel ikka olen tõre omaette, kui jõuan kell pool 1 öösel töölt koju ja tean, et kell 7 hommikul on äratus, aga all korrusel käib live itaaliakeelne räpp, kuid siis meenub, et  pole ju nende süü, et ma rahaga ringi käia ei oska ja nii palju töötama pean. Peale nende kahe on mul veel üks kuskilt Aafrikast pärit (ma tõesti ei mäleta riiki) 25 aastane neiu nimega Fiona. Alljärgnev jutt peatubki täpsemalt temal. Ta töötab kuskil haiglas õena ehk siis kodus on ta täiesti idiootsetel aegadel ja vahel käib ta äratuskell näiteks kell 5 hommikul tund aega juttu 30 sekundiliste vahedega nii, et ta ise ei kuule seda üldse. Mina kuulen seda ja oiiii kui vihale see ajab. See selleks. 

Meie kõigi ühine maja on umbes aasta aega vana, ilus kahekordne nelja magamistoaga elamu. Master bedroom on all korrusel, seal elab Alex. Ja üleval on kolm tuba- esimene on fiona tuba, keskmine on minu oma, viimane on franki oma ja siis tulevad WC ja vannituba. Ka nende tubade järjekord on edasises jutus oluline!!! Maja ise on hästi valgusküllane- põrandat katab tervel ülemisel korrusel valge vaipkate ja seinad,uksed koik on valged. 

Nii, jõuame tagasi pühapäeva pärastlõunasse. Mina ja Baden hakkasime valja minema, et poes käia ja tema juurest vajalikud asjad tuua. Allkorrusel elutoas istusid diivanil Fiona ja meie jaoks võõras noormees, üks istus ühes diivani otsas ja teine teises. Vaatasid koos televiisorist mingit seriaali ja sõid  mingit minu jaoks kahtlast toitu ja jõid vist rummi ja veini. Me pikalt seal ei peatunud sel hetkel, käisime omi asju ajamas. Koju tagasi jõudsime kuskil 7me paiku ja suundusime kohe elutoa kõrval asuvasse kööki ja hakkasime kokkama. Sel ajal oli esimene kohting juba pisut vabamaks muutunud ja vahemaa diivanielanike vahel pisut vaiksemaks muutunud. Samas oli ka rummi kogus pudelis vähenenud. See koik oli nii awkward, mina ja Baden istusime köögis ja itsitasime ainult. Naljakas oli nimelt see, et noormees oli ikka samas kohas ja samas positsioonis, aga Fiona oli tunduvalt lähemale kolinud talle ja pea õla peale asetanud. See vaatepilt oli lihtsalt nii kummaline. Tüüp on suhteliselt kitsas hästi must mees ja Fiona on selline korpulentne super must naine. Me badeniga kokkasime sõime kokku kuskil tund aega ja kaheksa/üheksa ajal suundusime voodisse filmi vaatama. Vahepeal veel üritasime kuulata, et mis allkorrusel toimub. Seriaal asendus juba sensuaalse muusikaga ja me mõtlesime, et powchikipowwow( muidugi tundus veits kurb, et me ju magame kõrval toas, aga lootsime et ehk laheb asjaks aiis, kui me juba magame). Igatahes. Mina olin juba pool unes, kui Baden mind järsku üles ajab, et "hmm. Tundub et keegi pillas mingit vedelikku  su magamistoa uksele VÕI oksendas". Eeeeee, What. Tuletan meelde, et meil on tervel ülemisel korrusel valge vaip, Alex ei luba isegi toitu üles tuua või jalatsitega seal käia. Istusime siis mõlemad voodi äärel ja üritasime kuulata mis ukse taga toimub. Ma mingit saginat kuulsin, aga mõtlesin et järsku Baden kuulis valesti, LOOTSIN et Baden kuulis valesti. Järsku kais see tolmuimeja juhtme lahti rullumise hääl. Mina lihtsalt sosistasin badenile, et No no no noooooo no, et kui see ongi okse, siis nad keeravad selle tolmuimeja persse. Baden ikka, et no ei nad ei saa nii lollid olla, äkki ikka ei olnud tolmuimeja. Ukse all kustus tuli ja nad läksid alla korrusele. Ma võtsin siis julguse kokku ja tegin ukse lahti. APPI pühade Jeesus Maria. Lõin ukse sama kiiresti kinni, sest hinge kattev ropsi hais tungis tuppa. TERVE see valge vaipkate ja seinad ja minu uks ja koik teised uksed olid tume kollast okset täis. Istusime minut aega seal ja natuke itsitsime ja ma Kohe mõtlesin et kui Alex voi Frank peaks nüüd töölt koju tulema, siis oleks sõda lahti. Minut aega hiljem pandi järsku tolmuimeja tööle, mina katsin ahastusest silmad ja Baden kargas püsti, lõi toaukse lahti ja seal seisis too võõras noormees, rätiku väel, pisut okset veel habemes. Baden ütles kohe, et pangu tolmuimeja kinni, et vaip tuleb ära pesta. Noormees laks siis alla korrusele kus Fiona askeldas ja Baden laks alla korrusele vetsu kuna ka ülemise korruse vets oli täis oksendatud. No kogu ülemine korrus. Järsku kuulsin, et keegi tuli koju. Ohhhhhh Jeesus. See oli Frank. Jooksin alla vastu, et ole nüüd rahulik, aga sa natuke ei saa oma tuppa minna. Frank tuli trepist üles ja no ma kuulsin kõiki roppe itaalikeelseid sõnu ühes minutis. Me otsustasime badeniga õue teed jooma minna. Vahepeal tuli püha viha täis Alex koju. Ta sai ilmset Frankilt kõne. Need kaks vaesekest olid just tööl pidanud mingi rämeda toru lekke õnnetuse kokku koristama ja nüüd tulid koju ja leidsid selle eest...

Too noormees läks vahepeal vist magama ja siis Fiona üritas seal koristada. Me õues tundsime valgendaja lõhna ja palusime jumalat et ta seda vaiba peal ei kasutaks. Et lootsime et ta ikka koristab vetsu sellega... Ma ei saanud aru, et kumba ta sellega puhastas aga vaipkate on endiselt rikutud ja seinad ikka ropsi täis ja siin ma nüüd olen, kohe kohe tööle jõudmas. Täna lähme ööseks Badeni juurde ja ma loodan et homseks on see jama koristatud! 

Aga kas pole mitte huvitav esimene tinderi kohting kui su date su maja täis oksendab. Alex ütles, et kui kogu jama koristatud, siis ta palub Fional valja kolida. Ma saan aru, sest see pole kaugeltki esimene jama temaga, aga no Hahahahahahahahahah oskan ma selle peale öelda. Me veel badeniga mõtlesime et peale koristamist huvitav kas fiona astus tuppa, et no kurat. Kui ma nii palju vaeva olen näinud, siis tuleb selle asjaga ikka lõpuni minna... :D 

Kiire kokkuvõte

Ma  pole nii kaua kirjutanud, et ma isegi ei tea kust alustada. Ma olen tagasi linnas juba kuu aega olnud ja töötan nagu loom. Ma vast kirjutasin varem, et pidin minema tööle CBHi. See on siin selline kohalik vilja farme ühendav töökoht, mis jagab töötajad mööda Lääne-Austraaliat laiali. Üldiselt on seal palgad väga head ja hullud töötunnid, AGA nende suhtumine on üle mõistuse. Igatahes. Tulin tagasi linna ja see CBHi töö pidi algama paari nädala jooksul. Kuna mina ja raha pole just parimad sõbrad, siis ma mõtlesin, et lähen sinna tööle ja elan üle selle. Käisin sellel nö treeningpäeval ära ja olin järgmisel nädal aega nii stressis. Ma ei ole kunagi nii rõvedat urgast näinud, kus ma oleks elama pidanud. Akende asemel pappkastid, ämbliku võrgud, köök rõvedam kui veneaegne värk Eestis kopli liinidel kodutute asustatud majas. APPI! Ja see töö. Iseenesest ei midagi hullu, aga vahel kui vili jääb kinni masinasse, siis peab maa alla ronima 1x1 meeter ruumi, kuhu madudel ja ämblikutel meeldib kuuma eest peitu minna. Ja ma olen oma ämblikute foobia väga hästi kontrolli alla saanud, aga no see on liig mis liig. See treening kestis ühe päeva ja sealt ära tulek oli puhas rõõm. Ma tegin siin "plussid-miinused" listi. See nägi välja enamvähem selline: miinused- rõve töö, rõve elukoht, ilmselge depressioon, eemalolek Badenist, jälle üksi olek, ämblikud, maod, suvest ilma jäämine, töö alguse ootamine jnejne ja siis plusside listis oli ainult raha. Vana töökoht linnas võttis mu vähemalt päeva pealt tagasi, et sain vähemalt paar vahetust nädalas teha. Hakkasin siis siin linnas omale elukohta ja töökohta otsima ise lootes, et töökoht võiks vähe päevasemal ajal olla. Vana töö pakkus tunde küll, aga mitte piisavalt. Paar päeva hiljem sain intervjuule ja tööle uude kohvikusse. Sel hetkel sain ka CBHist kirja, et minu teenuseid tegelikult ei vajatagi sel aastal, sest olid öökülmad ja sellepärast pole ka nii palju tööjõudu vaja. Vähemalt tehti otsus minu eest ära ja läksin hoopis sinna uude kohvikusse tööle. Alustamine on ikka selline tasa ja targu, sest vanad inimesed on ikka graafikus ja nii ma siis sain esimesel nädalal seal ühe vahetuse ainult. Vahepeal tuli maksta 2835743873975 asja ja viisa uuendada ja siis võtsin ka kolmanda töö. Nüüd on nii, et pean siin vahetustega ühest kohast teise sõitma ja üks päev oli kahe töö vahel näiteks 20 minutit. Sel samal õhtul sõitsin peale tööd Badeni juurde. Ta elab mägedes ja poole mäe peal lakkas mu auto töötamast, EKSOLE JAH MUIDUGI. Baden tuli järgi ja lohistasime mu võiku tema juurde, kus see nüüd peaaegu nädal aega seisnud on. Üks sõber mehaanik hetkel uurib, et kas üldse tasub parandada või tuleb uus auto osta. Nii ma siin käin ja üritan kuidagi hakkama saada. Kaks päeva sain Hedi autot  kasutada, üks päev käisin bussiga poolteist tundi ühte kohta, mis muidu on 15 minuti sõidu kaugusel. Ja kohal olin pool tundi varem, sest järgmine buss oleks 5 minutit hiljaks jäänud. Täna saan majakaaslase autot kasutada, edasi on asjad veel väga lahtised. Mul kolmapäeval esimene topelt vahetus- päris täpselt veel ei tea kuidas punktist A punkti B saada, peab vist takso võtma...
Peale kõige on uues töökohas ka kliendid vähe teistsugused kui õhtusöögi ajal restoranides, niiet ma vähemalt paneks kõikidele oma lugejatele südame peale- PALUN kohelge oma ettekandjaid/teenindajaid normaalselt. Eelmisel nädalal pidin kaks korda puhkeruumis nutmas käima, sest inimesed on nii õelad. Peale selle on mul muidugi ilmselt ka massiivne depressioon, mis seda pillimist põhjustab, aga see selleks:D

Ühesõnaga, universumil on minuga ikka mingi kana kitkuda ja ma kogu aeg üritan endale sisestada, et varsti läheb paremaks, aga kas ikka läheb. Vähemalt on mul siin linnas Baden, Hedi ja teised sõbrad!

