Kätte on jõudnud järjekordselt aeg sõita tuhatnelja Kanada
poole. Kuna bussisõit kestab kokku 16 tundi(8 tundi üks ots), siis on mul aega kirjutada
kõikidest seiklustest mis vahepeal juhtunud ja jõuda kokkuvõttes meeliülendava
hetkeni, mis ma bussijaamas 100 inimese ees piletikontrollija peale karjusin.
Aga ärgem rutakem ajast ette. Viimati kirjutasin vist enne
jõule, niisiis nüüd saan rääkida kohe meie kaunist 24. Detsembrist. Hommikul
ärkasin üles ja nägin, et ema oli saatnud pildi kodusest jõululauast ja perest.
Hedo polnud kodus ja ma olin nii üksi seal ja siis mul tuli vist esimest korda
täielk paanikahoog peale. Istusin seal voodis ja lahistasin nutta. Mitte natuke
ja viisakalt, vaid ikka häälekalt. Sel hetkel oli küll tunne, et persse kõik ja
sõidan tagasi koju. Pisut hiljem rahunesin maha ja pidin minema Hedoga poodi
jõuluoste tegema. Väljas oli meil jõululaupäeval 16 kraadi ja ladistas
paduvihma. Nagu Eesti suvi!!! Poest ostsin oma makaronisalati
kraami(lähedasemad sõbrad ilmselt on seda kraami mekkinud) ja siis ostsime veel
lõhe, kartulipüree kraami, juurikaid, mõned pakid mac and cheesi tulevikuks,
Hedole shokolaadikoogi materjali jnejne. Igatahes. Lõpuks oli käru kraami täis
ja meie mõlemad pisut murelikud, sest ega selle rahaga siin hetkel priisata
pole. Olime arvestanud kokku umbes 100 doltsiga, aga seda kärutäit vaadates
tundus see kauge unistus. Aga ohoho, saate aru. 109 doltsi. Ehk siis umbes 90
euri?!?! Saate aru, kui odav. Ma olin igatahes meeldivalt üllatunud.
Loomulikult tuli kohe plaan takso võtta, sest meil oli suuri raskuseid nende
kottide kärust välja saamisegagi. Koju jõudes panime kööki lauale liniku,
küünlad põlema ja asusime kokkama. Taustaks mängisid Üksinda kodus 1 ja 2.
Vahepeal helistas muidugi ka ülemus, kes teatas, et üks meist peab nüüd kohemaid
tööle tulema. NOOOOOOO wayyy. Ma polnud on call ja ma ei kavatsenudki oma jõule
tööl veeta. (Loomulikult oli üks tüüp tööl olemas ja ülemus oli lihtsalt pisut
dramaatiline). Peale söömist kobisime linna, et minna ja tsekkida üle
Rockefeller center(see on see koht, kus too suur jõulupuu on Üksinda kodus 2s,
kui Kevin ja ta ema lõpus kokku saavad). Filmis oli see jõuluõhtul täiesti
tühi, päriselus ilmselgelt oli seal rahvast ikka roppumoodi. Samas oli äge,
sest vastas oleva maja peal oli valgusshow ja jõulumuss mängis ja kõik oli nii
ilus üldse. Tegime jõulupuu ees paar pilti ja hakkasime oma baari poole astuma.
Mitte, et me ilged parmud oleks, sest me tegelikult Hedoga just arutasime, et
meie kummagi peredes jõulude ajal suurt joomingut ei toimu. Läksiem hoopis
sellepärast, et kaks meie lemmikut baarimeest Mike ja Rod pidid tööl olema ja
meile mingit special eggyolki sheerima ja meie omakorda siis toitu vastu viima.
Kohale jõudes ootas meid hoopis baari omanik, kelle nägemine küll väga rõõmu ei
pakkunud, sest ta pidi viimasel ajal ilge asshole olema ja üks meie baarimees
läks sealt töölt ära. Tegime paar drinki ja kobisime iga roju oma koju ära.