Ja ma varsti kirjutan uuesti. Nii palju seiklusi vahepeal olnud ja kui ma maailma ei vihkaks, siis mul oleks igast headest asjadest ka kirjutada!

Üksik psühhopaat

No kuskil kuu aega pole kirjutanud ja ma päris täpselt ei tea isegi miks. Vahepeal on nii palju toimunud. Näiteks umbes kuu aega tagasi käisime Hediga Macklemore ja Ryan Lewise konsterdil. Mulle on see juba teine kord ja no ega ta ilmselt ka viimaseks jää. Mina tantsisin konsal nii kõvasti, et selg valutas KOLM NÄDALAT veel peale seda. Ja mitte selline pisike seljavalu, ooo ei, see oli ikka see, et liigutada ei saa ja pisar silmas seljavalu. Aga väärt seda. Kogu see emotsioon ja lõpus lendaspaberist jublakaid laest alla- nagu unenägu!!! Ma päris täpselt ei oskagi öelda, et mis sel nädalavahetusel veel toimus, sest see oli nii ammu! Käisime kuskil grillimas ja nooli laskmas ja siis tagasi koju!
Peale seda kolis Hedi tööle lähemale ja algas minu pikk üksik periood. Ma ei rääkinud kohati inimestega mitu päeva jutti ja mu ainukesteks jutukaaslasteks olid koerad, kassid ja lambad. See on vahel ikka nii ja ma ütlen ausalt, et see üksi olek on siin üks kõige raskemaid aegu mu elus olnud- selline tunne nagu vanglas elaks. Õnneks on ainult kaks nädalat jäänud ja siis ma sõidan siit minema! Kaks nädalavahetust järjest käisin Bunburys ja sain seal Badeniga kokku. Esimesel korral elasime hotellis. Baden mõtles, et on jube romantiline mees ja jätab saladuseks, et kuhu minek on, aga unustas mulle öelda, et ujukad võiks kaasa võtta. Tema suuruses XXXXXXXXXXS õde muidugi pakkus, et võib enda omi laenata, aga no vist ei mahu mulle selga. Või isegi, kui mahuks, siis näeksin välja nagu viiner kiles ja avalikku ujulasse nii ikka ei läheks. Pole hullu, meil oli toas suur mullivann. Käisime tõime kaks pitsapirukat, ostsime hunnikus rämpstoitu ja avasime ülemuse kingitud pudeli veini ja rohkem polegi elult vaja! Järgmisel nädalavahetusljatel käisin veel Bunburys, seekord olime ta õe pere juures ja nüüd olen kaks nädalat järjest siin Margaret Riveris olnud. Mul on okseauguni sellest kohast ja mul on väga raske aru saada, kuidas inimesed suudavad täis kohaga maal elada. Ma läheks hulluks lihtsalt. võinoh, ausaltöelda ma juba olen. Kuna ma töötan üksi, siis mul on 24 tundi päevas aega oma peas istuda. Mu tööpäev algab tavaliselt positiivselt. Ärkan vara, haaran banaani ja lõunasöögi kaasa ja lähen tööle, panen klapid pähe ja kuulan muusikat. Esimese tunni jooksul käivad mu peast läbi KÕIKVÕIMALIKUD mõtted. 

Näiteks: tunnen, kuidas päike mu kaelale päevitab ja mõtlen millised päevitusrandid ma saan. Seejärel mõtlen, et jube ebatervslik, et ilma UV kreemita nii siin olen ja ilmselt saan nahavähi. Seejärel kujutan ette kuidas arst mulle nahavähi diagnoosib ja ma helistan emale teadaandega, et ma suren ära. Sel ajal ma juba nutan seal omaette, sest ma ju ometigi ei taha üldse ära surra. Seejärel ma mõtlen, kuidas ma pean Eestisse tagasi kolima, sest ma ei saa seda siin ravida, kuna see läheb liiga
kalliks ja kuidas ma pean Badenist lahku minema ja kuidas tema siin uue naise leiab selle ajaga, kui mina Eestis nahavähki ravin. Siis ma nutan selle pärast, et kuidas ta võib mind niimoodi hüljata, kuradi REETUR!
Järsku kuulen, kuidas telefon piiksub- Baden kirjutas. Uurib kuidas mul läheb. Otseloomulikult vastan ma talle suurima vihaga võimalikult lühidalt, et mul on kõik "OKAY", sest ma tean, et ta saab aru, kui ma millegi peale vihane olen. Peale seda läheb kogu vestlus minu poolt allamäge ja tema vaeseke ei saa üldse aru, et mis ta nüüd ometi valesti teinud on...

See on üks võimalik stsenaarium mu peas, neid on sadu!!!! Ehk siis ma tahan linna tagasi. Ühel inimesel ei peaks olema nii palju vaba aega, et oma peas istuda. Ma vahepeal kuulan Podcaste ja audioraamatuid, et vähegi stabiilsem olla ja vahepeal kuulan niisama loodust. Vahel tulevad mulle pähe briljantsed äriideed ja siis ma olen nii excited nende pärast, et ei saa üldse töötadagi. Ma olen umbes 275982375987 meelt muutnud selle osas, mida ma ülikooli õppima tahan minna. Ja vahel ei taha ma üldse ülikooli minna ja otsustan hoopis järgmise lennuga Mehhikosse kolida. Viis minutit hiljem saab minust järgmine Eesti president. AAARGGGHHHHH, ma lähen hulluks siin.

Täna suurest igavusest pesin oma auto puhtaks lootuses, et see näeb pärast korralik välja.Sel hetkel mõtlesin just ühe tuttava peale, kes Snapchati viis korda nädalas video üles paneb sellest, kuidas ta oma musta bemmi nühib. Mõtlesin, et saadaks video vastu, kuidas ma lehma sitta oma romu pealt maha hõõrun, aga ma pole kindel, et see huumor talle peale läheks...Peale pesu tulid selle suure sita alt kahjuks kõik mölgid päevavalgele. Kokku on neid rohkem kui ma arvasin. Paremal küljel on kollane mölk ja uks paigast ära kust sajab vihma läbi. See pole minu töö, vaid eelmiste omanike poolt kaasa tulnud luksus. Vasakul küljel on mölk punaste joontega sellest ajast, kui ma parklas sellele rendiautole sisse sõitsin. Tagumine pisike aken on puudu, aga selle üle olen ma isegi rõõmus, sest teinekord, kui võtmed autosse unustan saab sealt käe sisse pista ja tagaukse lahti teha...Uusim mölk on auto ees, sest paar päeva tagasi sõitsin ma lõpuks(trummipõrin) KÄNGURULE otsa. See juhtus loomulikult õhtu hämaruses sel ajal, kui kohalikud ütlevad, et ei ole väga tark sõita. Milleks kuulata endast targemaid?! Tegelikult ma lootsin, et jõuan veel valges koju, aga elul olid teised plaanid. Känguru tuli teele vastassuunast, mul oli kuskil 90km/h sees ja panin kohe pidurid põhja, aga need hüppavad ju tulede poole. No see 5 sekundit, mil see kõik juhtus, tundus minu jaoks nagu viis minutit kus ma karjusin kõiki roppe sõnu igas võimalikus keeles. Kokkupõrke hetkel keeras känguru otsa ringi ja pani käna auto ette, tõusis püsti ja hüppas rõõmsalt tuldud teed pidi tagasi. Kuna kokkupõrke hetkel oli kiirus ilmselt umbes 5km/h, siis auto on ok ja ainult ühe pisikese mölgiga auto eesotsas mis
ilmselgelt ei ole probleemiks...Reedel sõidan LÕPUKS Perthi ja näen Badenit!!! Peaks talle vist suure tordi viima ja veel viis miljonit kingitust selle eest, et ta minusuguse hullu naisega hakkama saab.

 

Kodukass istus nii naljakalt üks õhtu nagu ärimees. Peaks talle läpaka sülle tuunima:D

 

Ma pole ikka veel ära õppinud kuidas ühele inimesele süüa teha. See peaks siis mu lõunasöök olema, aga on lõuna-, õhtu- ja hommikusöök. Mu see dieedivärk on jõudnud sinnamaale, et ma söön enamus ajast seda sama salatit, aga siis vahetevahel söön end terve õhtu nii täis kõikvõimalikust rämpsust, saan suhkrumürgituse ja sügan end terve järgmise päeva. Trenni olen juba pea kolm kuud teinud nüüd aktiivselt.Kui ma varsti rämedalt vormis olen (parem oleks, et kahe nädala pärast, kui ma Balile lähen), siis ma panen before ja äfter pildi üles. Kui ma siis ikka rämedalt vormis ei ole, siis ma ei teagi kohe...

 

Käisin Hedil külas ükspäev ja see sama kutsikas seal näris ta telefoni ekraani paar päeva enne seda puruks. Sel päeval uksest sisse astudes oli ta iPadi laualt maha tõmmanud ja kaante seest kätte saanud... Hedi ajas teda mööda elutuba sussiga taga haha

Nii, järgmine postitus tuleb varem, sest ma olen viimased kaks nädalat siin pärapees selle suurepärase internetiga. Parim asi selle kõige juures on see, et Margaret River on hullult hinnatud piirkond ja pool maakerast müüks oma hinge ka maha, et siin paradiisis elada ja mina ainult hädaldan hommikust õhtuni. :D

Ajutine alkohoolik

Ma vannun käsi südamel, et ma kirjutaks rohkem, kui mu internet ei annaks mulle närvivaputust iga kord arvutit avades. Kuna kodus Wifit ei ole, siis pean telefoniga tegema hotspoti ja siis vahepeal toas ringi jooksma, et tuleks see 1 pulk ekraanile ja kaoks ära see kuradi "no service" või "SOS only". Ja kui ta lõpuks tuleb... Kui tähtede seis on õige, tuul puhub õigelt poolt, päike on täpselt 57 kraadise nurga all, siis tuleb kivistuda, ei tohi liigutada, EI TOHI HINGATA, sest muidu on internet läinud. Niiiiii masendav...
Igatahes. Rääkides ringi jooksmisest, siis nädalavahetusel tulid poisid lõpuks meile külla. Reedel oli nii ilus ilm ja Hedi sai vaba päeva. Ma läksin suures tuhinas tööle ja umbes kaks tundi hiljem mõtlesin, et no ega ikka ei viitsi küll. Kuna kõik farmid siin ootasid sama masina järgi, siis mul otseselt tööd ei olnud ja tegin aega parajaks. Ülemus lasi mind hea meelega minema.
Ma olin siin kodus nii suures ärevuses, et üritasin aega kiirendada kõike tehes. Niisiis koristasin ja käisime jalutamas ja võimlesin ja üritasin tuld ahju teha jnejne kuni lõpuks sain Badeni käest sõnumi, et nad just keerasid Wall Roadile sisse. APPI!!!! Mina kohe haarasin telefoni, sest Wall road... see saatanlik sitapea, kuhu Google maps mind esimesel õhtul juhatas ja kuhu ma autoga kinni jäin(kõik mäletavad eksole). Ahhhhhh. Helistasin siis Badenile ja ütlesin, et keerake kohe ringi, sest see on vale tee! Kui oleks ainult Baden olnud, siis ta ilmselt oleks otsa ringi keeranud, aga kuna roolis oli Macca ja kõrvalistmel veel Juddy, siis kambavaim tegi oma töö. Peale selle on Macca automehhaanik ja tal on üks tohutu suur elajas nelikvedu. Ma ütlesin neile, et isegi selle suure tangiga ei saa nad sealt jõest läbi, sest viimasel ajal on vihma sadanud nii palju, et üle selle tee läheb nüüd konkreetne jõgi, aga kesse ikka Reelikat kuulab?! No muidugi jäid nad sinna kinni ja susserdasid seal mõnda aega kuni välja said.
Kohale jõudsid nad kuskil peale kümmet ja läksime kohe välja tulistama ja pildistama. Macca on siin Lääne-Austraalias mingi tulistamise master mingis asjas, mul pole nii täpselt aimu, aga igatahes. Panime karbi postile ja lasime märki. Kuna väljas oli pime, siis kasutasime väiksemat relva, millest mul pilti pole, aga minusugusele lollile eidele meenutas see relv snaiprit niiet kasutage oma vaimusilmas sama pilti! Mulle muidu meeldib tulistada küll, aga sel õhtul oli taevas niiiiiiii selge ja ilus, et ma pidin pildistama minema. Ma unustasin ära, et ma olin ka kaks õlut joonud, mis minu mõistes tähendab, et ma olin juba päris purjus. Tegin paar kena pilti(ma lisan siia alla pärast) ja siis vahepeal tuli Baden mulle seltsi. Täiesti out of nowhere võtsin üles teema, et ma tahan viie aasta pärast lapsi saada... Ma vahel mõtlen oma aju peale ja ei saa päris täpselt aru, et kust need idiootsused mulle pähe kargavad. See selleks. Poisid tõid terve kastitäie alkoholi. Mingeid rumme ja kokteile ja õlusid ja jumal teab mida veel ja see on oluline info sest kohe jõuame laupäeva hommikusse... Mina ja Baden ärkasime mingi 8 ajal üles ja ajasime kõik teised ka üles (ups). Baden ja Juddy läksid jooksma ja Hedi tegi kohe ettepaneku, et peaparanduseks võiks õlled avada. Millegipärast oli mõeldud tehtud, kuigi ma juba siis olin nii superväsinud. Varsti jõudsid sportlased tagasi ja Hedi oli nii pohmellis, et tema välja ei tulnud. Meie ülejäänud läksime neljakesi koopaid otsima ja pidin jälle kord tõdema, et Austraalia on täiesti jumalik ja ma ei saa üldse aru, et kuidas saab maakera nii lahe olla?!?! Baden oli siin kunagi mingi giidilaadne asi, kes käis koobastes ja metsades matkamas siin lastega või midagi taolist, ehk siis ta teab siin neid koopaid ja käike. Käisime läbi metsade ja jõudsime lahedate koobasteni. Sissepääsud on enamasti kinni pandud, sest need on varisemisohtlikud, aga mõnda auku sai ikka sisse. Need on nii suured ja võimsad, et ohhhhhh. Lõunatamas käisime jälle ookeani ääres ja seal veetsime pool päeva seal. Peale seda tulime koju asju võtma ja lootsime ka Hedi peale korjata, aga tal oli ikka paha olla. Läksime siis ikka neljakesi edasi Macca vanemate juurde. Ta on siit pärit ja ta perel siin päris omanimeline tänav ja mega suured farmi alad. Macca võttis oma suure relva välja ja läksime ringi tsillima. Ühe posti juures jäi ta seisma ja ütles "oh näe, jänes!". Ma mõtlesin, et niisama tegi nalja ja lasi ühe räme lärmaka lasu. Aga ei, see oligi jänes! Minut hiljem lasi teise ka maha ja see relv on ikka no. Ühest lasust on pool jänest läinud. Ma ei pane seda pilti siia blogisse, sest muidu tuleb siin paar südamerabandust, aga kui keegi soovib näha jänese sisemust, siis ma võin privaatselt saata! Ma ei ole otseselt nende loomade tulistamise vastu, sest ma saan aru, et nad on siin pigem kahjuks kui kasuks, aga ma teinekord ei taha enam juures olla ja ise ka lasta ei taha. Mul süda hakkab nii valutama ja ma kohe mõtlen, et raudselt neil jänestel on pisikesed pojad kodus, kes on nüüd ilma emata ja nälgivad surnuks või kuidas see jänes kepsles kodu poole ja ei osanud elusees oodatagi, et sekund hiljem on tal soolikad välja lastud.
Mina tulistasin igatahes vett. Võib-olla tapsin paar kala ka, aga see relv on ikka mõeldud mõnnesaja meetri või kaugemalt tulistamiseks, niisiis ma ei näinud neid kala laipu, aga see teeb ikka sellist pauku, et kõrval valutavad isegi läbi nende summutavate klappide. Peale kõiki tulistamisi läksime tagasi majja. Neil on väga ilus kodu ja Macca vanemad on super-über lahe paar.
Vahepeal andis Hedi märku, et ka tema on tagasi elu peale jõudnud ja ämbri nurka visanud. Meil oli restorani aeg kinni pandud ja läksime kõik sinna. Söök-jook olid superhead jälle. Mina muidugi ootasin oma toitu kurvalt viis minutit peale teisi ja mõtlesin, et teenindajad mind ära unustanud. Hakkasin just küsima, et kus kurat mu toit on, aga tegelikult Baden peitis selle laua alla enda sülle. Väga, väga vaimukas eksole. Peale seda läksime tagasi Macca majja ja jätkasime joomist. Ma olin lõpuks täiesti suss ja vajusin mingi hetk magama. Baden veel ütles, et ma peaksin siin blogis mainima seda kuidas nad terve õhtu Hedit mõnitasid selle pisikese pohmelli pärast ja tegid kausi nalju terve õhtu...
Pühapäeva hommikul oli mul isegi väljapuhanud tunne ja läksime sala kohta hommikust sööma. Macca oli ühe restorani ookeani ääres välja valinud ja wowowwowowow, maailma ilusaim koht. Sinna jõudes tahtsin ma kõigepeal paadisillale pilti tegema minna, mõeldud-tehtud. Ainult, et just sel hetkel tulid über suured lained ja ma pean ütlema, et mul korra käis elu silme eest läbi küll. See vesi on nii võimas ja kui see mu poole tuli- mina seisin abitult kaamera käes, sest ma teadsin, et ma ei jõuaks enam joosta. Vesi tuli üle põlvede ja läks otse saabaste sisse. Kõik vaatasid ülevalt kahju nurga pealt ja naersid, nii piinlik... Hommikusöök oli suuurepärane- muna ja peekoni burger, magustoiduks metsamarja ja valge shokolaadi muffin. Njämmmmm.
Sealt ära sõites mõtlesin ma, et lähme turisti asju tegema ja ma olin täiesti unustanud, et peab JÄLLE JOOMA HAKKAMA. Ja kui te nüüd mõtlete, et "Reelika sa ju ei pea jooma blablabla", siis te eksite, sest... SEST me läksime pruulikodade tuurile. AAAAAAJEEEEE ja ma ju armastan õlut! Me käisime kokku kolmes õllekojas ja lõpuks distillerys( see koht kus nad viskit teevad, mul ei tule meelde kuidas see eesti keeles on). Esimene koht oli Beer Farm. Väljast selline täiesti tavaline Eesti mõistes laut, nii igav ja tavaline, et ma ei osanud mitte midagi isegi oodata. Ja seest, ohhhhh, ma panen allapoole pildi. Nii lahe selline pisut hipilik ja kõik vanad lauda elemendid veel alles, aga ära puhastatud. Taga aias suur kileliug otse tiiki ja toiduputka. No palun tehke Eestis ka nii lahedaid kohti või ma tulen teen ise! Need teised Breweryd ei olnud nii lahedad, sest nad olid sellised uued ja korralikud. Me jõime neid testiõllesid, et saad 8-9 väikest erinevat õlut otse vaatidest ja siis mekid kõiki. Laud oli lookas! Peale neid pruulikodasid läksime sinna distillerysse ja mina viski fänn ei ole, aga poisid olid küll nii excited, et hoia ja keela! Badeni kunagine ülemus omab seda kohta, niisiis ta teadis seal minusugusele võhikule ka seletada. Seal sai raha eest siis kohalikku viskit ja muid kangeid proovida või niisama nuusutada. Peale seda olin ma lõpuks täiesti kännis JÄLLE ja oligi aeg meil koju tulla ja poistel tagasi Perthi minna. Ma olen reaalselt ikka veel sellest kõigest väsinud ja reedel sõidame juba jälle Perthi. Ma juba ütlesin Badenile ka, et ma ei jaksa enam koguaeg midagi teha. See on see, et nii harva näeme, siis on selline surve peal, et peab käima ja tegema kõike. Järgmine nädalavahetus lähen kuskile põõsa peole. Ma ei tea mis see on ja ei oska veel ette kujutada, aga eks ma siis järgmine kord kirjutan.

 
No ma olen need pooled pildid juba insagrammi ka pannud, aga ma panen siia ka, sest kiviajalised ei kasuta ju instagrami... Igatahes. See on see esimese õhtu tulistamine ja pildistamine!

 
Me tavaliselt teeme Hediga Titanicut, aga kuna Hedi oli kodus voodis, siis pidid poisid selle töö üle võtma. Taustal paistab see megawesome mets, inglise keeles Karri trees.
 
Üks neist massiivsetest koobastest. Sinna alla ei saa matkates üldse, vaid tuleb köitega minna. Macca seisis seal ääre peal ja mina läksin ka üle piirete(Sorri), väga kuri Baden oli piirete taga ja korrutas omaette, et me oleme idioodid ja et me tuleks tagasi.
 
Siinkohal on tegu siis Macca a tema selle suurema relvaga. Selle pildi tegemise hetkel kaotas oma elu üks jänes...
 
Mina vett tulistamas. Ja vaadake! Pilt on tehtud täpselt sel hetkel, kui kuul vett tabas
 
Nii. See on see sild, kus ma sain jalad märjaks, aga no kas see pilt pole seda mitte väärt???
 
Siin paistab see esimene Brewery, mis mulle kõige rohkem meeldis ja lauatäis õlut!
 
Selles viskikohas nüüd!