Nüüd kirjutan ühest teisest õhtust vahelduseks. See oli
tegelikult pisut enne jõule ja seostub justnimelt selle baarimehega, kes meie
baarist töölt ära läks. Asus ta siis tööle ühte teise lähedalasuvasse baari ja
meie tahtsime teda siis esimese õhtu puhul toetama minna. Astusime siis suure
innuga uksest sisse ja issand JUMAL. MA ütlen kohe ära, et ma olen seal ühe
korra varem käinud suvel, aga siis see ei tundunud nii hull. See koht on
täielik peldik. Haises igalt poolt ropsi järele, ma reaalselt tundsin muret oma
jalatsite taldade pärast, sest ma kartsin, et ma määrin nad ära selle rõveda
baari põrandaga. Baaris olevad inimesed olid tõeliselt rõvedad. Sai ära
teretatud ja puha, kuid siis vaatasime Hedoga üksteisele otsa ja tahtsime
mõlemad sealt kohe kuskurat kaduda. Kahjuks tuli vastu üks tuttav, kes tahtis
meile nii palavalt joogi välja teha ja rääkis ikka, et me kõik peaks sõbrale
raskel ajal toeks olema. Jäime siis sinna, FAIN. Meie baarimees Jenkiss rääkis
siis, et kuna ta on seal manager, siis ta tahab seda baari muuta. Ehk siis eks
me muidugi anna talle võimaluse, aga no kurat. See oli ikka püha peldik ja
sellises olekus ma sinna küll enam mitte kunagi jalga tõsta ei taha.
Nüüd jõuame tagasi jõulupäeva, ehk siis 25. Detsembrisse.
Mina pidin sel päeval tegema tööl topeltvahetuse. Hommik oli päris kiire ja
stressirohke. Mina ja mu kaastöötaja vaidlesime terve kuradi hommiku, sest tema
hädaldab, et ta ei saa üldse häid vahetusi, kuna mina ja Hedo töötame koos aastavahetusel.
Pekki küll, ma läksin nii närvi, sest ta arvab, et ta on ilge maailmanaba ja
ainult temal vaesekesel on raha vaja. Mina ja Hedo käime seal ju lihtsalt
niisama aega surnuks löömas. Näitas mulle kurvalt, et tal kingas peaaegu auk
sees ja siis ma karjusin vastu, et Hedo tõi mulle ükspäev superliimi, et ma oma
kalossid saaks kokku teipida. Ja tema meelest pole meile üldse kolmandat
inimest vaja. Ma üritasin talle jälle seletada, et ta on täielik idioot, kui ta
arvab, et ta suudab nädalate kaupa iga päev töötada ja topeltvahetusi teha.
Tema ikka, et eiei ma kolin ja mul raha vaja. Noh selge, siis ta on siiani
vihane mu peale. Mind ajab närvi, et ma juba praegult näen, et kuidas ta
slackib. Igatahes. Kuna tegime mõlemad topeltvahetuse ja pausiaega ei olnud,
kuna ülemus lihtsalt lasi kõik lauad sisse, siis andsin mina talle pausi ära ja
ütesin, et lähen peale teda. Tuli tema siis pausilt tagasi ja ma ütlesin, et
võtan ka 15 minutit ja räägin õues Hedoga juttu ja puhkan jalga(Hedo tuli
vahepeal sinna õlle lürpima). Olin siis kuskil 10 minutit väljas olnud, kui
ülemus jooksis sinna, et kus ma olen ja mis toimub. Ütlesin, et võtsin pausi.