Lauda-Leida

Siin postituses räägin lähemalt lammastest, lehmadest, koertest ja känguru(laipadest). Viimati kirjutasin peale oma kohutavat päeva ja vahepeal on nii palju toimunud ja samas pole mitte midagi toimunud. Nüüdseks juba peaaegu kaks nädalat tagasi võtsin ette 4 tunnise teekonna Cuballingusse, et sealt rõõmuga Hedi peale korjata kuna oli aeg ta siiamaale tuua. Nimelt polnud Hedi seal kaugel just kõige õnnelikum ja minu ülemus pakkus talle mõneks ajaks meie farmis tööd. Nõnda ma siis sõitsin neli tundi sinna ja neli tundi tagasi- tagumik kange kui telliskivi. Sidusime mõlemad viinapuu oksi ja elasime siin niisama maaka elu. Siin on nii, et hommikul kell 7 kobid tööle, seal rõõmsalt töötad, lõunatad, töötad ja kobid koju tagasi. Kodus õhtuti teeme süüa, võimleme, üritame tuld ahju teha, vaatame telekat ja kella 9 paiku lähme magama. Ja selline see maaelu on. Ma isegi ei tea, et kas ma enam igatsen linna tagasi minekut. Midagi nagu otseselt teha ei ole, aga samas kohustusi ka ei ole. Hommikul meiki näkku ei pane, pesema lähed ainult siis, kui haised või sügelema hakkad ja kedagi ei huvita. Kohalike lemmikhobi on siin pubis joomine, aga meie nädala sees alkoholipudelit kätte ei võta, niisiis see pole ka variant. Meil siin igasugu mõtteid olnud, et vaba aega on, et õpiks siis midagi või alustaks mingit bisnissit. Mõtteid on igasuguseid, aga otseselt algust pole veel teinud. Ma olen siin mitu raamatut läbi kuulanud/lugenud. See kuulamine on jube mõnus, sest tööl ju kaheksa tundi on klapid peas ja kaua sa ikka seda muusikat sealt kuulata viitsid. Ma olen mõnda podcasti ka jälginud, aga raamat on kõige mõnusam. Lõpetasin just selle "the Girl on the train" ja Pühade jeesus maria, kui põnev raamat. Varsti tuleb film ka välja ja ma olen ikka nii vaimustuses. Selle kuulamise miinus on ainult see, et üks raamat võtab keskmiselt aega 1-2 tööpäeva ja maksab kuradi 15 dollarit. Ma saan aru, et see pole nii meeletu suur summa, aga kui nüüd kolm raamatut nädalas hakkab minema, siis on küll jube kehvad need lood... Ma otsisin, et äkki on mingi Spotify laadne asi raamatute jaoks olemas. Noh, et maksad oma kindla kuutasu ja siis kuulad nii, kuis süda lustib, aga kahjuks ei ole sellist teenust veel olemas vist(?!).
Anyways. Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Ma polnud Badenit näinud juba kolm nädalat ja see tundus pigem nagu kolm aastat. Panime Hediga The Old Brewerysse laupäevaks laua kinni. Me mõlemad kunagi töötasime seal ja nüüd mõtlesime, et jube tore oleks vahelduseks meik näkku panna ja jalakarvad ära ajada ning end pisut premeerida. Reede õhtul olin mina niisama Badeni juures ja Hedi käis väljas. Laupäeval tegime end ilusateks ja läksime mina, Hedi, Baden, Macca ja Chad sööma. Loomulikult oli menüü eelmisel nädalal JUST muutunud ja kõik need imelised asjad, mida ma nii väga tahtsin olid menüüst välja võetud. Teised olid vist suht rahul, aga mina väga ei olnud. Ütleme nii, et tagasi enam ei lähe... Peale seda läksime linna edasi. Mina ja Hedi olime umbes kella kümneks täiesti zombied ja tahtsime ainult magada, Baden ja Macca oleks vist kella viieni väljas tahtnud olla, aga järjepidev haigutamine viis meid kella üheks koju..
Ma vahepeal mainin, et kirjutamine on suuresti raskendatud, sest kass sammub enesekindlalt edasi-tagasi üle klaviatuuri ja otsib tähelepanu.
Nüüd oleme tagasi maal, Hedi sai ka omale oma toa, päris isikliku auto ja uue töö. Tähendab, töö on sama, aga uues kohas. Ja nüüd lõpuks jõuame loomade juurde. Ma võtsin kaamera tööle kaasa täna ja tegin pilte, et teile oma lemmik lambaid tutvustada. Siit need nüüd tulevad!

Selline näeb välja minu kontor!
Need on viinamarja puud, mis kenasti ritta seatud ja traadid nende kohale trimmi tõmmatud. Minu ülesanne on oksad traadi ümber keerata, kinni panna ja ülejäänud ära lõigata. Ühes reas on kuskil 70-120 puud ja ma teen umbes 330 puud päevas. Muidugi oleneb puudest ja mitu oksa siduda tuleb jnejne. Töö pole raske ja kui käppa saada, siis on tunnipalk ka väga korralik. Ainuke miinus ongi, et see on jube üksluine.

 
Nii. Miks on kõik pisikesed lambad emade juurest ära? Need pole päris tavalised pisikesed lambad, see pole seal päris tavaline lehm ja kaugeltki mitte tavaline ülemus.
Too naine pildil on Gemma. Üks kahest imelisest farmi omanikust(teiseks on tema abikaasa Justin). Selle ajaga, kui siin oleme olnud aitasid nad Hedi tööle, leidsid Hedile uue farmi ja ka auto. No niii toredad ja abivalmis ja ohh mul ei jätku sõnu. Peale selle on neil nii lahe suhe omavahel ja mõnus huumor. Hea on koos töötada!
Too lehm pildil on Buttercup. Ta on umbes neli kuud vana ja võetud lemmikloomaks. Kuna ta enamus ajast chillib koertega ringi, siis käib ta näiteks pai nurumas, kappab ringi ja liputab tagumikku nagu koer mänguhoos ja käib müksab oma väikeste sarvedega. Eile tööl olles käis ta oma lõbuks lambaid närvi ajamas. Käib ja jookseb järgi nii, et lambad lõugavad MÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ ja jooksevad igas võimalus suunas. Gemma ainult hüüab: "Buttercup, Stop it", mis ajab ta veel rohkem mänguhoogu. Kui lambad on paanikasse aetud, siis on aeg tulla meid segama. Hüpata ja müksata... Ma siis imestan, et miks ma nii aeglaselt töötan eksole.

 
Need kaks kaunitari on Bus Stop ja Roadkill. Kõik pisikesed lambad, keda nad hooldavad on saanud nime leidmise järgi. Vasakpoolne leiti bussipeatusest ja parempoolne on üks mu lemmikutest. Nagu nimest aru saada (Roadkill), siis ajas Justin ta oma autoga alla ja nii ta leiti. Ehk siis ema jättis ta keset autoteed. Kuna tal on nüüd ajukahjustus, siis ta vahepeal unustab ära, kuidas kõndida. Ükspäev kõndis tagurpidi ja täna hommikul kõndis otse! Juba oli lootus taevas, et kas tõesti on mõistus koju tulnud, aga peale toitmist hakkas külg ees kõndima ja kukkus pikali.
kosutamist. Nimedest on seal näiteks beans(suurte täppidega), corn(väiksemate täppidega), Limo(valge nagu limusiin), Taxi(sündides oli kollane) jnejne.

 
Ja see jumalik olevus on Maaa-athon(nagu Marathon, aga maa-athon, get it:D). Ta on mu kõige lemmikum ja teda ma toidan lõuna ajal. Ta on pime. Täna läksin lõunale ja siis ta kõndis üksi väga segaduses vastu aeda ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Gemma jätab ta lemmikloomaks omale, et siis ta saab seal tagaias ringi kepsutada ja värki. Kui ma normaalsesse netti saan kuagi, siis ma panen video ka üles sellest imelisest olevusest.

Ja siin ta vedeleb!
Selliseid on meil siin tee ääres mitmeid. See on juba vanem kraam- pea on juba otsast ära söödud. Aga enamus elajad on siin sellised kahemeetrised paksmaod. Ma nii kardan, et üks neist on mul varsti auto esiotsas kinni...

Nii. Järgmise korrani!

Elu kõige hullem päev

Enamus mu blogi lugejatest ilmselt mäletab paari korda, kus ma olen ringi reisides vedelenud näiteks Kanada piiril kell neli öösel ihuüksi või Hawaiil kell 5 hommikul jumal-teab-kus. See kord ületab need kõik! Mu elu on viimasel ajal nii perses olnud, et ma isegi ei oska oma emotsioone kuskile paigutada ja iga jumala hommik ärkan üles hirmuga selle ees mis universumil mulle veel pakkuda on. Ma alustan päris algusest, ehk siis neli päeva tagasi pakkisin oma kola Perthis kokku ja jätsin kõige hea ja turvalisega hüvasti. Sõit kestis umbes neli tundi üldiselt suurtel teedel-karta polnud midagi. Kohale jõudsin turvaliselt ja öökoha sain Badeni sõbra isa sõbra juures, minu töökohast umbes 10 minuti sõidu kaugusel. Kuna ma esimesel päeval ei teadnud täpselt milline maja on ja mis olukord on, siis toidupoodi ei hakanud sõitma. Õhtu oli tore. Majakaaslane on 40-aastane mees Craig. Tal on koer, kass ja hunnik lambaid ja ta ise on väga lahe inimene. Tuba on lihtne- voodi ja öökapp, rohkem pole väga vaja. Seletuseks veel, et olen kuskil Margaret Riveri lähedal Perthist 4 tunni kaugusel. Lähim maja minu omast on ilmselt paari kilomeetri kaugusel. Teine õhtu oli juba päris nukker, igatsesin kodu ja lähedasi. Pluss mu selg valutas, sest olin kaheksa tundi tööl olnud poolküürakil.Töö muidu väga raske ei ole, lõigun viinamarjapuid ja seon siis oksad traadi külge ja palka saan tüki hinna eest, mis üldiselt teeb kokku üpris normaalse summa. Seal farmis on ka kari lambaid ja kolm hästi sõbralikku koera ja lemmikloom LEHM. Kui ma kohale sõitsin siis jooksid mu poole konkreetselt kolm koera ja siis too lehmakene. Lehm oli nagu koer, tsillis seal ja lasi pai teha jms.
Kolmas päev, ehk siis eile läks tööl juba päris hästi, aga ma polnud endiselt veel eriti mitte midagi söönud kahe ja poole päeva jooksul( kui väike pakk krõpse välja arvata). Küsisin ülemustelt lähima avatud toidupoe kohta ja nad ütlesid, et lähim on Margaret Riveris, mis on umbes poole tunni sõidu kaugusel. Ma veel muretsesin, et kas ma ikka jõuan valges tagasi, sest siin teede ääres on umbes paarkümmend känguru laipa ja minu auto on pisike junn, mis ei elaks mingi kahemeetrise elaja otsa sõitmist üle. Kuna mul eriti valikut ei olnud, siis sõitsin rõõmsalt poe poole ja kohale jõudes hakkasin parkima ühe kenakese auto kõrvale. Esimese hooga oli päris okei, aga mõtlesin, et kohendaks veel autot veidi ja hakkasin enda meelest tagurdama, aga UPS, vale käik oli sees. Sõitsin siis rõõmuga selle uue auto otsa ja jäin sinna kinni. Kuna see oli juhipoolse uksega, siis pidin kõrvalt välja koperdama, et näha mis olukord on. Ukerdasin seal tükk aega ja üritasin end lahti saada, aga tegin asja ainult hullemaks. Kõik vaatasid ümberringi ja appi kui piinlik. Lõpuks tuli asiaadi perekond poest välja ja ütlesid, et on rendiauto. Tegid 923708580398908 pilti olukorrast, mina ikka ainult vabandasin ja nad olid hästi sõbralikud. Ma juba helistasin vahepeal Badenile, et "mis siis juhtuks, kui ma sõidaks kellegi autole sisse". Siin pole ju kohustuslikku kindlustust, niisiis saan kõik oma taskust kinni maksta hurrraa! Nemad tagurdasid välja, et midagi hullu. Mina ainult mõtlesin, et mu juhipoolne uks enam ei tööta, sest isegi suure peksmise peale see enam ei avanenud. Kuna ma olin siis shokis, siis ei hakanud poodi ka minema ja tahtsin enne pimedat koju sõita. Aku oli suht tühi, niisiis lootsin, et saan ilma Google Mapsita hakkama, aga sõitsin sajaga oma teeotsast mööda. Peale selle oli väljas juba kottpime ja ma ei näinud mitte midagi. Sõitsin rahulikult 90ga 110 alas, räme rong oli taga, aga keegi ei tahtnud mööda ka sõita, sest no esimene auto saab ju kängurult laksu kirja:D. Kui lõpuks juba väga pikale läks, siis mõtlesin, et panen viimases hädas Google Mapsi tööle ja nägin, et sõitsin umbes 30 km mööda. Otseloomulikult ma pillisin jälle terve tee, mis tegi nägemise veel halvemaks. Hakkasin tagasi sõitma kaardi juhiste järgi ja jõudsin juba peaaegu tuttavasse kohta. Ma märkasin küll, et kaart näitab pisut teist koduteed kui tavaliselt, aga ei pööranud suures paanikas sellele tähelepanu. Tee hakkas aina väiksemaks minema ja lõpuks oli ainult muru, kus paar rattajälge peal. Väljas oli ikka kottpime ja ma kartsin nii väga. Peale selle üritasid absoluutselt kõik Austraalia kängurud mu auto ees enesetappu teha, niisiis ma sõitsin ja karjusin. Lõpuks jäin autoga kuskile murumülkasse kinni. Esimene mõte oli muidugi paanika! Helistasin suures hirmus Badenile ja nuuksusin telefoni otsas. Tema käskis kohe vett juua ja hingata ja oma asjukoha talle sõnumiga saata. Leidsin autost akupanga(wiuh) ja sain telefoni laadima. Helistasin kohe peale seda oma majakaaslasele ja nuuksusin temaga telefoni otsas. Ta kõigepealt naeris ja ütles ka, et rahuneksin ja, et ta hakkab kohe minu poole sõitma. Saatsin talle ka kaardist pildi ja ta oli väga segaduses, sest tema teada pole seal üldse mingit teed ja ta ei saa üldse aru, et miks Google maps inimesi sinna juhatab. Ta siis seal otsis ja ma olin kordamööda tema ja Badeniga telefoni otsas. Baden ikka seletas, et mine autost välja ja ta on ju minuga telefoni otsas. Et ma otsiks oksi või muud sellist mida ratase alla panna. No pühade jeesus, see oli ehtne stseen õudusfilmist. Autotuled paistid ainult ette ja metsatukast paistid ainult kängurute silmad ja siis veel see toss, mis autost välja tuli. APPPIII! Ma olin nii suures paanikas ja reaalselt kartsin, et mu süda annab otsad kohe. Telefonist kostusid nii mõnusad kodused hääled ehk Badeni majakaaslased ja see hea tunne. Ma siis nutsin seal ja mõtlesin, et kui hea oleks kodus olla ja Baden rääkis ka, et varsti olen seal ja vaatame koos filmi ja sööme shokolaadi ja elu on ilus. Ja ma olin kuskil kuradi metsas autoga kinni ja IHUÜKSI. Niii väga tahtsin koju saada ja lihtsalt olla oma lihtsas elus ilma probleemideta. Vahepeal veel üritasin oma auto ust lahti lüüa jalaga, kui avastasin, et tegelikult oli uks terve aeg lihtsalt lukus olnud. No pühade jeesus, kui loll saab üks inimene olla. Korraks saime mõlemad naerda. Paarkümmend minutit hiljem paistsid auto tagant tuled- LÕPUKS OMETI oli Craig seal. Hüppasin autost välja ja kallistasin teda. Ta mainis kohe, et ta pole siiani näinud, et ma kordagi söönud oleks. Ta oli vahepeal helistanud kohalikku pubisse ja paar pitsat tellinud, sest ta arvas, et ma olen ilmselt täiesti näljas. no niiiiiiiiiii armas. Jätsime auto ööseks sinna ja läksime võtsime pitsad ja tulime koju. Ma olen niiiiii tänulik Badenile, et mul on nii hea inimene olemas ja ma üldse ei saa aru, et kuidas ma ta ära teeninud olen ja jesss! Öösel nägin unes muidugi õudukad, kuidas kõikvõimalikud loomad mind ründavad ja ärkasin üles vähemalt kaks korda ja pidin arvutist How I Met Your Motheri tööle panema, et maha rahuneda ja uuesti magama jääda. Emaga rääkisin ka- ta ütles, et peaksin vist raamatu oma seiklustest kirjutama ja ma tean, et kunagi ma vaatan tagasi ja mul on nii palju häid lugusid mida rääkida. Aga praegult tahaks turvaliselt tagasi koju.
Hommikul käisime autol järgi. Polnud üldse muret, panime köie taha ja viie minutiga oli auto käes. Läksin tööle ja seal oli hea rahulik. Ülemus veel naeris ja ütles ,et ma ei peaks üldse muretsema, et vähemalt on nüüd üks korralik Austraalia kogemus käes. Nüüd tean ainult seda, et täis laetud akupank oleks alati kaasas ja pimedas ma lihtsalt ei kavatse enam sõita mitte kunagi. AAAAA ja veel seda, et kui majakaaslane mulle järgi tuli, siis hüppas üks suur känguru ta auto külge sisse nii, et kõrvaluks enam ei avane ja suur mölk on sees. Ma üritan pildi ka panna, aga siin on see internet nii junn, et ma ei tea kas pilte saab laadida. Lõpp kokkuvõttes ma lihtsalt ei suuda enamkogu seda stressi taluda ja ma tahaks, et kogu see jama oleks läbi. Ainult kolm kuud veel ja loodetaasti saan ma Hedile siin töö, siis oleks ka vähe turvalisem ja rahulikum olla. Homme peale tööd kavatsen ma majakaaslasega pubisse minna ja ülehomme hommikul toidupoodi ja kõige selle raames ma veel loodan, et mu kaunis auto toetab mind veel natuke aega. Ta sureb iga hommik paar korda välja ja ma ei ole veel valmis uut autot soetama.

Ohhh elu
 
Selline nägi Craigi auto välja pärast seda, kui känguru sellele otsa hüppas.
 
Need on minu koduloomad. Kutsa on Ziva ja kiisu on Booboo. Kass tsillib praegult minu toas ja kutsa on elutoas oma voodil
 
See on mul tööl tehtud pilt. Põhimõtteliselt selline näeb välja mu igapäeva elu nüüd

 
See oli see auto millele otsa sõitsin. See oli ainuke pilt mida ma teha tabasin, sest ma olin niii närvis. Tule all on veits paar kriimu näha ja muud häda polnudki, aga pange tähele mu auto asukohta. Ma olin end siis kuskile kõnniteele ukerdanud, et selle auto küljest ära saada- see ilmselgelt ei õnnestunud, Ma oleks pidanud kohe kohale jääma ja nemad oleks saanud lihtsalt välja tagurdada:D