Läksin muidugi kohe sisse ja sees oli KAKS lauda ja tema vana paanikahäire
otsis mind. Ütlesin, et Humberto on ju siin, mis toimub ja siis tema vastas
selle peale, et „Ok, GO, I’ll find somebody else“. Üritage mu ülemust
sellessuhtes mõista, et ta on prantslane ja VÄÄÄÄÄÄGA temperamentne. Mina olin
väsinud ja vihane ja ütlesin selge ja võtsin oma asjad. Välja minnes karjus
tema, et „I never wanna see your face here again“. Teate ma olen ilge piripill
küll, aga siis sain aru, et mulle on ikka täitsa liiga tehtud niisiis ei
hakanud isegi nutma. Läksime Hedoga koos välja ja kõndisime kodu poole.
Mõtlesin, et noh nüüd on perse majas küll, aga mis seal ikka. Peast käis läbi
miljon mõtet ja lõpuks lausus Hedo: „Kuule, aga kolime Virgin Islandile Nanci
ja Michaeli juurde elama“. Hurrraaa. Suurepärane idee. Istusime kodumaja ees
trepil, jõime õlut ja otsustasime, et nii teemegi. Mulle juba hakkas see mõte
meeldima ka. Tuppa minnes otsusime lennupiletite kohta ja kirjutasin tuttavale
ja uurisin selle kohta ja oligi plaan valmis, et minna.
Järgmisel hommikul ärkasin ikka kerge ehmatusega, et noh
tööd pole ja nüüd selline suur plaan minna kuskile nii ootamatult. Otsustasime
korraks aja maha võtta ja minna kohalikku Science keskusesse, mis on siis
midagi Ahhaa keskuse taolist. Hedo tegi ned piletid meile jõulukingiks. Olimegi
juba seal, kui mul telefon helises. Helistas töökaaslane: „So Serge wanted to
know if you would like to work tomorrow“. Eeee. Ma siis mingi, et miks ta ise
ei helistanud:D. Töökaaslane ikka selle peale, et ma ei tea ja ma lihtsalt
täidan käsku. Ütlesin talle, et tulen hiljem ja ajan ülemusega pisut juttu.
Science center iseenesest oli päris lahe, aga me ootasime
ikka pisut rohkem. Väljast oli ikka jõhkralt suur lahmakas ja sees ootasime
kitarrinäitust ja ruubikukuubiku näitust ja Tesla light showd. Kõik muu oli
selline nohjah, mehh okei. Kitarrinäitus oli iseenesest lahe, aga ka mitte
päris see, mida ma ootasin. Kõige lahedam oligi ilmselt ruubikukuubiku näitus.
Seal oli ikka miljon erinevat varainti sellest ja video selle leiutajast ja
ajaloost jnejne. Hedol, vanal harakal, läksid muidugi silmad särama, kui ta
nägi mingit kalliskividest tehtud ruubikukuubikut. See Tesla light show oli
ikka täielik bullshit, me saime sinna tasuta, aga muidu on pilet 14dollarit.
Eluseees ka ei maksaks.
Science centerist ära minnes läksimegi töö juurde, kus
ülemus haaras must kinni ja vedas laua äärde. Seletas seal siis, et pühad on
stressirohke aeg ja et ega tema mind tegelikult ei vallandanud. Ma ütlesin, mis
ma kuulsin ja tema ütles, et ta tegelt rääkis üldse omaette:D. Igataaaheees.
Rääkisime asjad selgeks, kõik on ilus ja tore.
Sel õhtul läksime töölt linna, et teha väiksed
margariiiitaaad. Mina ja tekiila pole just best päls ever, niisiis peale mõnda
koksi olin ma juba vana sõbralikkus ise.Käisime ühes baaris veel vene õlut
joomas ja siis kobisime koju, sest ma pidin laupäeva hommikul tööl olema. Aga
saate aru, see oli mu üks esimesi reedeid siin väljas. MA ei ütleks, et ma väga
erutatud oleks olnud, sest üldiselt mulle ei meeldi kohad, kus on palju
inimesi, aga Hedoga oli ikka hea tsillida.