Ooooooo lihtne elu

Ma pole nii ammu kirjutanud, et ma ei teagi kust alustada! Ma sain lõpuks ometi omale töö "farmi" ehk siis tegelikult hakkan viinapuid lõikuma. See töö tuli loomulikult peale 100% põhjas olemist, kus ma olin nõus täiesti alla andma. Istusin siin kodus ja iga kuradi päev käisin kümme erinevat veebisaiti läbi, et omale töö leida. Viimases hädas helistasin agentuuri ja sealt öeldi, et hetkel pole hooaega ja nad isegi raha eest ei paiguta inimesi farmitööle. Mida muud siis teha, kui kõik persse saata ja kaks päeva järjest pillida. Suures hädas helistasin isegi Hedile ja kuna tema just lõpetas oma töö, siis korjas ta oma kola kokku ja tuli siia Perthi minu juurde. Sel samal õhtul, kui mina igasuguse lootuse kaotanud ja universumi maa põhja vandunud olin, sain ma kõne. Küsisid kohe, et kas kandideerisin ja paar niisama küsimust veel ja lubasid järgmisel päeval vastata. Kuna siin kõik kogu aeg lubavad maad ja ilmad kokku, siis ma oma lootusi väga üles ei kerinud. Natuke hiljem sain e-maili, kus nad küsisid, et on mul ehk mõni soovitaja olemas. Andsin oma ülemuse numbri. Järmisel päeval sain kõne, et olen saanud töö!! JEEEEE. Ma olin niiii õnnelik, et seda ei oska isegi kirjeldada. Ainuke AGA oli nüüd selles, et selle töö jaoks on autot vaja ja mina muidugi kohe "Jaaaa, MUIDUGI on mul auto". Hahaaheheheehehahghhohoo. Jõuamegi siis otsapidi üleeilsesse õhtusse, kus mina olin hunniku suurepäraseid autosid välja valinud ja näitasin Badenile oma kaunist kollektsiooni. Tal siin üks maailmapäästja sõber Macca, kes töötab mehaanikuna. Baden sorteeris neli normaalsemat varianti välja ja lisas sinna veel ühe BMW otsa minu suure nõudmise peale. Noh, et lähme vaatame ikka üle:D. Eile õhtul sain siis Maccaga kokku, et minna oma kauneid autosid vaatama. Esimeses kohas oli kohe kaks tükki valikus ja minu teadmised piirdusid sellega, et "noh. normaalne auto". Macca haaras kohe taskulambid välja ja läks mootorit ja kõike muud üle vaatama- ühesõnaga asjad millele mina elu sees tähelepanu ei oskaks juhtida. Vaatasime mõned autod üle ja otsustasime kõige esimese kasuks. Nimelt õli lekkis neil kõigil, aga sellel oli kõige väiksem leke ja ainult üks kumm tuli kohe ära vahetada. Eile õhtul kirjutasin omanikule, et tuleks täna lõunal järgi ja panin kohe madalama hinna ka kirja Macca nõudmise peale. Vastuse sain 4 tundi hiljem, et DIIL.
Olemegi jõudnud otsapidi tänasesse päeva ja kell on vaevalt neli ja mitte keegi ei peaks sellist stressi üle elama nagu mina täna elasin. Tagataustaks seletan veel ära, et ühel meie majakaaslasel on uus pruta. Mida ma sellest prutast arvan? Austraalias on väga populaarne öelda kõige kohta cunt, niisiis seda sõna ma siin kasutaks ka. Ta on kõige mõtttttttetum, ebastabiilsem ja lärmakam Cunt keda ma kunagi kohanud olen. Peale selle on ta siin elanud juba pea nädal aega lihtsalt niisama ilma renti maksmata. Nagu WTF? Igatahes, täna hommikul jälle naabrid karjusid omavahel, mis on väga tavaline, sest nad on aboriginalid. Mina võrdleks neid veits  venelastega: tihtipeale nad ei karju üksteise peale, vaid lihtsalt räägivad. Ükspäev me mõtlesime, et jube tüli on kõrvalmajas lahti , aga tegelikult oli neil perekondlik korvpallimäng pooleli. IGATAHES. Jõuame tagasi tänasesse hommikusse, kus too loll cunt helistas politseisse. Ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta mulle toa ukse taha ilmus, et aadressi küsida. Ma lõin ukse ta näo ees kinni ja siis ta otsis selle kuskilt ümbrikutelt välja. Kõige tobedam on see, et majakaaslane oli tööl ja nüüd see tüdruk on nagu ilma temata ka siin. HALLOOOOOO, kes sul lubas sisse kolida idikas?!?!?! Ja tema rõvedad sinised juuksed on Minu kraanikausis ja fuh väkk. Ma jälle kaldun teemast kõrvale, sest ta on lihtsalt nii ebameeldiv inimene. Peale kõnet läksin tema juurde ja küsisin otse : "Kas sa elad siin majas?". Vastuseks tuli ei. Siis küsisin, et "kas sa renti maksad?". Loomulikult vastus jälle ei. Uurisin siis, et mis ta siin teeb ja selle peale vastas ta, et ootab mu majakaaslast ja läks tuppa tagasi. Ta on siin nädal aega olnud ja selle nädala aja jooksul on ta nii palju üritanud ussitada ja appiii, kao välja mu majast! tahaks karjuda. Mina läksin enne ära, kui üldse mingi politsei teema tuli, aga no fak. Kelleks ta end peab, et meie suhteid naabritega rikkuma hakata? Ma kuulsin seda "tüli" täpselt sama palju ja no minu arusaama järgi olid inimesed lihtsalt eraldi tubades ja karjusid, et üksteist kuulda.
Läksin edasi siis raha välja võtma ja võtsin Uberi, et õigeks ajaks õiges kohas olla. Terve tee Uberis veel rääkisin juhile, et kuradi kurat mu mehaanik ei tulnud veel minuga ja pean üksi oma autole järgi minema ja et ma niii jubedalt kardan jnejne. Jõudsime kohale- tema ikka lohutas, et võta rahulikult ja seletas igaks juhuks, et pidur on vasakul ja gaas on paremal:D. Astusin autost välja ja läksin maja uksele koputama, kui avastasin, et mu TELEFON ON KADUNUD. Appi ema Tereesa ja tema lapsed. Ma muidugi kohe lasin sellel müügimehel omale helistada ja keegi vastu ei võtnud. Ja mul pole ju muid numbreid ka peas ja tegime tehingud ära, kirjutasime lepingutele alla ja hakkasin siis päikese järgi sõitma, sest mul polnud halli aimu ka kuhu suunas minna. Suretasin automaatse auto kaks korda maja ees kohe välja, käsi värises nagu haavaleht ja mõtlesin, et telefon ongi nüüd läinud. Ma ekslesin ringi POOLTEIST TUNDI, vahepeal jõudsin ringiga algusesse ja küsisin suuna juhiseid jnejne, ise samal ajal pisar silmis laulsin Bob Marley sõnu, et "don't worry about a thing, cause every little thing is gonna be alright". Ja kõige tipuks oli bensiini näidik punase peal ja ma palusin seal autos jumalat, et see mind kuskile kiirtee äärde seisma ei jätaks, ise endiselt ikka veel pillisin. Lõpuks leidsin sellise koha nagu "Albany Highway" ja no ma tean seda, et see viib mind kodule lähedale ja Badeni töö kohta. Sõitsin sinna, parkisin auto ära, koperdasin värisevate jalgadega autost välja ja astusin tal töö uksest sisse. Ruumi keskel kõndis ta mulle vastu ja ma siis pisarad silmis langesin talle otsa. Ma ei suutnud isegi rääkida, vaid lihtsalt paanitsesin esimese hooga. Tema muidugi rahulikult viis mind arvuti juurde, logis sellesse kuradi iPhone asja sisse ja tuvastas mu telefoni asukoha umbes 30 sekundiga. Netis saab siis telefoni ekraanile saata numbri koos kirjaga, et "helista sellel numbril, telefon on kaotatud". 20 sekundid hiljem tuli kõne ja maailma kõige toredam ja armsam Uberi juht toimetas selle minuni tagasi. Viskasin talle 50 doltsi näppu ja oleks teda ilmselt elu lõpuni tahtnud emmata selle eest. Vahepeal helistasin Maccale ka ja rääkisin kõik oma mured ära ja tema reakstioon oli ka, et "olen kohe seal". No jumal tänatud, et mul siin nii head inimesed on. Käisime vahetasime autol esirehvi ära ja midagi tuleb veel teha, millest ma päris täpselt aru ei saa, aga üldiselt siin ma nüüd olen- oma esimese auto omanik. Ja ma ei tunne üldse, et ma suudaks täna peale kõike seda veel tööle minna, lihtsalt niii palju on juhtunud. Hedi sõitis ka uude töökohta ja Kiks sõitis tagasi Eestisse, mis on veel omaette kammajaa, sest otseloomulikult oli ta Türgi lennujaama pommitamise ajal seal lennujaamas ja siis tuli veel sellepärast paanitseda meil siin kõigil. Kiks on muidu elus ja terve ja ei puutunud selle asjaga õnneks üldse kokku.
Mu point on selles, et ma kolin paari päeva pärast kuskile päraperse võõraste inimeste keskele, ÜKSI, tegema uut tööd, millest ma ei tea mitte midagi. Ma pean sinna sõitma ja APPPIIIII seda kõike on lihtsalt nii palju. Ma ei suuda süüa ja magada ja oma emotsioone kokku võtta. Ma käsi südamel ütlen, et ma ei tarbi siin üldse alkoholi, aga kurat. Täna tahaks töö asemel pudeli viina võtta(öäkkk) ja lihtsalt korraks rahu saada. Nagu üks õhtu, ÜKS AINULT ÕHTU APPIKENE, aga ei.
Ma ei tea, kas kogu see närviline tekst siin üldse kannab mingit informatsiooni edasi, aga lootma peab! Ja palun. Kas täna võiks normaalne õhtu olla.


 Minu kallis kohalik perekond ja nende sugulased!



Mingi suvakas pidu kus ma vahepeal käisin oma armsa Daniloga!

 
Ühe transa hiigelsuured tissid!

 
Viimane tsill Kristini ja majakaaslasega. Käisime kohalikul tammil ja looduspargis känguruid vaatamas..
 
Unustasin ära, et vahepeal käisime Badeni ja tema perega loomaaias ka. Üli mõnus päev oli ja nägin esimest korda elus kaelkirjakut. Tähistasime tegelikult Badeni õepoja viiendat sünnipäeva. Halb pilt on sellepärast, et mina võtsin kogu kaameravarustuse kaasa ja unustasin kaamera kaardi koju:D. Ta õde oli nii pettunud ja naljatas, et "me ainult piltide pärast su kaasa kutsusimegi". Mina ajasin terve päeva nende küige nunnumat pisikest tüdrukut taga, et teda kallistada. Lõpuks lubas ta mul end sülle võtta ja sain teda viis minutit tassida. Hurraaa!
Peale selle tegin ma ühe VÄGA kohatu nalja ka(Nagu mul ikka kombeks). Badeni emal oli seljas hästi armas pluus, kus oli peal Dory pilt sellest Nemo multikast. Kõik väiksed lapsed tulid seda kogu aeg vaatama ja ta oli nii rõõmus, et tal nii lahe särk on. Mina muidugi pidin kohe mainima, et jube hea särk pedofiilile- lapsed tulevad ise juurde. Ise panin enda arust ilge killu maha, aga tema nägu vajus küll kurvaks ja ütles, et "issand, ma üldse ei mõelnudki selle peale". Appppiii Reelika, miks sa vahel oma suud lihtsalt kinni ei hoia. MIKS?!
 
Ja siin pildil näeb harukordset asja: mina kannan retuuse ja neid imelikke saapaid. Ma ostsin need tegelikult Hedi soovitusel farmi minekuks, sest seal pidid Badeni jutu järgi maod ja ämblikud olema. Lõppkokkuvõttes näen ma välja nagu pesuehtne "basic white bi***".

Ikka-veel-ei-ole-farmi Reelika

Tulin siia kirjutama oma imelisest toitumisest otse peale rasvase koorepasta söömist. Tegelikult on möödas kaheksa päeva sellest, kui otsustasin enam väljas mitte süüa, limonaadid maja jätta ja rohkem liigutada ennast. Ma ise olen küll väga uhke enda üle. Ma olen nädal aega salatit söönud. Mitte ainult rohelisi lehti või vastupidi majoneesist üle ujutatud salatit, vaid täitsa korralikku kraami.Ja seda kõike peale ühte 100 dollarilist poeskäiku ja mul on veel julgelt üle poole kraami alles. Limonaadi pole joonud juba pea kaks nädalat, mõned õlled ja siidrid olen küll alla kallutanud, aga ei midagi hullu. Üks kord sai väljas ka söödud, aga siis ei olnud muud valikut lihtsalt. Enne tänast ei söönud üldse jahu ja ainult ühe magusa Pavlova koogi tüki ajasin omale neljapäeval töö juures sisse, aga seda ka suure sundimise peale. Võinoh, tegelikult palus üks kokkadest proovida, et kas tuli hea ja ma lubasin ainult ühe ampsu proovida, aga üks amps oli terve koogi tükk. See oli omaette uhkus, et ma selle kogu tüki omale korraga suhu mahutasin. Nüüd laman voodis, kokkasin omale just pesto-koore-kana pasta täistera pastaga(!!!!) ja sõin umbes pool potitäit kohe ära ka ja nüüd ei suuda ennast isegi liigutada.
Üldiselt on suhteliselt nüri nädal olnud. Kõik on tore ja hea, ma olen oma eluga siin hetkel super rahul ja selles ongi probleem. Ma ju pole ikka veel farmis kurat võtaks. Sain ühe variandi ema sõbranna läbi, aga see on Sydney ja Melbourne vahel, ehk siis umbes 5 aasta kaugusel Perthist. Peale selle on mu süda murtud umbes 20840958 korda inimeste poolt, kes teatavd, et "ohhh ja mul(või mu vanematel, või tädidel-onudel) on farm ja blablablabla ja mul juba lootuskiir tärkab, et kas tõesti?!?!! ja siis on see järjekordne dead end. Fakk küll noh, mu igasugune enesehinnang selle koha pealt on null, kui kuskile kandideerin, siis see on selline "niikuinii ei saa" suhtumine või et ma parem ei keri oma lootusi üles jälle. Ja kui ka tuleb variante, siis need on kõik kuskil teiselpool maakera. Ma vahepeal mõtlesin, et mis seal ikka, lähen siis ja jätan kõik, aga mis pointi on mul üldse siis see teise aasta loll viisa teha?!?! Ma sain nädalavahetuse töölt vabaks, et saaksin minna füüsiliselt farmi otsima. Ülemused juba ütlesid, et ma peaksin minema, et muidu ma ei jõua ju põhihooajaks tagasi ja mul töökoht ootab, mis on ka super armas!!!! Millega ma olen nüüd ära teeninud selle, et ma ise selle farmi viimasele hetkele jätsin aru ma ei saa. Ja kui kellelgi on plaan Austraaliasse tulla, siis minge tehke see farm kohe ära- puhtalt sellepärast, et peale linnas elamist ei taha te siit mitte kuskile minna. Siin on rent reaalselt ODAVAM, kui kuskil maakolkas, palgad on kõrgemad, töötunnid on lebomad ja elu on üldse lill.
Ma muust ei teagi siin rääkida. Pühapäeval oli jälle majas grill, neljapäeval lähen majakaaslase sõbra live kuulama, muidu olen ikka tööl olnud ja tööd otsinud. Liigutanud end eriliselt rohkem pole, sest koguaeg on midagi paremat teha.
Ma pole kindel kas ma oma desperate sõbranna otsinguist olen rääkinud?! Vist mitte. Igatahes ma igatsen siin sellist Kertu-Tuule-Hedo-Hedi varianti, kellega päevast päeva lolluseid teha. Ma olen nii desperate, et ma olen mõelnud, et kas onlines mingit "otsin sõpra" tinderit ei ole või? Kristin on jah siin, aga tal on actually elu ja kiire ja teeb omi asju. Mingi Badeni sõbrants tahtis topeltkohtingule minna ja minul kohe silm säras, et hurrrrraaaa, kas tõesti, NAINE?1?! Mul ju kodus ainult mehed, Marcela on koguaeg tööl, tööl on ainult mehed ja Laura, kes oli kuu aega kuskil Abu Dhabis, õnneks nüüd jõudis just tagasi ja siis on Baden, kelle lähedasemad sõbrad on ka ainult mehed ja siin ma olen- üksi ja naistetu! Tahaks ju aegajalt naistejutte rääkida kellelegi teisele, kui Badenile... Mul siiski paar valgust on tunnelite lõpust paistmas- nimelt Badeni sõbrad on omale mingid tüdrukud sebinud ja üks neist on pärit Brisbanest ja kolis just Perthi! Minu lootus on, et ta on hästi lahe ja tal pole ka üldse naissoost sõpru, kuna ta just kolis siia(täpselt nii meeleheitel ma olengi). Ja kõige jaburam on see, et enamus mu parimaid sõpru/sõbrannasid on kõik Austraalias ja mingil X põhjusel oleme me kõik täiesti erinevates kohtades. Algul tundus jube hea idee, et "pärast saame kokku ju", saame me jee, sest kõigile meeldib seal, kus nad on. Ma isegi ei oskaks mujale kolida, sest olukord näeb välja umbes nii, et kaks neist on Gold Coasti-Brisbane kandis, üks on Sydneys, üks Melbournes jnejne.


 
Sellist kraami olen siin nädal aega söönud, erinevate koostisosadega muidugi. Majoneesi pole, aga teelusikatäis Feta juustu ja Mozzarella juustu on ikka. Ma liiga tervislikuks ka siin ei lähe.
See üks kord, kui ma väljas sõin on tegelt ka naljakas lugu. Ma vist rääkisin, et mind kogu aeg sõidutatakse igale poole ja mul on suht halb tunne sellepärast juba. Üks õhtu sain töölt varem lahti ja kirjutasin, et lähen ise rongiga Badeni juurde. Rong sõidab 25 minutit, mis pole nagu eriliselt pikk aeg ja tükki küljest ei võta. Tema kirjutas kohe, et see Midlandi liin on üks ohtlik koht ja kohati isegi hullem, kui see Armadale liin, millega ma tavaliselt koju sõidan. Mina kujutasin enne rongile minekut ette sellist väikeste kriminaalide hunnikut, kes lärmavad ja läkastavad- tegelikult oli rongis esiteks politsei ja teiseks mu ainsad kaasreisijad olid üks tore vanahärra ja paar noort ärinaist. Rongi peatusesse jõudes oli Baden mul konkreetselt rongi ukse ees vastas ja ma päris kindel ei ole, et mis ajahetkel ma endast sellise abitu mulje jätsin, enda meelest olen üksi reisinud rohkem ja veel, aga sel hetkel tundsin ma end nagu viie aastane laps, kelle ema käekõrval üle autotee viib. Peale seda tema kodu poole sõites ja ise uhkusega oma imelisest dieedist rääkides mainisin, et tahaks midagi süüa. Ta ütles, et kodus pole, aga võime kuskilt läbi sõita. No muidugi sõidame, aga kust? No tema arvates äkki sobib Mcdonalds või äkki ma tahan hoopis pitsat? Minu hukkamõistev pilk tekitas temas ainult segadust. Konkreetselt minut peale minu dieedijuttu... ohh nojah. Sõin ühe vräpi...

Laiskvorsti dieedipäevik

Olen juba aastasadu mõelnud, et oleks aeg normaalselt sööma ja elama hakata. Ma mäletan, et noorena käisin kolm korda päevas Hesburgeris ja omasin uhkusega kuldkaarti. Peale seda sai viis korda nädalas napsutamas käidud ja järgmistel päevadel oli ikka tahe elada ja midagi teha. Nüüd, vanaduspõlves, tunnen peale iga Mäki einet, et peaks kena tunnikese magama ja seedima. Peale iga joomingut tahaks terve päeva oma toas haiseda ja magada. Niisiis, olen siin Austraalias suht karsklaseks muutunud. Peale seda sain Kiksilt uue hea dieedi, mis tema puhul teeb imesid. Ma lisasin natuke enda komponente juurde ja nimetan seda nüüd "olen laisk ja vaene" dieediks. See üldiselt tähendab seda, et eelmise kahe nädala jooksul ei käinud ma kordagi toidupoes ja tellisin kaks korda koju pitsat. Siin Domino's pitsa pakub sellist imelist diili, et tellid kolm pitsat, kaks küüslauguleiba ja kaks suurt pudelit limonaadi ja saad selle veel 20 minutiga ukseni täiesti 'normaalse' raha eest, ehk 35 daala. See on ju isegi Eesti mõistes odav! Ja õhtuti kodus ma niikuinii kunagi ei ole, ma olen kas tööl või siis vabal päeval ükskõik mujal peale kodu.
Igatahes, paksuks ma siin läinud ei ole. Ma mäletan, et Havail võtsin juurde kuskil 15 kilo ja Eestisse tagasi tulles olid esimesed reaktsioonid ema, õe ja Kertu poolt, et "oohhhh, sa oled pisut töntsakas". New Yorkis elades oli seis veits parem, võtsin juurde küll, aga no enne Eestisse tulekut oli enamus suurest stressist kadunud. Siin olen stabiilselt umbes 7 kilo alla võtnud, AGA kõhu voltide vahel saab ikka asju hoiustada ja ma süüdistan selles toitumist. Söön tavaliselt korra päevas, vahel näksin niisama. Eile hommikul sõin ühe banaani ja siis töötasin terve päeva ühel festivalil. Kuna seal oli nii kiire, siis süüa ei jõudnud kordagi. Peale tööd jäin rämeda paduka kätte, tegin Kiksiga kaks jooki ja tulin koju magama. Täna hommikul unustasin niisama süüa, sest võtsin lõpuks kätte, läksin toidupoodi ja ostsin AINULT tervislikku toitu. Ma kuskilt 100 aastat tagasi nägin kuidas keegi ostis toitu ja siis tegi parajad portsionid valmis ja pani need jääkülma. Seda tegin mina ka. Eriline liha fänn ma ei ole, niisiis ostsin kana ja peekonit, tükeldasin ära ja panin pisikeste kottidega jääkülma. Ostisin veel hunnikutes juur-puuvilja, tükeldasin neidki ja panin kappi, et oleks hea õhtul näksida peale tööd. Muidu ma juba tean kuidas ma olen nii väsinud ja ei viitsi tükeldada ja hakkida ja avan oma Dominose telefoniäpid(jah, mul on neid lausa kaks) ja tellin omale pitsa koju ja söön-nutan end magama.
Jätkaks nüüd muudel teemadel. Ma kahe nädala pärast vaatan ,kuidas mu dieet ja hommikune sport edenevad ja parem oleks, et ma näen siis juba välja nagu supermodell!

Farmi teemadel nii palju, et ma jälle suure hurraaga arvasin, et sain omale farmi töö ja intervjuul too tore hea mainega daam isegi ütles mulle, et ma annaksin oma praegusel tööl lahkumisavalduse sisse, sest nädala pärast on mul töö farmis ootamas. Aga guess what, peale seda ma temalt tagasi kuulnud pole ja minu emailile ta ka lihtsalt ei vasta enam. Ilmselgelt ma ei andnud lahkumisavaldust, sest ma olen ajudega inimene ja ei usalda kohalikke jobusid.

Muidu olen enamus ajast tööl olnud ja kaks vaba päeva veetsin mõlemad Badeni ja ta sõpradega. Ma vist eelmises postituses mainisin, kuidas ma tegin jubeda draama sellest, et me mitte kunagi ei tee midagi, mida mina teha tahan. Kolmapäeva hommikul oli Baden platsis ilma ühegi plaanita ja valmis ükskõik mida tegema. No arvata oli, et see draamatsemine mulle kätte maksab, sest mu esimene küsimus oli ilmselgelt, et "no mis teeme siis täna", mille peale tuli vastuseks, et "oh eieiei, me teeme täna mida iganes sa teha tahad". Deeeeeem, mu pea oli tühi ja üldse ei meeldi mulle jubedalt asju plaanida, aga niisama kodus ka passida ei viitsinud vabal päeval. Niisiis läksime kaksi linna baari ja ilmselgelt ma halasin ja vabandasin, et ma olin lihtsalt hormonaalne eit ja tegelikult mulle meeldib kui ta plaane teeb ja ma ise ei pea oma väikest aju liigutama. Pühapäeval läksime ta sõbra Adami juurde. Chad ja Adam muuseas mõlemad mainisid, et nad google traslatevad mu postitusi. Ma tean, et majakaaslased teevad sama ja teised kohalikud ka siin, niisiis ma üritan hästi palju slängi kasutada, kui ma neid klatšin. Muidu oli lahe päev, lasime vibu, ma tegin süüa ja õhtul läksime kõik sauna. Ma tegin video ka ja olen poolel teel selle kokkupanekul, aga kuna eile terve päev olin tööl, siis pole veel aega leidnud.
 
Robin Hood: Men in Tights hahahha

 
Tagahoov on pisut erinev Eesti omast

 
Mul pole halli aimu ka veel mida selle rohelise hunnikuga peale hakata, aga pealehakkamine on pool võitu!

Ega mul rohkem midagi tarka ei olegi siia kirjutada! Järgmise korrani!

Appi, ma tahan magada!!!