Laupäeva hommik oli tööl nii vaikne ja ma olin ainult paar
tundi maganud, niisiis uni oli silmas. Hedo oli juba lubanud mu õhtuvahetuse
võtta, sest kui ma arvasin, et mind lahti lasti, siis lubasin minna ühele peole
Staten Islandile. Ma ei tahtnud ära öelda, sest ma olen seda tüüpi juba
vähemalt 12850380 korda alt vedanud. Peale tööd
hakkas siis pihta seiklus New Jerseyst Staten Islandi poole. Esiteks ei
tööta nädaalavahetustel Jersey- World trade Centeri rong, niisiis pidin sõitma
pea keset Manhattanit. Sealt pidin võtma kaks rongi downtowni poole(ehk siis
vahepeal ümber istuma). Ümberistumis kohas oli selline meeldiv silt, et rong 4
ja 5 tegelikult üldse ei tööta ka sel nädalavahetusel. MITTE KUSKIL mujal
polnud seda silti. Seal ma siis seiklesin 12pakk õlut näpus. Mingi hetk ma
mõtlesin, et istun keset Manhattanit maha ja kukun jooma. Võtsin lõpuks takso
ferry peatusesse, sest ma ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Loksusin pisut
sellega ja siis võtsin uue rongi ja ekslesin kuskil tänavate vahel kuni LÕPUKS
jõudsin kohale.
Pidu oli täiega lahe. Sööki oli nii, et tapab. Mu poolakast
sõber Matt oli teinud lasagnet, parti, jänest, täidetud seeni, pastat, mingit
riisi mereandidega, kartulisalatit, täidetud mune ja neli erinevat kooki.
Inimesi oli kuskil 15 ja kõik kauaaegsed sõbrad. Ja siis noh, mina:D. Tegelikult mind võeti väga hästi omaks kohe
ja mängisime igast mänge ja loomulikult läks lõpuks seal neil omavahel pisut
draamaks kätte. Paar naljakat seika oli ka. Sisse astudes istus mu ees lilla
rinnahoidjaga kutt. Matt siis seletas et keegi salajõuluvana kinkis selle
talle, kuna tal on avatud“naiselik pool“ ja siis see tüüp poolmõnitades kandis
seda. Ma olin täiesti kindel et ta on pisut noooo, gei. Küsisin seda siis
Mattilt ja vastuseks näitas ta mulle, et diivanil istuv tüdruk on tema
tüdruksõber. Ahsooashoo. Tsillisime seal pikalt ja ma rääkisin selle minumeelestgei
tüübiga juttu ka ja küsisin ka, et kas talle mehkud ka meeldivad. Ta vastas, et
nagu eriti mitte. Igataaahees, ma olin ikka täiesti kindel, et ta on puhta
homo(millega mul pole muidu proleemi). Istusin siis mingihetk köögi põrandal
maas ja mängisin kassiga, kui too tüüp kööki tuli. Ta oli täiesti purjus ja
tuli mind täiesti lambist suudlema. Ma muidugi tõmbusin eemale ja olin ikka
päris shokis „what are you doing, your girlfriend is in the next room DUDE“.
Leppisime kokku, et see on ikka päris halb otsus ja ma enda meelest küll
sellist vibe saata ei üritanud. Goddamit ma kutsusin teda homoks ta oma näkku.
Tunnikene hiljem läks ta tüdruksõber minema ja nad läksid lahku. Ma isegi ei
osanud midagi arvata sellest:D. Hommikul too noormees muidugi vabandas mu ees
ka, et kuidas ta ikka sai sellist asja teha. Hahaha. Sellised seiklused siis
siinpool lompi.
Täna käisin korra töölt läbi, sõin ja siis tulime Hedoga
koju, et hakata mulle bussipiletit muretsema, kuna ma tahan nii väga korra
Kanadasse minna. Otseloomulikult tuli kõik jätta viimasele hetkele.. Appiikene.