Mul on viimased kuu aega tõsine unetus peal olnud ja ma ei oska sellest kuidagi lahti saada. Ärkan igal hommikul üles näiteks kell 5. Vahel pisut enne seda, üldiselt hiljemalt kella 7ks on silmad lahti. Ma ei tea mida sellega peale hakata. Tavaliselt jään kuskil 9 ajal magama tagasi ja siis ärkan 12 paiku uuesti. Siinkohal ei tasu mõelda, et "aga ära maga vahepeal päeval", sest olen ka seda üritanud mitu päeva järjest, aga ärkan ikka kell 5 hommikul üles peale kahte-kolme tundi magamist. Tänu sellele suurepärasele unegraafikule on mul koguaeg tunne nagu ma jääks kohe-kohe haigeks. Ja mitte ainult! Ma olen kõige tujukam ja õelam inimene, keda ma kunagi siin maamunal kohanud olen. Ja emotsionaalne, ohh kui emotsionaalne. Näiteks! Töökaaslane ütles mulle õhtu jooksul paar korda "relax"(ilmselt põhjusega) ja mina tutrsusin vastu, et "Stop telling me to fucking relax, it's annoying and pissing me off" ja jalutasin minema. OI KUI TÄISKASVANULIK käitumine. Või siis näiteks olukord, et üleeile ostsin omale kasti õlut koju üle saja miljoni aasta. Eile õhtul koju tulles oli maja tühi ja läksin oma töölt kaasa võetud kooki külmkappi panema. Üllatus missugune, kui avastasin, et alles oli pool kuuspakki ja ülejäänud kõik ära joodud. Ärge saage nüüd valesti aru- mul polnud mitte mingit kavatsustki eile õlut juua ja ma absoluutselt 100% teadsin, et kui mu majakaaslased need ära jõid, siis ILMSELGELT ostavad nad need mulle tagasi. Läksin siis oma tuppa ja kuskil poole 1 ajal kuulsin, et nad tulid koju. Ise olin väsinud ja paljas voodis, aga hädasti oli vaja end riidesse ajada, et minna mölisema. Muidugi Diego vaatas mulle otsa ja küsis, et kas mul neid kohe vaja, et kapis on ju küll ja veel?! Mina torisesin, et asi on põhimõttes ja tulin häbi silmis tuppa tagasi. Halloo mõistus, kus sa oled? Ja peale selle peab vaene Baden mu identiteedikriisi taluma, mis on ka umbes selline, et kell neli öösel kirjutan mina, kuidas mul on ikka nii raske elu ja tema on ka ikka nii isekas ja jobu. Kella 7 ajal peale paari tundi und mõtlen, et wtf see oli küll kohatu ja vabandan enne kui ta esimest teksti üldse lugeda jõudis... ja siis istun voodiäärel, kõigutan jalgu üle serva ja pisardan selle üle, kui õel ja halb inimene ma olen. Mida ma teen endaga appi ma ei tea??? Ilmselgelt ma ärkan juba selle pärast, et see on mul peas kinni ja ma nii väga kardan seda juba, aga ma ei tea kuidas sellest lahti saada.

Mul muid uudiseid kah muidu. Paar päeva tagasi tehti siin Lääne-Austraalias üks suur narkoreid ja tabati mitusada kilo metaamfetamiini... kolm maja edasi minu majast. Tere tulemast kõige turvalisemasse naabruskonda East-Canningtoni. Ma ise ei teadnud, et midagi toimub, aga uudistest vaatasin, et oot-oot, seda kanti ma küll tean. Samal õhtul bussiga koju loksudes seisin keskmise ukse juures ja ootasin peatust, minu ees oli kuskil 20+ aastane noormees. Järsku asetas ta käe suu ette justkui köhatades, keeras end ukse poole ja ropsis terve ukse täis ja kõik ümbritsevad klaasid ka. Ma jooksin kohe esiukse juurde ja jälgisin, kuidas ta paaniliselt üritab seda okset kurgus hoida ja siis see pritsis ta sõrmede vahelt igale poole. Buss peatus suht kiiresti, tema jooksis, riba järgi, puu alla ja mina jooksin kodu poole, ise üritades sellele mitte mõelda, et ma ise oksendama ei hakkaks. Ja ei tasu paanitseda, et ma vaese posi üksi oksendama jätsin peatusesse- teda oli valvamas umbes kolm turvatöötajat, kes talle ilmselt trahvi teha tahtsid ja seetõttu tal turvaliselt silma peal hoidsid. Samal ajal koduteel, kus pole just parim valgustus, sõitis minust rattaga mööda üks nii must mees, et ma lihtsalt tõesti ei näinud teda, enne kui ta mu kõrval oli. Ta ratas oli tume ja ta nahk oli tume ja ta ei naeratanud, ega midagi. Mina sain siis pooliku südamerabanduse, kui ta minust mööda tuhises ja ropendasin seal natuke eesti keeles. Koju jõudes oli selline "MA OLEN ELUS" tunne ja kerisin end oma teki sisse ja vaatasin komöödiaseriaale, et end vähegi turvalisemalt tunda. Aaa ja muuseas. Mulle meenus siit selline asi, et jalgratta kohta ütlevad nad siin "pushbike", mis minu jaoks on nii ajuvaba. Meile ikka õpetati, et kas bicycle või bike, aga nemad siin räägivad, et "when I was going home on my pushbike" ja mina iga kord irvitan, et see on nii jabur sõna hihihi.

Mis siis veel.. Ma ei saanud seda lolli farmitööd, mida ma alguses üldse ei tahtnudki. Aga peale intervjuud mõtlesin ,et võib-olla tahan ka ja jäin kõne ootama, aga seda kõne ei tulnud. Appi, milline enesehinnangu langus! Ja ega unetu Reelika ei mõtle, et "pole hullu, kandideerin järgmisele", vaid mõtleb, et "Nii! Kuna ma seda tööd ei saanud, siis pole üldse enam mõtet kuskile kunagi kandideerida. Enesehaletsus on asja võti!". Mõeldud-tehtud. Rohkem ma tänase seisuga kuskile kandideerinud ei ole.

Eelmisel laupäeval käisime Kristini, Talecia ja Badeni mehkusõpradega klubis. Baden ja Chad olid puldis ja meie siis toetavad sõbrad. Koht ise oli suht vastik, mingid itaalia pedrod ja väljas oli torm, ehk siis klubi oli suht tühi ka. Mingi hetk leidis Badeni noorem õde omale mingid silmarõõmud ja siis ta istus seal ja tegi silmi neile. Ma lõpuks mõtlesin, et olen hea sõbrants ja lähen uurin, et mis neil coolidel kuttidel edasi plaanis on. Nemad kohe sõbralikult, et lähevad edasi sellisesse klubisse nagu Penthouse- joogid on odavad ja sissepääs tasuta! Ma mõtlesin, et hurraa- Baden niikuinii varsti lõpetab ja Talecia on rõõmus, kui sinna lähme. Hakkasingi tagasi Talecia poole minema, Baden oli ka just tagasi tulnud ja teatasin siira rõõmuga, et meil nüüd sellisesse cooli kohta nagu Penthouse minek!!! Baden kohe nähvas, et mis mul viga ja otseloomulikult EI, tema väike õde stripiklubisse ei lähe. No kurat. Ükski heategu ei jää karistuseta. Kas ma teadsin, et see on stripiklubi? Ei teadnud! aga kuna tema oli nii äkiline, siis mina hakkasin ka protestima, et kurat, kui tahan, siis lähen stripiklubisse ja kui tahan siis võtan ta õe ka kaasa!!! Lõpuks, peale 10t minutit minu tujutsemist, istusime kahekesi klubi ees aknalaua äärepeal ja Baden ütles, et kui mina tõesti nii väga tahan minna, siis kes on tema, et mind keelata ja muidugi lähme. Ma ei tahtnud kuskile stripiklubisse minna kell 2 öösel ilmselgelt. Ma tahtsin KOJU TEKI ALLA minna. Eks ma siis pidin murduma ja ütesin, et oh jumal ei palun palun ma tahan koju minna... Kahjuks oli Talecia minu enesekindluse üle võtnud ja ikka kindel plaan minna. Lõpuks töllerdasime mööda linna kambaga ringi, korjasime vahepeal kuskilt mingi tüübi kaasa, Kristin läks koju, ja meie lõpetasime 24h restoranis, kus oli teenindaja nimega Poo.(Ilmselt tegelt Pho või muu Vietnami pärane nimi). Sõime ja jõime ja tulime lõpuks taksoga tagasi Adami juurde koju magama. Oh jumalik tunne ja oi kui väga ma vihkan klubisid ja seda mõtttttetut seltskonda, kes viitsib tund aega järjekorras seista,et klubisse sisse saada, et siis veel pool tundi baari järjekorras seista ja õlut oodata ja siis järgmised pool tundi peldiku järjekorras oodata. Seda kõike selleks, et saaks meeletu lärmi keskel kitsal tantsupõrandal mõtttttetu muusika saatel oma kehasid kokku hõõruda ja end kalli raha eest täis kaanida. Miks?!

Igatahes, Adami majast tahtsin ka rääkida. Ta elab koos oma soomlasest isaga ja neil on maailma kõige ägedam maja EVER. See on suur suur maalapp, kus on nii palju asju, mida teha. Neil on helikopter, bassein, saun, väike viburing siis, stuudio tuba, kus mina klaverit klimberdasin, kitarrid ja kõik muud võimalikud asjad. Hommikul käisime vibu laskmas ja siis poisid teevad mingit oma firma laadset asja ja siis nad arutasid seal seda. Mina käisin nagu laps kommipoes ringi, üks hetk klaverit mängimas, siis kitarri, siis mängisin koeraga ja neil on oma PART. Päriselt ka, nii lahe sell.

Nii, kell on märkamatult pool 7 hommikul saanud, ma olen kaks tundu maganud ja täna on lõpuks vaba päev! Panen paar pilti ka ja siis peaks vist üritama magada veits veel. Järgmise korrani! Ja kui kellelgi on hüva nõu jagada mu unetuse koha pealt, siis palun! Kui ei, siis ma olen üpris kindel, et ma olen varsti töötu, kodutu ja mehetu.




 
Meie tiimifoto klubiõhtust


 
Kõige kaunim peika!
 
Üks õhtu töötasin ühe telekanali avamispeol ka ja õhtu lõpus sain mootorrattaga koju. See oli veel omaette seiklus, sest muidugi ma eksitasin oma juhi täiesti valesse kohta ja siis politsei võttis meid rajalt maha ja aitas koju. Google maps ütles, et koju sõit võtab aega 20 minutit, kokkuvõttes jõudsin koju 50 minutit hiljem ja ei, väljas ei olnud liiklust:D
 
Kodused melonid(?), ma pole kindel ,kuidas Eesti keeles kutsutakse seda kraami aga võtsin hea hunniku neid ja sidruineid ja laime koju kaasa. Apelsisin polnud veel päris valmis kahjuks...

 
Kodune Part. Erki(Adami soomlasest isa) rääkis, et see on parim loom ever- sööb kõik halvad putukad ära, aga taimi ja midagi muud ei puutu

 
Hommikul kell neli mitte enam nii värsked näod ja see tüüp kes keskmist sõrme näitab oli kuskilt tänavalt kaasa korjatud, keda keegi kuskilt võib-olla teadis...