Lõpuks saime piletid ostetud ja siis pidi pesema JOOKSMA ja siis bussi peale
jooksma. Jõudime bussijaama kenasti ja sain oma piletid kätte. Nüüd jõuab kätte
see põnev hetk. Bussijärjekorras oli tund ennem vähemalt 60 inimesi. Lõpuks oli
meid kokku seal kena paarsada. Järjekorras seistes kõndis meist kõigist mööda
kollases vestis vend, kes küsis kõigilt passi ja pileteid. Minule on eluaeg
õpetatud, et pass on isiklik asi ja kui just piiriametnik või politseinik seda
ei küsi, siis seda käest ära ei anna mingile suvalisele bussijaama vennale. Ma
siis ütlesin, et ega ma eriti ei taha anda ja küsisin, et kas see on isegi
legaalne. Tüüp läks juba siis pisut närviliseks ja ütles, et kui mul sellega
probleem on, siis võin temaga kaasa minna ja siis järjekorra lõppu minna. Seal
oli PAARSADA inimest ja ma olin tund aega seisnud, niisiis andsin passi ära.
Järjekord liikus vaikdselt edasi ja hakkasin jälle temani jõudma. Ta veel tegi
nalja, et kaotas mu passi ära ja siis vaatas tõsiselt otsa ja ütles, et ta peab
minema kellegi otsima, sest mul olevat viisat vaja. Ma siis seletasin vastu, et
no käisin Kanadas kolm kuud tagasi ka, tempel on passis ja viisat vaja pole,
sest Eesti on Euroopa Liidus. Tema ei teadnud misasi Eesti ongi ja ma olen
päris kindel, et ega ta Euroopa liidust ka kuulnud polnud. Mõtlesin, et mis
seal ikka. Palus mul kõrvale seista ja läks oma ülemust otsima. Natukese aja
pärast tuli tagasi ja ütles, et ei leidnud teda ja ma pean ootama. Seisin siis
seal, kuni minuni tuli teine töötaja, kes ütles, et pean minema järjekorra
lõppu. Oi pühade jeesus ma läksin närvi. Järjekorras olevad inimesed hakkasid
mind ka kõik kaitsma, et ta oli järjekorras ja MIS TOIMUB. Tüüp siis vabandas
ja küsis, et miks ma bussile ei lähe, kui järjekorras olin. Siis ma ütlesin, et
ta idioodist kaastöötaja ei oska oma tööd teha(see teine tüüp oli seal kõrval).
Ja siis tema vihastas , et ma teda idioodiks kutsusin ja siis mina hakkasin
ropendama ja järsku oli paanika lahti. No persse küll. Too teine tüüp siis
vaatas mu templit ja seletas oma kaastöötajale, et näe tempel on 30 september,
et see kehtib kuus kuud ja kõik on hästi. Ehk siis targutas seal mingi asja
kohta millest tal ka ilmselgelt aimugi polnud. Aga mul oli suva juba, tahtsin
lihtsalt bussile saada. Kõik muidugi vabandasid ette ja taha. Ja siin ma nüüd
olen. Kirjutan teile blogi. Vastik kitsas kallis täis buss on. Fuhh. Ja kaheksa
tundi sõitu ees ja siis piiriületus ja siis pisut vaba aega Kanadas ja siis
piiriületus tagasi. Ohhh nii hirmus. Homme samal ajal olen võib-olla Mehhikos
juba, kui mind tagasi ei lasta:D Hahahahha. Niisiis toetagem ikka mind rasketel
hetkedel ja loodame, et kõik läheb hästi.
Ma nüüd lõpetan oma raamatu kirjutamise ja hoian kõiki kursis ja luban,
et kirjutan teile varsti juba Montrealist!!!!
Nii hirmus ikka apppiiiiapppiii! Pilte panen teine Kanadas
kõigest, sest see bussi Wifi on sama aeglane, kui internet Eesti aja alguses.